Christmas Reflections

Elan viimasel ajal iseenda jaoks pisut uskumatus ajagraafikus, saades magama alles kahe-kolme paiku öösel. Kuna tundub, et ka järgmine nädal võib vabalt selles rütmis jätkuda, sest mul ei ole ühelgi hommikul kuhugi kiiret, ei sunni ma end ka varem voodisse. Ei, ma ei ole peomutiks hakanud, küll aga spontaanseks tegelaseks, kes tegeleb asjadega suvalistel kellaaegadel. Nii toimus isegi viimane suur koristamine, mille jooksul ma vaibad tuule ja tuisu kätte viisin, öösel kella kahe paiku.
Või kasvõi praegune hetk, mil kohe on kätte jõudmas südaöö ... panin suusapüksid jalga ning lähen vanalinna suurt jõulukuuske imetlema, kuuske ning seda maagilist talve, mis väljas valitseb :)
Lähen vaatama linnaväljaku kuuske, kuigi samal ajal keerlevad peas südamlikud read, mille autoriks Leelo Tungal 

Kõige ilusam jõulupuu

Kõige ilusam jõulupuu linna ei tule,
tema koduks on vaikne ja lumine laas.
Õhtu süütab ta okste peal tähtede tule,
inglijuustena lumised vaibad on maas.

Kõige ilusam jõulupuu linna ei tule,
talle võõraks jääb platside kivine pind.
Või kui tuleb, siis võib-olla läbi su une,
läbi unenäo kaitseb ja soojendab sind.
*

Otsustasin eile, et ei sõida veel kohe maale ära, vaid jään nädalavahetuseks siia. Olen pisut iseenda ja oma ilusa jõulutuledes koduga. Puhkan ja tõmban hinge sellest viimasest kolmekuulisest ülihuvitavast virr-varrist, kus päevad on nädala ja nädalad kuu aja pikkused :)

Meigo arutles oma blogisisssekandes  "Üks asi korraga": Mõistatan, et kuidas küll on võimalik "keskenduda ühele asjale korraga", kui kõik "asjad" on omavahel tihedalt ühendatud, seotud, läbipõimunud, teineteist justkui defineerivad.
Siis võib-olla on võimalik "keskenduda ühele asjale korraga", kui keskenduda kõigele, kogu tervikule korraga.

...mina sellest ka aru ei saa, sest mida aeg edasi, seda enam tundub, et kõik asjad on otseselt või kaudselt teineteisega seotud ning kõik olukorrad viivad varem või hiljem samade inimeste ja kohtadeni jne jne ...kuigi võib ka vabalt olla, et päris nii see ikkagi pole :)
Sellele vaatamata tunnen, kuidas sõnadega tuleb tõepoolest ettevaatlik olla ja soovidega niisamuti - ei olnud see ju üldse väga kaua aega tagasi, kui sotsiaalse arhitekti kui ühe võimaliku tuleviku ameti üle arutlesime, et kes ja kuidas ja mismoodi. Mida iganes see ka täpselt ei tähendaks, tunnen end viimasel ajal kui sotsiaalne arhitekt kes teeb koostööd teiste sotsiaalsete arhitektidega :) Erinevate teemade, inimeste ja olukordade kokkupanemine on nii lahe ning tulemus pahviks lööv.
Kusjuures, kui juba sõnade suurest mõjuvõimust rääkida, siis loodan, et Lääne Elu tänane kirjaviga, kus minule, kui Kristi Mäe´le viidatakse, endast mingeid tulevikuprogramme ei sisalda, kuigi mine tea, mine tea  :D

Praegu olen täitsa niisama, kuid kuna ma pole selles kuigi osav, on see väsitavam, kui too virr-varr, millest ma praegu puhata proovin :D Täiesti absurdne, kuid mis teha.
Mnjah,  niisama olemine, lihtsalt olemas olemine - "tegevused", mida ma endiselt veel hästi ei oska!? Vahest leian end ikka ja uuesti mõttelt, et kas saaks ka teisiti või ongi see minu loomuses, et kui ma midagi teen, siis nii südamest ja jäägitult, et ilma selleta ei saa ega oska.