HULL rahakogumise operatsioon HULL´is

Kui tavaliselt on meie töö lendlehtede laialijagamine ning seejärel tuleb ajakirjade müümine - tavaliselt peale GAIA programmi, aga omal soovil saab seda ka varem teha (nagu meie seda praegu teeme), siis sel sel laupäeval katsetati Study Weekendi raames esimest korda Door to Door fundraising´ut ehk siis me olime nendes samades tiimides.

Jagasime end tiimi siseselt paarideks. Igal tiimil oli minubuss, piirkonna kaart. Ning igal paaril oli omakorda korjandustops, punane nokamüts, info lendlehed "Academy for working with Children in India" ning HULL linna kirjalik luba, et tohime sedasi ukselt uksele käia.

Enne seda oli meil loeng selle sama akadeemia töö ja olemuse kohta ning ühtlasi õpetati, kas ja mida ja kuidas teha, kui inimene ukse avab, sest ega see nii kerge polegi, et lihtsalt lähed ning voilaaaa, asjad hakkavad ise juhtuma.
Meie õpetajad mängisid loengusaalis päris mitu näidet läbi, et kuidas siis inimestega rääkida, kuidas rahvas reageerida võiks jne, kuigi mulle jäi kõige rohkem meelde see, kuidas õpetati enda sees seda hoiakut säilitama:

"Me ei ole kerjused, sest me ei kogu seda raha iseendale. Me kogume seda India laste jaoks ning seal saab üks laps ühe naela eest terve nädala hakkama. Kui seda pilti enda silme ees ning südames hoida, siis polegi uste taga käimine väga raske!"

Aga kõigele sellele vaatamata tekib endal silme ette kerjamise pilt, et kas ma siis selleks siia tulingi, et ukse tagant ukse taha käia ning inimeste käest raha paluda.

Üks asi on see, mida meie arvame, teine asi on see, mida keegi inimene arvab. Laupäeval sain oma õppetunni ses osas, et ei tasu muretseda asjade pärast, mis ei pruugi kunagi juhtuda.

Kuna meie tiimis oli 4 poissi ja 4 tüdrukut, siis jagusime täpselt pooleks. Lisaks tuli arvestada sellega, et kes kui palju inglise keelt räägib - nii saingi enda paariliseks ühe Itaalia poisi (noh, 24.a mees tegelt vist, aga meil ikka kõik boys and girls:), sest ta räägib küll inglise keelt, aga kohalikest arusaamisega on tal natukene probleeme.

Aga meie teamwork kukkus päris kenasti välja, tema ülesanne oli ustele koputamine ning seejärel tervitamine ja naeratamine :):)
Minu eelarvamused aga kukkusid täiesti läbi, sest meil läks igas mõttes väga-väga kenasti. Inimesed olid väga lahedad, kõiki polnud muidugi kodus ning teised teesklesid, et neid polnud kodus, aga need majas, kus uks avati - seal olid viisakad ja toredad inimesed.
Käisime kahe ja poole tunni jooksul vaid 2 tänavat läbi ning pea pooltest kohtadest anti midagi. Selgitasime (õigemini mina selgitasin) kenasti, et oleme vabatahtlikud ja kogume India laste kooliprojekti jaoks raha ...blaaa-blaaaa.... enamik annavad ühe naela või siis 2, mõned annavad vähem, aga üks naine andis lausa 10 naela!!!
Paralleelid äriga on kõikjal. Ma võin muretseda, et oih, mida ta küll ütleb, äkki viskab meid välja või äkki on seal ukse taga kuri koer, kes kohe hüppab, kui omanik ukse avab vms, aga üldjuhul reageerib inimene meie ootustele vastupidiselt. Ainus viis teada saada, kas ta soovib selle projekti toetuseks natuke raha anda, on tema käest küsida. Enamik ütleb ei, aga mõned ütlevad ja - me otsime lihtsalt õigeid inimesi ja nii lihtne see ongi. Selleks, et võimalikult paljude käest midagi saada, tuleb lihtsalt natuke rohkem EI-sid üle elada, muud ei midagi.

See, kui inimeste reaktsioon enam enda olemist ega hoiakut väga ei kõiguta, ongi staadium, kuhu ma jõuda soovin.

Kui alguses Danieliga koos minibussist välja astusime, siis mõtlesime vaid seda, et päris tühja topsiga tagasi tulema ei peaks ning esimeste majade ees ikka põdesime mõlemad. Aga mida maja edasi, seda lõbusamalt ja lõbusamaks läks, sest saime aru, et mõned annavad ja teised mitte ning lihtne loogika on ju see, et mida rohkem maju jõuame läbi käia, seda enam leiame neid inimesi, kes on lahked ja toredad ning on nõus loobuma ühest naelast, kui selle raha eest saab keegi Indias terve nädala hakkama.

Eks peame vaid lootma, et see raha ikka kunagi ka sinna jõuab ning selleks otstarbeks kasutatakse, mille jaoks me seda kogusime.
Kuigi üldiselt on inimestel suht ükskõik, mille jaoks seda raha kogutakse. Eip, mitte seda, see lause kukkus vist valesti välja .... tahtsin öelda, et lõpuks taandub kõik muudele asjadele, kui näiteks see India projekt. Tuleb keegi inimene, kohe tekkib mingi side või suhtlus ning kui see klapib, siis on suht suur tõenäosus sealt raha saada, kogume me seda siis mille jaoks iganes.

Mõni üksik inimene andis vaid seepärast, et India mängus oli. Näiteks oli üks hästi kift vanamees, kes täiesti põlema läks, kui sõna "India" kuulis, sest ta minia on Indiast pärit.
Ütlesin seepeale midagi umbes: "Teil on siis vedanud!" ja tema vastas nii vahvasti:

"Muidugi on mul vedanud, kas soovite sisse tulla ja vaadata, kui ilusad lapselapsed mul on!"

Ühesõnaga, mina ei tea, mida keegi mõtleb või kuidas keegi suhtub - ma ei oska seda elu sees ära aravata, aga see inimene ise teab - tuleb talle vaid anda võimalus seda arvamust väljendada, olgu see siis milline tahes.

Kahekesi sedasi käia pole üldse hull, vahepeal saab omavahel laterdada ning väravate, koerte, uksekellade nalju teha-ärge pange tähele, meil on omad door to door naljad, sest kui on valida, kas olukorra üle nutta või naerda, siis me eelistame igal juhul viimast:)
Ilm oli ka ilus päikeseline, nii et eks see mõjutas ka inimeste tujusid - tõsiselt ka. Kui ise läheme ning oleme rõõmsad, siis inimesed on ka - igal juhul saime kokku umbes 30 naela - täpset summat ei tea, sest kogusime ju kinnistesse topsidesse, mida me ise avada ei saanud. Aga kahe ja poole tunniga pea 800 krooni saada ei ole üldse paha tulemus - esimese door to door kogemuse kohta !!!

Kõik tiimid kogusid natukene ning kogu rahva peale kokku saime pea 500 naela ehk siis 12 000 krooni, nii et jällegi - tiimitöö ja koostöö, igaühe natuke ei muuda midagi, aga kõigi natukest summeerides on kokku PALJU!

Eesmärk on poole aasta jooksul 10 000 naela kokku saada, sest sellest piisab vist kahe kooli aastaseks ülalpidamiseks vms.

HULL toidutegemine HULL´is :)

Palju, palju, palju inimesi .... palju, palju, palju söögitegemist, meeletud söögikogused, ropud musta nõude hunnikud ja koristamine.
Aga selle kõige kõrval ei tasuks siiski unustada, et kõike tehakse tiimides ning üheskoos, nii et kõikjal käib otseses mõttes töö ja vile koos. Raadio mängib, rahvas tantsib või laulab kaasa, kuigi tegelikult käib kibekiire töö, sest 100-le inimesele on vaja süüa teha.
"Külmkapp" on sisuliselt sahver, mis on süüa täis. Banaane oli ostetud kastidega, juustu 5kg suurte tükkidena jne. Seda ei oskagi kirjeldada, seda peab ise nägema, aga igal juhul on mul tekkinud täielik austus kokkade vastu, kes hommikust õhtuni sellist tööd teevad. Noh, eks neid ameteid on veel, mille peale nüüd, vaid kahe nädala möödudes teisiti vaatan, aga see selleks.
Püüan mõned fotod ka lisada, eks näis, kuidas õnnestub, sest ainuüksi ühe foto üles laadimine võtab nii kuramuse palju aega .... aga kuna endiselt jagan ideed, et üks pilt ütleb rohkem kui sada sõna, siis ei ole kahju seda aega kulutada.

Study Weekend on oma olemuselt tegelikult nädalavahetus, kus kõik GAIA tiimid üle terve Inglismaa tulevad ühte kohta kokku, meist tehakse töögrupid ning me õpimegi selle nädalavahetuse jooksul eelkõige tiimina töötamist.

Sest antakse täielikult aru, et mis tahes valdkonnas pole üksinda toimetades võimalik väga suuri asju korda saata, aga kui on palju inimesi, kes töötavad ühe asja/eesmärgi vms heaks, siis igaühe natuke teeb kokku PALJU.

Eks õppisime kõike muud ka natuke, näiteks oli selle Study Weekendi teema "INDIA" - sealne üldine olukord ning Humana People to People projektid, mis seal praegu teoksil on.

Me võime kuulata ja pilte vaadata, kuigi seda elu, mis seal TEGELIKULT on, me reaalselt ette kujutada ei oska. Ei oska mõeldagi seda, et enamik lapsi ei käi mitte koolis, vaid tööl. Et tüdrukute keskmine abiellumise iga on 12.5 aastat ning et hiljemalt 14-15 aastaselt on neil endal lapsed. Et rohkem kui pooled naised ei oska lugeda ega kirjutada jne jne.

