Kodutunne

Värviline kaltsuvaip, väikesed padjad, valge madal kapp, põrandalamp, lillekompositsioon, suur pruun lõhnaküünal, kolme karu sõpruse pilt - nende asjade kombinatsioon on moodustanud meeleoluka toanurga.
Sellise, mida vaadates mu silm puhkab.
Jah, kodu asukoht on oluline.
Jah, tubade arv on oluline.
Jah, mööbel määrab nii mõndagi.
Kuid samas, ükski neist faktoritest pole olulisem, kui see TUNNE, mis kodus valitseb.
Istusin siin esimesed paar kuud nagu hunnik õnnetust, kuna Õhtu-Kalda maja taga nuttes ei kujutanud ma end korteris elamas. Ometi ma elasin siin.
Mõned ajad tagasi otsustasin, et ehk on tõsi see, et kui korrastan oma mõtteid ja asju, küll siis ka kõik muu ümbritsev end korrastama hakkab. Täpselt nii ka läks.
Mul oli vaja mõned kapid teise kohta lohistada, laud ja tool ümber tõsta, lisada pisut värvi, natukene lilli, raamaturiiul korda teha ning tulemuseks sain endale toa, kus pole mitte midagi erilist, kuid ometi on siin minu jaoks kõik eriline ja tähenduslik :)
Ilu koosneb pisiasjadest.

Kodutunne koosneb pisiasjadest.

Meenub silt, mis rippus Lopal, kui renoveerimise käigus sealse maja peaaegu ribadeks võtnud olime ning kui seal mingil hetkel polnud otseses mõttes ei akent ega ust ees: 

"Kodu see ei ole tuba,
pole aken, uks.
Ilma kodutundeta me jääme kodutuks!"
Õnneks on kodutunne miski, mida saab endaga kõikjale kaasa võtta ning oma südames hoida.
Õnneks on kodutunne miski, mida saab tekitada ja luua.
Kui olen seda kuhugi loonud, olen seda võimeline ka mujale looma.

Ometi on sellised hetked, nagu praegu jälle käes on - mis sest, et see on mu enda valik ja mis sest, et olen sarnaseid olukordi korduvalt läbi elanud - nostalgiat ning kohati ka melanhooliat tekitavad.
Vaatan asju enda ümber ja üritan aru saada, mida ma reaalselt kasutan, millel on minu jaoks nii suur emotsionaalne väärtus või mis on need, mis on mõistlikum selleks, et vältida mingite kuhilate tekkimist ja edasi tagasi tassimist, kohe praegu ära anda.
Kohati on see nn "kohustuslik inventuur" igati kasulik. Saab ju selle jooksul iseendale ning mind ümbritsevale ausalt otsa vaadata, olukord ära kaardistada ning seejärel sellega seoses otsuseid vastu võtta.
Riiete ja igasugu muu mateeriaga pole üldse muret - mulle meeldib see teise ringi mõte, et pigem mingu see asi kuhugi, kus ta on kellegi jaoks vajalik, kui see, et ta seisab kusagil kastis või kotis.


Kõige keerulisem on raamatute, kõigi täiskirjutatud kaustikute ning muude emotsionaalset väärtust omavate asjadega.
See riiulitäis on tugevalt mõjutanud seda, kes ma tänaseks olen ja mida ma usun ning elus oluliseks pean.
Ainuüksi teadmine, et mu selja taga kõrgub peaaegu laeni raamaturiiul, mis on täis mulle olulisi ja "minu nägu" asju, annab mõnusa olemise ja otseses mõttes kindla seljataguse :)

Ilmselgelt on raamatutel oluliselt parem elada suures ja avaras raamaturiiulis, kui kastidesse pakitult.
Rääkimata lillevaasidest, mis on praegu lilli täis ja omas elemendis, kuid peagi tühjad ning kuhugi kokku surutud.

Pandud ootama, ootele ....