Vahest ikka õpime ka midagi

Tänane päev möödus taas töötähe all, ei midagi uut siin päikese all. Ajutiselt suudan seda kõike teha, kui teaksin, et see ongi minu töö, siis... tjahhh, siis oleks asjalood vähe keerulisemad, sest ma ei kujuta ette, kust ma sel juhul motivatsiooni leiaks. Ega ma ei tea päris täpselt praegu ise ka, et mis ja kuidas edasi saab ning kohati on see natuke hirmutav.
Aafrika idee kui selline on kusagil kaugel ajusopis olemas, aga kui ma aus olen, siis see praegune elu on niivõrd kiire ja väsitav, et ega ei ole aega selle peamise idee peale üldse mõeldagi.

Ja kui ma teist korda aus olen, siis tunnistan, et taas kord ei ole ma üldse kirjutamise lainel, sest nagu tavaliselt on kell juba palju ning pikk päev on mu energiast tühjaks imenud, nii et otsin taas tuge fotodelt, näitamaks, et me teeme ikka kõike muud ka peale laos pakkimise :) .... sest kõige rohkem vihkan seda, kui pean ise neid ideid genereerima, mida kirja panna ja see "pastakast" jutu välja imemine ei ole just minu meelistegevusi.

...las fotod kõnelevad iseenda eest

13. nov
Teisipäev
19:46

Hmmmm, kust ma alustan? Nagu kellaajast näha, siis ei ole öö, vaid täiesti normaalne aeg. Enamik meist on Planet Aid´is presentatsiooni õhtul, aga ma sain õnneks koju jääda, sest see magamata öö annab tunda ja mitte vähe ...


Eile ei olnud hullu midagi, pigem oli energiat ülearugi, nagu eile tehtud fotode pealt näha võib. Nimelt oli meie esimene päev kuupiletitega ja päris hea tunne oli, kui ei pidanud kogu aeg neid pensikesi oma taskust taga ajama, et piletit osta.
Igal hommikul jalutame (loe:kõnnime väga kiiresti:) läbi Birminghami kesklinna ja möödume BULLRINGist ehk suurest kaubakeskusest, mille ees on BULL. Seesama, kellega mul pilt tehtud. Lisaks leidsime laost paruka ja prillid, millega niisama lolli mängisime, sest vastasel juhul mööduksid päevad väga pikalt ning igavalt.
Aga tänane päev on küll selline, mis võiks parem olemata olla. Laos oli meeletult tööd, mu jalad olid rasked kui tina, nii et ainult tahtejõud vedas mind edasi.

Täna proovin juba 9 paiku voodisse minna ning ehk saan end normi tagasi. Kui enne ei saa, siis nädalavahetusel Iirimaal ema juures magan – jap, loodetavasti saan minna. Pilet peaks juba minu poole teel olema, vahest on ikka hea, kui ema lennufirmas töötab. Ma ei jõua neljapäeva ära oodata, kuigi see tuleb kiiremini, kui arvan...ma tean seda.


Kuna millegi huvitava kirjutamine eeldab seda, et aju natukene töötab, siis on täna hea konkreetne, lühikene ning igavavõitu üldine jutuvada. Väsimuse astet saan enda puhul sedasi mõõta, et kui ma enam inglise keelest aru ei saa, siis ma järelikult lihtsalt ei jaksa enam kuulata.
Täna bussis oli Livaga nii naljakas, ma lihtsalt ei saanud mitte midagi aru, mida ta minuga rääkis, sest mu aju oli vist juba talveunes ning keeldus mulle sõnu tõlkimast. Siis me leppisime kokku, et ta võib minuga rääkida, aga ärgu vastust oodaku.

Fotode lisamine on vähemalt väga kiire, nii et las täna fotod räägivad iseenda eest!

oooooooooo ......

Tegelikult peaksid nendel koikidel oooo-del ka tapid peal olema, aga kuna olen all office-i arvuti taga, siis voin sellest vaid unistada :)

Kell on 03:03 ...tjah, ma ei tea, miks ma magada ei moista. Vahest on sedasi, et lihtsalt ei ole und ja ongi koik, kuigi onneks juhtub seda minu puhul vaga harva.

Hea uudis on see, et sain praegu Postimehe uudiseid lugedes teada, et on isadepaev, oigemini, et eile oli isadepaev, aga ehk see 3 tundi hilinemine on andestatav, nii et kui nyyd isale e-kaart saata, siis ka ok. Lihtsalt, ma tean alati, mis nadalapaevaga on tegu, aga kuupaev ja kellegi tahtpaev vms - andke mulle juba ette andeks, kui midagi olulist ara unustan, sest ajataju kui selline kaob siin olles taielikult.

Super hea uudis on see, et juba selle nadala R-P on meil OPEN Weekend, mis sisuliselt tahendab, et meil on 3 vaba paeva, mil voime minna koos tiimiga kuhugi reisima (nagu eelmisel kuul Shotimaale) voi siis omal valikul kuhugi mujale, kui soovi ja voimalust on.
Ma tean, et planeerimine on mottetu, sest enamikel juhtudel ei lahe asjad plaaniparaselt, aga minu siiras soov on DUBLIN-sse Ema ja Kadi juurde minna, sest siis oleksin kolmeks paevaks tagasi tavalises normaalses maailmas koos endale oluliste inimestega.

Ok, E-kaart on saadetud ja Eesti uudised loetud, nii et proovin nyyd tagasi magama minna, et kell 6:00 end jalule ajada.


Kell on 4:37. Avastasin, et kui und ikka ei ole, siis pole vist motet end magama sundida. Mis seal siis ikka? Monulesin kaua aega dussi all, nyyd olen juba riides ja tegelen all korrusel oma asjadega. Lisan siia moned fotod eelmisest nadalast jne, muidu on ainult jutt ja jutt ja ainult teksti ju nii igav lugeda.
See viimane foto on minu meelest eriti lahe, kes arvab, kuidas see tehtud on? Kusjuures see on sama pidi tehtud, nagu siin naha, mingeid trikke pole kasutatud ... Tegelikult oli sedasi, et mina istusin konteineri pohjas ja korjasin sealt mingit pahna kokku, kui Olga fotokaga konteineri serva peale ronis ja Liva kusagilt kolmandalt poolt yle selle serva minu juurde alla kummardas - tulemus on igal juhul igati korralik :)

5:52 Olen laup-pyhap trykitud tekstide vahele ka nyyd natukene fotosid lisanud, nii et nyyd olen taas oma blogiga rahul, sest mulle meeldib sellega massata, see on minu vaba aja meelistegevus, isegi, kui see vaba aeg on sellisel kellajal nagu praegu. Kell hakkab 6 saama, mis tahendab, et esimesed inimesed hakkavad yles arkama ja mul on ka aeg hommikust sooma minna. Eks unemati tuleb paeval kindlasti kylla, aga saan ju ohtul varem magama minna vms.

FRANTSIIS :)

Oleme tagasi tsivilisatsioonis, oma Birminghami majas, kus pole endiselt WIFI-t. Kuna paris mitu inimest ei tulnud meiega koos HULLi, siis tagasi tulles leidsime eest korralikult puhtaks kyyritud maja, imelise puhtuse igalt poolt.
Ahjus kartulid ja pikkpoiss ning laual valmis tehtud pannkoogid .. niiiiii hea !!!

Panen oma homsed asjad valmis ja kobin puhaste voodilinade vahele raamatut lugema.



11. nov
Pühapäev
16:48
Minibuss

Oleme 2 tundi teel olnud. Kuna meie bussis on peale juhi vaid 2 inimest ja Kadri kuulab taga pingis pleierit ning naudib sõitu, siis mina istun ees Ivo kõrval ja räägin juttu, kuna meie bussi raadio ei tööta ning muidu on tal väga igav sõita.

Mul on kaustikusse kogunenud väga palju kavapunkte erinevate teemade kohta, et ma mingit lahedat ja minu jaoks olulist nüanssi lahti harutamata ei jätaks, kui mul vähegi aega tekib.

Tänane õppepäev on igati korda läinud, mulle väga-väga meeldis. See sama noormees, kellega ma ühes lauas hommikust sõin, oli tänase päeva peamine esineja. Ma tõesti nautisin tervet tänast päeva ja tegelikult oli kogu nädalavahetus põnev. Reedel, kui osad olid natukene haiged ja said loa koju jääda, siis tundsin, kuidas oleks ka hea mitte minna, vaid niisama lebotada. Praegu saan aru, kui rumal see minust oleks olnud, sest oleksin paljudest huvitavatest asjadest ilma jäänud ja mis veelgi olulisem – päris mitu põnevat uut tutvust oleks olemata. Sellest kirjutan peagi kindlasti pikemalt.

Aga enne, kui võõrastest inimestest rääkima hakkan, on ehk hea mõte alustada sellest, et iga nädalaga saan ka kõigi meie maja inimeste kohta uusi ja huvitavaid asju nende tausta kohta teada.
Ma tean mingeid üldiseid asju, aga eks need tõelised tagamaad tulevadki sedasi sammhaaval. Praegu, kui olen Ivoga pea 2 tundi rääkinud, olen tõsiselt üllatunud. Teadsin juba varem, et ta on 27.a ja et tal on pedagoogika alal magistrikraadi ja et ta oli koolis inglise keele õpetada. Aga mul ei olnud õrna aimugi, et tema ja ta kaks kolleegi (2 vanemat Euroopa tasandil tunnustatud professorit) on viimane pool aastat Läti haridussüsteemi jaoks välja töötanud uue süsteemi, kuidas algkoolis inglise keelt õpetada. Kogu see algmaterjal ja n-ö sissejuhatus, mida on 1000 lehekülge, on juba ka riiklikul tasandil ehk siis Läti haridusministeeriumi poolt heaks kiidetud ja nüüd jätkub tihe töö, et muuta viisi, kuidas lastele keelt õpetatakse.
Kui see kõik valmis saab, siis hakkab valitsus nende meeste loodud süsteemi kasutamise eest raha maksma ehk siis teisisõnu on tegemist frantsiisiga. Keegi on loonud süsteemi, selle kallal palju vaeva näinud ja selle käima lükanud ning kasutaja hakkab selle eest raha maksma.

Kui jutt juba frantsiisile läks, siis eelmisel neljapäeval rääkisin päris pikalt Grahm´iga ehk siis ühe meie ülemusega, et kaua ta seal laos töötanud on ja mida ta varem tegi jne. Igal juhul on tema taust igati esinduslik ning tõestab veelkord, et mingi aeg tipus olemine ja hästi elamine ei tähenda, et asjad jäävadki elu lõpuni sedasi.

Igal juhul kuulus Grahm´ile ja ta naisele 3 bensiinijaama, mis ei kuulunud otseselt nendele, vaid tegu oli selle sama frantsiisiga, millest ma just eelmises lõigus rääkisin. TESCO oli mingi aeg Inglismaal väga tunnustatud tanklate kett ning inimesed said hakata iseseisvateks äriomanikeks, kasutades juba loodud süsteemi. Nad olid omanikud, kogu kasum kuulus nendele, ainult et kuna tegu oli frantsiisitud süsteemiga ehk kellegi teise poolt loodud tanklate ketiga, siis nad maksid igal kuul kindla summa selle süsteemi kasutamise eest.