HUＬＬ ．．．

ｅｉｐ，　ｍｉｔｔｅ　ｍｉｎａ　ｐｏｌｅ　ＨＵＬＬ，　ｖａｉｄ　ｓｅｌｌｅ　ｋｏｈａ　ｎｉｍｉ，　ｋｕｓ　ｐｒａｅｇｕ　ｏｌｅｍｅ，　ｏｎ　ＨＵＬＬ (seeparast pole ka tapitahti, sest mujal maailmas teaduparast neid ju ei kasutata(

１１０　ｉｎｉｍｅｓｔ　ｏｎ　ｋｏｏｓ，　ｕｓｋｕｍａｔｕ，　ｊａ　ｍｅｉｅ　ｎｒ　２　ｔｉｉｍ　ｔｅｇｉ　ｈｏｍｍｉｋｕｋｓ　ｓｙｙａ... kuna enamik magasid, siis tegime kolmekesi syya, proovisin endale ette kujutada, et mismoodi sajale inimesele, et mida ja kuidas ja kui palju ..... aga tundyb, et saime hakkama. Koik lauale pandud asjad kadusid sekunditega, selle koigega vorreldes on perele (nt 4 inimest)ｔｏｉｄｕｔｅｇｅｍｉｎｅ　ｋａｋｉｔｅｇｕ．

Ｍａ　ｅｉ　ｓａａ　ａｒｕ，　ｍｉｋｓ　ｓｅｅ　ｋｉｒｊａｆｏｎｔ　ｓｅｄａｓｉ　ｍｕｕｔｕｂ，　ａｇａ　ｌａｓ　ｔａ　ｓｉｉｓ　ｏｌｌａ．　Ｋｏｈｅ　ａｌｇａｂ　ｄｉｎｎｅｒｔｉｍｅ　ｊａ　ｐｅａｌｅ　ｓｅｄａ　ｏｎ　ｅｒｉｎｅｖａｔｅ　ｋｕｌｔｕｕｒｉｄｅ　ｐｒｏｇｒａｍｍ，　ｋｕｓ　ｉｇａ　ｍａａ　ｅｓｉｔａｂ　ｍｉｎｇｉ　ｌａｕｌu-tantsu. Tjah, font muutus taas :)

aga siin on lahe....praegu tulime linna pealt rahakogumise operatsioonilt .. oeh, see on piiiiiikkkk jutt, aga ju ma kunagi pyyan selle kirja panna ....

Raha,raha,raha - konkurents on kõikjal :):)

On neljapäeva õhtu, kell on 18:26, õhtusöök just lõppes ja nüüd on Status Meeting´uni tunnikene aega.
Mina ja Kristina olime täna õhtusöögi tegijad, aga kuna eestlased ja köök ei saa omavahel eriti hästi läbi (noh, ütleme, et me pole VEEL kuigi osavad:), siis Saksa mees Melf tuli meile appi ning tegi kahte sorti kastet: valget kastet apelsinikoorega ning punast vürtsikat kastet tomati ning pähklitega - vot seepärast ma räägingi, et meie, Eesti tüdrukud, pole VEEL üldse osavad, sest siin rahvas teeb ikka tõeliselt häid toite, aga kolme peale saime ka mega hea ja ilusa :) õhtusöögi valmis.
Kuna meid on üle 20, maja on rohkem kui puupüsti rahvast täis, siis on toidukogused, mis ära süüakse, päris esinduslikud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult kirjutada. Mul on selja taga pikk ja vastuoluline lendlehetamise päev. Inimene on ikka tõesti emotsionaalne olevus, kes laseb end igasugu välistest teguritest niiiiiiiii ..... palju mõjutada. Saan sellele ennast vaadates iga päev üha rohkem ja rohkem kinnitust.

Teine asi, mis kõikjal kehtib, on meie äriplaan ja see mõtteloogika.

Asi ei ole äriplaanis kui sellises ja meie äris kui sellises, vaid üldises arusaamises, kuidas see RAHA, RAHA, RAHA siis ikkagi maailmas ringi liigub ning mis loogika alusel inimeste vahel jaguneb.

Raha ei ole nr 1 maailmas, ma olen sellega nõus, aga kõik teemad taanduvad varem või hiljem rahale. Ka siin Gaia programmis, olles Humana kasumit mitte teenivas organisatsioonis, taandub lõpuks kõik siiski rahale.
Jah, hetkel olen siin nagu veidi naturaalmajanduse vormis, et töötan ning selle eest saan peavarju ning süüa....sest raha kui sellist ma ju näe, see läheb otse Taani kooli stipendiumiks, aga kogu see tegevus, mis siin teeme, on siiski eesmärgiga teenida RAHA. Mida rohkem teeme, seda kiiremini saame vajaliku summa kätte.

Kuna täna hommikul oli Inglismaa kohta tõeliselt külm hommik, mingi 3 kraadi oli vaid sooja, siis Jan ütles, et peaksime kõik hakkama multivitamiine sööma, muidu jääme haigeks ning kui ainult üks inimene ei saa töötada, siis on meie bilanss juba tasakaalust väljas.

Tjah, sedasi on ju kõikal, see on normaalne, et kui inimene enam mistahes põhjusel töövõimeline pole, siis on suht tuuuuuuuuuuuu......ga kõigi asjadega. Sest kes reaalselt tööd teha ei saa/ei taha, see raha ka ei saa ja ongi jutul lõpp.

Aga õnneks tegin ma eile õhtul tänavatel ajakirju müües hiigelinvesteeringu oma tervisesse - ostsin 3 paari soojasid sokke, sest mul olid vaid õhukesed. 3 poundi ja 50 pence´i :)
Kui ma seda vitamiini juttu kuulsin, siis mõtlesin, et väga lahe oleks, kui kõik 20 inimest Nutrilite´i sööma hakkaks, kindlasti on need paremad kui need, mis siin on. Mul on praegu Nutrilite´i küüslauk kaasas, mida iga päev söön, nii et endiselt 100% kasutaja !!!

Aga tagasi selle tänase päeva juurde, hommik algas mega lahedalt, ilm oli küll külm, aga selge ja väga ilus. Päike paistis, tuju oli hea. M-Robe oli taas täis laetud, nii et sain muusikat ning N-21 plaate kuulata. Muide, veetsin tänase päeva koos Tony Hendersoniga, see juhtus peale seda, kui mul mega hull kopp ette sai ning siis tundsin, et vajan midagi/kedagi motiveerivat...
Aga tagasi ilusa alguse juurde, vaatasin neid ilusaid maju, jess, täna läheb kiirelt ja kergelt, kõik on lahe. Endal on hea olla, ilm on ilus ja piirkond on ka väga super - selline kombinatsioon on harv juhus.

Aga unustasin ühe asja, selle, et ka lendlehetajatel ning riiete-jalanõude kogujatel on olemas konkurendid. Kokku pidi vist umbes 50-60 firmat olema, kes Birminghami peal sama tööd teevad, aga seni pole nagu seda otseselt näha olnud.
Aga täna sain aru, et ilus-rikas piirkond on paljude sihtgrupp ning kui ma neid meie õnnetuid A-5 kollaseid lehekesi sinna postkastidesse toppisin, siis kõikalt vaatas juba kaks samasisulist teadet vastu.
Kusjuures need olid tunduvalt ilusamad kui meie omad, sellised pakikesed, kus oli ka kilekott kaasas. Üks oli mingi laste tervise heategevus HOPE ning teine kohalik kogudus vms.
Igal juhul tundsin, et oeh jeerum, mida ma siin topin neid lehti - mõttetu ju.

Konkurents on kõikjal ja seepärast ongi väike ettevõtlus lõputu vintsklemine.
Mul võib-olla kõik ideaalne, suurepärane äriidee, kliendibaas ja meeletu potentsiaal, aga seal, kus on potentsiaal, on ka teisi ka soovijaid - tuleb konkurent, tema äri on ilusam ja kasulikum ning hopsti, ma olen jälle perseli maas.
Sorry sellise sõna pärast, ma polegi seda vist varem kirjutanud, sest kui ma seda praegu loen, siis nii naljaks on seda sõna "perseli" kirjutada, selle kirjapilt on nagu petersell või midagi:D

Olin just leiutanud hea viisi, kuidas ilma seljakotita jalutada - hommikul, kui see on lehti täis, on see väga raske, sest meil on ju ka söök-jook kaasas. Aga kui on sellised head pikad tänavad, millel pean nagunii kaks otsa eraldi tegema, et nt paremat tänava serva pidi lähen sinna ja teist pidi tagasi, siis avastasin, et saan vabalt ju koti maha jätta, kui vaid leian koha, kuhu see seni panna.
Kuna paljudel majadel on aiad ja hekid ees, siis saan selle täpselt sinna aiavaia külge riputada, kott jääb sissepoole põõsaste sisse ja juhhuuuu, vabadus, sest uskumatult hea tunne on lihtsalt jalutada :):)
Aga nagu ma ütlesin, kuna arvasin, et see töö, mida teen on mõttetu, siis oli seda väääääga raske teha. Kuna ma sain aru, et midagi teha ei ole, jätkan samas vaimus, siis sain vaid enda suhtumist valida ning siinkohal tuligi Tony Henderson oma jutuga appi.

"If you don´t believe in what you are doing, why should anyone else believe it?"

...ja see kehtib kõikjal, isegi nii tühise ja väikese asja juurde nagu seda on lendlehetamine. Kui ma arvan, et nagunii keegi ei anna midagi, sest neil on juba nii palju pakkumisi, siis .... on raske 8 tundi entusiastlikult seda tööd teha. Hakkasingi siis mõtlema vastupidi, et äkki keegi just soovib meid toetada, miks mitte.... noh, igasugu sellised mõtted.

Ning kui ma veel kell 14, kui oli vaid 2 tundi jäänud, vaatasin seda lehe hunnikut, mis mul veel alles oli, ja mõtlesin, et kurat küll, ma vist ei jõua ikka, sest jalad olid väsinud.... aga ei, mida lähemale lõpp tuleb, seda kiiremaks tempo läheb, sest soov õhtule saada on nii suur.

Aga jah, need emotsioonid, mis 8 tunni jooksul "külla tulevad" on küll seinast-seina.
Praegu istun siin laua taga ja tunnen, kuidas nägu õhetab - pole ka ime, sest värske õhu puuduse üle me kurta ei saa.

