Lisaks veel temast endast tehtud film "Becoming Jane", mis kirjeldab Jane Austen´i elu nende kahe romaani vahepeal või nagu ütleb DVD esikaas: "Between sense and sensibility and pride and prejudice was a life worth writing about".
Tahtsin esmalt Jane´i enda loo ära vaadata, seejärel lugeda ning alles siis ülejäänud filme vaadata. Praegu olen "Pride and Prejudice" romaani poole peal ... kuigi algul päris raske lugemine, just sõnavara ja lauseehituse tõttu, on sellega võimalik ülikiirelt harjuda ning positiivses mõttes lausa sõltuvusse sattuda :)))
Eile õhtul, peale seda, kui olin ülihelikiirusel rattaga LIDL´is ja seejärel dussi all ära käinud, istusime oma teetassidega kamina ees ja vaatasime tulle.
Surfasin nats niisama netis, siis tuli ikkagi tunne, et väga tahaks ühte nendest filmidest vaadata, et laupäeva õhtu ikkagi. Olime mõelnud kuhugi minna või midagi teha, kuid see oli rohkem selline tunne, et peaks - tegelt polnud üldse seda, et tahaks majast välja.
Kell oli juba 11:30 PM :)) ehk siis 23:30, kui korraks "Sense ja Sensibility" peale panime, sest see oli kahetunnine, samal ajal kui "Pride and Prejudice" oli seriaal, mille kogupikkus 327 min ? Siiski, selle esimese filmi algus ei olnud päris see ning vahetasin DVD-d.
"One of the most-watched programmes in British broadcasting history. The series was an immediate hit and took its place among the greatest ever televison dramas."*
Mõtlesime, et kuna see kestab üle 5 tunni, siis vaatame natukene algust ja läheme magama ära. See koosneb kuuest osast, igaüks pea tund pikk. Peale esimest osa mõtlesime, et ok, vaatame äkki teise ka ära, peale kolmandat, kui disc 1 tuli teisega asendada, oli meil viimane dilemmatamine, et ehk peaks selle homseks jätma, aga sealt edasi ei tulnud kordagi isegi jutuks mitte, et vaatamine katkestada.
Osade vahepeal oli teetegemise, söömise ja kaminasse puude juurde panemise pause, aga peamiselt siiras heameel, et kohe läheb edasi !! :))
Ma ei oska öelda, mis selles nii väga haaras, ent uni oli asi, mis meeldegi ei tulnud - pigem oli mingi eriti hea tunne, mis seriaali jätkudes aina kasvas. Ning mis seal salata, ka täna, on mingid positiivsed lained pea kohal kokku löömas ning seeläbi imelised asjad juhtumas.
Kõik see ajastu (18 saj viimased aastad), inimesed, riided, kombed, kõnemaneer, hobused, kaarikud ... kell oli 5:30, kui ma lõpuks voodisse sain, aga mul ei tulnud und. Vaatasin oma voodist selget tähistaevast ja tundsin mingit kirjeldamatut õnnetunnet. Nii suurt, et see ei tahtnud kuidagi sisse ära mahtuda.
Tegime Kadiga nalja, et ju lõunasöögi ajal näeme, sest vaevalt, et kummastki nii varahommikul magama minnes varast ärkajat on. Seda suurem oli mu üllatus, kui juba kl 10 silmad lahti tegin, kardina alt sisse pugevat päikesesoojust tundsin ning vaatamata oma mõistuse manitsustele, et cammoooon, maga nüüd palun natukene ikka veel, voodis ei püsinud.
Läksin hoopis alla korrusele ning vaatasin öösel vaatamata jäänud "The making of Pride and prejudice" ära :)))
Ning siis, kuna oli nii ilus pühapäeva hommik, võtsin ratta, oma kaustiku ja pastaka ning läksin sõitma. Teises suunas kui tavaliselt. Sinna lennujaama poole, umbes 3 km kaugusel algab Dublin Airport maandumis- ja õhkutõusmisrada.
Jätsin ratta kraavi, ise ronisin natuke kõrgema künka otsa, jättes enda selja taha metsiku suure Airport Long Term parkla ja enda ette, üle tee, kõrge aia taha lennuvälja oma aus ja hiilguses. Hästi-hästi lähedalt saab näha, kuidas lennuk lennuki järel maandub või siis lendu tõuseb.
Olin seal pisut kauem kui pool tundi, istusin ja kirjutasin, tõstes aeg-ajalt pilgu ning imetlesin lennukeid.
See hääl, kui lennuk hoovõturajal kiirust koguma hakkab ning see power ja energia, mis õhkutõusmise taga on. Vaieldamatult minu lemmik osa lendamise juures. See, kuidas ühtäkki on kõik jõud suunatud sellele, et rattad maast lahti ning nina taeva poole saaks. Kuidas selg vastu istet klammerdub ning on tunne, justkui midagi väga võimast võtaks asjad üle!
