Hingamise päev

Olen nii kaua selle poole püüelnud ja seda soovinud, et pühapäev oleks tõesti see PÜHA päev ehk hingamise päev.

Kuus päeva tee oma töid ja toimetusi, aga seitsmendal päeval puhka.
Tänapäeva moodsas ühiskonnas ja selle virr-varri sees pole enamikel aega seda endale lubada ???

Mul ka ei olnud, noh, ok "ei ole olnud" ... ehk siis teisisõnu, ma ei ole seda piisavalt oluliseks pidanud, et selle jaoks aega võtta.

Täna võtsin - tegin esmaspäevased kooliasjad juba eile ära ning muud tegemised-toimetused ka, nii et täna on niisama olesklesime ning mõtete mõlgutamise päev (noh, mitte et ma seda muidu ei teeks:)

Aga jah, neljapäev oli mul õnnelik päev just ses osas, et koolis olles õnnestus absoluutselt kõik - õhinaga tegid kaasa ka need, kes tavaliselt väga midagi ei tee ja kogu see värk toimis ning südames oli metsik rahulolu ...

Kuigi üldiselt mõlguvad mul siin juba mitmendat nädalat taas äramineku plaanid meelel ja keelel. Ma siin talvel mõtlesin, et suvevaheaja võiks/peaks kuidagi huvitavamaks tegema ning uurisin isegi suht konkreetseid Kreeka pakkumisi, aga sinna see mõte jäi, ent nüüd, kui Liva Aafrikast tagasi tuli ning tal Lätis külas käisin ning need lingid talle edastasin ja kuulsin, et nad mõlemad lendavad pooleks aastaks Corfu saarele...hmmmm, hakkas ka minu mõte tööle.

Eriti peale seda, kui Liva oma kirja lõppu lisas rea

"P.s. one I have understood-I don`t want usual life!!!!!!!!!!" Well, what can I say, who would? Ent sellele vaatamata elab enamik inimesi lihtsalt päeva õhtusse veeretades ja järgmist palgapäeva oodates. Kurat, kurat, kurat ütleks kohe selle peale, närvi ajab selline värk :)

Dilemmat tekitab see, kui ise ka ei oska välja mõelda, kas ja mida siis lõppude lõpuks ikkagi teha või kuidas ennast teostada. Näiteks praegu ei saa vapsee aru, kas soovin lihtsalt siit taas vahelduse mõttes mõneks kuuks rändama ja uusi kogemusi hankima minna või siis on see taas miskit enese eest põgenemise sarnast, et juhe on koos ning endaga tegelemise ning asjade lahendamise asemel põrutaks hoopis minema ???

Igal juhul otsisin omal käel päris mitmeid variante, et kui saaks ka Corfule, kus Jana ja Liva end juba sisse seadsid ja kui saaks mingi 2-max 2.5 kuud, siis tegelt läheks ikka küll.

Elu on ju elamiseks, kuigi nii tihti, nii tihti unustan selle sootuks ning toimetan nina maas mingeid n-ö kohustuslikke tegemisi, unustades iseenda ja kõik muu, millest mingil hetkel unistanud olen.

Ehk siis taas jõuan tagasi tarkade sõnade juurde, et kõige olulisem asi elus on otsustada, mis on kõige olulisem ??? ...ning vot seda ma ei teagi, aga ma tean ja tunnen, et sedasi, nagu praegu, ei ole igal juhul õige. Olen sellest varsti sada korda kirjutanud ja teine sada korda sellest ka kindlasti mõelnud, et teha mitut asja natukene - see rebib ja tirib ja ahistab ...vähemalt minu jaoks ei ole see õige!!!

Foto võetud: http://www.hot.ee/usui/udus.jpg

Esmaspäeva hommik

Üks tund on selja taga, teine õnneks vaba ... uskumatu, õpetajana ei tohiks vist sedasi isegi mõelda mitte, avalikult tunnistamisest rääkimata, aga mida ma teha saan, kui see kool kohati emotsionaalselt juba 45 minutiga läbi küpsetab, et ajud on pehmed ning igasugune soov midagi teha kadunud.

Imetlen järjest enam pedagooge, kes siin sellest süsteemis aastaid ja aastakümneid vastu peavad ning end selle kõige juures kehtestada suudavad, nii et aine antud ning õpilaste austus olemas. Mulle selline värk ikka ei sobi...sobib, aga vahest harva, siis kui mul endal on metsikult energiat ja tahtmist ja viitsimist, aga niikui endal on kasvõi mõni üksik pisiasi häirimas, siis ongi juba suht pe.......s ja tekib tunne "Milleks see kõik?"

Ometi tean, et mõnel teisel päeval rääkiskin hoopis vastupidist juttu - sellest, kuidas on hea teha tööd, mis reaalselt kellegi teise elu (mis sest, et natuke:) mõjutab, et koolis pole ükski päev eelmisega sarnane, et lapsed on oma olemuselt head, ent nad lihtsalt ei oska end teisiti väljendada .....jne, jne, jne .....

Või äkki on mul see õppetund õpitud ja see eluetapp hakkab läbi saama?! Lugesin just kusagilt: "Elu on liialt lühike selleks, et kulutada päevagi tööle, mis sulle ei meeldi." Samas, elu ja reaalsus on ju siiski vähe teine, sest olgem ausad, sedasi mõeldes, tuleks suurem enamus inimesi töölt ära ja mis siis edasi saab?????

Arukas väikevenna ütleks selle peale:
"Ära oota ega looda konkreetselt midagi, ent ära ka välista midagi" aga väga tahaks ju osata vastata küsimusele: "Kuhu ja kuidas edasi?" vahest käivad endiselt välismaa mõtted peas, ent mingil määral on see nähtud-käidud rada, ei ole seal midagi taevas sinisem, ega rohi rohelisem ... hea on lihtsalt mõelda, et kui ometi pääseks minema siit, vot siis ma oleks ja teeks ja käiks, ent see "mina", kes minuga kaasa tuleb, hakkaks juba natukese aja pärast taas oma joru ajama, nii et ses suhtes ei ole üldse vahet, kus olla.

Welcome back ...!

Kellele see "Welcome back ..!" täpselt mõeldud on, seda ma ei tea. Kõige rohkem vist mulle endale ja siis ehk nendele mõnele, kes peale minu siia vahest satuvad :D

Jube popilt kõlaks lause, et mul on viimasel ajal nii kiire olnud, et tõesti pole enam üldse kirjutada saanud ... kuigi tean väga hästi, et kõige jaoks, mis oluline, leiaks alati aega, kui tahaks, ent samas on erinevaid tegemisi tõesti üle keskmise palju olnud ning mida aeg edasi, seda mõttetum sellisel kujul kirjutamine tundub. Justkui ehitaks mingit välist fassaadi - aga vahest siiski tuleb selline justnimelt blogi kirjutamise tuhin peale, nii et siin ma nüüd siis jälle olen ja jagan oma mõtteid.

