Detsembris 2012 olen saatnud sellise kirja.
"Pean tunnistama, et tavaliselt ma Lääne Elu ei osta ning väga ka ei loe, kuid kuna eilsesl lehes oli muude asjade hulgas juttu ka meie heategevusüritusest, läksin spetsiaalselt lehte ostma. Seega olen läbi lugenud ka loo sinust, mis seal üle kahe lehe laiub ja usun, et mõte, mis seal ka ise välja käisid, et "Mul on vaja, et teataks, mis ma mõtlen" täiesti toimib, kuna vähemalt minul tekitas see küll päris mitmeid ideid ja paralleele.
Olen ju mina hetkel, kui keegi teine valdab minu teemat ja/või ametit sama hästi või ideaalis paremini kui mina, VABA inimene. Vaba, et tegeleda iseenda ning uute teemadega, mis veel arendamist vajavad ning piisavalt põnevaid väljakutseid pakuvad.
Hetkel on päris palju asju ja koostööläbirääkimisi toimumas, mida saaks ehk kuidagi niimoodi rakendada, et ka kool ja noored selleks otseselt ja/või kaudselt kasu saaksid, aga need "teeme kodukoha ja maailma paremaks" ideed on alles lapsekingades
Arutasime mõned kuud tagasi sõpradega ühe võimaliku tuleviku ameti, mille üle juba spekuleeritakse, teemal - SOTSIAALNE ARHITEKT - kelle ülesandeks on ühiskonna sees ühendada ja ehitada struktuure, koostöövõrgustikke, viia kokku sarnaselt mõtlevaid inimesi jms. Kui sina seal Eesti kaardist räägid, et tuleks võtta kõik kokku ja nõu pidada, siis see on vist enam-vähem sama asi
Ma ju ei tea, mis see sotsiaalse arhitekti amet endast täpselt kujutab, sest seda pole veel olemas, aga ma tunnen, et siin Haapsalus on mulle just selline roll "sattunud". Minust on saanud sideaine, ühendav lüli, kes inimesi omavahel kokku viib.
Ilmselgelt ei ole see ainult minu teene, vaid ka keskkond ja tingimused, millega kokku puutun, on hetkel selle jaoks väga soodsad, sest juhtpositsioonidel on (heas mõttes) teistmoodi mõtlevad, väga avatud meeltega ja koostöövalmis inimesed.
Nii on kohad, kus tööalaselt ja tööväliselt toimetan: Noorte Huvikeskus, Haapsalu Spordibaasid, Tuksi Spordilaager, Haapsalu Linnavalitsuse töögrupp, Haapsalu noorte karjääriõpe ja JCI Ettevõtlike Noorte Koda justkui ühine taimelava, kus on juba näha, et kasvamas on väga lahedad ideed, mis uuel aastal loodetavasti realiseeruma hakkavad.
Et siis sellised jutud ja mõtted praegu.
Sulle ja Su perele imelist jõuluaega soovides!"
21.03.2014
ehk siis täna, pea poolteist aastat hiljem, on sotsiaalse arhitekti teema ja roll mu elus endiselt aktuaalne, kuna see kontseptsioon aitab mul end natukenegi defineerida ning näha oma olemuses ning otsustes teatud seaduspärasusi. See on justkui minu nähtamatu "tööjuhend", millest lähtun. Peamisest erinevuseks tavalise tööjuhendiga võrreldes on see, et indikaatoriteks, mida ja kuidas tegutseda, on sisetunne ja südame hääl :) Tegin siin just hiljuti nalja, et selle asemel, et tunda end imelikult või kuidagi halvasti selle pärast, kui kiirelt muutuvad need kohad ja kollektiivid, kus ma tegutsen, on tegelikult põhjust hoopis rõõmustada. Mnjah, kui ma mõtlen sellele, milline kirju-mirju, surra-murra mu CV tänaseks päevaks välja näeb, on see lausa naeruväärne, ja seepärast tundubki järjest mõistlikum need kohad ning kogemuslood hoopis ala´ enda kodulehele kokku koguda, kuna read, mis ühes kontekstis võivad mõjuda takistavalt, toimivad muus valguses ja teisel kujul esitatul eelisena. Jah, tõsi ta on, et ma tuiskan keeristormina mööda erinevaid kohti, kuid samas on fakt see, et minu keerlemiste ja pöörlemiste läbiv tunnusjoon see, et seni, kui ma kusagil olen, loon ma seal sees korda, ühendan lülisid ning ehitan süsteemi. Ma lähen kuhugi, annan enda aja, energia ja hinge, tehes nüüd, siin ja praegu nii palju kui vaja ja/või võimalik ning liigun edasi. Ühesõnaga, kuigi kohad asenduvad, muutuvad ja vahetuvad, on mu enda olemus ning tegevuse eesmärgid jäänud peaaegu eranditult samaks. Anda endast kõik ja natukene rohkem ka ning teen seda nii kaua, kuni tekib olukord, kus edasi liikumine tundub maailma kõige loomulikum ning loogilisem samm.
