To anonymys :)

Pole mingi saladus, et viimase aasta-paari jooksul olen kõike muud kui järjekindel blogija. Seepärast ei olegi siin midagi imestada, et ma alles väga hiljuti, täiesti poolkogemata, sattusin lugema ühte kommentaari, mis mu posituse kohta on jäetud.

Heh ja seda mitte üldse seepärast, et neid kommentaare nii metsikult palju oleks ja see üks kuidagi kahe silma vahele jäi, vaid pigem vastupidi.
Kuna seal tavaliselt suurt midagi ei ole, siis ei osanud üldse vaadatagi selle pilguga ning ausalt öeldes oli mu jaoks päris suur üllatus, et keegi peale minu enda ja mu ema-isa :) võtab vaevaks minuga kaasa mõelda.
Copy´n siia ühe anonüümse posituse. Loodetavasti Lp Anonymous´el pole selle vastu midagi. Kui on, siis palun lisada vastav kommentaar ning see positus leiab oma koha mustandite hulgas. Mul on vahepealse aja jooksul päris palju neid "draft" positusi kogunenud, et vahest tuleb justkui tunne, et nii palju on öelda, kuid kuna mu enda sisemine sensor, Miss Perfektsionist, jõuab tavaliselt oma kriitika ja kommentaaridega enne kohale, kui "Publish Post" nupuni jõuan, siis sinna nad jäävadki.
Seega olengi nagu Muhv, kes endale kirju saatis. Mul lausa eraldi mailbox loodud selle jaoks, et iseendaga mõtteid vahetada saaksin :)
Mnjahhhh, ma pole kunagi üritanudki väita, et ma päris normaalne olen!
*
Nüüd aga tagasi selle teema juurde, mis ma minut tagasi üles võtsin, et ma tahaks siia ühe kommentaari copy´da ning seejärel sellega seoses tekkinud mõtteid peegeldada.
Ning seda üldse mitte seepärast, et ma omast arust mingi jube mega tark olen ja arvan, et mul nüüd lõpuks mingid vastused käes, vaid eelkõige seepärast, et see tunne on vastastikune ... mis tunne ??? ...noh, see hea tunne, mis tuleb teadmisest, et on veel teisigi neid, kes samasuguseid mõttekalt mõttetuid mõtteid heietavad :D

"Anonymous said...
kirjuta siis siia ka kui sa oled vastuse leidnud, miks me solberdame siin maamunal. hetkel tunne selline, et üks päev jälle surmale lähemal. ma ise tahaks uskuda, et see illusioon siin toimumas meie lühikese elujooksul. samas kas need asjad mis sulle korda lähevad ja millest sa midagi pead kas need jälle õiged mille järgi tegutseda.
Kas peab üldse midagi tegema? Mis sa arvad...ise saan samas aru, et mul endal mingi sisemine rahutus, mis mind vaevab, et peaks midagi tegema, aga ma tunnen, et see maailm liigub ühes suunas. midagi kasulikku teha vähemalt endajaoks tähendab meie ühiskonna standardite murdmist...mis iganes tegelt, aga vist asi hakkab pihta vist kõrvade vahelt...äitah igastahes su mõtete eest, paneb mind isegi naeratama, lugedes su blogi seda osa, kus sind vaevavad need põhja panevad küsimused elumõttetuse üle...ma küsin ka vahel endalt..mis asja ma siin toimetan.."

Ses mõttes, et võta heaks.
Ma ise ei ole küll sugugi kindel, kas need põhjapanevad küsimused elumõttetuse üle ka mulle endale naeratuse näole toovad, kuid tore, kui sulle meeldib :)
Samas jällegi nõustun ma täielikult väitega, et ..mis iganes tegelt, aga vist asi hakkab pihta kõrvade vahelt ... see on minu meelest (vähemalt mu enda jaoks) üks väga tore ja samal ajal ülimalt nõme avastus, mille reaalne tajumine võib kohati päris tugeva sisemise konflikti tekitada.