Ja veel meie äriplaani loogikat. Kui siin keegi soovitab seda programmi sõbrale ja keegi hakkab minu levitatud info põhjal selle vastu huvi tundma, siis saame lisakotte (ehk siis teisisõnu raha:). Kui keegi minult saadud info peale otsustab ka selle programmiga liituda, siis saan päris palju lisakotte, Eesti rahas vist mingi 3000 krooni eest lausa :)

Aga see ongi ju kõikal sedasi, info levib inimestelt inimestele, kui ma olen sellega rahul ning kui inimene otsustab: "Lahe, mulle meeldib see, mida te teete ja kuidas te teete, ma soovin ka sellist elu!" siis ongi olemas ju.
Kas ma olen seepärast halb inimene, et oma kogemusi ja muljeid jagan. Ei ole ju. See on ka põhjus, miks ma ei karda väljendada seda, mida meie äri mulle äri andnud on.

Eile õhtul oli Andrea(Tsehhi tüdruku) presentatsioon teemal "Meditatsioon". Presentatsioonist oli asi muidugi kaugel, sest ta on seda päris palju teinud ning lisaks lühikesele teoreetilisele osale tegi ta meile ka praktilise "tunni".
Vaatasin meie elutoas ringi, 20 inimest, vanuses 19 kuni 31 (Jan ja Lena on muidugi veel vanemad:) lihtsalt istuvad koos, kõigil on tore, hiljem oli üldine arutelu maailma, mõistuse, tunnete jms teemal. Oli kolmapäeva õhtu ja kell hakkas 22 saama, kui me lõpetasime.


Aga sellega päev veel ei lõppenud, sest meie Slovakkia mees Roman ei oska eriti inglise keelt ning nüüd tiimiga otsustasime, et aitame tal iga päev natukene õppida. Eile olin siis mina õpetaja ning õppisime Romaniga, kuidas mingid lihtsad laused minevikus, olevikus ja tulevikus välja näevad.

Samal ajal istusid meie söögitoas kaks Jaapani DI-d, kes lähevad kahe nädala pärast Namiibiasse ja elavad selle aja meie majas.
Läksin kööki teetassi ära viima ning tagasiteel jäin nendega rääkima. Hästi põnev, nagu tõesti, millised inimesed siia koondunud on. Õhtul kell 23 lihtsalt istud oma "kodus köögilaua" taga ning arutad teemal ajakirjade müümine ja kogu see programm, et kuidas see neid ennast selle 10 kuu jooksul muutnud on, millega nad rahul on jne. See Jaapani kutt ütles lahedalt, et peale seda programmi on tal tunne, et ta läheb Jaapanisse tagasi ja võib seal saada absoluutselt iga töö :)


ok...kell on palju, kohe algab Status Meeting - ehk iganädalane koosolek, kus saame paberid kogu rahaliste seisudega, kui palju on raha kogutud, palju mille jaoks kulub jne jne. Ühesõnaga, nii, nagu ma natuke aega tagasi alustasin, et RAHA-RAHA-RAHA, samamoodi ka lõpetan.

Homme on reede, mis tähendab, et meid ootab eest Study Weekeng Hallis ehk umbes 3 tundi autosõitu mingisse suurde kohta, kuhu tuleb kokku pea 100 Gaia õpilast (20 siis meie majast) ja meil on õppimise laupäev ja pühapäev. Mida iganes see siis tähendab, aga kuna lahkume homme kohe peale tööd, kui oleme kiirelt söönud, siis võib juhtuda, et ma niipea siia midagi ei jäädvusta.... aga küll ma selle kunagi tasa teen :):)

Hmmmmm.........

Hommikul ärkasime teadmisega, et läheme tänavale ajakirju müüma .... hommikusöögi lauas saime aga teada, et enne on vaja meie Promotion Office magamistoaks muuta, sest meil on praegu majas inimesi rohkem kui magamiskohti.

Seega, peale hommikusööki hakkasime seda tuba asjadest tühjaks tassima, seejärel saime ülevalt pööningukorruselt Jan´i abiga terve hunniku nari osasid ning hakkasime kahte nari kokku panema.

Nädalavahetusel õppisin, kuidas kolmest kojast koosnevat suurt telki üles panna, nüüd oskan päris hästi ka narisid kokku panna, lisaks väga laialdane ning mitmekülgne kogemus postiljonina, nii et mul on päris head eeldused kunagi hea töökoht saada .... :):)

Ok, nali naljaks, tegelt tegime täna päris palju igasugu naljakaid asju Kristina, Jan´i ja Lena´ga. Sest peale naride kokku panemist hakkasime mingit suurt riiulit lahti kruvima, et see üles korrusele viia ja seal taas kokku kruvida ja siis oli neile siia uude "magamistuppa" ka mingit kappi vaja. Õnneks meil tagahoovis vedeles üks, puhastasime selle ära, aga kuna seal sees olid vaid väikesed riiulid ja suurem osa oli tühi, siis tuli sinna sisse riiulid teha ja tegemise all pean silmas otseses mõttes tegemist.

Et oli tühjus, Kristina hakkas trelliga neid lapakaid kapiseina laskma, kuhu riiuleid toetada, mina võtsin kapi seest mõõdud, seejärel ühe mingi suure paksu vineeritüki ja hakkasin käsisaega riiuleid välja saagima.

Igavene mässamine oli, sest see kuramuse saag - mul oli muidugi saag süüdi, aga kui Jan tuli ja nägi, kuidas ma saen, siis ta ütles rahulikult:

"Las saag teeb tööd!"

Lihtne lause ja ma saan aru, et saagimine ei ole mingi kunst ja mis seal siis nii erilist ikka olla saab, aga saab - ma nägin tükk aega hullu vaeva, nii et selg märg ning mingeid väikeseid asju tuli natuke teisiti teha ning ma sain palju kergema vaevaga need lõpuni saetud, sest saag tegi tööd, mitte mina.
Nagu äris, las SÜSTEEM teeb tööd:)

Vahepeal sõime neljakesi lõunat, koristasime laua, pesime nõusid ja lisaks masinas oma pesud puhtaks ja panime õue kuivama, nii et nagu päris kodus - sada tegemist kogu aeg.

Kella 16ks saime siis lõpuks need toimetused toimetatud, lootsime juba, et kell nii palju, et täna küll kesklinna ajakirju müüma ei jõua, aga kell 16 ütles Jan, et viimane aeg on välja minna, kui soovime selle ära proovida. Et me ei pea üldse kaugele minema, võime siinsamas lähedal tänavatel lihtsalt proovi teha.

Teised jõudsid just koju, kui meie Kristinaga uksest välja astusime - ajakirjad kotis, et minna ja neid müüma hakata.
Väga veider on alguses, sest sisuliselt tuleb nii paljusid inimesi kõnetada, kui vähegi jõuad, sest siis on tõenäosus, et keegi selle ajakirja ka ostab, suurem. Noh, loogiline ju, sest enamik ei taha seda osta ega taha isegi mind kuulata.
Ajakirja hind on 2 poundi ehk siis pea 50 Eesti krooni, nii et selle hind on isegi Inglismaa kohta suht kallis, aga kui seal tänaval oled, siis saad aru, et asi ei olegi ajakirjas, vaid inimestes.
Olime pea 2 tundi väljas, rahvast ei olnud väga palju, sest korraks hakkas sadama ja siis haihtusid kõik poodidesse, aga see rääkimine ei olegi nii hull, kui ma kartsin. Enamik inimesi on sõbralikud, kuigi ega nad seda kahte poundi eriti andma ei kipu.

Aga mega treening on see küll, et kuidas lihtsalt olla ja mitte reageerida, vaid oma joru ikka edasi rääkida ja samal ajal veel naeratada, et Hello Sir! Hello Madam! jne jne....
Mina müüsin täna ainult ühe ajakirja, kokku rääkisin maksimaalselt 20 inimesega, nii et ses suhtes on vist normaalne. Kui on päevane aeg, kesklinn ja aega natuke rohkem ja tuju ka vastav, sest peale seda tervet päeva mööbeldamist ja saagimist ei ole just kuigi särav tunne, et jeeeee, a lähen säran ning räägin inimestega. Aga seda on just vaja, sest see miski töötab igal pool.

Ütlesime juba, et soovime päris kindlasti veel minna, sest kuigi see on esialgu ebamugav ja kohati lausa nõme, on mul vaja inimeste ära rääkimine selgeks õppida, see tuleb absoluutselt kõikjal kasuks, kui suudad mistahes olukorras kellega iganes rääkima minna. Vahest on küll tunne, et sellele küll ei viitsiks rääkida, ta nagunii ei osta jne, aga ma ei tea enne, kui pole küsinud.
Tänase ainsa ajakirja müüsin vanamehele, kelle kohta sekund enne arvasin, et kuna kedagi teist praegu vastu ei tule, siis räägin temaga ka ja ta ostis, nii et mina ei tea, mis kellegi peas toimub - nagu meie äris, enne ei tea, kui järele ei küsi.
.... MÜÜMISE KUNST on vaja selgeks õppida ja ma usun, et see ette nähtud aeg on täiesti piisav, et seda oskust arendada.

Aga niisama oli põnev inimestega rääkida, päris mitu inimest on Eestis käinud ja hakkasid sellest rääkima või siis Aafrikast, nii et lendlehetamise vahelduseks on päris hea tänavatel ajakirju müüa - kas just hea, aga õpetlik igal juhul, sest ennast peab ikka täiega kokku võtma, et enda eelarvamused "Kuidas ma nüüd olen sedasi tänaval ja tülitan inimesi. Nagunii kedagi ei huvita!" need eelarvamused tuleb unustada, sest kui ma juba ise sedasi suhtun, siis raudselt keegi ei osta mitte kui midagi. See lause, et kõige olulisem on võita iseennast on nii õige, et lausa uskumatu, sest mina ise olen enda kõige suurem sõber või siis vaenlane, olenevalt sellest, kuidas ma olen otsustanud millestki mõelda või millessegi suhtuda

Eile õhtul hilja trükkisin valmis sellise jutu

Köök.... kuna Promotion ruumis, kus tavaliselt arvutid on, ööbivad inimesed, siis peale 22 seal olla ei saa. Seepärast võtsingi oma läpaka sealt kaasa ning trükin vähemalt jutu valmis, et see netti saades oma blogisse üles riputada....

On teisipäeva õhtu, pidasime just Judita sünnipäeva – kõik olid ümber laua, kook, küünlad, kitarr, laul, naer ja mõnus olemine. Nagu tõesti one big happy family, kuigi päev kulges taas ootamatuste tähe all, aga see on normaalne. Pigem oleks vist imelik, kui mingi päev mööduks sedasi, et kõik sujub plaani kohaselt.

