Sõnade jõud

Tähelepanu ning nii mõneski mõttes justkui rambivalguses olek, mille osaliseks ma viimasel ajal ootamatult saanud olen, on samaaegselt meeldiv ja ebamuav.
Kogu selle loo juures on hulgaliselt erinevaid nüansse, kuid ennekõike tajun vastutust - seda, et esimene ja kõige suurem vastutus on olla pidevalt tähelepanelik ning märgata, kuidas ja mis sõnadega ma mingitele olukordadele reageerin.

Ses mõttes, et alati on ja jääb hulgaliselt väliseid faktoreid, mis ei allu mulle isegi kõige parema tahtmise juures, kuid minu enda hoiak, suhtumine ja väljendusviis on miski, mis on ALATI minu enda teha ja minu võimuses ning nende eest tuleb mul vastutust kanda ja vajadusel vastust anda.

Ja eks varem või hiljem, mida iganes ma teen, saab võtmeküsimuseks see, kas mul on piisavalt oskust ja julgust soovi olla MINA ISE - see, kes ma tegelikult olen, väljendades enda tõelist arvamust ning tõekspidamisi.

Kindlasti hakkab minu puhul rolli mängima ka see, kui palju ma lasen teiste arvamustel end kõigutada. Ses mõttes, et pole mingi saladus, et mulle meeldib teha häid ja populaarseid otsuseid ning minu jaoks on oluline võimalikult paljudega (soovitatavalt kõigiga) seejuures kenasti läbi saada.

Samas annan endale aru, et kui millegi kallal toimetada, leidub alati neid, kes ei kiida mind või mu teguviisi heaks ning mul tuleb aru saada, et see on täiesti normaalne ja käib asja juurde.

Siiski, kõigile neile mõtisklustele ning sisemistele kaalutlustele vaatamata olen tegelikult ääretult tänulik.
Tänulik selle usalduse ja tunnustuse eest, mis mulle osaks on saanud - mis sest, et ma ise tõlgendan seda kui vastutust ja kõrgeid ootusi ning seetõttu kui survet.

Samas jällegi, see sünergia ja asjade kokkulangemised ning elu ootamatud kannapöörded, on kõik maagilised ning tekitavad aukartust.
Täpselt 6 nädalat oli see periood, mis ma Haapsalust ära olin ning tegelikkuses on päris hämmastav, kui kiirelt (otseses mõttes hetkega) ja loomulikult tekkis olukord, et tagasitulek tundus ainus õige variant.