Et mis mõttes nõme? Ses mõttes, et kui ma tean, et kõik saab alguse mu enda tõlgendusest, mu enda suhtumisest ja sellest, mida enda teadvuses uskuda olen otsustanud, siis kogu see kupatus kõlab kuidagi jube suure vastutusena?!
Ma ei tea, seda vähemalt minu meelest - et palju lihtsam ja loogilisem oleks kellegi peale karjuda, tööd või bossi vihata, kolmandat isikut või olukorda süüdistada - oma olukorra ohrvit mängida, kui et püsti tõusta, end tolmust puhtaks pühkida ning anda endale aru, et nii nagu laulusõnadki ütlevad - IGAÜKS ON OMA SAATUSE SEPP, OMA ÕNNE VALAJA!
Aga see jällegi viib minu meelest järgmise küsimuseni...noh, üheni paljudest küsimustest :), et kas või mis rolli siis Jumal kogu selles loos mängib?
Lihtsalt, minu meelest on kohati see meie eestlastlik ateistlik maailmavaade "mina jumalat ei usu, mina usun iseendasse!" natukene liiga ränk koorem kanda, sest on nii palju üleloomulikku, millele meie inimjõud ega -mõistus peale ei hakka, aga kellegi/millegi jõud hakkab.

Sellesama, kelle/mille võimuses on kõik see, mida me näeme ja mõistame, kui ka kõik see, mida silm ei näe, kõrv ei kuule ning isegi kõige targemad pead seletada ei oska !!!

Mulle nii meeldib su küsimuse sõnastus, et miks me solberdame siin maamunal?
Tegelikku põhjust ei tea vist mitte keegi ja ma ise arvan, et just tänu sellele, et keegi seda ei tea, solberdame rõõmsalt (või vähem rõõmsalt) aga edasi :)
"Samas, kas need asjad mis sulle korda lähevad ja millest sa midagi pead kas need jälle õiged mille järgi tegutseda. Kas peab üldse midagi tegema? Mis sa arvad?"
Siinkohal kasutaks meeleldi populaarset väljendit, et mida rohkem ma tean, seda enam saan ma aru, kui vähe ma tegelikult tean ja asjadest aru saan.
Samas jällegi, kui ma midagi usun, siis just seda, et neid asju, mis korda lähevad ja millest sa midagi pead, just neid tulebki teha - kas nad just kõige õigemad on, seda jällegi ei tea mitte keegi, kuid kindlasti oluliselt õigemad, kui see kõik muu, mida Sa kelle iganes teise arvates tegema peaksid.
Ma ei tea, võib-olla on see minu ajutine egoistlik nägemus asjadest, kuid ehk ei ole ülearu isekas uskuda, et kuna tegu on Sinu eluga, mida Sa siia maa peale elama oled tulnud, siis on Sul endal selle elamise viisi suhtes päris suur kaasarääkimise õigus :)

Tegelt on veel üks asi, mida ma järjest enam usun. Nimelt see, et see sisemine laps meie sees, meie sisehääl (võime nimetada seda, kuidas iganes) teab tegelikult väga täpselt, miks ta siin maamunal ringi toimetab, kui me ainult oskaksime teda kuulata ???
Mida Sina tahad? Kes Sina praegu oled? Mis Sulle võimalikest valikutest kõige õigem tundub?
Kusjuures kogu see intuitsiooni ja sisehääle jutt ei ole enam ammu üksnes mingi wooo-dooo self-help raamatute teema, vaid näiteks eelmise nädalavahetuse rahvusvahelisel kinnisvara seminaril, kus investorid oma teadmisi ja kogemusi edasi andsid, kõlas rohkem kui korra:

"Kui kõik numbrid klapivad, kui see on pealtnäha hea ja kindel diil, aga su sisemine mentor muutub ärevaks - kui miski su sees tunneb, et see pole päris SEE - siis jäta see tehing sinnapaika ning leia uus, mille kõigi teiste hulgas ka su kõige olulisem nõuandja, su sisemine mentor, heaks kiidab!"