Grahm ütles, et tal olid tõeliselt head tanklad, kuna seal on kõige tähtsam faktor asukoht ja neil oli sellega vedanud. Kõik läks kenasti ja hästi, nad töötasid iseendale – see tähendab, et andsid endast alati maksimumi, sest kasum kuulus ju nendele endile.
Aga siis juhtus midagi, nimelt TESCO muutis oma ärilist orientatsiooni, ja lõpetas tanklate äri ning muidugi lõppe sellega ka Grahm´i ja ta naise äri.Praegu on see tunnustatud kauplusekett Inglismaal.

Peale seda tundis ta, et on endast nii palju andnud, rabelenud, stressanud, et ainus, mida ta soovis, oli „normaalne“ töö esmaspäevast reeeni ja golf nädalavahetustel. Nüüd siis ongi ta juba 8 aastat selles laos olnud ja teinud manager´i tööd.
Aga tema olekust ja hoiakust on näha, et ta kunagi kõrgemal olnud, aga mis teha – elu keerdkäigud on kummalised.
Ühel päeval, kui kõik õues oma teed jõime, siis politsei helikopter tiirutas meie piirkonna kohal vahet pidamata. Mehed siis arutasid omavahel, et midagi on vist juhtunud, sest tavaliselt see nii kaua ühes kohas ei ole. Grahm ütles äkki täiesti tõsiselt: „They are looking for a BODY ! ....(vaikus ja meie ehmunud olek) .......... ANYBODY !!! :) .... algul jäime muidugi vait, sest asi ei ole naljakas, kui nad laipa otsivad, aga õnneks Grahm lõpetas lause ja me kõik saime kõhutäie naerda. Nii et temal, nagu ka enamikel teistel meestel, on huumorisoon täiesti olemas. Taas, kui keegi inglise keelest aru ei saa, siis sorry, aga ringi tõlkides kaob selle nalja mõte ära.

Eilne on läinud, homset ei pruugi kunagi tulla ... seega on ainus kindel asi PRAEGUNE HETK !

Soime just hommikust, mis minu jaoks kestis tund aega, sest sattusime yhte lauda Saksa noormehega, kes Aafrikas kainud ja kelle kaest oli nii palju kysida, uurida ja kelle jutt ponev kuulata.

Enne seda keeldus see arvuti minu teksti yles laadimast, sest vaitis, et mul on liiga palju erroreid yhe lehe peal ehk siis iga tapitaht oli tema jaoks viga ning siis ta arvas, et pigem ei lase mul nii vigast teksti yles panna, aga nyyd vist onnestub, aga nyyd lendan, sest 2 minuti parast algavad korvalmajas tanased presentatsioonid.


10.nov
Laupäev
19:09
HULL

Õhtusöök lõppes, meil on 20 min vaba aeg, et end valmis panna ja minibusside juurde koguneda, et HULL´i uisutama sõita.
Jah, ma mõtlesin juba ka selle peale, et äkki ei läheks, saaks rahus olla ja kirjutada, aga siis jällegi hakkas miski alarm tööle: „Kristi, lõpeta ära, esimest korda viiakse teid kuhugi välja teiste inimeste hulka ja saab midagi täiesti teistsugust teha ja sina ei lähe. Kirjutada saad homme bussis ka, kui taas 3-4 tundi tagasi Birminghami sõidate!“

Ühesõnaga, päevakava on väga tihe olnud, aga põnev. Ometi on meeleolu kuidagi väga imelik, äkki seepärast, et ilm on tõsiselt sombune, tuuline ja udune. Samas võib põhjus ka selles olla, et kuigi päev on hommikust õhtuni tegemisi täis, on siiski mõnes mõttes pingelangus ja võrreldes tavalise tööpäevaga on siiski natuke rohkem aega, et oma asju mõelda.
Igal juhul tuleb siia sõites ja siin olles alati mingi nostalgiahetk peale, kui meel läheb kurvaks ja igatsen kõiki ning kõike...igas mõttes.
Eile bussis istudes jäi mul ka palju aega niisama aknast välja vaadatamiseks ja MÕTLEMISEKS, sest kalli läpaka aku sai poole tee peal tühjaks.
Seal ma siis istusin, vaatasin suurlinnade tulesid ja kuulasin oma kõrvaklappidega muusikat. Kui järg Jaan Tätte ja Marko Matvere lauluni jõudis:



„Lind on taevas, kala vees, sina minu SÜDAMES!“



....mõtlesin oma asju ja äkki tundsin, kuidas pisarad mööda põski alla veeresid. Mida kauem ma siin programmis olen, seda enam tekib mul Alkeemiku tunne.
Kes seda raamatut „Alkeemik“ lugenud pole, siis see ei saa sellest võrdlusest aru, aga see on super hea raamat sellest, kuidas võib ju mõelda, et läheme laia ilma „õnne“ otsima ja et seal on kõik kõige parem, aga lõpuks avastame, et see kõik, mida kaugelt otsisime, on meie koduaeda maetud. Aga selleks, et seda mõista, on vaja kaugel ära käia.
Mul on sama tunne. Nii õige, nii õige on lause, et me otsime õnne silmapiiri tagant ning ei saa aru, kuidas tegelikkuses sellele iga päev otsa komistame. Ei, ma ei otsi siit õnne ega paremat elu. Ma otsin siit midagi muud ja see midagi muud on minu sees peidus ja ma ei oska seda veel kasutada.

23:14
Ma ei ole osanud kogu oma elu ja asju profiilis näha, minu rahutu hing on kogu aeg midagi muud otsinud, kuhugi mujale, ära siit, midagi teistmoodi – praegu, siin kaugel olles, midagi muud teges ja kogu oma elu teistmoodi elades saan aru, kui õnnelik ma tegelikkuses aasta tagasi olin. Kuigi sel hetkel ei osanud seda õnneks pidada – pigem oli see igav ja üksluine elu. Saan aru, et nüüd on juba liiga hilja, et midagi muuta, aga sellele vaatamata on mõtted sellised asjad, mida vahest ei anna juhtida ja need lendavad oma radu mööda.
Miks ometi ei osanud ma aru saada LIHTSALT OLEMISE jõust, et polegi vaja midagi erilist teha, kusagil käia, midagi tõestada – on vaja lihtsalt iseenda ja teineteise jaoks olemas olla ning võtta AEGA kõige jaoks, kes/mis kallis on. Muu ei olegi ju kokkuvõttes elus oluline. Kui ma olen vana ja kiigun oma kiiktoolis, lapselapsed ümber-ringi, vaevalt, et ma siis sooviksin, et oleksin rohkem tööd teinud või karjääriredelil kaugele jõudnud. Pigem sooviksin meenutada, kuidas sain olla koos enda jaoks kallite inimestega ja teha asju, mida armastan.


Naljakas, kuidas sündmused kui sellised on ju endiselt samad, aga vahepeal on minu enda vaatenurk ELULE natukene muutunud. Sama jutt reaalsusest, millest eile bussis istudes kirjutasin, et reaalsust ei ole olemas, on vaid meie enda antud tähendus olukordadele ja seda see tõepoolest on. Mis iganes pidi ma asjadele lähenen ja nendest sündmustest mõelda soovin, täpselt sellistena nad mulle antud hetkel tunduvad.

Vahest mõtlen selle peale, et kui minuga peaks homne päev midagi juhtuma ja minu praegune maine teekond saaks otsa, siis:



„Mida ma oleksin soovinud TEGELIKULT oma elus teha?“



Öeldakse, et see on üks parimaid meetodeid, mis aitab olulise ebaolulisest eristada. Minu selle programmiga liitumise otsus sündis just selle meetodi abil. Sest asjad läksid nagu nad läksid, ma ei saanud sinna enam midagi parata, ma sain edasi vaadata ja valida, et MIS NÜÜD SAAMA PEAKS? Ja kui endalt selle küsimuse küsisin, et kui ma end Eesti hulludes liiklusoludes kahe kuu pärast surnuks sõidan, siis mida ma soovin, et oleksin teinud, siis sai minu jaoks selgeks, et soovin, et oleksin vähemalt proovinud, sest muidu ei saa ma kunagi teada, mida see Aafrika vabatahliku programm endast kujutab. Ning see oli üks esimesi kordi minu elus, kus ma üritasin asja mitte mõistusega võtta, vaid usaldasin oma sisetunnet, mis oli antud juhul esimesest hetkest alates nii õige.


Siiani, ma annan endale täielikult aru, olen olnud see loogiline mõistuseinimene ning kui kunagi Luule raamatust lugesin:

„Hinged viivad inimesed kokku, mõistused rebivad selle ühenduse ribadeks!“



siis tundsin, et mina olengi see „MÕISTLIK“ inimene, ratsionaalne, põhjuseid/tagajärgi kaaluv, asja analüüsiv – see kõik suretab tundeid ning ühel hetkel saingi aru, et olen vaid naeratav mask, kellel õigeid emotsioone polegi. Liigne tarkus suretab siirad tunded ja emotsioonid, see on nii tõsi, kuna mul oli kõigele loogiline, teaduslik põhjendus, ma tean ju seda kõike. Ma olin seda lugenud, ma olin sellest kõigest kuulnud, aga ma ei osanud kuulata iseennast, sest olin ennast selle virr-varri keskele otseses ära kaotanud.
Tõmblesin kõigis suundades korraga, teadmata, mida ma siis tegelikult soovin. Kõik tundus oluline ja tundsin, et kõikjal on vaja endast parim anda, samas ei pakkunud miski rahuldust ega andnud hingerahu.
Ma ei osanud enam kogu südamest rõõmustada, ma ei osanud enam isegi nutta – ma lihtsalt olin neutraalne, kõigiga kena, ja siis saingi aru, et midagi peab muutuma. Õigemini, ma ei pea, vaid mul on seda iseenda jaoks vaja, sest väärtused kui sellised hakkasid täiesti paigast ära nihkuma.

Ma tean ja saan aru, et kõik asjad on pidanud sedasi minema, sest vastasel juhul ei oleks neid kogemusi, arusaamasid jne, aga sellele vaatamata tuleb tunne, et mille kuradi pärast ei oska asju näha SIIN ja PRAEGU. Inimene õpib läbi oma vigade, asjad on vaja läbi kogeda, nendest enda jaoks järeldused teha, vajalik kõrva taha panna, ebavajalik selja taha jätta – kui kenasti see sedasi teoorias kõlab, kuigi reaalsuses jookseb juhe ikka päris sageli kokku, kus iseenda sees on nii palju vastuolulisi emotsioone, millega lihtsalt ei oska midagi peale hakata, sest mitte midagi ei saa aru.
Tarkadest tsitaatidest pole kasu, kuigi nad kõlavad kenasti ja jätavad minust ülimalt haritud ja intelligentse mulje, aga see pole enam eesmärk. Miks „enam“ ? Sest tunnistan ausalt, tarkus ja intelligentsus on mingil hetkel tundunud kui omaette eesmärk, kuigi praegu saan aru, et pigem soovin oskust kõike iseenda jaoks võimalikult lihtsaks teha.