Mis siis toimub?
Ikka kool, kool, kool + aprilli alguses Ossmetiga 4 päeva Ehitusmessil, nüüd eelmisel nädalal Sisustus- ja Interjöör. Mõlemal olime uue lasertehnoloogiaga väljas. Jap, kes soovib laserlõikuse või -graveerimise teenust, siis pöörduge firma OÜ Ossmet poole :)


Tegelt, mida aeg edasi, seda enam süveneb minus identiteedikriis, et aru ma ei saa, kes ma siis ikkagi olen ja mida ma teen?
Kohati naudin seda, et toimetan (kohati tõmblen) mitmel rindel, sest mulle meeldib asjatada ja asjalik olla, ent samas tunnen end lõhestunud isiksusena, kes teeb justkui paljusid asju, kuid asja miinus on see, et mitte ühtegi neist ei saa ma seetõttu täie pühendumusega teha !!??
Samas on viimasel ajal tekkinud küsimus, et kas mu praeguste tegevuste hulgas on üldse see, millele ma end pühendada soovin???
Ajal, mil Eestis jääb igal nädalal rohkem kui 1000 inimest töötuks, tunnen end muidugi tõeliselt tänamatu tegelasena, et ainuüksi endale selliseid mõtteid luban...tänulik peaksin olema, et üldse töö olemas on ja veel rohkem tänulik selle eest, et mul neid lausa kaks on :) Teisalt on jällegi ka see massiline töötuks jäämine nii kaua "võõras mure", kuni isiklikult pihta ei saa. Kurb, aga tõsi. Tõsi, aga kurb.
Võib-olla on halb paralleel, ent see on sama, nagu autoõnnetustega, mida iga päev uudistest kuuleme/loeme, et nii mitu inimest sai vigastada ja/või surma. Kuni need on meie jaoks "keegi teine kusagil mujal", siis ....njahhh, mis sa teed, elu on selline - teisalt on see ju normaalne, sest ega kõigi eest saa ka südant valutada.

Viimase nädala jooksul olen seoses oma kooliasjadega loonud 2 uut blogi, et vaatan, kuidas toimivad. Kuna osalen praegu õpetajate Digitiigri koolitusel ka, siis saan neid ka oma sealse lõputöö raames esitleda, et kuidas õpilased need vastu võtavad.

http://www.ingliseriigieksam.blogspot.com/
http://www.meieklasslihulas.blogspot.com/

...aga ok nüüd, kuna ma tegin paralleelselt veel ühte tõlketööd (masendav, on laupäeva õhtu ja ma tõlgin, aga tuju tuli peale ja mõtlesin, et teen ära, nii et tegelt pigem vaba tahe või nii:), siis nüüd on kell juba märkamatult päris palju saanud, nii et õige pea hakkab südaöö saabuma.

Lugesin siin miski päeva (olen viimasel ajal õnneks jälle päris palju lugema hakanud:) Brian Tracy mõtteterasid ning leidsin sealt ühe sellise

"Need, kellel eesmärgid puuduvad,
on igaveseks määratud tööd tegema nende heaks,
kellel eesmärgid olemas on"

..hmmm, ma lähen nüüd teki alla, eks igaüks teeb sellest omad järeldused.

Learn to love :)

Learn To Love

View more presentations from tvm.baiju.

Inimväärne elu ei koosne rahast ja asjadest

/---/
"Solidaarsus põhineb mõistmisel. Nii selle mõistmisel, mis toimub meie ümber, lähemal ja kaugemal. Kuid ka ligimese, tema olukorra mõistmisel. Solidaarsus toimib kõige kirkamal ja ehedamal moel, kui ebamugavust ja tõrjutust hakkavad tundma need, kes keelduvad koos teistega kandmast me ühist koormat.

Just praegu on õige aeg aduda, et me oleme ajanud vahepeal segamini vabaduse tarbida ning vabaduse otsustada inimlike väärtuste kasuks. Inimväärne elu ei koosne rahast ja asjadest, luksuskaupadest ja kahjurõõmust teiste inimeste „tõehetke“ üle.

Elukvaliteedi summaks on vaimsed väärtused, rikkad inimsuhted, tervislikud eluviisid, õnnelikud lapsed ja tugev ühistunne. Just neisse tuleb investeerida oma aega, mõistust, emotsioone ja tahet.

Kui jätame kõik selle, mis vale; kui tõuseme uuesti püsti, kui oleme komistanud või kukkunud; kui me märkame ja aitame teist inimest, kui tema on kukkunud, ja kui liigume edasi, nagu me ikka oma ajaloos oleme suutnud, siis me saame hakkama.

Kui näeme tänastes raskustes võimalust taas alustada, taas elustuda, taas sündida teadmiste ja kogemustega, mida elu vabas riigis on meile juba andnud, siis me saame hakkama."

Väljavõte President Toomas Hendrik Ilvese Vabariigi aastapäeva kõnest

http://www.president.ee/et/ametitegevus/k6ned.php

Sa tuled tagasi ? Tee ruttu !

TÕELINE SÕBER

Sa laimasid mind ?
Saame üle !

Sa rääkisid mind taga ?
Kelle asi !

Sa valetasid mulle ?
Pole viga !

Sa petsid mind ?
No mis seal ikka !

Sa lähed ära ?
Ootan tagasi !

Sa leidsid uue ?
Olen kurb.

Sa tuled tagasi ?
Tee ruttu !

Sa armastad mind jälle ?
Jõle kihvt !

/Janek Mäggi. Nädala Värss Postimees 14.02.2009/

Foto: http://images-cdn01.associatedcontent.com/image/A2260/226053/300_226053.jpg


Täna on üks nendest päevadest, mil saan taas aru, kui lihtne on tarkuseteri vasakule ja paremale loopida, ent kui palju raskem on ise igapäevaselt nende järgi toimida.

Kõik on justkui hästi - nii palju on asju ja olukordi, mille eest tänulik olla, ent ometi möllab minu sees suuremat sorti rahulolematus. Fakt on see, et ma sunnin end tegema neid asju, mida ma teen !!?? Jah, needsamad asjad pakuvad mulle kohati suurt rahuldust ja teevad rõõmu, ent valdavas osas taon endale piltlikult öeldes jalaga p.....sse, et need ometi tehtud teeks.

Ja kõige rohkem ajab veel närvi see, et lõpptulemusena lähebki enamik aega ja energiat selle põdemise ja sundimise peale, kuna tegevus iseenesest ei olegi midagi hullu !!?? ......mnjaaaaahhhh..... aga targutada oskame me kõik ja teistele nõu anda :D

"Mina olen sinu sõber,meie jutt ei ole tavaline ...."

***
Kui Sa tahaksid nutta, siis helista mulle.
Ma ei luba, et panen Su naerma, kuid ma võin nutta koos Sinuga.
***

Kui Sa tunned, et tahad ära joosta, siis ära pelga mulle helistada. Ma ei luba, et palun Sul peatuda, aga ma võin joosta koos Sinuga.
***
Kui Sa ühel päeval ei taha kedagi kuulata, helista mulle ja ma luban, et olen hästi vaikselt.
***
....AGA ... kui Sa ühel päeval helistad ja ma ei vasta ... tule mind kiirelt vaatama, võib-olla vajan ma SIND.


Süda on pärit http://g-ecx.images-amazon.com/images/G/01/askville/137733_9484616_mywrite/love.jpg



Mitte millelgi,

mis meid ees ootab,

pole loogikat.