:) ...et siis niimoodi.
Samas on kogu see sisemise mentori teema mingis mõttes justkui kinnine ring. Et kui palun mingit tuge ja juhatust, et mis oleks kõige õigem teha, ja siis tulebki mingi väga tugev tunne millegi suhtes, aga kuna see ei tundu sugugi loogiline, materiaalselt tasuv jne jne, siis veenan ennast, et pole mul sedasi ka häda midagi, et lasen aga muudkui edasi.
Sellise käitumise peale tõenäolisel see miski, kelle abi ma just ise olin palunud, vihastab ja mõtleb, et kurat küll, mis sa siis küsid, kui sa mind nagunii ei kuula ja selle järgi ei tee???!!
Ning mingi aja pärast jääb ta lihtsalt vait ega proovigi mulle enam midagi öelda.
Oprah on selle kohta öelnud midagi sellist, et kuula seda sisemist sosinat enne, kui see karjeks muutub.

Et kas üldse peab midagi tegema? Kui mitte midagi tegemine Sulle rahuldust pakub, siis vist ei pea mitte midagi tegema. Sest üks võimalikest eesmärkidest on lihtsalt iseendaga rahujalal olla ning elada nii, et endal hea oleks.
Teisalt jällegi - kui ma püüan aru saada, mida elu mulle õpetanud on (või vähemalt proovinud õpetada), siis ennekõike seda, et üldine eneseteostus on miski, mida ma nii väga vajan ning mis tuleb pigem läbi tegevuse kui tegevusetuse. Heh, mis osas mu vaatenurk ja arvamus oleks tõenäoliselt sootuks teine, kui ma mingi meditatsiooniguru oleksin :)

"...ise saan samas aru, et mul endal mingi sisemine rahutus, mis mind vaevab, et peaks midagi tegema, aga ma tunnen, et see maailm liigub ühes suunas. midagi kasulikku teha vähemalt endajaoks tähendab meie ühiskonna standardite murdmist..."

Tere Tulemast Klubisse :) Mnjahhh, ütleme nii, et see on ju ammu teada, et karjaga kaasa minna ja allavoolu kulgeda, teha seda, mida enamik teeb, on oluliselt kergem, kui "oma asja ajada".

Samas, kõik avastused on võimalikuks saanud üknes seetõttu, et keegi keeldus uskumast, et seda või teist pole võimalik teha. Üldsegi ei taha öelda, et me kõik peaks mingiteks leiduriteks või revolutsionäärideks hakkama, jutu point lihtsalt selles, et ühiskonnastandardid ei pruugi Sinu huve teenida?
Võimatud asjad ei ole võimatud, nad võtavad lihtsalt natukene kauem aega :)
Võimatud või võimalikud asjad, kõrged või madalad eesmärgid, tegutsemine või mitte tegutsemine. Kõik on tõesti nii individuaalne. Peaasi, et Sa ise rahul oled. Taas kord selle seminari juurde tagasi tulles, siis mulle nii meeldis, kuidas üks noor tüüp, kes tänu kinnisvaraärile väga edukaks saanud, naeratas ja ütles: "Real estate can make you money-rich, every other area in your life you must make rich yourself"
Ja kuigi ma usun, et raha on küll ülimalt oluline, usun samal ajal ka seda, et päris kindlasti on selle olulisus ilmselgelt ülehinnatud.

Aga et mis asja Sa siin toimetad? Iseennast tulid edasi arendama, endast paremaks saama, endast midagi maailmale andma :) ...mõne inimese jaoks on selleks maailma keskpunktiks koduseinad, mees-naine, lapsed. Kellegi teise jaoks otseses mõttes maailm. Ma ei tea, kõlab võib-olla idiootlikult idealistilikult, aga minu isiklik veendumus on see, et me kõik oleme tulnud siia midagi looma.
Jällegi, ilmselgelt on uute inimeste loomine :) suurim ime, kuid vähemtähtsamad ei ole kindlasti ka inimesed, kellede looming - olgu selleks muusika, kunst, kirjandus või midagi muud - omab potentsiaali mõjutada seda, kuidas sajad tuhanded või lausa miljonid inimesed seda maailma tajuvad või näevad.

Kuna kell on miljon ning mul on homme vaja vara ärgata, siis võtan selle tänase teema nüüd väga äkilise liigutusega kokku.
Ei viitsi isegi oma teksti teist korda üle lugeda, nii et pisikesed kirjavead ja üleliigsed ja puuduolevad sõnad peavad oma mõnda teist päeva ootama.
Päeva, mil oma järjekordsed mõttetult mõttekad mõtted üle loen :)
Aitähhh lugemast ja kaasa mõtlemast!