Mingi hetk arvasin või pigem kartsin, et äkki on see põgenemine või suutmatus pühenduda, kuid praeguseks olen mõistnud, et see on minu olemus ja tõeline kutsumus. See on see, kes ma olen - sotsiaalne arhitekt ning nii, nagu arhitekt ei jää oma objektidesse elama, vaid liigub edasi muid asju konstrueerima, teen seda ka mina.
Ma ei saa sinna midagi parata, et ma näen absoluutselt igas inimeses, olukorras ja organisatsioonis arengupotentsiaali ning tulevikuperspektiivi ning vaimusilmas ka neid inimesi, kes on vaja selle olukorra "tekitamiseks" kaasata.
Jah, mis seal salata, näen üldjuhul väga kiirelt ka seda, kes on see inimene, kes oleks minu enda koha peale kõige õigem ja soovitatavalt parem kandidaat kui mina ise olen.
Kusjuures, ma absoluutselt ei väida, et need minu nägemused oleks oleks mingi ainuõige tõde või lahendus. See on lihtsalt minu viis asju näha ja teha ning enam ammu pole see mu tegevus, vaid pigem minu olemus.
Olen juba aastaid lähtunud põhimõttest, et
I Learn - I do - I teach - I duplicate - I go!
Õpin - teen - õpetan - kopeerin - lähen!
ehk siis täna, pea poolteist aastat hiljem, on sotsiaalse arhitekti teema ja roll mu elus endiselt aktuaalne, kuna see kontseptsioon aitab mul end natukenegi defineerida ning näha oma olemuses ning otsustes teatud seaduspärasusi. See on justkui minu nähtamatu "tööjuhend", millest lähtun. Peamisest erinevuseks tavalise tööjuhendiga võrreldes on see, et indikaatoriteks, mida ja kuidas tegutseda, on sisetunne ja südame hääl :) Tegin siin just hiljuti nalja, et selle asemel, et tunda end imelikult või kuidagi halvasti selle pärast, kui kiirelt muutuvad need kohad ja kollektiivid, kus ma tegutsen, on tegelikult põhjust hoopis rõõmustada. Mnjah, kui ma mõtlen sellele, milline kirju-mirju, surra-murra mu CV tänaseks päevaks välja näeb, on see lausa naeruväärne, ja seepärast tundubki järjest mõistlikum need kohad ning kogemuslood hoopis ala´ enda kodulehele kokku koguda, kuna read, mis ühes kontekstis võivad mõjuda takistavalt, toimivad muus valguses ja teisel kujul esitatul eelisena. Jah, tõsi ta on, et ma tuiskan keeristormina mööda erinevaid kohti, kuid samas on fakt see, et minu keerlemiste ja pöörlemiste läbiv tunnusjoon see, et seni, kui ma kusagil olen, loon ma seal sees korda, ühendan lülisid ning ehitan süsteemi. Ma lähen kuhugi, annan enda aja, energia ja hinge, tehes nüüd, siin ja praegu nii palju kui vaja ja/või võimalik ning liigun edasi. Ühesõnaga, kuigi kohad asenduvad, muutuvad ja vahetuvad, on mu enda olemus ning tegevuse eesmärgid jäänud peaaegu eranditult samaks. Anda endast kõik ja natukene rohkem ka ning teen seda nii kaua, kuni tekib olukord, kus edasi liikumine tundub maailma kõige loomulikum ning loogilisem samm.
Olen ju mina hetkel, kui keegi teine valdab minu teemat ja/või ametit sama hästi või ideaalis paremini kui mina, VABA inimene. Vaba, et tegeleda iseenda ning uute teemadega, mis veel arendamist vajavad ning piisavalt põnevaid väljakutseid pakuvad.
Kas elu peab siis olema pidev väljakutse?
Hmm, ilmselt vist ei pea, kuid mulle tundub nii loogiline, et kogu aeg on vaja edasi liikuda ning iseendast paremaks saada.
Kas see kunagi ka lõpeb? Misasi, kas pidev vabaduse poole püüdlemine või liikumine või mõlemad? Ütleme nii, et kuigi ma ei taha oma tähemärgi taha pugeda, tundub ometi tõsi olevat, et veevalaja kuulub kõigile ja mitte kellelegi.
Samas tuleb mul tunnistada, et kuigi alles hiljuti kukkus mu süda kahe osapoole, kellest üks olin mina, kohmaka käitumise tulemusel maha kildudeks, olen jõudnud äratundmiseni, et kui aeg ja ruum uue (või vana:) võimaluse loovad, olen valmis oma vabadust jagama ning end PÄRIS päriselt pühendama.
Ehk siis teisisõnu - tundub, et sotsiaalne arhitekt hakkab lisaks teiste majadele lõpuks ometi ka iseenda oma projekteerima ;) Sellest tulenevalt, kuigi hetkel on mõtteis ja unistustes üks pooleaastane rännak, arvan, et füüsiline liikumine, mil pidevalt ühest kohast teise kolin, lõpeb juba lähitulevikus.
Liikumine ja areng minu enda sees loodetavasti mitte kunagi!