Me saame asjadest aru vaid

SÜDAMEGA

/Paulo Coelho/

*

*

*



http://i196.photobucket.com/albums/aa227/zeks_photos/comments%202/Love_3_by_mjagiellicz.jpg

Teine blogi veel ....

Täna siis nägin päris mitu tundi vaeva ... mõtlesin ja mõtlesin ja välja mõtlesin - noh, vähemalt pisikese alguse.

Mul on see idee juba mõnda aega siin kahe kõrva vahel ringi keerelnud, täna panin siis esimesed read "paberile", et oleks mingi alus, kust jätkata, kui inspiratsioon taas peale peaks tulema.

Nii et palun, vaatamiseks ja arvamusavaldusteks on avatud http://sinuvoimalused.blogspot.com/

Olles viimasel ajal pigem selline mitte väga materiaalne inimene, äratas minus ometi huvi artikkel, mille otsa sattusin seise blogi linkide nimekirja kokku pannes "Kuidas oma sissetulekut kahekordistada?"

Igaüks on tegelikult kas teadlikult või ebateadlikult otsustanud olla praegu rahaliselt just seal, kus ta on. Ja seda oma tegemiste ja tegemata jätmiste kaudu. See võib mõne inimese jaoks kõlada ebameeldivalt ja isegi tänitavalt, kuid fakt jääb faktiks. /Brian Tracy/ http://www.director.ee/index.php?artikkel=871

Life is a game - play it !

LIFE IS A GAME - PLAY IT !!!

Sattusin üle pika aja enda blogi lehele ... ja tead, mida ??? Ma tõesti, tõesti igatsen seda värki. Jap, ma kirjutan ikka - viimase kuuga sai just paks A-4 kaustik täis, aga see siin on igas mõttes teine värk, sest siin tekib arutelusid, siin tekib uusi põnevaid arvamusi jne.

Üks anonüümne inimene oli näiteks jätnud mõni aeg tagasi sellise kommentaari, millega ma olen nii, nii nõus, et ma loodan, et Sa ei pahanda, et selle siia panen.

"Miski pole tähtis!

Elus on kolm asja tähtsad, mina ise nimetan seda KPKs.(kepp,papp,kodu) Olen aru saanud, et inimesed tegutsevad selle kolme asja ajel. Kui need asjad olemas, saab elust rõõmu tunda. Kuidagi räige, aga elades poolsajandit ja surakas peale, kas jumalast looduna või ahvist arenenenuna-selle ajaga mingit sugavamat rahulolu ei saavuta. Ja kui inimesed oskaksid KPKs rõõmu tunda poleks inimestel muret. Ajalugu on näidanud, et kõige õnnelikumad inimesed on need, kes kõige vähem mõtlevad. kes on mõelnud midagi ülla eesmärgi nimel m: teaduses, hariduses, filosoofias, selleks ajaks on tavaliselt nad hukka saanud, kui nende üllaid ideid inimkond on rakendama hakkanud. nagu mu isa ütles lihtsuses peitub geniaalsus. nii siis olengi proovinud elada lihtsalt, mõelda lihtsalt, süüa lihtsalt, ja magada lihtsalt. Kõike seda kasutada KPKs on lõpptulemuseks see-ise õnnelik, naine õnnelik , mees õnnelik, lapsed õnnelikud, kaasmaalased õnnelikud..või milles muus peakski leiduma elu mõtte või õnn või rahulolu" /Anonüümne Autor:/

Just nüüd, mõni sekund tagasi, kui selle kommentaari avastasin, otsustasin, et soovin taas oma blogi kirjutama hakata, sest kuidagi nii palju asju on kogunenud, mida sooviks jagada, et ehk leidub mõttekaaslasi ...

Mis seda blogi pealkirja "Silmapiir ei ole piir.." ja peamist tunnuslauset "Pole otseteed sinna, kuhu jõudmine on vaeva väärt!" puudutab, siis see on omaette jutt.

Minu mingi pikk ja suur ja kauge ring hakkab vaikselt vist kulmineeruma - see on uskumatu, milliseid väljakutseid ning keerdkäike Elul varuks on. Jap, sel hetkel, kui kõik näiliselt justkui kokku variseb, vasardab peas vaid üks küsimus: "Miks mina? Millega ma selle ära olen teeninud?" kuid mida vanemaks :D ma saan, seda enam hakkan mõistma tõsiasja, et inimene tõepoolest õpib ainult kannatades.

Usun ja loodan, et senine surra-murra on aidanud ja aitab ka edasipidi iseennast ning teisi paremini mõistma õppida ja igas mõttes paremaks inimeseks saada ... uuuuuu, shalllaalllaaa, nii poeetiline :):) Aga tõesti, kasvõi needsamad fotod, mida siit kõrvalt näha saab. See on aeg, see on kvaliteetaeg iseenda ja minule kallite inimestega MEIE KODUS. Need on sündmused ja mälestused, mida ei saa osta ka miljoni dollari eest - need tuleb lihtsalt ise tekitada. Ainus hind, mis maksta tuleb, on aeg !

...mul on nüüd kiire, jap, vaatamata rahulikule maaelule on ka minul vahest endiselt kiire :D ja kuigi mul oleks niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju veel Sinuga ja Teie kõigiga arutada, siis panen siinkohal praegu punkti.

Aaaaa, eiii, seda tahan ka veel korrata, et tõesti:

ELU ON VAID MÄNG - MÄNGI SEDA, enne kui GAME OVER tuleb !!!???

Tõepoolest, miski ei ole ju tähtis ...

Sorasin enda lauasahtlis ning leidsin ühe kaardi. See on punakas A.Le Coq´i logo ning pudeliga kaart, mille Laura mulle 18ndaks sünnipäevaks kinkinud on.

Täiskasvanute maailma kvalifitseerumise puhul on ta kirjutanud sellised read.

"Kui miski ei ole tähtis

ja tõepoolest,

miski ei ole ju tähtis,

siis just kõige vähem tähtsamad asjad

on kõige tähtsamad"

Olen peaaegu terve nädalavahetuse mõelnud. Üllatus-üllatus, kas tõesti ??!! Nagu see oleks mingi mega harv juhus või midagi muud eriskummalist :D

Olen mõelnud peamiselt kahest asjast: enda elust ning inimestest enda ümber - nii nendest, kes praegu mu kõrval, ent rohkem siiski nendest, kes kusagil mujal oma elu elavad.

Kool on ses suhtes "nõme", et see pole tavaline töökoht, kus lihtsalt kohal käia ning kui enam ei meeldi, siis ütlen lihtsalt ülemusele: "Vabandage! Ma soovin lahkuda!"

Ei, ma ei taha koolist ära tulla, ent kuidagi hirmutav on see, kuidas ta seob. Nagu igas mõttes ning kui vahest keerlevadki peas mõtted, et ma sooviks ikkagi midagi muud teha, siis ei ole mitte "bossiga" rääkimine see raske osa, vaid kõik need särasilmad, kes küsivalt mulle otsa vaataksid???

Aga see pole üksnes kooliga seotud. Üleüldse kardan sellist siduvat värki vist, sest sel juhul on mul kogu aeg tunne, et äkki miski muu läheb minust mööda või ma jään millestki ilma vms.