Kuna meie majja tuli ootamatult 4 inimest juurde, siis on meil kogu korraldus taas segamini. Näiteks ei mahu kõik inimesed, kes peaksid lendlehti jagama minema, enam ühte bussi ära ja nii tuleb busside autodega jagada, et kes ja kuhu ja millal viiakse ning kelle poolt tagasi koju tuuakse.

Eile oligi näiteks olukord, kus Jan helistas mulle natuke enne nelja, et nad ei jõua kella neljaks, et kas soovin oodata või tulen bussiga. Kuna ma ei tea siiani Birminghami linnaliiklusest suurt mitte midagi, õigemini absoluutselt mitte midagi ja kuna mul oli vaid üks pound seljakotis, siis ei olnud küsimustki – ma ootasin :)

Õnneks oli ilus ilm ning mul oli kaustik-pastakas kaasas, nii et polnud väga hull, kui esialgsest tunnist sai kaks ning kahest tunnist lõpuks kaks ja pool.

Täna oli taas erakorraline päev, hommikul, kui Ivo meid Katjaga (29.a väga lahe Saksa tüdruk) meie Meeting Point nr 1-s maha pani, tegi ta veel nalja, et tuleb meile kella 19 paiku järele (ehk siis 3 tundi hiljem kui päriselt tulema peaks) ja me naersime temaga kaasa. Kui praegu järele mõelda, siis äkki ise tõmbasimegi endale selle olukorra kaela, mis meile õhtul osaks sai.

Aga anyway, vahepeale jäi ikka taas järjekordne tööpäev – täna olid jalad kuidagi eriti rasked, tuju mitte üldse väga hea ning need kuramuse lendlehed vähenesid mega aeglaselt. Lisaks kõigele muule oli minu piirkond nagu täielik geto, selliseid jumalasta kahtlased majad, mille esised olid enamasti korrast ära, haisesid jne, et nemad vajaksid meie toetust, mitte vastupidi.

Ning ega siis pole eriti lõbus neid lehti postkastidesse toppida, kui ma juba ette tunnen, et ega siit suurt midagi tulla ei saa. Kõigele lisaks olid need tänavad nii sigri-migri, et si..gi ei saanud aru, kust üks lõppeb ja teine algab. Lõunaks olid mul siiski pooled lehed pandud, olin selleks ajaks jõudnud arusaamisele, et siiani on meil lihtsalt väga head piirkonnad sattunud, sest mitte kõik inglased ei ela ilusates nukumajakestes, vaid on olemas ka täiesti vastandlik olukord.

Kui ma olin oma peas selle vastandamise asja läbi teinud, siis sain ühe kvartali läbi käidud ning hakkasin oma kaardilt järgmisi tänavaid otsima.
Oli suur-suur vahe, oli hulk tühja maad – nägin, et kõrval on tänav, aga ma ei pääsenud selleni, sest see oli otseses mõttes kinni ehitatud. Pidin kõndima täiesti tänava otsa, ma arvan, et 2 km ja siis keerasin kõrvaltänavasse ning voilaaaa, minu ees avanes täiesti vastandlik pilt.

Sõna otseses mõttes selle müüri taga asus täiesti teine maailm, super ilus rajoon, ilusad autod majade ees, kõik nagu filmis. Ja ometi, 2-3km raadiuses on täielik vaesus ja räpasus. Tjaaa, vastuolulisus on kõikjal, aga ma polnud nii väikese maalapi peal sedasi must-valgelt näinud.

Tahes-tahmata tuli mulle Kiyosaki kvadrant meelde, kuidas kahte maailma eraldab paks joon, millest üldjuhul oma elu jooksul läbi ei saa, et kui oled ikka palgatöötaja või ettevõtja, siis sul ongi see mentaliteet ning sul ei ole asja sinna teise maailma, mis toimib täiesti teise investeerimispõhise loogika järgi.

See tänane pilt tundus mulle kuidagi samasugune, et ikka oled juba seal teisel pool müüri keset agulit, siis võid vaid kaugelt seda rikaste ja ilusate elu vaadata .........................................................

Kuigi siinkohal ei taha ma kuidagi ühte ega teist halvustada, sest tean, et oma olemuselt ei pruugi ilusas majas elamine tähendada, et sa rikas ja ilus oled ning mitte nii ilusas majas elamine ei välista seda, et inimene on õnnelik täpselt sellises olukorras nagu ta on, aga see on omaette teema, millest võiks vist igavest rääkima jääda.

Aga olen mõelnud nende ilusate majade peale, kui väliselt tundub inimeste elu nagu muinasjutus ... ometi on päevasel ajal, kui me töötame, kodus vaid vanad inimesed või siis lastega emad.

See aga tähendab seda, et enamik rabeleb ikkagi päev otsa, et saaks lubada endale seda maja, autot, elustiili või mida iganes. Aga see viib taas Kiyosaki juurde tagasi, et kõrgelt tasustatav töö ning väliselt ilus elu ei tähenda veel rikkust.
Rikkust mõõdetakse endiselt selles, et kui aktiivne tulu mingil põhjusel seiskub (inimene ei ole võimeline enam tööle minema vms), siis kui kaua peab ta sama elatustaseme juures vastu.

Ehk siis, kui suur on kuludega võrreldes inimese passiivne rahavoog, mis tuleb sisse temast sõltumata.

Enamikel meist on passiivne, meist endist sõlumatu, kulude voog: laenud, maksud jms, mis ei sõltu mingil määral enam tema enda igapäevasest tegevusest, aga tulu kohta seda öelda ei saa.

Tjaa, ma ei teagi, kas ma olen normaalne, kui õhtul kell 23:45 sellist juttu suust välja ajan aga siingi laenaksin Kiyosaki mõtet:

„What the heck is normal?“

......aga see lendlehetamise jutt jäi enne pooleli vist, vot sedasi see mõte ära jooksebki ning inimesed kõrvalt küsivad, et kust sul need mõtted tulevad, et nii pikalt kirjutada. Ma küsiksin pigem oma mõtetelt sedasama, et kust te kõik tulete, sest ma ei pea nendele mõtlema, ma lihtsalt teen arvuti või kautsiku lahti ja kirjutan. Raskem kui kirjutamine on kirjutamata jätmine ....

....aga taaskord, lendlehetamise jutt. Minu halb ja mossis tuju kadus koos selle koleda piirkonnaga. Ma teadsin, et panen kõik 1000 lehte ära, sest patt oleks hea piirkond kasutamata jätta. Nii et tempo-tempo ning järgmise 3 tunniga oli mul see ilus kvartal peaaegu läbi käidud. Maju oleks veel olnud ja isegi aega jäi üle, aga lehed said enne otsa ning lisaks hakkas kella 15 paiku päris hullusti sadama, nii et kui ma 15:40 meie kohtumispaika jõudsin, olin läbimärg. Jah, mul oli küll kilekas seljas, aga see ei pidanud suurt midagi. Püksid olid märjad ja jalad ka, ühesõnaga, ma olin tõesti üleni läbi vettinud.

Katja tuli teiselt poolt, me seisime tänanurgal ühe puu all, et end natukenegi vihma eest kaitsta. Ootasime 30 minutit, ootasime 45 mitut, siis hakkasime mõtlema, et see pole enam eriti naljakas ning saatsin Kristinale SMSi, et kas nemad on juba peale korjatud. Vastu tuli: „Ei miskit, seisame puu all ja ootame, et midagi ilusat juhtuks!“

Jana oli kodus ja ütles, et Ivo hakkas juba ammu sõitma, nii et keegi ei teadnud midagi. Tunnike sai mööda. Jan helistas mulle ja küsis meie aadressi ning lubas meid üles otsida. Tjah, õnneks oli lähedal tänavanurga peal üks baar, kuhu saime sooja minna. Algul, kui Jan veel helistanud polnud, siis ei julgenud me Meeting Pointist ära minna, sest äkki keegi samal ajal tuleb, aga kuna niiiiiii külm ja märg oli olla, siis avastasin, et mul on ju kotis hommikul kaasa võetud 3 ajakirja, et äkki õnnestub need maha müüa – aga lisaks nende olemasolu meenumisele avastasin, et need on suht vihma poolt kahjustatud.
Aga kuna Katja oli enne seal baaris korra istunud, siis ütles, et mine-mine, sa oled naine, äkki nad ostavad selle ajakirja ära.

Baari jõudes küsisin midagi sooja juua, mida seal muidugi polnud, aga kui see mees nägi, et mul on vist tõesti külm, siis pakkus ta, et kuigi nad teed ei müü, leiab ta ehk kusagilt teed...leidiski. Küsisin siis, et kui palju see maksab, aga ta ütles, et ei midagi. Ma ei saa ju hakata veel lisaks ajakirja ka sellele mehele müüma, kes on mulle just tasuta tee valmis teinud, mida neil isegi menüüs pole.

Ühesõnaga andsin talle niisama ühe Aafrika ajakirja ... jõin ära poole teest ning küsisin, kas tohin selle korra sinna leti serva peale jätta, et saadan teise tüdruku, kellel on ka väga külm, et tema joob selle lõpuni. Jooksin siis õue ja saatsin Katja sisse, ise jäin tänavanurgale passime, et äkki meie minibuss tuleb..... ei midagi. Siis helistaski Jan ning sain talle öelda, et oleme baari juures selle ja selle tänava ristumiskohas, mis tähendas seda, et saime mõlemad korra baari sooja minna.

Seal oli tegelt kaks kõrvuti olevat baari/pubi, nii et nüüd seisime selle teise ees, kust tuli järgmine onu välja, hakkas juttu ajama, kutsus meid sisse ja ostis meile mõlemale teed – seal oli tee täiesti müügil.

Lõpptulemusena ootasime natuke 3 tunni, millest viimase poole saime õnneks kuivas ja soojas olla, kuigi minu riided ning jalanõud olid endiselt jumalasta märjad.
Aga meil oli seal lõbus vähemalt, tegime mingite siltidega lollusi, mina mängisin noolemängu, kusjuures mul läks kuidagi väga hästi sellega.... Kui ma seal vahepeal ukse vahel vaatamas käisin, et äkki on kedagi näha, siis üks noorem mees tegi seal suitsu ning hakkas ka pärima, et mida me teeme, miks nii kaua kedagi ootame jne.

