On hetki, mil aeg jääb seisma, sest seda pole olemas. On hetki, mil vahemaad kaovad, sest me kõik oleme üks.
On hetki, mil armastus on kõikjal, me ümber ja me sees.
On hetki, mil tänutunne hingetuks võtab ja suurest õnnest nutma paneb.
On hetki, mis tuletavad meelde - kõik, mida tõeliseks õnneks vaja, on meil kogu aeg olemas olnud.
AITÄHHH ...
*
Hommikul tegin oma silmad lahti hetkel, kui tõusev päike Dublini kohal laotuvat taevast erkpunaseks hakkas värvima.
Loogika ütles, et cammoooon Kristi, sa oled alla 5 tunni maganud, sul ei ole vaja kuhugi minna, proovi nüüd olla.
Aga miski suurem asi mu sees ütles - mine ja jookse õue, nüüd ja kohe :))
Aga miski suurem asi mu sees ütles - mine ja jookse õue, nüüd ja kohe :))
Ja nii ma siis läksin, oma sussides ja hommikumantlis ....põllu servale tõusvat päikest tervitama. Nii ilus oli see vaatepilt ja antud loo deja vu seisneb selles, et Meigo saatis mulle samal ajal Lopa päikesetõusu foto ?!!?
Kokkusattumus, hmm, vaevalt küll :)))
No comments:
Post a Comment