Lugesin taas Coelho järjekordset raamatut ning ta kirjutab seal peategelase kohta nii õigesti:

"Ta tahaks läbi käia kõik teed ja tulemuseks on see, et ta ei käi läbi ühtegi!" vahest kardan ja mõtlen iseenda kohta sedasama, et kõike nagu tahaks, ent samas - kõike seda saades avastan taas, et ikka hoopis midagi muud tahaks ning järjekordne teerada jääb pooleli.

"Mille jaoks me siin oleme? Paljud usuvad, et leiavad vastuse religioonist või materialismist. Osa langeb meeleheitesse ja raiskab kogu oma elu ja õnne, et selle tähendust mõista. Vaid üksikud lepivad, et see küsimus jääb vastuseta ja elavad hetkes, muretsemata tulemuste ja tagajärgede pärast"

/"Brida" Paulo Coleho lk 158/

Just seda ma teinud olengi, peaaegu kogu oma teadliku elu - nii kaua, kui ma mäletan. Muudkui aga esitanud küsimusi, palju küsimusi ning kulutanud metsikult aega, energiat ning seda ainust praegust hetke, mis mul on, et lahendada "elu müsteerium", et saada teada: "Miks ma siin ikkagi olen? Kas see koht, kus ma praegu olen, on ikka see õige?

... ja just siis, keset neid mõtterännakuid leidsingi sahtlist selle kaardi ning mõtlesin: "Aga tegelikult ei olegi ju mitte miski tähtis ..või ehk siiski ?"

Elu on peaaegu ilus ... ainus, mille/kelle järele tõeliselt igatsen, on need inimesed -sõbrad/tuttavad-, kes kõik mujal elavad ning see olukord tekitab vahest tunde, et ma olen peaaegu täiesti erakuks hakanud :D

Kui keegi teist, mulle kallitest inimestest, siia satub ning neid ridu loeb, siis teadke, et ma pole teid unustanud ning IGATSEN TEIE JÄRELE: igatsen neid jagatud unistusi ning lõputuid arutelusid, ent käin praegu oma Teel (koos kahe koeraga valdavalt:) Teel, mille osas ma küll päris kindel pole, aga ma katsetan :):) !

"Ära kunagi tunne häbi. Võta vastu, mida elu pakub ja joo tühjaks karikad, mis su ees seisavad. Kõiki veine tuleb juua - mõnda lonksukese, mõnda terve pudeli.

"Mille järgi ma vahet teen?"
"Maitse järgi. Hea veini tunneb ära ainult see, kes on kibedat proovinud!"

/Coelho/

Ma ei ole kindel, kas mul on praegu käsil hea või kibe vein, vist selline harju keskmine :), ent veidid pidavat ju aastate lisandudes paremaks minema, nii et who knows, kuhu see värk välja viib, ent ma tõesti tahaksin osata elada nii, et ei muretse ega mõtle tulemustele ega tagajärgedele, sest kõik, mis ma elus üldse plaaninud olen - kõige kohta on elul on sootuks teine plaan olnud, nii et tegelikult, mõistusega võttes, võiksin ju aru saada, et pole mõtet enda aega raisata selle värgiga, vaid Elu usaldada .... aga inimene ei pidavatki loogiline olema, nii et ju see pole ainult minu probleem :D

On 2 võimalust

Kui olen valmis mistahes olukorda vabaks laskma, siis tekib kaks võimalust :

1. see olukord muutub ja asendatatkse parema variandiga
2. kõnealune olukord laheneb imelisel moel

Nii lihtne on mõtteteri loopida ning päris kindlasti on see tõde, ent kes aitaks olukordi ja inimesi vabaks anda !?

Nii et tegelt võib kahe võimaluse all mõista ka seda:

1. ma õpin inimesi/olukordi vabaks andma
2. ma hoian kramplikult kinni kõigest, mis kunagi juhtunud ning takistan endal elus edasi liikumast

Valik peaks nagu lihtne olema või mis? Mõistusega võttes küll jah ... :):)

Ja sinna ta läkski ...

Meigo sattus eile minu blogi lehele ja ütles: "Kristi, sa pole terve suve midagi kirjutanud?"
Ma vastasin seepeale, et ühel korral ju kirjutasin.
"See oli 31. mai, see ei lähe arvesse!" ütles ta seepeale ....

Ja ongi nii. Terve suvi on mööda saanud nii, et pole siia ridagi kirjutanud - noh, mis seal ikka. Ju siis ei tundnud mingit soovi ega vajadust, muud ei midagi :):)

On olnud huvitav, ent vastuoluline suvi. Mul pole enam aastaid nii palju aega olnud, kui viimastel kuudel - see on lausa imelik ja võõras OLEMINE ning tekitanud minus suure soovi siiski midagi "asjalikku" ette võtta.
Palju aega on hea ja mõnus, ent mida rohkem seda on, seda vähem ma üldse midagi teha viitsin ning see on mõnes mõttes siiski lõks, kuhu on kerge kukkuda.

Õpetaja ametiga seoses saadud suvepuhkus on mu olemuselt taas lapseks muutnud. Ma ise arvan vähemalt nii, et see on õpetaja rolli süü:)
Kuidas muidu selgitada 4 laagrit, millest osa olen võtnud. Mõtlematuid ja spontaanseid autosõite täiesti suvalistesse kohtadesse ja metsikus koguses niisama surnuks löödud aega ??? :D

Joonistada, joonistada - mulle meeldib joonistada. Minu ainus loogiline põhjendus sellele tegevusele on see, et olen kunagi pisikesena aastaid kunstikoolis käinud. Ma ei lase end häirida, et see talent on aastatega kuhugi peitu pugenud - olen terve paksu ploki täis kritseldanud (see vist õigem sõna, kui joonistamine:)

Olen paljusid enda ümber julgustanud: "Mõtle välja, mida sa TEGELIKULT teha soovid ja tee seda!" Samas olen jõudnud jälle olukorda, kus seda küsimust iseendalt korduvalt küsin ??!! Nii lihtne on ju kõrvalt teisi vaadata ja nõu anda - kes seda ei oskaks, meie kõik ju, ent peeglisse vaadata ja seda kõike iseenda peal reaalselt praktiseerida, kes küll seda oskaks???

.... nii et olengi praegu vaid üksainus KÜSIMÄRK. On mõned asjad, mille olen enda südameasjaks teinud ja sellest ma lähema aasta jooksul ei loobu, ent on palju muid nüansse, mida saaksin väga oluliselt muuta, kui ma seda soovin, ent probleem ongi selles, et ma tea, mida ma soovin. Üks tark onu on kunagi öelnud: "Me võime saavutada kõike, mida tahame, kui me vaid teame, mida tahame!"
Tean, et mõni aeg tagasi mõtlesin, et jeerum, see on ju nii lihtne. Kirjutan aga üles, mida kõike ma soovin, kus käia, mida teha - ent ohhooo üllatus on olnud see, kuidas see vist ei olegi ikka tegelikult see!?
Mõistus suudab ju igast ilusaid imeasju välja mõelda, mida võiks ju tahta, ent kui see kõik käes, siis südames ei ole seda rahu ?

We live in a beautiful world ...