Kui ta kuulis, et elame Small Heat linnaosas, siis läksid ta silmad suureks ning ta ütles, et isegi nemad, kohalikud, ei julge peale kella kuute-seitset õhtut seal tänavatel käia, et see on nii kahtlane linnaosa, kus valgeid ei ole.

Ega ei ole jah ning oleme enne ka kuulnud, et kuidagi kahtlane kant, aga ta soovitas täiesti kindlasti õhtul mitte mingil juhul üksi välja minna vms. Rahustasime teda sellega, et saame oma värske õhu vajaduse 9 tundi lendlehti jagades kätte ega käi kunagi õhtul väljas.

Lõpuks, pärast pikki tunde ootamist jõudis meieni Ivo ... juhhhhhuuuuu ...... ta oli ilma co-driverita ehk siis tuli üksi pimedas sedasi, et luges samal ajal kaart. Tavaliselt on meil see süsteem, et juhil on alati kaardilugeja kaasas, sest see Birmingham, kus meie töötame ehk siis koos äärelinnadega Birmingham on suurusjärgus natukene üle 10 miljoni inimese,nii et ilma kaardilugejata ei olegi võimalik sõita, vähemalt mitte siis, kui iga päev on uued sihtkohad.

Kuna Ivo oli üksi, siis tähendas see seda, et mina ja Katja pidime kaardilugejateks hakkama. Olin seda siiani kõrvalt näinud, aga ..... polnud muud valikut. Istusin Ivi kõrvale, võtsin suure kaardi ette ning hakkasime minema. Paaris kohas läksime natuke valesti, aga üldiselt jõudsime päris kenasti läbi linna, et minu esimene co-driver kogemus on positiivne.

Koju jõudsime 20 paiku....soe söök ootas, nii et ses suhtes on mõnus siia jõuda. Soe tee meega, soe duss ja kuivad riided ning olin kui uus inimene.

Jan´i kommentaar kogu selle loo peale, et kuigi oli palju meist sõltumatuid asjaolusid, mille osas midagi ette ei saanud võtta: tõsine õnnetus, mis blokeeris ühe suure tee pea kaheks tunniks, siis suhelda saab ikkagi ning uusi lahendusi otsida, aga meil oli selline puudulik kommunikatsioon omavahel, sest pole kõigi tel. numbreid jne.

"Suhelge, suhelge, suhelge omavahel.
Pigem üks kord rohkem, kui üks kord vähem!" ütles Jan meile.

Ja nüüd trükingi suurt tabelit, kus on kirjas kõigi telefoni numbrid, e-mailid ja sünnipäevad.

Tahtsingi selle loo lõpuni ära kirjutada, kuigi kell on juba 00:10 ning äratus on nagu alati 6:30, kuigi homme võin vist natukene kauem magada, sest lähen fundraisima ehk siis tavakeeli öeldes tänavate meie Africa ajakirja müüma ...... hmmmm, ma arvan, et see on hullem kui ma arvan, sest miks muidu seda alles 4 kuu pärast tehakse, mitte varem?!! Eks paistab. Ega enne vist ei saa teada, kui järele ei proovi.

Muide, saime sel nädalal ka oma ID dokumenid kätte, et kes me oleme.
Selline roheline tõendikene ja sain teada, et olen

student of the
College for International Cooperation and development.

Aga praegu läheb see õpilane küll magama, sest väääääga pikk ja grazy teisipäev on selja taga ning 6 tunni pärast algab järgmine arvatavasti sama piiiiiiilkkkkk ja grazy kolmapäev.

....eile pooleli jäänud jutt

Panin siia veel ühe ilusa-ilusa foto, mehed mängivad golfi ja ümber väljaku on sellised vaated ... lahe.
Pikalt ei hakka kogu seda reisi ümber jutustama, sest see ei ole lihtsalt võimalik, sest nii palju on muljeid, mida jagada, aga mingid hetked ongi head vaid SIIN ja PRAEGU läbi kogemiseks ning neid polegi vaja kuidagi "säilitada".

Aga vaatamata kõikvõimalikele ebaõnnestumistele ja takistustele olime me tiimina nagu üks mees, alati paremaid lahendusi otsimas ...

Inimesed on väga, kuidas seda öeldagi, nagu sarnased vist, et ei ole seda, et keegi ütleks, näed, mis sa nüüd tegid. Kui miskit läheb viltu, siis hakkavad pead kohe tööle: "Ok, meil on probleem, kuidas seda kõige kiiremini lahedada, mis me edasi teeme!?"

Pühapäeva hommikul tehti meil see buss siiski kohapeal korda, kuigi alles laupäeva hommikul väitsid mingid teised service´i mehed, et seda pole võimalik seal Rogeri hoovis parandada.
Kui Rogerile ütlesime: "Sorry that we disturbed your weekend!" vastas ta nii kenasti:

"No, you made my weekend!"

Seda ei saa tõlkida, sest tõlkides kaotaks see lause oma mõtte, aga ta oli rõõmus, et meiega kohtus ning ta rääkis, et mingi osa temast tahaks ka samamoodi ringi rännata :)
Nüüd läheme alla korrusele Judita 20. sünnipäeva tähistama ..... nii et siinkohal on pea küll mõtteid täis ja jutt jookseks, aga .... bye:)

Oktoober ja TELK ...minu jaoks uus kogemus

,



Jõudsime kenasti kämpingusse, kuna meil oli nüüd vaid üks buss, siis pidime ka kaasavõetud telgi üles panema.
Mina ja telgid pole kunagi väga hästi läbi saanud, aga uued kogemused on toredad.
Esmalt hakkasime seda üles panema, suur telk, kuhu sisse pidi minema n-ö kolm koda, et üks ühine katus, aga kolm eraldi osa sinna sisse - tjaaa, ütleme nii, et väga pika mässamise peale nägi see asi lõpuks välja nagu telk.

Me sõime õues muru peal, noh piknik või nii, kõik normaalsed inimesed teevad vist sedasi, ainult et suvel :) aga õnneks oli kuiv ja suhteliselt soe, nii et tegelikult ei saa kurta. Maksime bussi ja telgi eest, nii et saime ka pesuruumi võtme, nii et ühtäkki oli meil olemas ka sooja vee ja korraliku WC kasutamise võimalus. Mida veel tahta.
Kuna olime tulnud pimedas ja seal polnud ka eriti valgustust, siis ega me suurt aru ei saanud, kus me üldse oleme või missugune see ümbrus välja võiks näha.
Õhtul pakkisime end paksult riidesse, ronisime magamiskotti ja HEAD ÖÖD !!! ..meil olid lausa luksuslikud tingimused, sest Louis ja Roman magasid päris lageda taeva all.

Hommikul üles ärgates avastasime, et oleme väga ilusas paigas, mida ümbritseb lisaks mägedele ka suur golfiväljak.
Olime linnakeses nimega BIGGAR ... Roger tuli meid hommikul vaatama ja rääkis päris palju selle linna kohta. Et see kõlab nagu BIG, et suur linn, aga tegelikult on väga väike, mingi 2000 elanikku, sellele peale vaadates ei saanud küll aru, kus need 2000 inimest olla võiksid, sest nägime vaid rohumaid lammaste ja lehmadega.

Pika asjaajamise peale (see asjatamine ning helistamine algas tegelt juba reede õhtul) tulid mingid kindlustuse inimesed Rogeri juurde ning ütlesid, et seda bussi ei ole võimalik kohapeal parandada.
Jeeee right, mis siis nüüd ???????? Meile lubati pühapäeva hommikuks asendusbuss, aga see tähendas, et esiteks, pidime terve päeva BIGGAR´is veetma ning teiseks, et pidime ühe öö veel telgis magama.

Aga nüüd saab tõesti aeg otsa ning ma ei saagi täna rohkem kirjutada ... oeh, oleks siin vaid natukenegi rohkem aega kirjutada ..... See you, sweet dreams for tonight....

Ootamatusi täis SCOTLAND ....

Oleme Shotimaalt tagasi ... tjaaa. Iga päevaga enam saab tõestust tõsiasi, mida enne programmi algust lubati. Ainus asi, mida nad garanteerivad, on OOTAMATUSED ning täpselt nii see ka on.

Käes on esmaspäeva õhtu, selja taga 3 päeva seiklusi meie OPEN WEEKEND´ist, oeh jeerum, kui palju oleks kirjutada, minu kaustikus on vähemalt 20 lehekülge, aga kuna kell on palju ning selles toas, kus me muidu arvutite taga saame olla, magavad uued inimesed, nii et mul on vaid loetud minutid aega ....

Kuna pilt pidavat ütlema rohkem kui tuhat sõna, siis võtangi siinkohal fotod appi ning püüan anda kiire lühiülevaate meie kolmest päevast, mille jooksul meie plaanid otseses mõttes 100% muutusid.

Esimene foto .... olime sõitnud 8 tundi, olime just Shotimaale jõudnud, kui üks meie kahest minibussist keeldus edasi sõitmast.
Esialgu lükkasime ning see läks taas käima, aga peale natukest maad sõitmist kkkrrrrrrr .... alguses arvasime, et midagi lihtsalt kuumenes üle vms, aga tuli välja, et starter on katki, nii et selleks korraks oligi ühel pool. Meid oli 15 inimest, aga vaid üks buss, kuhu mahtus maksimaalselt 9 inimest, nii et võis öelda, et meil oli "väikene" probleem ... see olukord ei olnudki tegelikult kuigi problemaatiline, pigem oli mure selles, et me olime otseses mõttes "in the middle of nowhere", sest me nägime vaid mägesid ning lõputuid mäeseljakuid valgete täpikestega ehk siis lammastega .... kellel silm vähegi seletab, siis te saate aru, et see pole just kõige parem koht, kus auto üles ütleb :):)

Õnneks oli meil süüa ja õnneks leidus seal suhteliselt lähedal siiski üks maja, kuhu Louis abi paluma läks, et saaksime selle bussi vähemalt tee äärest minema vedada. Panime meie bussi köiega teise bussi taha ning viisime selle Rodgeri hoovi seisma.
Roger ja tema naine olid meie jaoks tõeline kingitus, nad olid nii lahked ja kenad, Roger´ist sai sealtmaalt meie reisi väga oluline osa :)
Me viisime bussi tema juurde, nad pakusid "laagrisse jäämiseks" lahkesti oma aeda, aga kuna seal lähedal, u 2km kaugusel, pidavat mingi kämpingukoht olema, siis eelistasime siiski minna.
Osad meist mahtusid teise bussi, teine pool ehk siis meie hakkasime pimedas mööda seda teeserva minema ....