Kuigi ma Jumalasse kui sellisesse ei usu, usun siiski millessegi, ja antud kontekstis on meelerahu palve igati kohane:

„Palun anna mulle meelerahu, et leppida asjadega, mida ma muuta ei saa. Julgust muuta asju, mida ma saan ja OSKUST nende vahel vahet teha“

Mul ongi see periood elus, kus nii paljude asjadega on vaja leppida ja neil minna lasta, sest tagantjärele ei saa midagi muuta. Aga see oskus, et kuidas neil siis ikkagi vahet teha – seda on mul vaja veel lihvida.

Kell on 23:44 saanud. Nagu vahepealsest kellajast näha, käisime vahepeal HULL´is uisutamas ja jõudsime pisut peale kümmet tagasi.
Hommikusöök on 8:30, nii et ega see öö ka väga pikk ei tule, aga see on normaalne. Mõtteid on palju, sest praegu kirja pandud mõtted on vaid need, mis täna kogetud/nähtud sündmuste mõjul on tekkinud, aga need sündmused ise... näiteks dokumentaalfilm Aafrikast, kuidas pisikese linna haiglas sureb igal nädalal vähemalt 80 inimest AIDSi: nendel inimestel ei ole tööd ega raha ega tervist ega ravimeid ega mitte midagi.
Meil on see kõik olemas, aga me oska seda hinnata, sest ELU kui selline on ju loomulik nähtus. See on meie jaoks normaalne, et me oleme elus, et meil on koht, kus magada ja et meil on toit, mida süüa.
Miks on mul kogu aeg tunne, et õnnelik olemiseks on midagi erilist vaja, kui tegelikult ei ole ju – see on minu otsus, see on minu hoiak ja see on PRAEGUNE HETK, sest see on ainus kindel asi, mis mul siin elus on. Eilne on läinud, homset ei pruugi kunagi tulla, nii et ega siit palju enam järele ei jäägi.

Ok, kohe on südaöö...pakin oma arvutikese kokku ja lähen magama ära.

HULL, ikka sama hull :)

On laupaev ... kell on 7:47, 13 minuti parast algab hommikusook ... ma olen umbes 15 minutit ponnistanud, et eile laptopi trykitud tekst kuidagi malupulgaga sellesse kiviaegsesse masinasse sisse saada, aga kui siin on Office 2000, siis arva ise, kui voimalik ja "lihtne" see on !!!

... aga tundub, et see vist kuidagi onnestub ... arkasin juba kell 6:30, kui olen harjunud vara arkama, siis ei oska enam kaua magada ja tegelikult on suht puhanud tunne ...
siin siis aga eile minibussis trykitud tekst ...

09.nov
REEDE
18:47
MINIBUSS

Hakkasime umbes 40 minutit tagasi sõitma, Birmingham on selja taha jäänud ja praegu oleme juba kiirteel, mida ei saa küll kuidagi kahjuks kiirteeks nimetada, sest liiklus on nii mega tihe, et ainus asi, mis autoaknast paistab, on punaste piduritulede rivi.

Mõtlesin pikalt, et kas ma üldse täna midagi kirjutan, sest olgem ausad – ma ei oska mitte kusagilt alustada ega mingit seisukohta võtta.
Viimasel nädalal pole olnud eriti aega kirjutada ja need sisse jäänud lüngad segavad igas mõttes, kuna kõik siinsed sündmused on niivõrd mitmetahulised, et neid pole võimalik mitte kuidagi n-ö ühe jutiga kokku kirjutada.

Kolmapäeval tegime laos hunniku pilte ja nendega koos oleks super laheda loo saanud, aga ma ei jõudnud selleni ning ega ma ka eile õhtul midagi sisulist jäädvustada ei jõudnud. See kõik teeb mind natukene kurvaks, sest asi, mida sooviksin teha, selle jaoks lihtsalt ei jagu aega ega energiat. Samas tean seda, et noii hea on vaadata, et kui arvuti taha õhtul ei jõua, siis kogu aeg kaasas olev kaustik täieneb selle võrra kiiremini, nii et kõikjal on tasakaal.

Võrreldes varasemaga ajaga, ma mõtlen enne seda programmi, kui ma veel normaalse inimese kombel elasin, on mul isegi võrdlemisi palju aega kirjutada ja iseenda mõtetega tegeleda.

Ütlen siinkohal juba ette ära, et mida iganes ma täna ja lähemate nädalate jooksul kirjutan, need ei ole ainult minu mõtted. Leian, et ehk on oluline natukene selgitada, millest ja kellest see inspiratsioon tuleb ja millel põhineb see loogika, kuidas mina antud hetkel asju näen.
Mul on päris mitu mentorit ja õpetajat, kes praegu minu „kõrval“ on ja igas mõttes aitavad. Programm ja siinsed õpetajad on sootuks teine teema, milleni ma loodan ka tagasi jõuda, aga hetkel on Gaia programm kui selline täiesti teisejärguline.

Ma ei lähe ühelgi õhtul ilma Luule Viilma raamatut lahti tegemata magama. Miks ma kirjutan lahti tegemata? Aga seepärast, et harva jaksan lugeda rohkem kui ühe lehekülje ja Luule raamatutega olen viimane pool aastat sedasi teinud, et võtan selle suvalise koha pealt lahti ning üldjuhul satun täpselt sinna kohta, mis mul parasjagu VAJA. Mul on kaasas „Ellujäämise õpetuse“ III osa ning ma ei hakka siinkohal neid raamatuid ümber jutustama ega millelegi konkreetsele viitama, sest see ei anna kellelegi midagi. Luule ise ütleb ka, et mitte kedagi ei saa õpetada, me kõik saame ise õppida, nii et igaühele oma, vastavalt vajadusele. Ma hakkan lõpuks sellest lausest ka sisuliselt aru saama.

Lisaks Luulele olen uuesti ette võtnud Anthony Robbinsi audiomaterjalid „Personal Power“. /siinkohal Aitäh Ukule !/ Mingi aeg mõtlesin, et ja-jah, ma olen need ju korra läbi kuulanud, ehk aitab, aga mul on hea meel, et need uuesti ette võtsin. Seekord teen hoopis teise tehnikaga, kui esimesel korral, kui Itaalias olles iga päev ühe osa kuulasin – noh, nagu see programm ette näeb. Praeguseks on mul kindlad lemmikud kujunenud (nt track 17 ja 25) ja kuulan neid iga päev, et anda iseendale aega sellest infost ka sisuliselt aru saada ning et harjutada end neid asju ka praktikasse rakendama.

N-21 liidreid olen viimasel ajal vähem kuulanud, sest aeg, nagu ma korduvalt maininud olen, on kullast kallim, aga nüüd olen juba sedasi pakkima või neid kotte nõeluma hakanud, et suudan samal ajal ka plaate kuulata. Siiani olin sel pakkimise alal vist ikka nii palju amatöör, et pidin sellele tegevusele keskenduma. Praeguseks olen vist seega juba välja õppinud oskustööline :)
Korduvalt olen viimasel ajal kuulanud Trevor Lowe „Simpsons Mount“ plaati. See on samal ajal kõike, ülimalt naljakas ja teisalt väga kõrgetasemeline sisuline jutt ...

Nii, nagu ma ka ühel päeval mõtlesin, olen endiselt seda meelt, et kogu see programm oleks ilma nende asjadega (plaadid ja raamatud) väga teistsugune. Nagu igas mõttes, kuna mina ise oleksin sootuks teistsugune. Ma ei tea, kes seda plaadi peal rääkis, aga jagan arvamust, et reaalsust kui sellist ei ole olemas. Kõik sõltub sellest, mis tähenduse me asjadele anname.

Praegu olen ka seega kahe vahel, et mis nurga alt asjadele läheneda. Kui ma soovin, siis saan kõigest kirjutada sedasi, nagu oleks see maailma lahedaim asi, aga kui soovin samadale asjadele natuke teiselt poolt vaadata, siis usun, et nii mõnigi ehmuks natuke ära. Kõik on tõlgendamise küsimus ja vahest olen selle pärast natukene mures, sest kuna reaalsust kui sellist ei ole olemas, siis tähendab, et ma ei saa seda ka jäädvustada ega n-ö neutraalselt edasi anda.
Mitte keegi ei saa, seega pole olemas ühtegi objektiivset lugu, olgu ta siis kirjutatud kelle poolt iganes. Kõik on subjektiivne ning põhineb konkreetse isiku konkreetsel fookusel ja isegi, kui ma püüan olla väga neutraalne ja mitte hinnanguid anda, on siiski iga sõna, mille ma kasutusse võtan, juba teksti kallutamine .. ah, mis iganes, las see teema olla, ma usun, et ma suutsin oma peamise idee edasi anda.

Selle sama asja kohta on Anthony Robbinsil väga hea näide FOOKUSe kohta. Oletame, et sul on videokaamera ja sa lähed ning filmid kellegi pidu. Kui seal on palju inimesi, siis kindlasti leiad kellegi, kellel on väga halb tuju, kes tülitseb kellegagi vms. Kui kaamera fookuse nende peale jätad ja hiljem inimesele, kes ise peol ei käinud, videod näitad, siis talle jääb mulje, et pidu oli täiesti läbikukkunud. Samas, kui natuke teise nurga alt läheneda,siis kindlasti leiad selle rahva hulgast kellegi, kellel on mega lõbus ja kui terve õhtu seda naervat seltskonda filmid ja kui hiljem filmi vaadata, siis on tunne, pidu läks igati korda.

Meie kõigiga on sama asi. Meie sees ja meie ümber toimub kogu aeg mõlemat. Keegi „kakleb“ kusagil kellegagi või asjad ei ole nii, nagu sooviksime, aga teisalt juhtub kindlasti ka häid asju. Küsimus ei ole selles, kas asjad on hästi või halvasti, vaid selles, millele ma keskendun ja mis nurga alt asju vaatan.
Ma tean, et seda on nii imelihtne öelda, aga mitte nii lihtne teha, aga usun, et see on õpitav, nagu ka kõik muud asjad.

Inglise keeles on selle kohta hea väljend POINT OF VIEW ehk siis otsetõlkes vaatenurk, aga seal on see lahti kirjutatud PUNKT, KUST SINU VAADE TULEB vms.
Seega ei olegi ma siiani näinud väga põhjust halbadele asjadele keskenduda, seda enam, et tegelikult ma ei ole kindel, kas need on üldse halvad.

Seni on mulle tundunud, et mul endal on palju lõbusam, kui püüan naerda nii palju, kui võimalik. Palju lõbusaid pilte teha ja edasi anda meie elu n-ö päikeselisemat poolt, sest see on täiesti olemas.
Jah, muidugi on naiivne arvata, et siin ongi vaid lust ja lillepidu ning et me muudkui päead läbi naerame teineteise võidu.
Loomulikult on hetki, kus on mul on sellest lollakast pakkimisest kopp ees. Kui vaatan oma käsi, mis ei ole päris katki, aga näevad igas mõttes välja nagu päris tööinimese käed, sest kuigi meil on kindad käes, on sõrmed poolenisti väljas, see tähendab, et nii küüned, nende servad kui sõrmenukid on „ilusad“.
Ja loomulikult mõtlen ka selle süsteemi ja programm kui sellise peale, kuigi tunnistan ausalt – ma ei ole oma kaamera fookust sinna eriti suunanud, mul on iseenda asjadega liialt tegemist, et ma ei ole lihtsalt vaevunud. Aga raske on kogu seda organiseerimatust ja ebaselgust mitte tähele panna, kui meie tiimist on viimase kahe nädala jooksul juba 3 inimest lahkunud ja vähemalt teise kolme peas on samad mõtted.

