Loomeinimeste kontsentratsioon

Üks tuttav ütles mulle hiljuti: "Kui meil Tallinnas on nii, et teeme tööd ja läheme koju ning vahest käime kusagil, siis teil siin Haapsalus tundub, et kõik käivad igal pool ja kui aega saavad, siis teevad tööd ka ja mingi aeg jõuavad lõpuks koju!” 
Minu nädalavahetus Haapsalu kultuurimekas näeb välja selline:

Reede
19:00 Nurme Bistroo: Rändurite Klubi. Linastub aasta dokumentaalfilmiks pärjatud Heilika Pikkovi „Õlimäe õied”.

Laupäev
13:00 Haapsalu Raamat. Tiina Tiitus esitleb oma raamatut “Õnnelik suhe”.
14:00 Raamatukogu. Merle Veesalu-Rand esitleb oma raamatut „Kingitused”.
16:00 Rannarootsi keskus. Ale Hopp: Kemo & Loudi
21:00 Talumehe kõrts. Bonzo.

Pühapäev
19:00 Haapsalu kultuurikeskus. Film “Kõik mängu”.

Praeguseks, kui käes on öö vastu pühapäeva ja kell 01:44, on enamik neist sündmustest selja taha jäänud. Viimase 30 tunni jooksul kohatud inspireerivate loomeinimeste kontsentratsioon on selline, et mu pea käib kergelt öeldes ringi. Eelkõige just selles osas, et aiiiiiii, kui äge ja nii väga, nii väga tahaks ka. Elutempo on kerinud ja kerinud - erinevad valdkonnad, inimesed, asjad, millega tegeleda.
Kogu see kupatus põimub, lõimub, areneb.
Kohati tundub, et see justkui alluks minu soovidele ja tahtele, teisalt loksub ja liigub kõik omasoodu.
Ei tea ega saa aru, kas anda kõigele julgelt hoogu juurde, et kui juba, siis juba või siis vastupidi, ehk on aeg pidureid tõmmata!
Peale eilset ja tänast, mil olen näinud-kuulnud-vaadanud mitmeid konkreetseid saavutusi, mis kellegi loomingu tulemusel tekkinud, olgu selleks siis dokumentaalfilm, raamat või kontsert, tunnen, kuidas olen iseenda peale kuri. Ei, tegelikult on kuri siinkohal vale sõna, pigem on selleks sõnaks pettunud.
Ma muudkui tõmblen ja panustan kümnes eri suunas, mis kõik tunduvad ühtmoodi olulised, kuid samas mõistan, et ilmselt ei ole minu tegevus pooltki nii oluline, kui mulle endale tundub.
Kahtlustan, et suure tõenäosusega toimiksid asjad ka ilma minupoolse panuseta suurepäraselt ja minu roll minu enda poolt ilmselgelt ülehinnatud.

Teisalt jällegi, see helin, mis mu sees on - need read, mis iga päev kasutiku lehtede peale tekivad - midagi tuleb kogu aeg ja ma ei saa ilma nendeta olla ega elada ning nende osas olen mina ainuke inimene, kes selles osas miskit ette võtta saab.
Mul on vaja lõpetada paremale ja vasakule vahtimine ning maailma ja inimeste "parandamine". Mul on vaja vaadata iseendale otsa ning paremaks muuta seda ühte ja ainsat inimest, kelle parandamine minu võimuses on, iseennast.
Tiina Tiitus ütles täna enda raamatuesitlusel hästi, et nii tore oleks kammida peeglit ja loota, et juuksed korda lähevad! Ei lähe, ikka juukseid on vaja kammida, mitte peeglid ja mis see Elu muud on, kui peegel.

Tiina väitis ka seda, et me kõik armastame teineteist. Tema teooria järgi ja selles kontekstis Armastus = teiste olemise tähelepanelik märkamine.

Neutraalne heatahtlik tähelepanu - kui see juhtuks, oleks meie planeet hetkega ei tea mis dimensioonis.

Olen temaga nõus!

:)

~Üks helin mul heliseb rinna sees~