Peale õhtust koosolekut ....

Kell on 22:20 ja meie õhtune koosolek just lõppes .... teemasid oli päris mitu, alustades eelmise nädala kokkuvõttest, et kui palju kellelgi scholarship´i raha koos on ning lõpetades homme algava reisi ettevalmistusega.

All söögitoas on selline ovaalne laud, kuhu me kõik istuma mahume, nii et nagu päris ÜMARLAUD kohe.
Jan rääkis palju tiimitunnetusest ja üldisest hoiakust. Vastutusest ja aktiivsusest, sest see ongi nii mõeldud, et siin keegi ei ütle, et sina tee nüüd seda ja sina seda.
Jan ütles hästi:

"Everything starts with small things. Just open your eyes and spread your antens! Be active!"

Ta tõi hea näite, et kui me lõpuks DI-dena (developing instructor) Aafrikasse jõuame, siis selleks ajaks on ülioluline, kui aktiivsed me ise oleme ning kui palju ise näeme, tähele paneme, asju algatame.
Sest kui seal on projektijuht, kellel on valida, kas sama summa eest palgata üks DI või 4 kohalikku inimest, siis peame me millegagi ikka väga silma paistma, et projektijuht meid eelistaks.
Naljakas, ma olen selle Aafrika siin lendlehti jagades nagu täiesti ära unustanud ning kui ta täna selle teema üles võttis, siis nagu hakkas taas koitma. Just, täpselt, nii õige jutt - noh, eks selle rütmi kätte saamine võtab veel natuke aega.

Ühe lisatuluallikana hakkame fundraisimas käima ehk siis sisuliselt võtame need Aafrika ajakirjad, läheme tänavale ning püüame inimestele maha müüa. Tjah, see on parajalt nõme, sest Paia just rääkis, kuidas avalikes kohtades (nt kohvikud, kaubanduskeskused jne) ei tohi olla, sest sealt lüüakse kiiresti minema jne.
Jan siis küsis, et kes soovib proovida, sest kui lendlehtede jagamisega saavad kõik hakkama, siis tänavatel ajakirja müümine ei pruugi kõigile sobida. Ma panin ennast kirja ning eks siis järgmisel nädalal näha ole, kuidas mul läheb - hetkel olen nõus vist kõiki asju tegema.

Üks peamisi põhjusi (üks paljude hulgast), miks ma selle kogu programmi üldse ette võtsin, oli see, et muutuda kõikvõimalike reaktsioonide suhtes immuunseks. EI ei ole EI, lihtsalt räägi inimesega, selgita talle, tee komplimente, las ta tunneb end hästi ning hetke pärast ostab ta sinu käest mida iganes.

Kui ma selle teooria kasvõi osaliselt praktikasse saan rakendatud, olen päris tubli. Ja olgem ausad, kui ma suudan võhivõõrastele hakata tänaval mingit täiesti suvalist ajakirja pähe määrima, siis ... aga vaatame, ma arvan, et see on raskem, kui ma arvan.

Jan ütles raskete olukordade kohta hästi:

"Sky is the limit!"

Tõi enda kogemusest näite, kuidas ta oli Humana koolivaheaja programmi raames Taanis väikeste lastega mitu päeva kestnud rattamatkal. Mingil hetkel 2 pisemat (u 7a) lihtsalt ei jaksanud edasi sõita ning nad siis istusid terve tiimiga maha ja mõtlesid, mis nüüd saama peaks. Siis tuligi see "ava silmad ja siruta oma antennid välja, otsi kõikvõimalikke lahendusi" suhtumine välja. Nad olid arutanud, et mida teha ning keegi pakkus välja, et hääletame edasi, aga neid oli päris palju ja kõigil olid jalgrattad. Aga suur veok jäigi seisma, kuhu nad kõik koos oma ratastega peale mahtusid.
Sellised pisikesed lookesed, aga igaühes on väga sügav mõte sees. Seepärast mulle Jan meeldibki, et ta ei pea oma

Lisaks arutasime koosolekul igasugu muid teemasid, sest eesmärk on tiimisiseselt jõuda kõiki rahuldava lahenduseni, ühiste kokkulepeteni.
Läheme ju sedasi reisile, et ööbimise jaoks meil mingeid rahasid ette nähtud ei ole: magame kas bussides, võib juhtuda ka see, et saame nt katoliku kirikus magada. Mine tea, mis järgmised päevad toovad. Selle nimi ongi Open Weekend seepärast, et .. tjaaa, tahtsin mingi targa lause kirjutada, aga mõte kadus enne lõppu ära. Igal juhul nalja saab meil palju, kuigi tegelikult oleme ikka tõsised ka. Kui inimeste arvu ja bussides olevate kohtade üle arutasime, siis Louis ütles nagu muuseas:

"Jesus is also coming, he wrote me an e-mail last night, are you counting with him also?"

Sedasi ümber jutustades ei ole see üldse naljakas, aga sel hetkel oli see väga naljakas. Ausalt ka..... nii et nüüd tuleb päris mitu päeva pausi, sest me sõidame koos Jeesusega Shotimaale.

Kõik neli Eesti tüdrukut ...

Meie oma maja ees olevas pargis. Seal on väääga suur park koos tiigi ja paljude lindudega ning oravatega.

Naersime, et olen nagu tõeline moeröögatus oma siniste papude, kollaste pükste ja lilla jopega, aga eks see sisemine ilu on ju peamine.. he-he!

Pildil taga Kristi ja Kristina,

ees Kadri ja Kadi
..............................................

Huvitav, miks kõigil on jäänud mulje, et kõigi eestlaste nimed algavad K-tähega ??? :):)

............................................

Mina, minu ajutine kodu ja meie minibuss

Õppisingi fotode üles panemise ära, tuleb vaid süveneda, juhendeid lugeda ja ongi olemas.

Clothes & Shoes
Collection

Täitsa mina ise, lausa sama nägu ja puha :)

Suurepärane näide tiimitööst ....

Märkamatult ongi kätte jõudnud neljapäev .... noh, see oleks vist n-ö traditsiooniline algus, aga see neljapäev ei ole sugugi märkamatult tulnud tegelikult, õhtuti ei mäleta enam hommikutki, mis siis veel eelmisest päevast või nädalast rääkida :)

Hommik algas sellega, et tegime inimestest pipeline´i ja tühendasime bussi kottidest ära. Tjah, pipeline´is on neid kotte palju kergem ja kiirem ühest kohast teise liigutada. Sealsamas kõrval seisis valge mikrobuss, millel olid peal suured reklaamkirjas: "PIPELINE offer" ja me naersime, et me võime GAIA programmi uue teenuse välja pakkuda, pipeline teenused, kuna meil on hulk inimesi, kes suudavad ühtse tiimina tegutseda.
Minu jaoks oli see kõik mitmekordse tähendusega, aga seda on vaid hea ikka ja jälle tõdeda, et kõik taandub lõpuks ühtedele ja samadele alustele.

Täna saime varakult koju, sest meie piirkonnad olid suht lähedal äärelinnas, tavaliselt saame Meeting Point´is kell 16:00 kokku ja siis loksume tund-poolteist läbi Birminghami ummikute kodu poole, aga täna olime juba kell 16:30 kodus .... lasime kella, kedagi polnud majas - tavaliselt on alati vähemalt üks inimene kodus, kes teeb õhtusöögi valmis jne, aga täna oli mingi eriolukord ja kõik olid ära - helistasime ja nad ütlesid, et ei jõua varem kui kahe tunni pärast.

Mõtlesime juba, et väga lahe ... jõuame ühel õhtul varem koju, kõik 9 minibussis olevat inimest on väsinud, näljased ja annaks mida iganes, et kiiresti dussi alla saada, aga me ei pääse isegi majja sisse.... proovin siia varsti ka mingid fotod üles saada, sest muidu on mõndasid olukordasid ja kohti väga raske kirjeldada, aga me elame sellises tüüpilises Inglise pikas tellistes ridaelamus, kus naabrid on otseses mõttes teineteisega kiviseintega ühendatud.
Kui eest on uks lukus, siis tagumisse hoovi pääseb ainult alumise tunneli kaudu (mis on ka lukus) või siis läbi naabrite elamise.

Aga siin pole sellised inimesed, kes käega lööksid ja mõtleksid, et ah, mis seal ikka, ju siis passime kaks tundi.
Esmalt proovisime igaks juhuks kõik võtmed läbi, ei midagi .. seejärel katsusime maja ees olevaid aknaid - ei midagi. Tunnel oli hommikul kenasti lukku pandud, aga see oleks meid taha hoovi aidanud ja ehk on keegi tagumise ukse riivist lahti unustanud vms.
Ivo (Läti poiss) tõi minibussist kruvikeeraja ja veel midagi ning hakkas tunneli ust lahti muukima - natukese pusimise pärast see õnnestus. Üle kola ronisime taha hoovi, kuhu jõudes nägime siis, kui korralikud me hommikul olnud olime - kõik oli lukus.

Ainus lahtine aken oli meie toa teise korruse aken, mille ma hommikul täiesti lahti lükkasin, sest pesin eile õhtul masinaga pesu ning panin tuppa kuivama.
Aga see teine korrus oli ikka väga kõrgel, tassisime laua, tooli, mõtlesime, et Ivo saab Judita (pisikene Leedu tüdruk) sinna üles tõsta ja ehk ta ulatab aknani vms. Aga ei õnnestunud.

Käisime veel ümber maja nagu totakad, kuna meie lahtine aken oli ainus lootus, siis proovisime teise nurga alt uuesti .... sama laud, tool laua peale ... Ivo laua peale, Judita meie abiga talle kukile, seejärel astus Ivo, Judita kukil, laua peale oleva tooli peale ning kõik koos aitasime Judita ikkagi teise selle teise korruse serva peale, kust ta pääses aknani ja voilaaaa - saimegi koju.