Üks Portugali mees tuli eelmise nädala kolmapäeval, käis neljapäeval leaflet´imas ning õhtuks on juba läinud, sest avastas, et see programm pole üldse selline, nagu tema ette kujutas. Üks peamisi asju, mis teda imestama pani, oli näiteks see, et kuidas ta kohe esimesel pidi üksinda minema ja kohe ise hakkama saama, ilma et keegi oleks eelnevalt midagi väga selgitanud. Mäletad, see oli sama asi, mille kohta mina ütlesin sama, et tundub naljakas, aga et tõenäoliselt on see kiireim viis ujuma õppimiseks.

Teiseks lahkus sel kolmapäeval meie Saksa paar: Melf ja Katja. Nendest on küll kahju, et nad ära läksid, sest nad olid tiimi lahutamatuks osaks saanud. Soovivad Aafrikasse, aga mitte 10 kuu pärast, vaid kohe. Nad broneerisid juba 2 nädalat tagasi tegelt oma lennupiletid Berliini ja sealt lendavad järgmisel nädalal Lõuna-Aafrikasse..... 20:18...meil oli just peatus, ostsin juua .. naljakas midagi osta, sest pole üldse harjunud ise enam midagi ostma ...läpaka aku näitab punast tuld ja ütleb, et paneb end varsti kinni ....

23:04
„Voodi“ Tegelikult magan maas madratsi peal. Oleme Ausra´ga (Leedu tüdruk, meie tiimi kõige uuem liige) koos ühe 45 aastase brasiilia naise toas ... tegelikult oli majutusplaanis näidatud, et magan esimese korruse elutoas koos kõigi teiste meie maja omadega, aga kuna mõned olid mujale pandud, kus nad ei tahtnud olla, sest nad soovivad kaua üleval olla, niisama aega veeta jne, siis vahetasin ühega hea meelega ära, sest ma soovin tõesti magada. Kogu see töönädal on liialt väsitav, et nädalavahetusel mitte korralikult magada....natuke erak, nagu ma vist kogu aeg olen, meeldib mul olla pigem kolmekesi toas, kui 6-7kesi :)

Püüan selle jutu mälupulga peale võtta ja ehk homme kuidagi blogisse üles panna, sest kui ma samas vaimus jätkan, siis laen vastasel juhul pühapäeva õhtul Birminghami jõudes nii pikad lugulood üles, et ise ka ei jaksa enam jälgida...

Kell on 23:08, püüan magama jääda, sest hiljemalt 7:30 on äratus, kell 8:00 hommikusöök ja 9:00 algab juba esimene presentatsioon..

....palju tegemisi ja no WIFI

Majas pole taas WIFI-t, nii et saadan alt arvuti tagant ilma tapitahtedeta.

Meie portugali keele tund just loppes, nii et pea on paks otsas. Enne seda organiseerisin linna peal meile bussi kuupileteid, sest nii hoiame paris palju raha kokku...kahe peale pea 30 poundi ehk yle 800 krooni pluss on see veel palju mugavam ka, kuna ei pea igal hommikul seda myndihunnikut endaga kaasas tassima.

Kuna eile kirjutasin peaaegu 00:00-ni, siis olen praegu kohe voodisse kukkumas. Kirjutada oleks nii palju, aga teen seda nadalavahetusel HULLis, sest homme pannakse meid taas minibussi ja viiakse "maakoju".

ISLAM ja MOSLEMID

Eilne presentatsioon oli minu siinoldud aja vaieldamatult parim .... See oli nii põnev, õhtul voodis oli mul pea mõtteid täis, aga õnneks/kahjuks olin liialt väsinud, et oma emotsioone kirja panna.


Täna on uus päev ja uued juhtumised ja uued naermised, aga leian, et info suhtes on olulisem see eilne Islami jutt kirja saada. Mul on kaustikusse mõned märksõnad pandud, mille järgi orienteeruda, nii et praegu on veel viimane aeg, sest varsti on mu kallis mälu need kustutanud, et uutele asjadele ruumi teha ...

Eilne esineja oli meie naaber, 25 aastane (noor)mees Kuran. Sõna "noor" panin sulgudesse, kuna ta näeb oma pika musta habemega ja valge ürbiga vähemalt 5-7 aastat vanem välja, kuigi silmad on noore mehe omad ...

Aga asja juurde tulles, siis minu jutt tuleb hästi hüplik ja lünklik, aga panen need mõtteterad, mis mulle eriliselt meelde jäid. Kuna minu eelteadmised islami usust ja moslemitest piirdusid sellega, et ma tean umbes, kuidas nad välja näevad ja et nendel n-ö piibel on KORAAN, siis oli eilses ettekandes minu jaoks kõik uus.

Kurani kohta nii palju, et ta on sündinud kusagil Lähis-Idas, lisaks elanud päris pikalt Keenias, valdab araabia keelt, aga kolis Inglismaale, kui oli teismeline, nii et keskkoolis ja ülikoolis käis siin.

Seepärast räägib vabalt inglise keelt ja on igas mõttes täiesti "normaalne" inimene, kes 7 aastat tagasi elas täiesti tavalist elu, käis pidudel, suitsetas ja tegi muid tavalisi asju. Ta näeb igas mõttes väga hea välja, on super humoorisoonega ja igas mõttes lahe inimene, ainult et ta näeb meiega võrreldes teistsugune välja ja usub natuke teistsuguseid asju.

Aga minu eelarvamused, et sügavalt usklikud inimesed on tõsised või natuke imelikud, kummutas ta küll 100%, sest ta oli igas mõttes nii lahe, lõbus, haritud, intelligentne ja samas semulik, et sulandus meie seltskonda igas mõttes täielikult.

Ettekanne algas sellega, et ta küsis meie käest, kuidas me Inglismaad ette kujutasime ja kuivõrd on see meie ootustele vastanud.
See teema viis selleni, kuidas Inglismaa on end läbi ajaloo reklaaminud kui väga liberaalselt ning vabameelset maad, kus kõigil on tegevus- ja usuvabadus, aga see on viimastel aastatel väga oluliselt muutunud.
Moslemite osakaalu suurenemise ning eelarvamuste tõttu on tekkinud siiski olukord, kus inimesed ei ole võrdõiguslikud kodanikud, kuna nad on moslemid. Ja küsimus ei olegi niiväga usus, vaid nende spetsiifilises riietuses. Kuran teab seda väga hästi, sest ta on omal nahal kogenud, kuidas näiteks mistahes töökoha saamine ei olnud tal tänu kõrgharidusele ja muudele kogemustele probleem ... seni, kuni ta käis riides nagu "normaalne" inimene.
Praegu, kui ta on endiselt sama inimene, ainult pika habemega, ei öelda talle muidugi, et me ei saa sind tööle võtta, kuna sa näed välja nagu moslem, aga need ongi "ütlematagi selged sõnad".

Siinkohal soovin öelda, et ma ei tea, kui hästi ma suudan seda eilset ettekannet edasi anda, aga tunnen, et igaks juhuks on vaja rõhutada seda, et Kuran on suurepärane näide inimesest, kes ei räägi: "See on õige või see on vale. Riik on süüdi või moslemid on süüdi!" Ta lihtsalt kirjeldas antud olukorda, kuidas tema seda näeb ja mõistab. Ta lisas kõigi kommentaaride juurde, et see on asi, mis talle antud hetkel kõige õigem tundub või mis kõige loogilisemana paistab - loomulikult, kui küsimused puudutasid otseselt nende usku, siis ei hakanud ta ise midagi välja mõtlema, vaid tugines Koraanis kirjas olevatele põhitõdedele.

Siinkohal olgu öeldud, et islam kui selline ei ole ühte usk, vaid sellel on metsikul hulgal erinevaid tõlgendusi ja erinevaid rühmitusi. Üheks põhjuseks, miks see sedasi on ja miks on tekkinud nii palju probleeme seoses moslemite ning nende usuga, on kindlasti see, et ennast islami usulisteks nimetatavatest inimestest on Kurani sõnutsi 80% ignorant what they believe in ehk siis nad ei tea sisuliselt, millesse nad usuvad.
Kui nende käest küsida, kas nad on KORAAN´ist nende usu põhitõdesid lugenud, siis vastab enamik, et loomulikult on. Nad on küll Koraani "lugenud", aga lugemine ja mõistmine on kaks erinevat asja, kuna Koraan on araabia keeles, mida enamik ei mõista.

Kuna ta ise valdab seda keelt ja ta küll ei öelnud seda otse välja, aga minu meelest oli see tal lausa peas, sest mingi küsimuse korral mõtles ta korra, "otsis" oma mälust midagi, seejärel ütles araabia keeles selle Koraanist pärit lause ja üritas tähenduse meile inglise keeles edasi anda. Kohati oli see raske, sest inglise keeles lihtsalt polnud seda sõna olemas, mida vaja oleks olnud.

Igal juhul jäi mul väga palju asju segaseks ja see on vist normaalne ning võimalik, et panen mõnede põhifaktidega mööda, nii et kui seda kirjutist peaks kunagi väga islamiteadlik inimene lugema, siis igasugused kommentaarid on teretulnud :)

Usk Jumalsse on neil sama mis kristlastel ja teistses usundites (ausalt, religiooni osas loll kui lammas:) ning Allah on lihtsalt araabia keeles sõna "Jumal".
Ainult, et nende usus on JUMAL see ÜKS ja AINUS, tal ei ole Jumalal poega, kes risti lüüakse. Oli prohvet Mohammed, kes oli n-ö nende usu kuulutaja.

Miks muu maailm islamiusulisi praegu taga kiusab ja kohati tegelikult kardab? Sest nende Koraani ja seega usu üks peamisi loosungeid "CHIAD" tähendab otsetõlkes võitlust, islamit nimetatakse kohati "võitlevaks usuks" ja see on kõik, mida laiem avalikkus teab ning näiteks meedia nende vastu kasutab.
Kuran ütles, et Koraanis ongi nii, et jah, nende usu üks alustalasid on tõepoolest võitlus, aga peamiselt mõeldakse selle all eelkõige võitlust iseenda sees ja iseendaga, mitte vägivaldselt kellegi vastu minemist.
Lihtsalt, tõlkides ja tõlgendades on väga oluline nihe tekkinud ning nii islamiusulised ise kui ka nende vastased, peavad nende usu loomulikult osaks võitlust, tapmist jms.