See on lihtsalt laul, mis just mängis "We live in a beautifyl world..." ja taas tuli tunne, et nii ju ongi ja sealt ka pealtkiri. Palju on juhtunud, aga ma ei oska seda vist sõnades väljendada - kuidagi ehk saab ka, nii et ma proovin natukene mingist elukillust ülevaate anda.
Kõrvalolev lõke on meie lõke - viimase nädala jooksul olen kaks korda oma tooliga sellise kõrval istunud. Alates südaööst, kuni varaste hommikutundideni. Ööl vastu kolmapäeva kuni kella 4-ni välja.

Lihtsalt nii ilus oli seal lõkke kõrval soojas istuda, vaadata, kuidas öö tuli ja siis kohe sama kiirelt ka läks, sest sisuliselt väga kottpimedaks enam ju ei lähegi. Päike kaob ning siis juba õige pea taas tõuseb ning terve öö jooksul ei olnud vist ainsatki hetke, kus oleks vaikus olnud - mõni lind laulis kogu aeg !

Aga hea oli mõelda, et on töönädala keskpaik, aga mina laman siin tähistaeva all ning kellaajal ei ole absoluutselt mingit tähtsust ... seda vist nimetataksegi vabaduseks :) Lugesin enda unistuste raamatut - vahest hakkab isegi natukene hirmus, sest kuigi kontekst on oluliselt muutunud, on ikka uskumatult palju asju nii läinud, kuidas ma kunagi kirjutanud olen ning teine sama palju on peagi juhtumas.

Ja nii minu elukene siin maanurgas veerebki ... eks see ongi põhjus, miks ma arvutist veidi ära võõrdunud olen, sest kui mõned tööasjad välja arvata, siis ma suht väldin niisama siin taga istumist ning kirjutamise asemel olen avastanud joonistusploki, kus ma saan oma mõtted koos kõikvõimalike kritseldustega üles täheldada ning idee saab hoopis paremini edasi antud.
Mis suve puudutab, siis mul on endiselt käsil meie Lopa "muutumismäng" - ma ise kutsun neid koristustöid ja muid ehituslikke tegemisi sedasi, siis vähe lõbusam siin toimetada.
Täna, kuna ema oli ka taas kodumail, tegimegi pere ümarlaua, et mida ja kuidas kõige mõttekam edasi toimetada oleks.

Ma vist eriti kuhugi ei lähe, vahest ja natukeseks ikka, aga üldiselt kavatsen suht paikne olla, eks näis, kuidas see välja kukub, aga tunnen, kuidas mööda maailma tuuritamistest, lendamistest, reisimistest, ringi tõmblemistest on mingiks perioodiks kopp ees ning naudin vaikset maainimese elu (noh, nagu mütsistki näha ehk, kas pole mitte kaunis:)
Igas mõttes kojujõudmise tunne on, et ma enam ei saa üldse aru, kuidas ma varem ... ah, see on lõputu jutt, et kuidas ja mis ja miks ja mis siis, kui ... ?? kui ma vaid oleks osanud, kui ma vaid oleksin teadnud, kui teisiti kõik asjad praegu oleksid jne jne.
Eks kogu see virr-varr keerleb ikka aeg-ajalt peas ning siis vihastan enda peale, et miks ma seepärast siis ka selle praeguse hetke ära pean rikkuma ning siis läheb see jälle üle ja ongi olemas - mõneks ajaks, he-he !

Lihtsalt imelik on ju see tunne, et see ongi vist see, mida ma siiani kogu elu olen kõikjalt otsinud. Kuidas on võimalik, et see hingerahu ei asugi mägede taga? Kuidas on võimalik, et keegi teine inimene ei saagi seda tekitada, kui, siis ainult ajutiselt ... ja sedasi on oht lõputult targutada :)

PS! see sissekanne on spetsiaalse pühendusega Laurale, kes muidu iga päev tühja vaatab, kas olen kirjutanud või ei - nüüd siis üle paari nädala midagi uut lugeda... ja kusjuures mulle hakkab see mõte järjest rohkem meeldima, et ehk saadki millalgi oma kaksikutega siia tulla :)

Aega pole olemas ...

"Ei ole halvemaid, paremaid aegu, on vaid hetk, milles viibime praegu"

... ja kas ma nutan või naeran sedasi ongi juuuuuuu .... kuradi kaua võtab lihtsalt aega see arusaamise värk !?

Minevikku pole enam olemas, see on illusioon. Tulevikku pole veel olemas, seegi on illusioon. Seega jääbki alles vaid üks ja ainus praegune hetk ning isegi, kui tulevik saabub, siis minuni jõuab ta alati siis praeguses hetkes, nii et sisuliselt ei olegi muud peale "SIIN ja PRAEGU" olemas :)

"Yesterday is history, tomorrow is mystery, all we ever have is NOW !"

***

SIHT versus EESMÄRK

See on juba korra blogisse kirja pandud, aga kuna seesama teema on minu elus taas aktuaalne, "kaevasin" selle teksti üles ja panen uuesti siia.

Eelkõige on see mõeldud mulle endale, sest kipun taas pea laiali otsas mõttetult ringi tormama, end tagant kiirustama/sundima, ilma et märkaksin, mis siin ja praegu minu elus toimub !!??

Minu ja Sirje Uusbeki (Luule Viilma sõber ja mõttekaaslane) kohtumine 2007.a kevadel
/valikuline väljakirjutus diktofonilindilt/

-----------------------

Siht ja eesmärk on kaks erinevat asja, sellest oleks vaja aru saada ja seda mõista.

Kui Sa sead endale eemärgi, et ma tahan seda asja saada, näiteks tahan seda doktorikraadi saada, siis Sa hakkad ennast piitsutama ja Sa ei tunne mõnu protsessist endast.
Kui Sa siis doktoriks oled saanud ja kaks raamatut valmis oled kirjutanud, siis noh, kolm päeva sind õnnitletakse, mis siis saab?

Siis paned ruttu uue eesmärgi, sest Sa tahad tunnustust – see on enesetõestuse nimel elamine.

Sul on vaja sättida siht. Tore oleks, kui see doktrikraad tuleks, ja teha seda sellel alal, mis sind huvitab, et olla protsessis.

Siis ühel hetkel Sa mõted, et mul on ükskõik, mis saab, aga see töö on nii põnev, nii huvitav - see on eneseteostuse nimel elamine.

Siis tulemus tuleb see aasta või kümne aasta pärast, aga Sa naudid seda protsessi. Siht on see, et ühel sihil on üldjuhul mitu väikseid eemärke ja alati võib eesmärk muutuda millekski muuks, see on loominguline ellusuhtumine. Kui Sa tekitad eesmärgi, siis "märgi" sõna näitab juba, et sihid midagi kindlat ja konkreetset.

Mul on eesmärk ronida Elbruse tippu. Kui ma seal tipus olen, mis siis tuleb?
Kaks võimalust, kas hüppan alla, sest rohkem ei ole ju midagi ... või otsin juba järgmist tippu, kuhu kiiresti rühkima hakata.

Kui Sul on eesmärk, siis Sul pole aega sihti märgata, on vaja kiirelt sinna, sinna, kiiremini, kaugemale ... see midagi, Sinu elu tee, jookseb Su kõrval, aga Sa ei märka seda.