Kadi pildistas kogu aja, nii et väga lahedad fotod tulid sellest loost. Naersime veel, et huvitav, kas kriminaale ka Aafrikasse vabatahtlikeks lubatakse. Judita on meie tänase õhtu HERO, kelle missiooni õnnestudes me kõik mega happy´d olime.

Nüüd teevad kaks inimest juba süüa, ülejäänud käivad ükshaaval (sorry, kakshaaval, sest meil on 2 dussi:) pesemas ja tegelevad oma asjadega.

Päev oli lahe, ses osas, et iga päev saan iseenda kohta uusi asju teada, et kuidas ma siis mingites olukordades reageerin.
Iga päev on omamoodi täiesti erinev - ilm oli taas mega ilus ja päev algas ka väga hea piirkonnaga, nii et esimese kolme tunniga olid mul pooled lehed juba pandud ning lubasin endale päris pika lõuna. Istusin kenasti maha, kirjutasin oma asju, sõin võileiba, nautisin ilusat ilma, sest olin nii kindel, et mis see siis ära pole, veel 3 tundi ja 1000 lehte pandud ja tund aega jääb veel üle ka.

Aga üle tee minnes ja nurga taga keerates algas lambist täielik tööstusrajoon: suured büroohooned, poed ja ei ühtegi poodi - kaardilt paistsid mingid nurgatagused tänavad. "Seal ikka mõni maja on!" mõtlesin, aga ei miskit, nii et poolt minu kaardist on ristikesi täis, mis tähistavad seda, et sinna pole leaflet´e pandud - ei olnud nagu mitte kuhugi panna. Vaatasin kella, see hakkas juba 14:00 saama, vaid 2 tundi oli aega ning mul oli mega patakas alles.

Korraks lõin juba käega, et ah, las ta siis jääb. Kui nii, siis nii. Aga siis võtsin kaardi uuesti ette ja minu piirkonnas oli jäänud üks nurgakene, kuhu tuli küll tükk maad kõmpida, aga kohale jõudes leidsin hulga maju, nagu tõesti hulga. See tundus kaardi peal väike tänavate puntrakene, aga kohale jõudes oli hoopis teine seis ja siis tekkis sportlik huvi, et kui nüüd poolteist tundi ennast väga kiiresti liigutada, et mis siis saab ... M-Robe´is panin mingid kiiremad lood peale, sest nii on lihtsam ka oma jalgu kiiremini järel vedada - see oli vajalik, sest selleks ajaks olin juba peaaegu 6 tundi järjest kõndinud.
Tegin ja tegin ja tegin, kell oli 15:40, kui ma viimase lehe ära panin, ise väga rahul .... :):)

Meil tuleb Study Weekend, mis tähendab, et erandkorras on meil kolm vaba päeva: reede, laupäev, pühapäev. Tiim on otsustanud selle Shotimaal veeta, nii et eks näis. Meil kõigil on iga nädal ette nähtud mingi kultuuriprogrammi raha, nüüd kulutame n-ö ette mõne nädala raha rohkem ära.
Kuna meid on 12+2 inimest teisest programmist kusagilt mujalt, siis läheme kahe minubussiga. Keegi ei tea, mis saab, sest meil pole nii palju raha, et kusagil hotellis/motellis ööbida, nii et tõenäoliselt magamegi bussides ... tjah, see programm lubaski ju vaid ühte:

"OOTAMATUSED ON GARANTEERITUD!"

Eks siis paistab, kuidas meie kolm päeva välja nägema hakkavad.

Vana hea kaustik ja pastakas ....

Täna olen oma vanasse heasse kaustikusse vist 3 lehekülge juttu kirjutanud, sest passimist ja ootamist oli vahepeal päris palju.
Seda juttu siia ümber trükkima ei hakka, eks need kaks asja peavadki teineteist täiendama, sest see kaustiku variant - olen ju 10 aastat sedasi kirjutanud ning ega ma siis sedasi üleöö ei saa maha jätta :):)
Roman teeb süüa ja kohe-kohe peaksid nad sarve puhuma, et kõik alumise korruse söögituppa sööma kutsuda. Tegelikult oli minu ja Paia kord, aga kuna me jõudsime täna nii hilja tagasi, siis ma pääsesin täna ..... meil on jah kohustused jagatud nii päevade kui ka maja piirkondade kaupa. Minu vastutada on sel nädalal näiteks see, et elutuba/telekatuba või kuidas iganes seda nimetada, korras ja puhas oleks, lisaks on vaja graafiku alusel nt hommikusöögi nõusid pesta vms.

Tänane päev oli ses suhtes lahe, et vähemalt ei sadanud. Aga minu piirkonnas olid vist pooled majad sellised suured ja treppidega, nii et iga ukseni jõudmiseks pidi esmalt 10-15 trepiastet pidi üles minema, seejärel jälle alla, värav selja taga kinni ja voilaaa, kõigi majadega sama jama ... ma arvan, et seda ei saagi ette kujutada, et mis tunne see. Seda peaks ise nägema ja kogema - noh, mitte, et see midagi eluks hädavajalikku oleks :D

Enne jäi kirjutamine pooleli, nüüd on juba nii õhtusöök kui Portugali keele tund möödas. Kell on 21:32, hiljemalt kell 22 läheme tavaliselt magama ära, sest äratus on kell 6:30 ning üldiselt oleme nii väsinud, et uinume otseses mõttes sekundiga - noh, mitte et magamajäämine minu jaoks kunagi mingi probleem oleks olnud.

Õhtusöök oli super hea: Roman tegi mingit huvitavat kastet sibula ja küüslaauguga ning kartulid oli ka kuidagi teistmoodi tehtud - ses suhtes on põnev, et igaüks toob endaga erinevad harjumused/asjad kaasa ja siin on äkki kogu selle kupatuse Meeting Point :)

Esmaspäeva tulemused ripuvad ka juba seina peal .... mul on kõige parem tulemus, kuigi ega see tulemus ei sõltu kuigi palju meist endist, noh, võib-olla natukene sõltub, aga suht masendav on mõelda, et käisin 1000 maja läbi ja sain vaid 23 kotti - enamikel oli alla 20 ehk siis 980 lehte on täiesti tühja jagatud. Aga kuna me ei tea, kust need kotid tulevad, siis paneme igale poole lehe - lihtne,kaugelt majale peale vaatadates ei oska prognoosida, kas siia on mõtet või ei ole mõtet, tulemus on 2 päeva peale lehe jätmist näha.

Meie äris on samamoodi, esmapilgul ei saa ju aru, kes on see õige. Ja me teame, et enamik läheb aia taha, s.t teed nii palju tühja tööd, aga samas teame ka seda, et kui teatud hulk seda tühja ja esmapilgul mõtetut tööd ära teha, siis ilmuvad äkki kusagilt mõned ÕIGED .... ja siis pole enam kahju, et see suurem osa tööst luhta läks.

Sest kui info on olemas, et see on normaalne, et äri käibki nii, et enamik tööd teedki lihtsalt seepärast, et teatud kriitiline mass läbi võtta ja sa tead, et enamik on valed inimesed, siis on kõik lihtne ja arusaadav. Noh, nagu meie leaflet´ing, ma tean, et üle 950 lehe panen otseses mõttes tühja.

Mäletan T lauset, et hommikuti sa ju ei karju oma kuuma tee või kohvi peale, sest sul on olemas info ja kogemus, et lõpuks see nagunii jahtub ja siis sa lihtsalt rahulikult ootad. See tõde kehtib absoluutselt kõikjal.
Täna tõmbasin oma mõtetes paralleeli näiteks majade ja koertega. Kuna vahetult enne meie tulekut oli kaks meie inimest koerte käest hammustada saanud, s.t koer oli uksepilu vahelt hambad näppu löönud, siis meile räägiti kümme korda:

"Keep your fingers, use pen or something, don´t put your fingers inside of the door!"

Ühesõnaga oli mul olemas info, et iga ukse taga võib olla grazy koer, kes on terve aja oodanud, et keegi ukse taha tuleks, et siis lataki vastu ust karata. Kuna mul on see info olemas, siis olen iga ukse taga selleks laksuks valmis - mõned korrad on sedasi juhtunud ka, et sisuliselt lükkan pastaka abil selle leafleti otse koera hammaste vahele, kuigi vahest ei hakka lolli mängima:)
Aga kui mul seda eelinfot ei oleks olnud, oleksin vist juba esimesel päeval shoki saanud .... aga kuna ma teadsin, et see on normaalne, et nii peabki olema, siis polnud paanikaks põhjust.

Ja kuna hommikul minibussis sõites jõudsin eile pooleli jäänud Dornani plaadi lõpuni kuulata, siis ka see loogika kehtib kõikjal. Nii äris, meie praeguses programmis ja kõikjal mujal ka...

Everything is very simple
You LEARN
You DO
You TEACH
You DUPLICATE

/Jim Dornan/

Meil ongi praegu lihtsalt see, et need, kes olid enne meid juba alustanud. Nad ise õppisid nende käest, kes siin enne olid. Seejärel tegid ise, nüüd õpetavad meid, s.t duplikeerivad oma teadmisi/kogemusi, et meil kogu see asi valutumalt läheks. Võib küll mõelda, et mis mõttes, leaflet´ing on selline asi, et mida siin õppida, aga see on metsik SÜSTEEM, mis siin taga on. Mis loogikaga erinevaid piirkondi läbi kammitakse, kuidas asjad on korraldatud, kes ja kuidas mille eest vastutab jne jne.
Kui ma sama loogikaga äri vaatan, siis saan aru, noh, me kõik oleme ju targad teoreetikud ... ma õppisin ja ma õpetasin, aga kuna see I DO jäi kasinaks, siis oli kopeerida vaid seda õppimist ja teiste õpetamist, aga sellest ei piisa ...