Ehk siis teisisõnu - tundub, et sotsiaalne arhitekt hakkab lisaks teiste majadele lõpuks ometi ka iseenda oma projekteerima ;) Sellest tulenevalt, kuigi hetkel on mõtteis ja unistustes üks pooleaastane rännak, arvan, et füüsiline liikumine, mil pidevalt ühest kohast teise kolin, lõpeb juba lähitulevikus.
Liikumine ja areng minu enda sees loodetavasti mitte kunagi!
Hinge Peegeldus
Ma olin kui keeristorm,
keereldes, pööreldes, tormates
ootamatult ma tulin
ootamatult ma läksin.
Tegin, mis tahtsin.
Läksin, kuhu tahtsin.
Olin iseendaga, olin mina ise.
~
Ühel päeval tulid Sina.
Sa vaatasid mul otsa.
Vaatasid mu hinge sisse.
Sa kuulasid mu südant.
Paitasid mul pead.
Ma keerlesin, pöörlesin, tormasin.
Sa vaikselt vaatasid.
Vaatasid mul otsa, minu hinge sisse.
Kuulasid mu südant, paitasid mul pead.
~
Ma keerlesin, pöörlesin, tormasin.
Tegin, mis tahtsin.
Läksin, kuhu tahtsin.
Ma olin iseendaga, olin mina ise.
Sa vaatasid ja ikka vaikisid.
Lubasid mul vaadata otsa, endale ja sulle.
Lubasid mul piiluda hinge sisse ...
Lubasid mul kuulata südame häält, enda ja Sinu.
Lubasid mul paitada pead, endal ja Sinul.
~
Keerlesin õrnemalt.
Pöörlesin armastavamalt.
Tormasin ettevaatlikumalt.
Tegin, mis tundus oluline ja vajalik.
Läksin sinna, kuhu süda viis ja jalad kandsid.
Olin iseendaga, ma olin mina ise.
Olin Sinuga, kes Sa olid sina ise.
Olin Sinuga, kes sa lasid mul olla mina ise.
Vaatad mul otsa.
Vaatad mu hinge sisse.
Kuulad mu südant.
Paitad mul pead.
~
Me keerleme õrnalt.
Me pöörleme armastavalt.
Me tormame ettevaatlikult.
Vaatan Sulle otsa.
Vaatan Su hinge sisse.
Kuulan Su südant.Paitan Su pead.
~
Maailm me ümber ja sees,
jätkuvalt keerleb ja pöörleb ja tormab,
meie temaga koos -
õrnalt, armastavalt ja ettevaatlikult.
~
Sa oled Armastus.
Sa oled Hinge Peegeldus.
Oled kõikjal - mu ümber ja mu sees.
Vaatad otsa,
Vaatad hinge sisse.
Kuulad südant ja paitad pead.
~k* 03.11.13~
Ma olin kui keeristorm,
keereldes, pööreldes, tormates
ootamatult ma tulin
ootamatult ma läksin.
Tegin, mis tahtsin.
Läksin, kuhu tahtsin.
Olin iseendaga, olin mina ise.
~
Ühel päeval tulid Sina.
Sa vaatasid mul otsa.
Vaatasid mu hinge sisse.
Sa kuulasid mu südant.
Paitasid mul pead.
Ma keerlesin, pöörlesin, tormasin.
Sa vaikselt vaatasid.
Vaatasid mul otsa, minu hinge sisse.
Kuulasid mu südant, paitasid mul pead.
~
Ma keerlesin, pöörlesin, tormasin.
Tegin, mis tahtsin.
Läksin, kuhu tahtsin.
Ma olin iseendaga, olin mina ise.
Sa vaatasid ja ikka vaikisid.
Lubasid mul vaadata otsa, endale ja sulle.
Lubasid mul piiluda hinge sisse ...
Lubasid mul kuulata südame häält, enda ja Sinu.
Lubasid mul paitada pead, endal ja Sinul.
~
Keerlesin õrnemalt.
Pöörlesin armastavamalt.
Tormasin ettevaatlikumalt.
Tegin, mis tundus oluline ja vajalik.
Läksin sinna, kuhu süda viis ja jalad kandsid.
Olin iseendaga, ma olin mina ise.
Olin Sinuga, kes Sa olid sina ise.
Olin Sinuga, kes sa lasid mul olla mina ise.
Vaatad mul otsa.
Vaatad mu hinge sisse.
Kuulad mu südant.
Paitad mul pead.
~
Me keerleme õrnalt.
Me pöörleme armastavalt.
Me tormame ettevaatlikult.
Vaatan Sulle otsa.
Vaatan Su hinge sisse.
Kuulan Su südant.Paitan Su pead.
~
Maailm me ümber ja sees,
jätkuvalt keerleb ja pöörleb ja tormab,
meie temaga koos -
õrnalt, armastavalt ja ettevaatlikult.
~
Sa oled Armastus.
Sa oled Hinge Peegeldus.
Oled kõikjal - mu ümber ja mu sees.
Vaatad otsa,
Vaatad hinge sisse.
Kuulad südant ja paitad pead.
~k* 03.11.13~
No comments:
Post a Comment