Need, kes ajavad taga eesmärki, seda ühte asja kusagil seal, need kukuvad sageli läbi. Nad lihtsalt väsivad ära selle millegi taga ajamisest, kuna üldjuhul jookseb eesmärk sama kiiresti eest ära.

Kui Sa oled sihil, siis su vaade on avaram, Sa ei aja ennast taga. Naudid seda, mida sa suunal koged.
Suund on sinu valik ja siis toob elu ka neid juhtumeid, kus näed, issand, ei pidanudki midagi tegema.
Sa märkad siis seda, mida elu Sulle annab.

Inimesed tulevad Sinuga kaasa siis, kui Sinul on endal hea seda suunda minna.
Kui Sul endal on hea ja huvitav ja Sa põled.
Kui see liikumine inspireerib Sind, päevast päeva, tunnist tundi, siis tulevad inimesed kaasa.
Kui Sa lähed ainult mõistusega, siis nad ei tule kaasa, sest nad tunnevad:
„Miks ma peaks minema?“
Kui ta tunneb, et Sinul on hea olla seal ja põnev ka veel, siis ta tuleb tunde peale, mitte mõistuse/loogika peale.
Sedasi tekivad kaaslased.

Oluline on, et Sa tunned ka seda tõsiselt, mida sa teed, mitte ainult ei mõtle seda tõsiselt.

Pea seda meeles.

Siin maailmas loob uue ainult kaks asja: mõte ja tunne koos.

Ükskõik, mis asja Sa teed - Sul peab olema idee ehk mõtte pool ja ka tunne seal taga.

Kuidas Sinu enda tunne selles protsessis toimib.
Kui Sa lähed ainult mõtte ehk ideega ees, siis see ei kanna, siis Sa pressid läbi. Kui lähed ainult tundega, siis ei osata Sinust alust saada, sest loogiline alus puudub.

------------------------------------------------------------------------------------------------

Siia Sirje jutu lõppu sobib väga hästi Eve ja Valduri poolt minu lahkumispäevikusse kirjutatud tekst:

„Üks suurimaid müüte edust olevat vaadelda edu kui tippu, sest tipust mõni kukub all, mõni tõugatakse alla, mõni hüppab ise alla ... Parem oleks vaadata edu kui olemise viisi, kui protsessi.
Nii et protsessis jätkuvalt näeme !“
-----------------------------------------------------------------------------------------

Maas on metsik vägi peidus

Seda, et maas on metsik vägi peidus, on meist paljud tundnud.

Taasiseseisvumise algusaegadel nähti inimestes, kes elavad ja toimetavad maal, sageli luuseri võrdkuju. End võitjaks pidanud toimetasid seevastu linnas.

Tänaseks on olukord muutunud. Linnad valguvad laiali, paneelmajade karpidesse kammitsetud rahvas püüab iga hinna eest oma majja kolida. Linnade ümbruses kerkivad uued elurajoonid otsekui seened pärast sooja sügisvihma. Ka Euroliit, kelle perre meid mullu kevadel võeti, vaatab asjadele sootuks teise pilguga. Areng peab tasakaalus olema, mitte aga jonnakalt ühte teeserva kiskuma. /---/

Maalehe jaoks on Eesti üks ja tervik.

Mullu sügisel oli Maalehel 179 000 lugejat. Vähe sellest, uuringufirma Saar Polli järgi on Maaleht praegu Eesti lehemaastikul kõige stabiilsem tõusja. Pole ka ime.

Maas on metsik vägi peidus. Neid inimesi, kes seda on taibanud, tuleb aina juurde.

Peeter Ernits,
Maalehe peatoimetaja asetäitja

http://www.maaleht.ee/?page=Reklaam

Looduslaps

Imelikul kombel ilmub ei tea kust välja igasugu inimesi, kellest ma nii kaua midagi kuulnud pole - huvitav, kas miskit kummalist on teoksil või on see niisama?

Selle nädala tipphetk oli reede varahommik, kui ma kella 7 asemel natuke peale kuute üles ärkasin - päike hakkas just parasjagu tõusma, õues oli ilus nagu unenäos - vaade oli selline, nagu oleks tegu mõne postkaardiga.

Ma panin end kiirelt riidesse, lükkasin suusasaapad jalga ning läksin suusatama.
Oli 28. märts ja mina suusatasin.

Linnud laulsid, just tõusnud *PÄIKE* pani lume sillerdama ning mul oli tunne, et see ongi see !
Ma ei tea, mis, aga peale esimest kilomeetrit oli mu hinges selline rahulolu, mida tükk aega tundnud polnud.

"No näed sa siis, ei olegi vaja kallis soojamaa reisi või eksootilisi tingimusi, et õnnelik olla!" käis mul peast läbi ning ma olin tänulik, et mu praegune elu-olu võimaldab mul sedasi reede varahommikul enne tööle minekut looduses suusatada ning samal ajal sellist vaadet, päikesetõusu ja linnulaulu nautida.


Lisaks käisin üle pika aja Tallinnas, vauuu, pealinn :D
Jõudsin sinna reede pärastlõunal täpselt tipptunnil, kui enamik inimesi, jalg kõvasti gaasipedaali vajutamas, linnast välja kihutab - nii kiiresti ja nii kaugele kui võimalik, et siis pühapäeval taas vastassuunas tagasi sõita. Tund aega ummikus tiksumist oli piisav mõistmaks, miks olen antud hetkel valinud natuke teistsuguse elu.

Mida kauem ma seal linnas olin, seda enam sain aru, et need 10 aastat Tallinnas ja Tartus elamist on piisav, saamaks lõpuks ometi aru, et ma olen vist pigem LOODUSLAPS (kes meenutab sel fotol veidikene nukitsameest:) kui linna ÄRIMUTT.


Igal juhul on hing siin metsas kuidagi rahulikum ning palju rohkem omas elemendis, kui oma linnakorteri nelja seina vahel istudes.

Samas, kindlasti on palju inimesi, kelle jaoks see on parim variant ning kes ei kujuta end eluilmaski väljaspool Tallinnat elamas, sest küll ja küll on inimesi, kelle jaoks Eesti=Tallinn, sest see pidavat ainus tsiviliseeritud kohakene olema jne jne.

Aga selle blogi eesmärk polegi ju väita, et see, kuidas mina elan, on õigem või parem sellest, kuidas mõni teine inimene on elu elab. Eip, see on antud hetkel minu jaoks kõige õigem, mis ei tähenda, et ma juba mõne aja pärast hoopis teistsugust juttu ei võiks ajada, sest kõik muutub - kiiremini ja ootamatumalt, kui ma seda arvatagi oskan.

***

Tänaseks pole sellest lumest enam midagi järel ning minu hommikupooliku missiooniks oli tekkinud mutihunnikute rehaga laialilükkamine. Töö, nagu iga teinegi, millesse saab mitut moodi suhtuda, aga täna oli see väga lõbus. Lisaks leidsin kõikjal palju sisse sõidetud rööpaid, mida ma ühtlasemaks üritasin trampida, nii et olin põlvini porini.

Et siis selline omamoodi hommikupoolik on mul siiani olnud ***

Winners vs losers

WINNERS VS LOSERS

The Winner is always part of the answer;
the Loser is always part of the problem.