Iga lause taga, mis ma siia kirja panen, on muidugi sügavam mõte, aga praegu laon niisama mõned põnevad faktid ja mõtted ISLAMI koht puntkidena ritta:

• Kõik on vabatahtlik. Koraan ei kohusta kunagi kedagi millekski, täisealistel inimestel on õigus ise otsustada, kas ja mida järgida või elus oluliseks pidada. Islamit peetakse sageli väga rangeks ning jäigaks usuks, aga tegelikult on see väga paindlik.
  

• Aga kuna paljud ei tea tegelikku Koraani sisu, siis on palju valesid tõlgendusi ja n-ö uusi uskusid, mis ei põhine tegelikult mitte millelgi, peale inimeste endi kogemuste ja arvamuste. Sealt tulevadki arusaamad, et naised on sunnitud neid mustasid ürpe kandma, et abielusid korraldatakse, kuna nad ei saa ise vabalt valida, kellega abielluda.

• Kuran, kes hakkab õige pea abielluma, rääkis nii naljakalt, kuidas islami usu kohaselt naise valimine käib. Esmalt on muidugi see, et naine peaks ka sama usku olema, sest vastasel juhul pole võimalik samas väärtusi jagada ega elus ühes suunas liikuda. Samas ei ole Koraan jäigalt määranud, et ei tohi mitte usklikuga abielluda. Aga kuna enamikel usklikel naistel on näha vaid silmad, siis ega sedasi ei saa väga naist valida. Kuran rääkis, kuidas tema oma õe kaudu uuris, kas keegi võiks äkki huvitatud olla ja kui keegi on huvitatud, siis esimene kohtumine tema ning selle neiu vahel peab olema kellegi kolmanda (tüdruku isa või vend) juuresolekul. Ta naeris, et päris lõbus on sedasi vestlust arendada, et ta nägi vaid tüdruku silmi ja neiu isa istus teises toa nurgas ning seal siis küsida, et kas sulle meeldib äkki pasta või midagi muud ... väga veider. Kui jutt klapib, siis on võimalik määrata teine kohtumine, kus noormehel on õigus näha neiu nägu ja temaga kahekesi aega veeta. See on taas naljategemise koht, kus ta palus neiudel mitte solvuda, aga enne abiellumist on siiski oluline teada, kuidas ta tulevane naine välja näeb, sest vastasel juhul hüppab ta suurest masendusest aknast alla, kui saab teada, missuguse naise endale võtnud on.

• Ei mingit söömist peale päikeseloojangut ja enne päikesetõusu. Ehk nad söövad vaid siis, kui päike on taevas :)

• Kui tema käest küsisin: "Kuidas sinu tavaline päev välja näeb?" siis oli ta vastus väga naljakas ja väga pikk, aga sisuliselt ja lühidalt on mõte selles, et täpselt samasugune, nagu kõigil teistel inimestel, aga nad palvetavad 5x päevas (üks kord umbes 10-15 minutit). Nii on neil näiteks töö juures eraldi ruumid, sest tavaliselt 2-3 palvetamise korda jääb tööaja sisse. Enne palvetamist tuleb end "puhastada", seda otseses mõttes, nad pesevad teatud kohad oma kehas puhtaks, see ei jäänud mulle muidugi täpselt meelde, aga 3x paremat jalalaba, 3x vasakut jalalaba, seejärel küünarnukke jne. Kui nad kahe palvetamise vahel ennast "mustaks" pole teinud, siis nad uuesti pesema ei pea. "Mustaks" teeb igasugune WC-s käimine, peeretamine, ropud sõnad ja midagi oli veel!" ...tjaaa, ma ei saa ega oska seda anda, aga me naersime end pooleks, kui ta sellest rääkis.
  

• Naeratust peetakse üheks väiksemaks, aga olulisemaks HEATEOKS
• Kõik tasakaalustatakse väljastpoolt, nii hea kui halb.

Mulle meeldis Jan´i kommentaar usundite kui selliste kohta, et keegi on öelnud:

"Kui minna süvitsi mistahes usundisse, siis nad kõik taanduvad samadele põhitõdele"

/If you go deep into any religion, they are the same/
ja see jäi Kurani jutust ka kõige rohkem kõlama, et kui suudaks kõigi nende aastate jooksul tekkinud usundi alaliigid taas ühele lihtsalt alusele, KORAAN´ile, taandada, oleks kõik palju selgem ning inimesed saaksid ehk lõpuks ise ka aru, mis see siis ikkagi on, mida nad usuvad.

MERI on, MERI jääb, MERI olema peab ...

Istun praegu vannitoa ukse taga tugitoolis ja ootan, et saaks pesema minna - ma ju ütlesin, et olen õppinud igasugustes kohtades kirjutama, sest mis ma ikka niisama ootan ...

Täna on teisipäev ja see tähendab, et tavaliselt läheme Planet Aid´i majja, kus meil on mingid ühised ettekanded, presentatsioonid vms, aga täna tulevad nad kõik siia. Meie naaber tuleb islamist rääkima, nii et tõotab igati põnev õhtu tulla.
Ma küll hästi ei kujuta ette, kuhu me nad paneme, sest meid on selle pisikese maja kohta tõeliselt palju, aga ju kuidagi ikka saab. Aga see tähendab seda, et õhtu on sisustatud ning pole rohkem aega kirjutada.

Täna oleme ses suhtes taas õnnega koos, et saime taas oma minibussiga tagasi, aga homme on viimane päev, kui nad meie lao piirkonnas leaflet´ivad, nii et siis saab meie hea põli läbi. Mis mõttes hea põli? Aga ses mõttes, et tavaliselt astun sel hetkel uksest sisse, aga praeguseks on mul juba õhtusöök söödud, fotod siia üles laetud ja teistega muljed vahetatud.

Aga miks ma selle MEREga seotud pealkirja panin? Sest kuigi ma panin ühe foto juba pühapäeva alla üles, pole ma sellest suurt rääkinud, et mis ja kas ja kuidas see mere ääres käimine välja nägi.

Pühapäeval, kui peale lõunat HULList ära tulime ja oma kallite jaapanlastega hüvasti jätsime, pakkus Lena välja, et kuna ookean ei ole üldse kaugel, siis äkki soovime mere äärde minna ning seda ei pidanud meile kellelegi teist korda üle ütlema, sest mis meil selle vastu sai olla.
Panin juba pühapäevase teksti juurde tegelikult foto sellest, kuidas peale HULList lahkumist mere ääres käisime .... avastasin, et pole kuu aega merd näinud, sest eile sai mul täpselt kuu täis, mil Eestist ära tulin - tähtpäevade fänn, nagu ma alati olen olnud.
,
Kui tavaliselt vaatavad inimesed enne kaarti ja siis lähevad kuhugi, siis meiega on vastupidi - istume bussis ja meid lihtsalt viiakse kuhugi ning hiljem siis huvi pärast vaatame kaardi pealt ka järele, et kus me siis ära käisime.

Otsisime ka selle Shotimaa linna BEGGAR´i üles, kus me kolm päeva olime, nii et nüüd kujutan vähemalt geograafiliselt natukenegi midagi ette, et kus kandis me parasjagu oma vahva bussikesega ringi kärutame.



On omamoodi lahe ja teisalt kohati tobe, kuidas Clothes and Shoes Collection sõnum meiega kogu aeg kaasas on.
Pole vahet, kas oleme mere ääres või kusagil mujal, aga vähemalt tõmbame tähelepanu, nii et mis seal ikka ....

Aga MERI on lahe, mind tõmbab sinna iga sekund, minut ja tund - noh, need tegelt laulusõnad, aga tegelikult ka. Kui mul vähegi võimalus oleks, siis mina vist ainult vee ääres oleksingi. Pole siis vahet, kas ilm on mega ilus, mega tuuline, vihmane või midagi sootuks muud.

Ma lihtsalt tunnen, kuidas meri rahustab ja tasakaalustab.
Seepärast ei jõuagi ära oodata, millal Taani kooli saame, sest seal on meri maja kõrval kogu aeg - vähemalt pildi peal on sedasi :) Eks see näha ole, milline reaalsus välja näeb.
Mulle meeldiks võtta suur alus ja hästi suur papp või midagi, õlivärvid ning siis lihtsalt seista ja maalida. Ma ei ole küll nii ammu korralikult midagi joonistanud, aga ega see tulemus polekski oluline, protsess on põhiline. Olen sellest juba ammu unistanud ja tegelikult ma üldse ei kahtle, et kõik unistused, millesse väga uskun ja mille nimel olen valmis pingutama, saavad ühel päeval teoks, küsimus on vaid ajas ... - olgu selleks siis nii väike asi, nagu õlivärvidega mere maalimine või midagi suuremat.

Selle kohta kirjutasid Tuuli ja Ermo minu lahkumise raamatusse nii kenasti:

"Pole otseteed sinna, kuhu jõudmine on vaeva väärt!"

Praegu tunnen, et täpselt sedasi ongi ja kui mul tuju ära läheb, siis tuletan seda lauset endale meelde. Minu lõppeesmärk ei ole ju riideid pakkida ega lendlehtedega kusagil ringi joosta. Vajan seda etappi iseenda leidmiseks, isiksusena arenemiseks ning oma piiride/võimete tunnetamiseks, et oskaksin/suudaksin hiljem saavutada seda, mida TEGELIKULT soovin.

Praegu olen soovinud otse minna - KIIRESTI ja KOHE - aga ma ei ole selleks võimeline olnud. Pigem on minu enda eesmärgid ja endale seatud normid mind igas mõttes rõhunud, sest ma olen end sundinud ja kohustanud, saamata aru, et saab ka teisiti. Seni on kõik olnud teoreetiline teadmine, millest paraku pole kasu, kui seda praktiliselt kasutada ei oska.
Enne, kui saan midagi/kedagi teist juhtida, on mul vaja iseennast juhtima õppida ning see on suurem kunst, kui ma kunagi arvanud oleksin, aga iga päev natukene teeb kokku palju :):)

NAER on tervisex !!! He-he-he

Meie majas on WIFI´ga midagi lahti, nii et saan taas oma läpaka taga jutu valmis trükkida, mälupulga peale võtta ning seejärel all arvuti taga copy-paste teha.

On ikka mega tehnika ajastu küll. Just eile õhtul, kui digikast pilte arvutisse tõmbasin, mõtlesin, et kuidas see võimalik on ??? Ma vajutan nuppu, sellest tuleb pilt, mis juhet mööda liigub arvutisse ja mida ma seejärel saan mistahes kohta üles laadida või kuitahes kaugele maailmanurka meilida.
Ja kogu see trükkimise asi, infokandjad – üks pisikene pulgakene võib endas sisaldada mega palju ja olulist infot, mida on imelihtne ühest arvutist teise transportida. Tjaahhh, ega sellest ei peagi vist aru saama – meie asi on seda kasutada, sest kui iga asja peale sedasi süvitsi mõtlema hakata, siis ei saa enam mitte midagi aru.

Tagasi olevikku ja reaalsete asjade juurde tulles.... viimasel ajal olen õppinud kahte asja – erinevates kohtades magama ning kirjutama. Siin on veel näha, kuidas ma vanasti oma naris istusin ja seal oligi minu trükikoja keskus. Nüüd olen ma moodsamaks saanud ning alates eelmisest nädalast on meie toas eraldi lauakene ja tool, nii et nagu päris. Peamiseks põhjuseks see, et laua taga on igas mõttes parem ja mugavam ja tervislikum istuda, kui seal naris kõveras olla.

