SIHT vs EESMÄRK

Minu ja Sirje Uusbeki kohtumine 2007.a kevadel
/valikuline väljakirjutus diktofonilindilt/

-----------------------

Siht ja eesmärk on kaks erinevat asja, sellest oleks vaja aru saada ja seda mõista.

Kui Sa sead endale eemärgi, et ma tahan seda asja saada, näiteks tahan seda doktorikraadi saada, siis Sa hakkad ennast piitsutama ega tunne mõnu protsessist endast. Kui Sa siis doktoriks oled saanud ja kaks raamatut valmis oled kirjutanud, siis noh, kolm päeva Sind õnnitletakse, mis siis saab?
Siis paned ruttu uue eesmärgi, sest Sa tahad tunnustust – see on enesetõestuse nimel elamine.

Sul on vaja sättida siht. Tore oleks, kui see doktrikraad tuleks, ja teha seda sellel alal, mis Sind huvitab, et olla protsessis.

Siis ühel hetkel Sa mõted, et mul on ükskõik, mis saab, aga see töö on nii põnev, nii huvitav - see on eneseteostuse nimel elamine.
Siis tulemus, tuleb see aasta või kümne aasta pärast, aga Sa naudid seda protsessi. Siht on see, et ühel sihil on üldjuhul mitu väikseid eemärke ja alati võib eesmärk muutuda millekski muuks, see on loominguline ellusuhtumine. Kui Sa tekitad eesmärgi, siis "märgi" sõna näitab juba, et sihid midagi kindlat ja konkreetset.

Mul on eesmärk ronida Elbruse tippu. Kui ma seal tipus olen, mis siis tuleb?

Kaks võimalust, kas hüppan alla, sest rohkem ei ole ju midagi ... või otsin juba järgmist tippu, kuhu kiiresti rühkima hakata.

Kui Sul on eesmärk, siis Sul pole aega sihti märgata, on vaja kiirelt sinna, sinna, kiiremini, kaugemale ... see midagi, Sinu elu tee, jookseb su kõrval, aga Sa ei märka seda.

Need, kes ajavad taga eesmärki, seda ühte asja kusagil seal, need kukuvad sageli läbi. Nad lihtsalt väsivad ära selle millegi taga ajamisest, kuna üldjuhul jookseb eesmärk sama kiiresti eest ära.

Kui Sa oled sihil, siis su vaade on avaram, Sa ei aja ennast taga.
Naudid seda, mida sa suunal koged.
Suund on sinu valik ja siis toob elu ka neid juhtumeid, kus näed, issand, ei pidanudki midagi tegema.
Sa märkad siis seda, mida elu sulle annab.

Inimesed tulevad sinuga kaasa siis, kui Sinul on endal hea seda suunda minna. Kui Sul endal on hea ja huvitav ja Sa põled. Kui see liikumine inspireerib Sind, päevast päeva, tunnist tundi, siis tulevad inimesed kaasa.
Kui sa lähed ainult mõistusega, siis nad ei tule kaasa, sest nad tunnevad:
„Miks ma peaks minema?“

Kui ta tunneb, et Sinul on hea olla seal ja põnev ka veel, siis ta tuleb tunde peale, mitte mõistuse/loogika peale. Sedasi tekivad kaaslased.

Oluline on, et Sa tunned ka seda tõsiselt, mida sa teed, mitte ainult ei mõtle seda tõsiselt. Pea seda meeles!

Siin maailmas loob uue ainult kaks asja: mõte ja tunne koos.

Ükskõik, mis asja Sa teed - Sul peab olema idee ehk mõtte pool ja ka tunne seal taga.

Kuidas Sinu enda tunne selles protsessis toimib. Kui sa lähed ainult mõtte ehk ideega ees, siis see ei kanna, siis sa pressid läbi. Kui lähed ainult tundega, siis ei osata Sinust aru saada, sest loogiline alus puudub.




------------------------------------------------------------------------------------------------

Siia Sirje jutu lõppu sobib väga hästi Eve ja Valduri poolt minu lahkumispäevikusse kirjutatud tekst:

„Üks suurimaid müüte edust olevat vaadelda edu kui tippu, sest tipust mõni kukub all, mõni tõugatakse alla, mõni hüppab ise alla ...

Parem oleks vaadata edu kui olemise viisi, kui protsessi.

Nii et protsessis jätkuvalt näeme!“