Rahvusvaheline Rahu Päev ~ International Day of Peace

Nädalapäevad tagasi, mõned tunnid enne Tallinnas lennuki peale astumist, kohtusin mehega, kelle jutt ja mõtted ning kirgas olemus mulle siiani rahu ei anna. Oli hommik, olin bussijaamas ning plaan oli sõita bussi või trammiga kesklinna, kus olin kokku leppinud ühe kohtumise.
Kuna avastasin, et mul polnud rahakotis absoluutselt peenraha ning kuna ilm oli ilus ning lennuni piisavalt aega, otsustasin, et lähen jala. Seda enam, et peale siinset Muxia-Fisterra rännakut, kus sai koos kõrvalepõigetega nelja päeva jooksul pea 130-140km maha kõnnitud, tunduvad enamik vahemaad lühikesed.

Poolel teel, keskturu kandis, mõtlesin, et istun kuhugi pingi peale maha ning söön ära jogurti ja banaani, mille olin hommikusöögiks kaasa võtnud. Pidin need juba bussis ära sööma, kuid kuna uni oli nii suur ja sai minust hetkega võitu, magasin terve tee Lihulast Tallinnasse.

Keskturu lähedal oligi hulk pinke. Esimese pingi peal istus mitu kahtlase välimusega, ilmset kodutut, inimest. Järgmise peal üks mees magas, siis oli hulk tühja maad ning mitu vaba pinki ja kõige viimase peale ma siis istusingi.
Nats veider tunne oli seal Tartu maantee ääres, et hommikune liiklus, rahvas, kes autodega või jala mööda läheb, ja siis mina seal oma banaani ja jogurtiga, kuid ma ei lasknud end sellest väga häirida.

Küll aga olin häiritud, kui "minu pingi" servale istus üks kodutu mees. "Huvitav, miks ta küll selle koha valis, kõrval on ju mitu tühja pinki. Mida küll teised mõtlevad, kui me siin sedasi kahekesi istume" jne. Ühesõnaga, palju mõtteid kihutas peast läbi.
Hakkasin juba oma asju kokku panema, et minema hakata, kui ta äkitselt küsis: "Kas soovite ehk midagi magusamat ka?" 
Ma ei saanud absoluutselt aru, millest ta räägib, ja vaatasin pisut hämmeldunult tema poole. Seejärel, kui nägin, et ta viitas peanoogutusega enda ees olevale suurele kotile, mis oli ilmselgelt mingit tavaari täis, eeldasin, et ju ta soovib mulle sealt midagi müüa, ja hakkasin end veelgi kiiremini minekule seadma.

Meeldiv teiega tutvuda. Mina olen Viktor, sõpradele Viki :)

Siiski, tema olemuses ja jutus oli midagi, mis mu tähelepanu võitis ja mind paigale sundis. Hetk hiljem oli kõik, mis meie ümber toimus või ei toimunud, ununenud ja kuigi mul oli kiire, olime jutu peale saanud. Ma ei mäleta kuigi palju selle jutu sisu, küll aga on mul selgelt meeles see teravmeelne ja tabav huumor, mis tema sõnade taga oli - uskumatult meeldiva jutu ning hea eneseväljendusega mees. 

Sellele vaatamata pidin küllalt kiiresti hüvasti jätma, kuna mul olid lennuni jäänud vaid loetud tunnid. Ta naeratas laialt ning ütles: "No, head lendu siis!" ise samal ajal kätega lendamise liigutusi imiteerides.
See oli hästi armas hetk, mis võttis mul südame alt soojaks ja ajas mu naerma. Kuidagi lausa kahju oli teda sedasi üksi sinna pingile istuma jätta.

Olin saanud mõned sammud astuda, kui miski sundis mind ümber pöörama ning tagasi minema. "Mine tea, ehk ei olnud see juhus, et mul rahakotis peenraha polnud ja et ma jala kesklinna poole jalutasin ja et ma just sel hetkel just sellele pingiservale istusin ning ta spetsiaalselt minu juurde tuli ning juttu rääkima hakkas," käis mul mõte peast läbi ja võtsin uuesti samas kohas istet.

Ütlesin Viktorile, et ma ei oska öelda, kas või mis minu võimuses on, kuid kui tal midagi selle vastu pole, siis ma kirjutaksin mõned tema mõtted, millest me hetk tagasi rääkisime, üles ning teeksin temast ka ühe foto - et mine tea, ehk saan ma teda kuidagi aidata. 

Et kuidas ma vastu pean?
Huumor hoiab elus ja sõbrad, kellega saab juttu rääkida, koos nalja teha ja muresid kurta.
Tema mulle, mina talle.
Ma saan aru, mina olen loll, et mõistust pole peas, aga nemad seal sotsiaalametites ja mujal on ju ometi targad inimesed. 