The Winner always has a program;
the Loser always has an excuse.

The Winner says, "Let me do it for you";
the Loser says, "That's not my job."

The Winner sees an answer for every problem;
the Loser sees a problem for every answer.

The Winner says, "It may be difficult but it is possible"; the Loser says, "It may be possible but it is too difficult."

When a Winner makes a mistake, he says, "I was wrong";
when a Loser makes a mistake, he says, "It wasn't my fault."

A Winner makes commitments;
a Loser makes promises.

Winners have dreams;
losers have schemes.

Winners say, "I must do something";
losers say, "Something must be done."

Winners are a part of the team;
losers are apart from the team.

Winners see the gain;

losers see pain.

Winners see possibilities;
losers see problems.

Winners believe in win/win;
losers believe for them to win someone has to lose.

Winners see the potential;
losers see the past.

Winners are like a thermostat;
losers are like thermometer.

Winners choose what they say;
losers say what they choose.

Winners use hard arguments, but soft words;
losers use soft arguments, but hard words;

Winners stand firm on values but compromise on petty things;
losers stand firm on petty things but compromise on values.

Winners follow the philosophy of empathy:"Don't do to others what you don't want them to do to you";
losers follow the philosophy, "Do it to others before they do it to you."

Winners make it happen; losers let it happen.

Author Unknown

See luuletus potsatas mõni hetk tagasi minu mailbox´i ja kuna see on järjekordselt üks õige asi õigel ajal, siis leiab ta koha ka siin.
Minu jaoks on need kaotaja ja võitja, keda selles luuletuses kirjeldatakse, mõlemad osa ühest inimesest, osa minust endast ning mõlemad võitlevad, et ellu jääda.
Kord on kaotaja peal, siis jälle võitja - üks elu peamisi ülesandeid ongi vist see, kuidas nende kahe äärmuse vahel tasakaal säilitada ning elus edasi liikuda.

Nii palju veel, et minu raamatule, mida veel olemaski pole, on tänaseks juba rohkem kui kümme sooviavaldust laekunud, nii et mis sedasi viga edasi kirjutada,
kui juba lugejadki olemas :)

Tänu teie toetavatele sõnadele ja saadetud headele mõtetele saab lõpptulemus kindlasti oluliselt parem ! Aitähh

***

Paradiis ja põrgu

Olen kogu aeg arvanud, et kui mul on samaaegselt nii aega kui raha, siis on elu ilus, sest siis on mul olemas kõik võimalused elada täpselt nii nagu ma soovin ja teha seda, mida ma soovin ja kahtlemata olen seejuures õnnelik.
Oskus suurelt mõelda ja targemalt õppida annab palju, selles pole kahtlustki. Vastasel juhul ei julgeks ega oskaks ma sellised mõtteid mõeldagi, mis tänaseks nii normaalseks on saanud.

Aga, siin on vaid üks suur AGA ?!
Kui hingerahu ja oskust Siin ja Praegu elada ei ole, siis ei aita ei aeg ega raha ega midagi muud - see on mul iseenda jaoks nüüdseks väga kindlalt tõestatud fakt.

Selja taha jäänud reis oli väliselt nagu paradiis, aga samal ajal mõjub mulle suht-koht põrguna arusaam, et unistuste täitumine ei tähendagi alati õnne.
Nii kerge on seostada, et kui mul oleks vaid piisavalt raha või siis see või teine olukord/asi/inimene vms, küll ma siis oleksin õnnelik.

Aga mis saab siis, kui ma vaatan oma unistuste raamatus kirjeldatud olukordadele otsa, need on reaalsuseks saanud, aga minus on tühi tunne ?

Mis edasi peaks saama? Püüdma rohkem ja parematest asjadest unistada? Eip, seda ma väga ei usu. Pigem olen jõudnud arusaamisele, et isegi imepisikesed asjad ja väliselt nii tühised olukorrad suudavad meid kõiki kerge vaevaga õnnelikuks teha, kui hinges on rahu, vaikus ja tasakaal.

Reisile viitavad fotod on pigem illustratsiooniks, mida palun mitte üks-üheselt jutu sisuga ühildama hakata. Et ohoo, tahtis palmi näha, nüüd nägi ära, ja sai aru, et see palmi nägemine ei teegi õnnelikuks :)

Hetkel, kui peas keerlevad mõtted korraks puhkust annavad, on praegusel hetkel hoopis teine värv ja tähendus.

Siinse blogi read on väga hõredadaks jäänud, kuna mul on peaaegu poole peal minu esimene raamat pealkirjaga.

"Pole otseteed sinna, kuhu jõudmine on vaeva väärt."

Mõtlesin tükk aega, et äkki on see raamatu kohta liiga pikk pealkiri, aga las ta siis olla :):) Muide, et mitte autoriõigusi rikkuda, siis see on Tuuli ja Ermo poolt minu lahkumiskaustikusse (enne Inglismaale minekut) kirjutatud lause, nii et ju siis on tõsi, et midagi ei juhtu põhjuseta ning miski ei jää tagajärjeta:)

Loodan, et see pika pealkirjaga raamatukene näeb trükivalgust kas selle aasta sügisel või siis äkki isegi juba suvel.
Ei hakka igaks juhuks muid lubadusi loopima ega iseendale mingeid ootusi püstitama, sest praegu on vaid algus tehtud, eks näis, kuidas see edasi minema hakkab.

Miks ma seda teen?
Sest olen aru saanud, et kirjutamine on üks väheseid tegevusi, mida suudan nautida kogu aeg ja peaaegu lõputult. Ajataju kaob ning ma unustan end kirjutama, see on hea tunne ja kuna ma täiesti siiralt usun, et iga inimene peaks tegelema asjadega, milles ta arvab end hea olevat, siis on ka tulemused garanteeritud, siis ma olengi praegu endale selle suuna valinud.

Ma kirjutan iseendale, mõtlemata sellele, kas ja kes seda raamatut kunagi lugeda tahaks *** kuigi muidugi ma loodan, et lisaks minule leidub veel mõni inimene, kes selle läbi loeb ning kelle arusaamasid see raamat natukenegi mõjutab või lihtsalt mingit vaheldust toob.

Moosese mäge külastavad igal aastal tuhanded inimesed. Legendi kohaselt sai Mooses just siin 10 käsku, mis olid kirjutatud kiviplaatidele.
Arvatakse, et sellel mäel annab Jumal andeks kõik patud momendil, kui päike tõuseb.
Selleks hetkeks jõuavad ka ekskursioonil osalejad mäe tippu.

NB! Matk on kurnav. Ehkki elamus on vaeva väärt, tuleks kaaluda, kas jaksate sellele retkele minna. Mäel on lõikavalt külm. Soovitame selga panna jope, kätte kindad, kaela salli ja jalga roomiktaldadeta matkasaapad!


....mida iganes ma otsustan uskuda, minu jaoks on see tõde ning kui ma võtan nüüd edale pähe, et mul peale seal mäe otsas ära käimist justkui uus elu algab, siis on mul õigus seda uskuda ning iseenda tõeks pidada.

