Lõunamaa ööd

Usun, et praeguseks, peale mitut kuuma suvenädalat, on nii mõnegi inimese unistus soojal maal elamisest teise tähenduse saanud ning illusioon, justkui peituks õnn päeva jooksul meile langevas päikese koguses, purunemas.
Ei teagi, kas pean nende mõne inimese all ka iseennast silmas, kuid mingil määral kindlasti - ei kibele küll juba mõnda kuhugi veel soojemasse kohta :) Päeva jooksul hoian end meeleldi varju ning õues toimetan peale kella kuute, kui seal midagi hingata ka on.
Teisalt jällegi ... mis saab olla veel parem, kui et südaööl on 20 kraadi sooja, vees ujudes 27 kraadi, rohutirstud siristavad, aias hõljub värskelt niidetud muru lõhn ning taevas laiutab suur kollane kuu. Elu kui filmis - lummav lõunamaa öö meie omal Eestimaal.
Väljas nägi veel täpselt nii palju, et silm suutis kasvuhoones ära eristada tomati, millele juba päeval pilgu peale panin - ainus punane !
Ajataju on asi, mida juba mõnda aega ei ole. Jah, ma tean, mis päev ja kuupäev on (enamasti:), kuid siiski jätkub elu omas mullis ja omas mahlas, peamiselt Lopa residentsis :D
*
Möödunud kuu on olnud sama mitmenäoline kui elu ise. Aktused, matus, hulk jaanipäevasid, tüdrukute õhtu, energeetiline massaaz ja tsakrate puhastus, pulmad, Tuhala energiasammas, 3 päeva Karujärvel.
Lisaks ei tasu unustada selliseid argipäevaseid, ent väga olulisi, pisiasju nagu iganädalane hämming - kuidas on võimalik, et tomatikasvud mõne päevaga 10-15 cm pikkust viskavad, miks toad korras ei seisa, milleks pesta autot, kui see peale esimest kilomeetrit külateed on taas samasugune jne?
Ei mäleta ühtegi suve, kus ma nii palju ujunud oleksin. Tiik, jõgi, järv, meri - pole kohta, kus ma end korduvalt hulpimas ei oleks leinud, sageli mitu korda päevas. Lausa veehaige vist.
*
Elu ajakava on minu viimasest sissekandest saadik oluliselt nihkes - jap, kindlasti on üheks põhjuseks see, et sealt alates pole ma pidanud peaaegu mitte kuhugi kella peale minema. 2-3 paiku voodisse jõudmine ning vähemalt kella 10-ni magamine on täiesti normaalseks elurütmiks saanud.
Samas tunnen, et vaatamata pidevale ringi tuuseldamisele ning kodustele laiskuse hoogudele olen end mingil määral siiski välja puhanud ning vaikselt hakkab tekkima tegutsemise soov. Kadil on õigus - Lopa on mõnus pesapaik, kuhu aeg-ajalt maanduda ning end kogumas käia, et oleks jõudu edasi lennata.
Kus ja mida tegema, seda ma veel endiselt ei tea, aga uurin erinevaid variante. Hetkel olen seda meelt, et töö asukoht ja palganumber ei ole pooltki nii olulised kui see, et mulle meeldiks see, mida ma teen, aga väga võimalik, et veidi aja pärast olen palju leplikumaks muutunud ning olen rahul esimese ettejuhtuva tööga. Eks see peagi näha ole.
Pangakontodel haigutab peaaegu tühjus - ega see töötu elu siis lihtne ei ole :) Kohati on see hea ja kerge tunne, sest puudub dilemma, mida ja kuhu kulutada. Samas hakkab vaikselt maad võtma paanika, et ei taha küll oma kuludega - mis sest, et need väga suured ei ole - kellegi kaela peale jääda. Samas jällegi tunnustan ennast, et olen oma asju igas mõttes väga kenasti majandanud. Sain ju puhkuseraha oma 4 tööl oldud kuu eest mitte kuigi palju ja praeguseks olen juba pea 5 nädalat niisama olnud ... noh, niisama olemine on selle kohta muidugi valesti öeldud, sest olen olnud kõike muud kui niisama, aga saad aru küll, mida ma mõtlen.

Ometi vasardab miski pidevalt sees ja sunnib takka, nii et tunnistan ausalt - ma lihtsalt ei oska puhata - sedasi, et ma nüüd tõesti lasen end täiega lõdvaks ning naudin elu. Vahest vaatan inimesi, kel on suht savi, mis ümberringi toimub või ei toimu ning nad ei stressa mingite ilmselgelt mõttetute pisiasjade pärast ... nendel hetkedel ma soovin, et saaksin laenata natukene seda muretust või siis isegi lausa natsa süüdimatust.
Mingid päevad olid küll lahedad, kui ma ennast unustavalt lihtsalt lugesin. Päev ja raamat, päev ja raamat, öö ja raamat. Ning mis peamine, kuidagi väga omas elemendis tunne oli seejuures.
*
Kell on 1:11 öösel, isa magamistoas undab konditsioneer - külmutus, mille ta endale sinna ühe akna vahele meisterdas, väga spets värk, tõmbab toa ikka väga jahedaks. Ta ise ütles ka täna, et täitsa crazy, talvel -30, jookse puudega viie ahju vahet, et hing sees püsiks .... suvel +30, tuleb end kaitsta, et kuum liiga ei teeks:))) uskumatus kliimavöötmes elame ikka, amplituud 60 kraadi ... mõni ime siis, et meie maanteed lagunevad
*
Suures toas ei ole juba mõnda aeg üldse akent ees.
Ma ju räägin, et lõunamaa ööd, aga ma tean, et te teate seda kõike nagunii ise ka.
Nautigem siis, kuniks neid veel jagub.