Tahaksin tööd teha, sest jõudu mul veel on.
Võiksin teha seda, mida oskan.
Tean ühtteist santehnikast, ehitusest, keevitan, aga seadus ei luba töötada. 

Eesti Vabariigi seadus ei luba mul tööd teha, kujutad Sa ette?
Sissekirjutust ei ole.
Elukohta ei ole.
Töökohta ei saa.
Enamikes kohtades WC-sse minna ei lubata.
Peeglisse vaadata ei saa.
Habet ajada ei saa.
Ehmatan inimesed tänaval ära.
Et kust ma tean, et ehmatan?
Aga ma ju näen ja kuulen seda iga päev.
Ma ei tee välja,
Ma ei võta südamesse.
See on selle inimese probleem, 

kes minust mööda läheb.
Eks ainult huumor hoiabki eluvaimu sees.
Küll aga läheb mulle korda see, et hetkel olen ma tarbetu inimene, mind ei ole kellelegi vaja. 

Tühi koht.
Kui mul oleks üks soov, siis ... elukoht ja töökoht. 

Ei, enne töökoht ja siis elukoht. 

Teistmoodi ei saa ju, raha tuleb ka maksta. 

Igat inimest hoiab elus huumor ja tuttavad ...noh, nii palju, kui neid on ...nad kukuvad ju küljest ära, mitte minu küljest ära, aga maa küljest ära, õigemini maa alla. Surevad ära ühesõnaga. 
Aga jah, nali peab olema, olgu ta siis tagasihoidlik või mis iganes.
Kui nali tänavaelust ära kaob, siis on kõik ka. 
Ma pole nii ammu juttu rääkinud.
See tähendab, et ikka olen, aga mitte niisugustel teemadel, ei oskagi enam.

Uurin vahepeal, kuidas ta suhe alkoholiga on.
"Kas on väga näha, et ma joon või?" vaatab ta mulle suurte silmadega otsa. 
Vaatan teda teraselt ning pean tunnistama, et kuigi 10+ aastat tänaval on oma töö teinud, näeb ta viisakas ja korrektne välja ning tema näost ja olekust kiirgab mingit erilist selgust. Lisaks need silmad, need naeratavad silmad.
Tal kaasas Tallinna linna tasuta leht, kust ta mulle ühe artikli lugeda annab - üleüldse tundub ta ilmaasjadega igati kursis olevat.

Kuidas mind kätte saab?
Ega ei saagi.
Ju ma kusagil siin Keskturu kandis olen. Siit on võimalik toiduaineid saada. 

Mitte virutada, vaid saada, virutamine mind ei huvita ja selles osas on mul register puhas. 

Viktor ulatab mulle kotist jäätise.
"Kas oled kindel, et Sa tahad selle mulle anda?" küsin.
"Juba andsin ju," naeratab ta kavalalt, "ma head asja niisama ära ei anna, kuid heale inimesele võib". 
Söön jäätist ja küsin, mis temast edasi saab.
Seepeale vaatab ta üles taeva poole ja ütleb: "Ei teagi, praegu pole väga viga, päike on väljas, aga näe, varsti hakkab sadama ja siis ei teagi ... ning kaugel see talvgi enam on!" 

Miks ma praegu neid ridu kirjutan või mida selle looga öelda tahan?
Ega ma ei tea päris täpselt isegi, kuid võib olla seda, et kui Sina, kes Sa praegu neid ridu loed, juhtud keskturu läheduses Viktorit märkama, astu julgelt ligi ning tervita teda minu poolt - julgen oma kogemuse põhjal öelda, et üks huvitav ja teravmeelne vestlus on garanteeritud :)

Kõigile teistele, kes ühel või teisel eluhetkel mõne kahtlase välimusega inimesega kokku satuvad, et siis ...et Sa siis meeles peaksid, et jah, Sinu ja tema sotsiaalne ja majanduslik taust ning olukord on erinev, kuid ka tema on inimene, kellel on oma mõtted, tunded, hirmud ja lootused.

Mine tea, ehk on õige nii täna, Rahvusvahelisel Rahu Päeval, kui ka mis iganes muul päeval meeles pidada, et kohati on välimus petlik ning et päris kindlasti ei tasu kedagi vaid tagasihoidliku "pakendi" tõttu alahinnata  või endast halvemaks pidada.
Ma ei arva, et peaksime nüüd kõik jooksma kodutuid päästma (seda enam, et usun, et nii mõnedki neist ei soovigi päästetud saada), küll aga ei võta kindlasti tükki küljest see, kui põlgav pilk asendada hoolivaga, hirm armastusega.
Eks nii see rahulik maailm vist tekibki: üks inimene korraga, üks naeratus korraga :)
*
Head Rahvusvahelist Rahu Päeva!

PS! mul on olemas ka Viktori isikuandmed ning foto tema ID-kaardist