... täna on ses suhtes eriline päev, et kuigi oli tavaline tööpäev laos nagu tavaliselt, lõppes see sootuks teisiti, kui kõik senised lao tööpäevad.

Enne lõppu aga olin taas tänulik, et Olga meiega koos laos on, sest me pidime end pooleks naerma. Hakkan vist aru saama, mida nad kogu aeg räägivad, et naermine on kasulik, kuna nii tekivad meie organismi hea tuju hormoonid, mis teevad üldise enesetunde paremaks. Tõesti on, sest need päevad, kui oleme kogu südamest naernud, nii et silmad märjad, on igas mõttes lahedamad.

Tean, et neid jutte ei ole võimalik sedasi edasi anda, kuidas need sel hetkel tunduvad, aga midagi ikka .... tänane kõige suurem naermine algas siis... ma ei saa praegu isegi kirjutada, sest jutustan seda sama lugu oma toanaabritele ja täiega naeran ... me arutasime täna seda teemat, et meil on küll maja ees suur ja ilus park, aga seal jalutamine on natuke keeruline, sest selles pargis elab nii palju parte, et need on kõik pargi täis sittunud.
Olga ütles seepeale, et nende maja aeda ei situ keegi peale Thorbani – ta ütles seda nii tõsiselt ja selles kogu nali oligi.
Kes taustinfot ei tea, siis ei saa ka naljast aru, aga Thorban on selle lao omanik ja Planet Aid´i maja juhataja, aga tal on koer Robby, keda Olga jumaldab. Ja kogu nali saigi alguse sellest, et ta ajas need nimed Thorban ja Robby omavahel segamini. Ning tegelikult mõtles ta ju seda, et koer ainus, kes nende aeda situb, aga kogemata ütles, et meie boss on ainus, kes nende aega situb – kuna meil kõigil on nii elav kujutlusvõime ja Thorban on selline umbes 50 aastane 2meetrit pikk Taani mees ja kujutage siis ette teda aias sittumas ... ok, nali naljaks, ma tean, et põhiline nali ei jõua kohale, aga vähemalt on see siin kirjas, nii et kunagi ise üle lugedes saan taas korralikult naerda, sest situatsioon tuleb silmade ette.

Teine nali sai alguse sellest, et Olga oli õues ja värvis konteinereid (nagu tavaliselt). Need on täpselt nii suured, et ta mahub sinna peaaegu püsti seisma, aga mitte päris. Igal juhul oli tal suht kopp ees ning ta kükitas seal konteineri sees ning pühkis selle põrandalt igasugu sodi kokku.
Ma läksin parajasti mööda ja ta hakkas lambist kõva häälega naerma. Kui ma küsisin, et mida ta naerab, siis hakkas ta tõsiselt rääkima:

„Seepärast ma 5 aastat ülikoolis käisingi, kuna ma teadsin, et minu elu suurim unistus on peale magistrikraadi kätte saamist istuda konteinerite sees ja nende põrandatelt igasugu jama kokku pühkida. Isegi minu ülikooli professor ütles, et õpi kõvasti, sest sul läheb seda vaja ... Ma olen pisikesest peale unistanud, kuidas ma saaksin konteinereid värvima hakata, harjutan seni, kuni minust saab professionaal. „

Ja siis me lihtsalt naersime lakkamatult, nii et pisarad voolasid **********

Lao mehed ei saa kohati meist üldse aru, et ise sellised noored, haritud ja toredad tüdrukud, et mida me seal laos teeme ja miks me oleme nõus sellist tööd tegema. Kusjuures lahe on see, et oleme Olgaga täpselt sama asja õppinud - ajakirjandust ja avalikke suhteid ning oleme ka paljudes muudes asjades igas mõttes väga sarnased, nii et sarnased mõtted vist tõepoolest tõmbavad sarnaseid mõtteid. Law of attraction.

Meestel on aga mure, et kuna enamik neist on juba kuldsetes 50ndates, siis on väga raske mingit head tööd leida. Kui meil Eestis on tööjõu puudus, siis siin on täpselt vastupidine olukord – töötajaid on tunduvalt rohkem kui töökohti, nii et konkurents on kõva.

/////////////////////////////////////////////////////////////////////

Läks natukene aega mööda ja Olga hakkas konteineri sees laulma, tal on tõsiselt hea hääl, ta on peaaegu nagu täielik ooperilaulja – ta oli nii õnnelik, sest avastas, et seal sees on väga hea akustika. Siis ta ütleski, et ehk saab ta sedasi fundraisida (tavaliselt seisame ajakirjaga tänavanurgal ja proovime inimeste käest raha saada), et ta palub kuhugi kesklinna selle konteineri paigaldada, ronib sinna sisse, hakkab laulma ja paneb mütsi konteineri ette:)

.....kui ma praegu tunnetan, siis mu kõht on täiesti valus sellest naermisest, sest ega sellega tänane päev veel ei lõppenud.
Kell oli just neli saanud, kui me vaatasime, et jess, ainult pool tundi veel ja samal ajal tuli meie suur buss kotte ära tooma, sest nad leaflet´ivad ja koguvad praegu kotte suht samas piirkonnas, kus meie töötame.

Aga seal on see mure, et sinna mahub vaid peale juhi kaks inimest ja nad olid juba kahekesi - juht ja kaardilugeja, aga meil oli mõttetu hakata samal ajal linnaliiniga kodu poole loksuma. Nii tegimegi minule sinna taha suurde ja pimedasse kongi põrandale aseme, kuhu ma sain pikali minna.
Kaks magamiskotti, üks tekk ja padi – kõik need asjad, mis laos tavaliselt ära visatakse, läksid nüüd kasutusse.
Nii ma seal siis lamasin, kuulasin oma M-Robe´i, vaatasin lakke ning hoidsin end kehaga ühe koha peal, kui ta järsult koha pealt ära läks või pidurdas. Igal juhul lamasin seal ja enne, kui klapid pähe panin, mõtlesin, kui kuramuse imelik see elu on. Siin ma nüüd olen, laman pimedas kongis põrandal ja sõidan läbi Birminghami kesklinna ... tjahhh, igal juhul peaksin ütlema, et see oli kõigele vaatamata seni kõige mugavam ja kiirem laost kojutulek üldse.
Kui bussidega oleksime minimaalselt 2 tundi läinud, siis täna olime 40 minutiga kodus ja lausa imelik oli nii vara õhtule saada.

Kuidagi palju aega on olnud, ma käisin lausa poes ja niisama õues jalutamas, nii et peaaegu nagu täiesti tavalise inimese tunne on.

Lisan siia paar pilti eilsest, kus me oma maja jaapanlastest, Key´st ja Tomoyo´st, ilma jäime. Ses suhtes ilma, et nad jõudsin Inglimaale kaks nädalat varem, kui nende endi programm algas ja seetõttu olid nad siiani meiega koos, aga nad said nii osaks meie tiimist, et me mitte kuidagi ei tahtnud neid enda juurest lasta ja nad ka mitte kuidagi ei tahtnud minna.

Nad olid nii armsad, otseses mõttes. Kui nad tulid, ei osanud nad peaaegu üldse inglise keeles rääkida. Nende kahe nädalaga on nad nii palju paremaks saanud, et see on uskumatu.
Aga sellel nädalavahetusel saadeti nad enda n-ö õige tiimi juurde ja Tomoyo lausa nuttis eile, kui meiega hüvasti jättis. Hea on see, et Hull´i Study Weekenditel on kõik Gaia programmid koos, nii et tegelikult näeme neid juba sel nädalavahetusel, kui taas HULL´i sõidame.
Aga see on hea näide sellest, kuidas tiimist saab väga lühikese ajaga meie kõigi teine perekond, kellest on väga raske lahkuda, sest oleme nii lähedasteks saanud ja selle kuu ajaga üheskoos nii palju läbi elanud.

Praegu on kell aga taas palju saanud, juba 21:20, pean ju veel minema ja mälupulgaga hakkama seda teise arvuti kaudu üles laadima.

Info Weekend

3. november
Laupäev
13:25
HULL

Mul on hea meel taas siin olla. See on koht, mis enamikele ei meeldi, kuhu rahvas mingil põhjusel tulla ei soovi, aga mulle meeldib.
Tõsiselt ka, ehk on põhjus selles, et ma olen maalaps ja see siin on täielik maakoht otseses mõttes.

Vaatamata sellele, et jõudsime õhtul alles peale 23 siia ja hommikusöök oli täna kell 8, ärkasin mina 6:30 – olen vist vanaks jäänud :)
Aga see oli lahe, sest ma sain rahulikult dussi all käia, ilma et keegi ukse peale koputaks. Tavaliselt on meil pikk järjekord, nii et kõik käib jooksu pealt, nii et vahelduseks oli täiesti lahe lihtsalt üksinda toimetada, ilma et keegi teine kusagil ringi kõnniks.

Kella 7ks olin ma riides ja omadega valmis. Kuna meie „toa“ ülejäänud 5 inimest alles magasid, siis võtsin oma õlakoti ja hiilisin vaikselt õue. Ses suhtes on lahe, et me elame kogu kompleksi viimases majas ning kui ma uksest välja astun, siis olen otseses mõttes keset loodust.

Nägin, et siin lähedal on mingi tee ning loogiliselt mõeldes tundus, et kui ma selle tee peale saan, siis läheb see väikse ringiga täpselt meie söögisaali ette tagasi. Nii ma siis otsustasingi jalutama minna, sest hommikusöögini oli pea tund aega. Enne teed avastasin enda ees aia, aga kuna ma olin selle idee juba pähe võtnud ja kuna aed ei olnud eriti kõrge ja mul on õnneks pikad jalad, siis sain ma sellest aiast kerge vaevaga üle.

Külavahetee, väikene ja kitsas, ümberringi ainult põllud – vaatasin seda kõike ja tundsin esimest korda selle siinoldud kuu aja jooksul, kuidas ma Alaküla ja Lopa järele igatsen.
Tegelikult tuli see tunne juba eile õhtul, kui me õhtul hilja pimedas siia jõudsime. Taevas oli selge ja tähti täis – see vaatepilt tuletab mulle alati KODU meelde, sest Tallinnas olles ei ole võimalik tähistaevast nautida, kuna linnatuled rikuvad selle ilusa vaate. Lopal jalutades on taevas, kuu ja tähed selge ilmaga nii ilusad ja nii selged, et tekib tunne, nagu ei raatsigi tuppa tagasi minna.
Eile õhtul siin oli samasugune tunne, isegi peale seda, kui mul juba ööriided seljas olid ja hambad pestud, astusin veel tagasi õue (meie tuba on esimesel korrusel välisukse kõrval) ning nautisin rahu, vaikust ja selget tähti täis taevalaotust.