Mul käis igal korral kõhust jõnks läbi, kui järjekordne lennuk end hoovõturajal kiirendama hakkas ! ... vaatasin neid lennukiaknaid, mille taga sajad inimesed.
Kõigil omad ootused, lootused, unistused.
Igaühel oma lugu.
Mõnel on see äkki esimene kord lennata ja ta murrab parasjagu pead, et huvitav, kui valus see ikkagi on, kui kõrvad lukku lähevad või muretseb juba õhku tõustes turvalise maandumise pärast.
Samas on küll ja küll inimesi, kelle jaoks lendamisest on saanud igapäevaelurutiin. Midagi, mis on pühapäeva hommikul sama loomulik tegevus nagu teise jaoks hammaste pesu. Kindlasti oli sealt künka otsast tunduvate imepisikest lennukiakende taga hulgaliselt ootusärevust, rõõmu minekust, aga raudselt ka seda, mis silmanurka pisaraid tõi.
*
Ka praegu, kui esiku põrandal, patjade peal, neid ridu kirjutan, on mu saatjaks pidev lennukide müra. Samas, ma ei pea seda tegelt müraks. See on miski, taustaheli millest on saanud igapäevaelu osa.
Iga kord, kui juhtun pilku taeva tõstma ning järjekordset raudlindu ülespoole kerkimas näen, ütlen mõtetes vaid ühte: "Head teed, kuhu iganes sa ka ei läheks!"
Naljakas on see, et kuigi elame Dublini kesklinnast vaid 20 min bussisõidu kaugusel, on meie elamine kui "väike maja preerias".
Kõrval on suur viljapõld, peale mida on suur 8-realine kiirtee, mille järel algabki linn. Siin, n-ö meie poolel, on justkui maaelu. Nagu tõesti. Jap, suurlinn, aga tundub kui maa, sest nii palju ruumi ja õhku ja avarust on siin. Maailm maailmas !
Hommikuti pidzaamas hoovis jalutamine, õues mati peal võimlemine, aias puu otsast ploomide noppimine. Pudrukauss ühes ja padi istumiseks teises käes, sean end sageli põlluserva istuma ning sööma.
Suurte põlluringide jalutamine ja taga koplis olevate hobuste söötmine, ajal, kui ümberringi kalpsab hulgalselt jäneseid. Jalgrattaga farmis piima järel käimine.
Miski justkui üldse ei klapi :))
*
Lisaks, on viimasel ajal tunne, nagu oleksin siia jõudes ajastu võrra tagasi läinud - nii ägedad on need kivist aiad, mis lehmakarjamaid ümbritsevad või need vanad ja suured kivimajad, mis meenutavad väga öises seriaalis nähtud kodusid?
Ka see, mida meie siin mingite imede kokkulangemise tõttu rendime ja samal ajal renoveerime, on oma olemuselt pigem selline 18-19. saj ajastusse sobiv ehitis, kuhu sobiksid need pikad maani kleidid, ilusad soengud, selle aja kombed ja kõnemaneer :))
Eriti veider on selle loo juures asjaolu, kuidas Kristi-Carolina mulle mõned nädalad tagasi lõpetas oma kirja sõnadega "...aga ma ei taha tagasi langeda Jane Austen´i aega :) " ... mul on järjest enam tunne, et ma nii väga tahaks:)) kuigi tol momendil polnud mul õhkõrna aimugi, mida kujutab endast Jane Austen´i aeg!?
Justkui selle teema kulminatsiooniks sain täna ootamatu ja ülipika kirja ühelt sõbralt. Sealne tekst on justkui otse mõnest kirjandusklassikast. Ma väga loodan, et ta ei pahanda, et pisikese killu ta kirja algusest ja lõpust siia panen. Lihtsalt, need esindavad suurepäraselt seda kõnemaneeri, mille sees viimane nädal aega olnud olen ja mis mind jätkuvalt vaimustab :))
"Yeah, it's been a long time since that day we departed from each other. I still feel sad that I did not come to fulfill my wish and respect my promise to take you to visit Tamri or Taroudant."
/---/
"I am looking forward to hearing from you as soon as possible. Until then, accept my renewed greetings of a dear friend."
*
Nii et inimese ilukirjanduslik eneseväljendus ei sõltu absoluutselt ajastust :)) - oli siis aastaks 1795 või praegune 2010. Viimase aja kirjanduslik rollercoaster aitab mul loodetavasti sellele kirjale samaväärselt vastata.
*
PS! Üks naine, kelle perekonnale see maja, mida praegu rendime, üle saja aasta kuulus, käis hetk tagasi koos oma mehe ja lastega siin. Esimest korda peale paljusid aastaid. Hästi tore ühine pooltund. Kusjuures, maja on ehitatud 1890-ndatel !
http://pepperbasham.files.wordpress.com/2010/01/pride_and_prejudice.jpg
No comments:
Post a Comment