Tagasiteel lennukis
Paulo Coelho "Palverännak: Maagi päevik´ut"
lugedes tundsin, et see on minu jaoks raamat täpselt õigel ajal ja õigel kohas, sest nii mõnigi asi oli natukene kripeldama jäänud.

"Sa ei pannud tähele, et mõnest kohast läksime 4-5 korda mööda, kord ühelt, kord teiselt poolt. /---/ Ma ei teinud muud, kui kasutasin eri teid. Kuid sinu ülesanne oli seda märgata. See sai võimalikuks tänu sellele, et liikumist kui niisugust polnud sinu jaoks olemas. Ainus, millest sa mõtlesid, oli oma eesmärgi saavutamine."

Kui palju erinevaid autoreid räägib lõppkokkuvõttes ühest ja samast asjast, siis ju selles idees peab mingi iva olema vist :)
Samas ajab närvi, kuidas võin kümneid kordi seda mõtet erinevatest kohtadest lugeda ning seda täielikult aktsepteerida, oskamata siiski selle järgi elada.

"Õige otsuse saad teha vaid siis, kui tead, milline on vale. Sa pead alati teist teed uurima, tegema seda hirmu ja põdemiseta ning alles siis otsustama."

Muide, HABIBI - see on araabia keeles KALLIS :)

Päike, palmid ja sinine meri on vaieldamatult ilusad, aga minu jaoks seisneb selle reisi peamine väärtus selles, et ma sain iseenda kohta palju uut teada, milline ma olla ei soovi ning kuidas edaspidi käituda ei taha.

Kurat seda teab, miks kõik sellised olulised arusaamad nii suure ringiga peavad tulema, aga ju siis taandub kogu elu samale lausele, mis minu esimese raamatu kaanel ilutsema saab.

Pole otseteed sinna, kuhu jõudmine on vaeva väärt

***

KÄGU juba kukub ... kuku-kuku

Minu blogi kirjutamised on liiga harvaks jäänud. Mille järgi sellest aru saan? Sest alguses on kohmetu tunne ja kaks korda mõtlesin, et millest ma siis nüüd alustan ???

Õnneks aitavad minu tehtud fotod mind ehk jutujärje peale, sest tuletavad meelde, miks ma sellise pealkirja panin.
Minu igapäevased jalutuskäigud metsas ja jõe ääres on päris huvitavad. Võib ju mõelda, et mida ma seal nii tihti käin, aga isegi, kui kõnniksin iga päev täpselt sada, ei ole kunagi miski ühesugune.
Jõuan taas jõe ääre ja kadestan seda, jap, justnimelt, kadestan jõge, sest pole vahet, mis päev on või mis ilm õues valitseb, see jõgi on ikka jõgi.
Teda ei huvita, mis toimub, tema voolab ikka omasoodu kogu aeg ja needsamad puud seal kõrval, nad lihtsalt ON.

Aga mõned puud, mis eelmisel nädalal olid, on oma olekut muutnud. Tead ju küll seda hambapasta reklaami kopraonust - igal juhul mul tuli täna see reklaam meelde, kui täna kobraste poolt maha võetud puid nägin. Aga nad teevad nii ilusa puhta töö, et tegelt on seda lausa ilus vaadata.
Ma ei tea, kui mitu kevadet on mu elust sedasi mööda läinud, et mul pole sellistest asjadest õrna aimugi, enamik vist. Looduslaps on vahest hea olla, sest ma tean, et lumikellukesed õitsevad juba teist nädalat ja et sinilille lehed on ka juba täiesti olemas, aga lilledeni läheb ilmselt veel ikka natukene aega:)

....ja siis ühtäkki kuulen kuku-kuku-kuku ja ongi nii ... kägu on kohal, võimalik, et ta on ammu siin, aga ma pole siiani tähele pannud.

Üldjuhul on "müra" minu enda mõtete näol peas nii kõva, et loodusehääled võivad vabalt kõrvust mööda minna.
Nii lihtne on kõndida õues ja mitte midagi kuulda, sest mõtted ketravad enda lugulaulusid - siis proovin lihtsalt seisma jääda ja vaadata midagi konkreetset ning püüan kuulata, mitut erinevat häält ma suudan eristada .... korraks see toimib, siis juba hiilivad "tagantuksest" minu enda uit- ja muremõtted minevikust ja/või tulevikust pähe ja hakkavad oma elu elama.

Nii tobe, kuidas nii lihtne asi, nagu siin ja praegu lihtsalt
OLEMAS OLEMINE võib nii raskeks osutuda

Kohati on kogu selle "müra" alt enda olemuse tabamine sama keeruline, kui läbi jää üritada aru saada, mis siis täpselt seal jõe põhjas ikkagi toimub?! Ma nagu häguselt nägin, aga kindel küll olla ei saa.

Eile tegin Tolle raamatust hulga koopiaid, sest selle ostmine on osutunud keerulisemaks, kui ma arvasin.
Mingi osa tsiteerisin oma arvuti päevaraamatusse. Mõnede jaoks on see tõenäoliselt mingi järjekordne usuhullus, aga so what, kogu elu on üks paras hullus, võta siis kinni, mis see tegelikult hullem on, kas selle hulluse ignoreerimine, vastuste otsimine või midagi kolmandat ja kindlasti veel hullemat :)

OLEMISE RÕÕM

Esita endale üls lihtne küsimus: „Kas selles, mida ma teen, on rõõmu ja kergust?“
Kui ei, siis varjutab aeg praeguse hetke ja elu paistab sulle koorma ja võitlusena.

Kui sinu tegevuses puudub rõõm ja kergus, siis ei pruugi see tähendada seda, et sa pead muutma seda, mida sa teed. Võib piisata täiesti sellest, kui sa muudad seda, kuidas sa asju teed. „Kuidas“ on alati olulisem kui „mida“. Vaata, kas suudad pöörata rohkem tähelepanu tegemisele kui sellest sündivale tulemile?

Pühenda kogu oma tähelepanu sellele, mida praegune hetk sulle pakub! See tähendab leppimist sellega, mis on, sest sa ei saa kogu jõuga pühenduda millelelgi, samal ajal sellele vastupanu osutades. Niipea, kui sa hakkad austama praegust hetke, kaovad kurbus ja raskused ja elu hakkab liikuma kergelt ja rõõmuga.

Ära muretse oma tegevuse viljade pärast! Lihtsalt keskenda oma tähelepanu tegevusele.
Viljad tulevad iseenesest.

Kui lõpeb sunnispõgenemine olevikuhetkest, voogab kõigisse su tegevustesse Olemise rõõm. Momendist, mil su tähelepanu nihkub olevikuhetkele, tunned sa kohalolekut, vaikust ja rahu. Enam ei sõltu sa tulevikust, saavutustest või rahuldusest. Seega oled sa tulemused vabaks lasknud. Ei ebaedu ega edu suuda muuta su sisemist Olemist. Sa oled leidnud oma elusituatsiooni alt üles elu.

Maailmas võid sa oma elusituatsiooni tasandil saada tõepoolest rikkaks, targaks, edukaks, vabaks sellest või teisest, kuid Olemise sügavamal tasandil oled sa terviklik ja täiuslik praegu.

/Eckhart Tolle "Siin ja praegu: kohaloleku jõud"/