Taevasse vaadates avanes sama vaatepilt, mis kodus, ja see tunne, mis tekkis, oli ka sama. Eks taevas ja tähed ongi samad, seda on vahest nii naljakas mõelda minu meelest. Et kui näiteks eile õhtul kell 23 vaatasin kuud ja keegi oleks Lopal kell 1 öösel (sest 2 tundi on ajavahe) ka sama teinud, siis oleksime ju sama asja vaadanud, ainult et MAA meie jalge all asub geograafiliselt natuke teises kohas.

Veidi segane lause sai, aga olen selle peale tegelt juba ammu mõelnud, et nii naljakas tegelt, kui pisikene see MAAKERA ikka UNIVERSUM´iga võrreldes on.

19:21 Tänane päev hakkab õhtusse jõudma, jäänud on vaid õhtune programm. Kui esialgu mõtlesin, et mis see InfoWeekend siis ära ei ole, et ju jääb natuke aega ka oma asjade ja tegemiste jaoks, siis nüüd saan aru, et seda muret küll ei ole.

Erinevate ettekannete ja tegevuste vahe on maksimaalselt 15-20 minutit, nii et ega väga ei ole vaja mõelda: „Mida ma küll teen!“
Õnneks on mul läpakas kaasas, nii et natukenegi vabamal hetkel saan kirjutada. Praegu näiteks lõppes just õhtusöök ning õhtuse programmi alguseni on täpselt tund aega. Selle aja sisse peaks teoreetiliselt mahtuma ka mingi meelelahutusliku ettekande ettevalmistus tiimides, aga kuna ma olen täna juba niigi aktivisti mänginud, esitades õhtusel seminaril kogu rahvale meie meeskonna mõtteid, siis istun praegu rahulikult oma toas ning naudin üksindust.

Päeva jooksul on tekkinud nii palju mõtteid ja seoseid, mida ma soovin enne kirja panna, kui need minu peast haihtuvad, sest ei ole vahet, kuhu minna või mida teha – alused, millele asjad taanduvad, on kõik samad. Ausalt ka, ma saan aru, et see on praegu nii üldsõnaline, et raske on mõista, mida ma selle all silmas pean, aga ma proovin seda kohe selgitada.

Nagu ma kunagi tükk aega tagasi mainisin, saame me palju lisakotte (loe: raha) ka selle eest, kui leiame uusi inimesi, kes on nõus selle programmiga liituma.
Teen natuke reklaami, tõlgin näiteks mingeid uudiskirju, korraldan Eestis mingi infokoosoleku vms ja kui keegi minu jagatud info peale otsustab liituda, siis mina saan lisaboonuseid.
See praegune InfoWeekend on mõeldud nii nendele inimestele, kes on siin programmis suhteliselt uued, et selgitada kogu süsteemi olemust, õppeprogrammi, rahalist arvestust jne. Aga teisalt saavad siia tulla ka inimesed, kes alles uurivad asja. Näiteks praegu on meie toas üks Poola tüdruk Monika (28 a), kes on aasta aega Shotimaal töötanud ning ta sai ühe Poola poisi kaudu, kes praegu siin HULL´is õpib, teada, et selline asi on olemas ja nüüd on ta siin lisainfot kogumas.

Lisaks korraldas seesama poiss oma kodumaal ehk siis Poolas natuke aega tagasi infokoosoleku, kuhu oli lubanud tulla 30 huvilist, aga kohale jõudis vaid 3. Ta rääkis seda lugu ja imestas. Tjaaaa, see on nagu koduplaan või OPEN – enamik ei jõua kunagi kohale, see on normaalne.

Monika on selle suhtes tubli, et kuigi ta on kuulnud nii oma sõpradelt kui lugenud Internetist Humana kohta väga palju vastuolulist ja kohati läbinisti negatiivset infot, otsustas ta siia tulla ja asja ise oma silmaga üle vaadata.

Siin näeb ta paljusid inimesi, saab küsimusi esitada ning kogu seda pilti iseenda tunduvalt selgemaks. Aga nii hea on kõrvalt vaadata, kuidas tema arvamus kogu aeg muutub – olenevalt sellest, kellega ta parasjagu räägib ning mis infot ta saab.

Ma ei ole sellest eriti pikalt varem rääkinud, sest ma ei ole sellest enda jaoks probleemi teinud, aga siin on palju nüansse, millest esialgu ei räägita või kui räägitaksegi, siis ise neid asju läbi tehes, saame aru, et tegu on natuke teiste asjadega, kui lubati. Selles suhtes on see vist normaalne, et olekski väga naiivne arvata, et kui kogu maailm keerleb raha ja kasumi ümber, et siin on miski paradiisisaar, kus rohi on alati roheline ja taevas helesinine. Päris kindlasti ei ole see nii, siin on lihtsalt asjad teistmoodi, kui mujal, sest SÜSTEEM toimib natuke teiste põhimõtete järgi.

(*PS! see foto on tehtud Service Pointis teel HULLi.)

Minul oli selles suhtes vist hea, ma ei tea tegelt, kas see on hea, aga kui ma aus olen, siis tulin ilma igasuguste eelarvamusteta.
Ma ei tea, äkki ma olin natukene loll, et ma enne eriti ei uurinud või skeptilisust üles ei näinud – uurisin algallikas ehk siis Lindersvoldi (minu Taani kooli) kodulehelt kõikvõimalikku infot, lugesin nende inimeste lugusid, kes on kogu selle asja edukalt läbi teinud ja ma tundsin, et sellest piisas.
Ma ei tulnud selle pealegi, et lüüa Internetti otsingusse sõna „vabatahlikuna Aafrikas“ või „Gaia“, et teada saada, mis siis „TEGELIKULT“ toimub. Ka ei hakanud ma oma sõpradelt küsima, mis nad sellest arvavad, sest ma teadsin, et keegi neist polnud vabatahlikuna Aafrikas käinud, seega ei saa nad mulle adekvaatset infot anda, isegi kui nad sooviksid.
N-21 on selles suur osa, et ma suudan infol ja infol vahet teha.

Kes seda ütleb, milline on tema kogemus antud vallas ja kas tema saavutatud tulemus on see, mida ma soovin saavutada?

Seepärast oligi mul hea meel, kui enne ärasõitu Maailmapäeval Maiega tuttavaks sain – tema oli just kogu selle asja edukalt lõpuni teinud, kuhu ma minema hakkasin. Järelikult oli tema see inimene, kelle käest oma küsimusi küsida ja programmi kohta uurida.

N21 koolitussüsteemist kaasa saadud hoiakud ning see, kuidas ma asju vaatan, aitavad mind siin iga päev ja see ei ole liialdus ...

Kui tagasi Monika juurde tulla, siis meie hommikuse ekskursiooni ajal rääkisin temaga pikalt, ta küsis igasugu asju ja ma vastasin – täpselt nii, nagu mina neid asju iseenda jaoks praegu näen.
Ta oli igati positiivne ning ütles, et tal on hea meel, kuna sai väga palju julgust ja usku juurde. Ennelõunase seminari ajal, kui gruppides mingit ülesannet täitsime, hakkasid kõik millegi pärast arutama, kui mõttetu see kõik ikkagi on, kuidas siin midagi tegelikult ei õpetata, et meid kasutatakse vaid nagu orjasid, et raha teha, et kedagi ei tasu usaldada jne.

Pole mingi saladus, et paljudel on kopp ees ning iga päevaga liigub järjest rohkem negatiivset infot, sest ükshaaval kukuvad eelnevalt ehitatud õhulossid kokku ning olgem ausad – paljud ei ole ikkagi nii kõvasti töötama ja tekivad igasugu olukorrad, kus endal on otse öeldes sitt olla ning siis on automaatselt kõik teised halvad: programm, õpetajad, toakaalsased.

Arvake siis ära, mis näoga Monika peale seda jutuajamist oli – ta küsis vaid seda, et miks te siis siin olete, kui kõik nii halb on. Hiljem toas ütles ta ka mulle, et ta ei tea, mida arvata, sest kõik see negatiivne info Internetis ja nüüd see, kuidas teised sellest programmist nii halvasti rääkisid, see kõik paneb ta kahtlema, kas ta ikka soovib liituda.
Aga ta ütles ka seda, et kui ta mind vaatab, siis talle tundub, et siin on täiesti normaalne.

Seejärel soovitasin ma talle ühte asja ja kasutasin ärist õpitud edifikeerimist, see aitab alati ja kõikjal, sest nii tõsi on see, et me saame kiita keda iganes, ainult mitte iseennast. Seega ütlesingi Monikale, et ärgu ta meid kuulaku, me oleme ka alles uued ja ei tea tegelikult, mis värk see kokkuvõttes ikkagi on. Leidku mõni inimene, kes on oma DI 6 kuu õppeperioodi lõpetanud ja küsigu tema arvamust. Või veel parem, siin on praegu mitu inimest, kes on just Aafrikast tagasi tulnud, üks Jaapani tüdruk jõudis eile Nabiibiast, et rääkigu nendega, nemad oskavad öelda, mida see kogu asi endast TERVIKUNA kujutab.

Praegu jäigi Monika söögisaali Leedu tüdruku Juliaga rääkima, kes tuli natukene aega tagasi Mosambiigist ja täiega särab, sest kuigi talle ka kõik asjad pole üldse mitte meeldinud, on ta kokkuvõttes omadega väga rahul.
Monika jaoks see otsus siia tulla ja saada ülevaade, kuidas asjad siis tegelikult on, võrdub meie äris BBS´ile või WES´ile minekuga. Täna oli meil ka enne ametliku osa algust tutvustamine, et kes me oleme, mida enne tegime jne. Nii äri seminaril kui siin infokoosolekul näeb paljusid inimesi, kuuleb teiste lugusid, saab kellegagi samastuda ning näha, kuidas see programm kedagi mõjutanud on.

Ma olen ka enda jaoks otsustanud, et mul on vaja kuulata vaid neid, kes on selle asja edukalt lõpuni teinud ja õppida nende pealt, kuna see on see, mis aitab mind edasi. Ma ei vaja seda hala, et oi-oi, see on kehvasti ja see pole ka päris see. Jah, me teeme kohati igasugu sitta tööd, otseses mõttes, jah, me teenime oma programmi jaoks raha, saamata täpselt aru, kuidas ja kuhu see läheb.
Aga see praegune Gaia, mina vajan seda sama palju kui see Gaia programm mind, sest kui see aitab mul 4 kuuga 2650 poundi kooliraha kokku saada, mis on väga suur raha, siis on see minu jaoks oma eesmärgi täitnud.
15 000 krooni kuus on võimalik ka Eestis teenida, aga 15 000 krooni kuus õppemaksu jaoks säästa, on võimatu. Ja see on põhimõtteline vahe, kui natukenegi väga algelisel tasemel rahavoo teemale mõelda.
Suurest sissetulekust on vähe kasu, kui kulud on peaaegu sama suured – see ei ole rikkus, see on kõrgendatud elatustase. Ega Kiyosaki ilma asjata ei ütle, et rikkust ei mõõdeta rahas, vaid selles, kui mitu kuud pead sa ilma ise aktiivselt tööd tegemata vastu, ilma et su elatustase langeks.
Hea tulemus oleks vist vähemalt pool aastat, aga enamikel on see pigem paar kuud, mitte rohkem, aga see pole praegu teema, mida ma pikemalt analüüsima hakkan, sest muidu ma jäängi selle finantsi jutu otsa keerlema.

Tean ju algusest peale, et ainus asi, mida see programm garanteerib, on OOTAMATUSED, nii et .... mis siin imestada, et paljud asjad on teisiti, kui alguses tundus.

Ometi selles osas oli mul õigus, et inimesed, keda see programm koondab, on vaatamata väga erinevale rahvusele ja taustale siiski mõnes mõttes sarnased ja mõtlevad ühes suunas või tegelikult oleks õigem öelda, et teistsuguses suunas, kui n-ö kõik ülejäänud rahvas, kuna kõigil on oma arvamus ja hoiakud päris tugevalt välja kujunenud.
Enamik inimesi, kes ei ole nii noored, et on otse gümnaasiumist tulnud, on kõrgharidusega ja igati ettevõtlikud ning hakkajad inimesed. Noh, eks kogu see programm eeldabki natukene teatud olemise viisi, sest ega niisama kodus passijatel ei teki tunnet, et ohhh-oooo, äkki läheks vahelduseks Aafrikasse. Vaatasin täna meie klassiruumis ringi ja see oleks tööandjatele suurepärane koht heade juhtide leidmiseks, ausalt ka ! Enamik räägib vähemalt 2-3 keelt (mõned ka 4-5 keelt), julgeb avalikult sõna võtta ja esineda, neil on asjadest oma nägemus ja arusaamad.


22:00
Õhtuse osa ametlik osa on läbi, kuigi osad jäid veel sinna peosaali muljetama ja tantsima.
Naljakas, et viimane rida enne minekut oli avaliku esinemise kohta – meie tiimi 3 noormeest jõudsid vahepeal selle lühikese ajaga 2 lühikest etendust välja mõelda, nii et kogu saal naeris kõhud kõveras, kui nad oma näitemängusid esitasid.
See, et öeldakse: „Teil on 20 minutit aega, et teha 10 minutine ettekanne, on suht tavaline ja üldjuhul pole see kellegi jaoks eriline probleem!“
Eks see, kuidas ja mida teha, pole vahet, kas siis õppimise või meelelahtuse suhtes, on kohati natuke vastuoluline, sest kuigi meist soovitakse koolitada inimesed, kes suudavad iseseisvalt mistahes projekte juhtida, koheldakse meid vahest kui pisikesi lasteaialapsi.
Kohati on see naljakas ja teisel hetkel häiriv, kolmandal midagi muud – eks see taandub kokkuvõttes täpselt sellele, millele ennegi viitasin, et kuidas enda meeleolu parajasti on.
Vahest naerame, et ehk lööb välja see, et meie Birminghami õpetajad on aastaid töötanud vaimupuudega lastega ja äkki nad ei ole sellest rollist veel päris 100% üle saanud ning kohtlevad kohati kui natukene lollikesi, aga see selleks.
Näiteks tänane üks ülesanne oli grupi peale kirjutada 10 omadust, mis peaksid DI-l (development instructor´il) olema. Mul ei ole kahju neid kirjutada, aga andke andeks, mis kuramuse ülesanne: empaatiline, avatud, kohanemisvõimeline jne ... lihtsalt on vaja kümme sobivat omadussõna kokku panna, see ei ole nagu eriti mingi grupitöö, mis vääriks eraldi ettekannet, aga sellistel hetkedel võtan kotist oma kaustiku ning panen mingeid oma tähelepanekuid kirja ning proovin lasta end mitte häirida, sest kindlasti oleks kõigi jaoks sama suur probleem ka see, kui oleks vastupidine olukord – kui grupitöö oleks nii kirvelt raske, et kõigi ajude ragin kaugele kostaks ning täna oli ju vaid programmi tutvustav programm, nii et ega siin ei pidanudki vist midagi väga erilist olema.

Mõned head laused siiski sain, mis ma ka kirja panin ning eks iga päevaga koguneb mingeid uusi teadmisi. Ses suhtes on tegelikult hea, et Gaia´s ikka mingitki õppimist on, sest selle töötamise vahe peale lihtsalt on vaja oma halli ajuollust natukenegi arendada - eks hästi palju on muidugi iseenda teha, kõige suhtes, et kuidas ja mille jaoks seda aega kasutada.
Siin Gaia´s on muidugi nr 1 tegemine töötamine ning programmi jaoks raha kogumine, aga nagu ma aru olen saanud, siis see 6-kuuline kooliprogramm on paljuski iseseisev töö kooli serveris üleval oleva infoga ning siis on küll täpselt see, et kes ja kui palju ja mida soovib teha.

PÜHAPÄEV
4. nov
Minibuss
Hull-Birmingham
17:33

Meil on umbes tunnikene veel sõita, liiklus on väga tihe – meeletult autosid mõlemas suunas. Kolm rida, auto on autos kinni ning teine sama palju sõidab teisel pool piirdeid vastassuunas.
„Alati kuhugi teel ....“ see oli kunagi minu plakati pealkiri, mille 9. või 10. klassis tegin. Ja praegu on mul sama tunne, et alati peab midagi juhtuma, ma pean midagi tegema.
HALL´i söögisaalis oli seina peal nii hea kiri.

Selleks, et muuta maailma, pead esmalt muutma iseennast. Hoia puhtust!

Ja mul on ka tunne, et kogu seda programmi on tõepoolest vaja alustada otseses mõttes enda seest. Väliselt juhtuvad kogu aeg kõik need asjad, mida ma uskusin end soovivat: reisimine, uued olukorrad ja inimesed. Kõik on tore ning põnev, siis seesmiselt on ikkagi tühi tunne. Kui palju kordi olen oma kaustikusse kirjanud, et mul on sada miljonit põhjust õnnelik olla, miks ma siis ei ole. Sest see ÕNNE tunne ei olene minu meelest kuigi palju nendest välistest asjadest, vaid on sisemine olek.

Keskkonnavahetus on hea asi, aga ainus probleem selle juures see, et kõige suurem probleemide allikas ehk siis mina ise tulin endaga kaasa:) Selle üle võib ju nalja teha, aga tegelikult nüüd, kui esimene ahvivaimustus on üle läinud ja hakkan kogu selle asjaga harjuma, saan aru, et kogu mu olemus ja see, kuidas ma mõtlen ja tegutsen. on taas endine.
Endiselt on mul tunne, et ma pean kogu aeg midagi tegema, ma ei oska ega suuda niisama passida. Endiselt kiirustan, kuigi ei ole vaja. Sirje küsiks seepeale: „Kuhu sa kiirustad?“

Ma ei tea, ausalt ka, aga ma kõnnin kiiresti, ma söön kiiresti, ma teen kõike kiiresti ... või õigem oleks tegelikult öelda kiirustades, justkui kartes kuhugi hiljaks jääda. Aga kuhu ja miks ja milleks? Mul ei ole ju kuhugi kiiret, ma võin niisama olla ja sellest ei ole midagi katki, vabad hetked ongi ju niisama olemiseks, mitte muretsemiseks: „Kuidas ma saaksin seda mõnda hetke võimalikult kasulikult rakendada?“

Sirje tegi selle peale nalja, et enamik inimesi on selle kiirustamisega nii ametis, et kardab tõenäoliselt ka iseenda matusele hiljaks jääda. Must huumor, aga tõesti – üldine tempo on nii üles kruvitud, et me kõik „jookseme“, ise ka teadmata, kuhu täpselt?

Mul on kogu aeg olnud tunne, nagu oleks see väliselt peale sunnitud, et keegi teine justkui nõuaks minult midagi, aga tegelikult olen see mina ise, kes endale neid nõudmisi esitab ja seda latti kogu aeg tõstab.
Täiesti loll loogika ja ma olen enda peale vahest nii kuri, ausalt ka – kõlab ehk tobedalt, aga tunnen, et minu peamine ja kõige olulisem eesmärk hetkel on õppida, kuidas rahulikult OLLA, MÕELDA, HINGATA ja SÜÜA.
Päriselt ka, sest kui endas see rahu ja tasakaal leida, siis on olemas vundament, millele edasisi asju „ehitama“ hakata.
Viimasel ajal mõtlen sageli selle peale, mida Sirje on minu olemuse kohta. Tunnen, et nende piltide abil oskan natukenegi endast aru saada. Lugu ja visuaal sellest „tornist“, mida ma ehitan, tuleb silme ette.
Ta rääkis, kuidas ma istun põrandal ja minu ees on terve hunnik värvilisi klotse, millest ma ehitan kõrget torni. Aga ma ei saa edasi ehitada, sest alumistest ridadest on päris mitu klotsi puudu ja ma tean, et kui ma selle kõrgemaks teeksin, siis kukuks kogu torn kokku.
Ma olen eriti ettevaatlik, sest see torn on juba korra lühemaks kukkunud ning nüüd otsin neid alumisi klotse. Ma tean, et see on tõlgendamise küsimus ja ma võin selle enda jaoks mistahes moodi lahti selgitada, aga nii, nagu me Sirjega tol korral rääkisime, olen endiselt seda meelt, et see on seesama asi ja olemine, millest ma just praegu rääkisin. Ma soovin väga KIIRESTI, KAUGELE ja KÕRGELE. Eemärgid on kõrged, iseendale seatud nõudmised suured, soovin kohe ja nüüd selle torni kõrgeks ehitada, aga ma ei saa, sest vundamendist ehk alumistest ridadest on olulised klotsid puudu.

Mis kasu on mul suurest ärist või finantsvabadusest, kui ma isegi rahulikult olla ega hingata ei mõista. Ega raha selles osas mind ei aita ju. Lugesin just ühel päeval bussist võetud ajalehest intervjuud ühe rikka mehega, kes ütles nii kenasti:

„Inimestel, kes arvavad, et raha lahendaks kõik nende probleemid, pole tõenäoliselt kunagi väga palju raha olnud, sest muidu nad teaksid, et raha on vaid pisikene osa jõukusest ja edust.“

Naljakas, et ma selle lause otsa sattusin, sest tavaliselt lappan seda lehte väga pealiskaudselt, aga just sel suvel Itaalias tööl olles defineerisin iseenda jaoks mõiste „EDU“ et mida see antud hetkel minu jaoks tähendab.

Ühe N21 plaadi pealt kuulasin just sel nädalal, kuidas edu sisaldab endas 4 F´i: Fitness, family, friends, finances /füüsiliselt vormis olemine, perekond, sõbrad, finants/. Lühidalt on sellega peamine öeldud. Juba siit on näha, kuidas raha on vaid ¼ edust.
Ma olen enda jaoks ka „EDU“ kui sellise lahti kirjutanud kui kombinatsiooni järgmistest nüanssidest:

Tasakaal ja hingerahu
Hea tervis
Armastus
Hea läbisaamine oma perekonnaga
Sõbrad, kes on tõesti Sõbrad !!!
Finantsvabadus – vabadus valida, kas, mida, millal ja kellega

Kell on saanud 18:18, märkamatult oleme Birminghami jõudnud. Täpselt 12 tunni pärast istun juba söögisaalis, joon oma hommikust teed ja hakkame tööle minema.