Et siis sellised mõttekesed minu peas täna enne magama minekut. Olen proovinud, et ma ei mõtle - kohati olen õnneks liialt väsinud, et mõelda, aga üldiselt ma veel ei saa ... see on see oskus, mida proovin lähiajal omandada, et oskaksin lihtsalt OLEMAS OLLA, ilma et mõteksin, mida kõike tegema peaks, teha võiks.
Õnneks või siis kahjuks on meil päevakava otseses mõttes minuti pealt ära sisustatud, nii et ega väga palju oma mõtete mänguruumi ei jäägi.

Ilusaid unenägusid!!!

VIHM .... :):)

Nii, sõnusin eile vist liiga palju ja liiga kõvasti, et Inglismaal on super ilus PÄIKEseline ilm, sest täna hommikul ärkasime 6:30 vihmapladina peale ... tjah, mis siin ikka rääkida. Suht raske on päev läbi õues kõndida ja lendlehti postkasti toppida, kui vihma muudkui sajab ja sajab. Kaart (igal hommikul saame paberilehe kaardiga, kus on konkreetse päeva piirkonnale ring ümber tõmmatud) oli mul nii niiske, et ma ei saanud enam läbi käidud tänavate servadesse neid jooni tõmmata, sest tint jooksis kohe mööda paberit laiali.

Piirkond oli ka selline poodide ja tehaste oma, nii et maju oli vähe - kõndisin palju maad maha, aga pooled lendlehed jäid järele, sest neid lihtsalt polnud kuhugi panna.

Õnneks jõudsin eile arvutist M-Robe´i päris palju muusikat ja N-21 plaate panna, nii et ses suhtes oli mul lahe päev. 5 tundi, noh, seni, kuni aku tühjaks sai, oli mul muusika ja plaatidega sisustatud.
Hommik alga sellega, et sõitsime minibussiga tund aega kuhugi Birminghami äärelinna, nii et jõudsin ühe Jim Dornani plaadi peaaegu lõpuni ära kuulata. Vaatasin seda metsikut hommikuliiklust - meie liikusime õnneks "õiges" suunas, aga äärelinnadest kesklinna suunas oli vist ikka mingi 15km pikkune ummik päris kindlasti. 4-5 rida tuli linna sisse ja auto oli autos kinni. Hullumaja, mis ikka toimub .....
Eks Kiyosaki aitas mind ka täna väga palju, sest päris mitu korda oli tänase koerailma tõttu selline siiber ees ja tekkis küsimus, et milleks seda kõike vaja on.
Aga just sel ajal ütles Kiyosaki minu M-Robe´is

"You must learn how to sale!"

siis tuli jälle hea tunne tagasi, sest eks me ka ju müüme, sest kuigi enamikel juhtudel ei ole vaja inimestega rääkida, tuleb päris tihti ette, et peab neile ikka selgitama, et mille kuradi pärast peaksid nad oma riided/jalanõud just meile andma.
Proovin ühel õhtul selle "Financial Intelligence" plaadi uuesti ette võtta ja sõna-sõnalt ümber kirjutada, sest see on VÄGA VAJALIK, lausa elutähtis materjal. Olen seda plaati nii mitmeid kordi kuulanud, aga täna sain taas nii häid mõtteid ning nii palju julgustust juurde. Thank you Robert :D

Õhtul, kui juba lõpetama hakkasin, tuli siiski ka päike välja, nii et lõpp hea, kõik hea. Minu Meeting Point, kust minibussi mind peale pidi võtma, oli ühes väikeses tupiktänavas matusebüroo kõrval.
Kuna ma jõudsin varem kohale ja olin mega väsinud, aga meie buss jäi natukene hiljaks, siis käisin üle tee olevast LIDL´ist läbi. Leidsin oma kotist ühe poundi ja selle eest sain täpselt mingi pisikese "Energize" raamatukese, mida siis seal maas istudes lugesin (päike oli selleks ajaks asfaldi ära kuivatanud:).
Mingid inimesed vaatasid mind ja ju ma siis jätsin seal matusebüroo kõrval maas istudes lugedes, endal vihmajope kapuuts peas, sellise kahtlase mulje, et üks vanem must naisterahvas tuli nii kenasti minu kõrvale, pani käe õlale ja küsis: "Are you alright, is there somehow we can help?" Vaatasin üles, naeratasin talle ja ütlesin: "Thanks for asking, but I am just waiting for my friends!"

Ei midagi erilist, mingi pisiasi, aga kuidagi hea tunne tuli hinge, et nii armas, kui keegi sedasi tähele paneb ja hoolib. Eks kohati tänavanurga peal oma kaasatehtud võileiba närides tuleb küll selline tänavalapse tunne peale, aga olen siiski seda meelt, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks:)

PÄIKEseline PÄEV - Why versus Why not!

Kui keegi mulle täna ütleks, et ah jaaa, see Inglismaa - udune ja hall ja sombune, siis ma julgeksin päris kõvasti vastu vaielda.

Täna oli super ilus ilm, nagu tõsiselt ilus - päike paistis terve päeva, sooja oli vähemalt 18-20 kraadi. ...täna kasutasin seda Jani öeldud lauset palju, et

"Take your time to enjoy the views!",

...sest lisaks ilusale ilmale olid tõesti ka ilusad vaated, nii looduse kui majade osas - olime täna rikaste linnaosas, mega palju väääääga ilusaid maju väääääga ilusates kohtades.
Alustasime kell 8 ja kell 16 olime taas kokku lepitud kohtumispaigas ning nüüd on mul olemas kogemus, mis tunne on ära jagada 1000 leaflet´i :):) ...kujuta ette, 1000 majapidamist läbi käia, noh, läbi käia on selle kohta liialt palju öeldud, aga 1000 majapidamise ukse tagant läbi käia. Kusjuures mul jäi aega ülegi, nii et tegin kokku vist 3 pausi - üks nendest oli eriti ilusas ja suures pargis, kus üks mees mängis golfi, kaks naist treenisid oma koeri ning ülejäänud park oli inimtühi. Ah jaa, siis olin mina ka - pargipingi peal pikali ja jalad taeva poole - mu jalad olid mulle selle eest väga tänulikud ja peale seda oli taas inimese tunne :)

Kilomeetreid tuleb päevas keskmisest 20-30, nii et päris korralikud "pisikesed" jalutuskäigud. Nädalas käime jala maha seega vähemalt 100 km ning kuus 400km ning 4 siinoldud kuuga seega ümmarguselt 1500 km

....uuuhhh, see kõlab nagu natuke jubedalt.
Autol vaadatakse enne ostmist läbisõitu - me täna tagasiteel minibussis naersime kõhud kõveras, et 4 kuu pärast ei ole me enam müügikõlbulikud, sest oleme liialt palju "läbi sõitnud".
Aga nende kottidega on jah sedasi, et meie paneme postkasti või siis anname inimese kätte lehe teataega, et kahe päeva pärast korjame tema koti peale.
Olen seda rääkimise asja ka natuke soravamaks saanud ning mul on lausa hea meel, kui keegi kohmitseb kusagil ukse vahel või aias või auto juures, sest siis saan öelda, et tema enda aeg on kindlasti liialt väärtuslik, et seda ebavajalike riiete ja jalanõude äraviimise peale kulutada ja blaaa-blaaa, muud juttu ajada:)

Enamik inimesi on uskumatult sõbralikud ning üldjuhul on sedasi, et mida ilusamas majas keegi elab, seda avatuma ning lahkema inimesega on tegu.

Töätamisele vaatamata raha nagu polekski olemas, sest majapidamiskulud lähevad sealt teenitud rahast maha (meie kõigi elamine ja toit) ning ülejäänud raha arvestatakse otse scolarshipiks ehk siis minu Taani koolis olemise õppe- ja elamise maksuks.

Mul siin RAHA VAJA EI OLE ning RAHA kui sellisega pole ma juba mitu päeva kokku puutunud ega puutu ka.

..ma ei kanna isegi rahakotti kaasas - omamoodi lahe ja kummaline elu.
Ning raha pole ka põhjus, miks ma siin olen - põhjus on selles täiesti teises keskkonnas, selles rahvusvahelises seltskonnas ning saadavates kogemustes.

Selle kogu eelneva jutu võtab minu meelest suurepäraselt kokku sõnum, mida ma ühest kirikust mööda jalutades nägin:

Why God
............
but Why NOT
................
See you on Sunday !!!

Sedasi saab ju kõige kohta öelda.
Kristi, miks sa üldse ronisid sinna Birminghami?
Aga miks mitte?
Miks sa üleüldse neid ridu loed?
Aga miks mitte?
Miks ma peaksin seda äri tegema?
Aga miks mitte?
Milleks üldse elada?
Aga miks mitte?

I quess I made myself already clear enough......:):)

PÜHAPÄEV

Olukord on üllatavalt hubane ja igas mõttes kodune. Õhtusöök on meil kõigil ühine, s.t graafiku alusel teeme kõigile korraga süüa. Hommikul sööb igaüks seda, mida ise soovib ja on harjunud sööma. Lõunaks teeme endale lunch-pack´id kaasa.
Iga kell (kui me majas oleme) on kõik asjad (2 külmkapitäit süüa + kõik muud toiduained) meie käsutuses. Tee, kohv, küpsised, õunad, leivad-saiad, jogurtid, krõbinad ... whatever, ses suhtes elame ikka väga hästi.
Tänane ehk siis pühapäevane hommikusöök oli kell 8:30. Seejärel 9st 10ni oli tund aega ühist koristamist - terve kolmekordse ridaelamuboksi suurpuhastus.
Kuna meid on päris palju ning igaühel on vastavalt graafikule oma piirkond, siis see läheb kiiremini ja valutumalt, kui ma ettegi oskasin kujutada.
Toad korras, algas meie study-day. Jan (meie õpetaja-tema kohta on pikemalt kirjas eelmises sissekandes, mega kogemused ja uskumatu hoiak:) tegi ettekande teemal

"Environment and Global warming",
peale seda vaatasime samateemalist väga head filmi.

Õhtul kella 17ks valmistasime riikide kaupa, kust me ise pärit oleme, ettekanded teemal

"Fresh water and global environment in our country"

Ühesõnaga on selja taga igas mõttes väga hariv ning mitmekesine päev, kusjuures me polegi majast välja saanud, aga sellest pole hullu, sest kõigil tööpäevadel oleme anyway terve päeva õues, nii et värske õhu puuduse üle ma küll kurta ei saa.

Alguses oli see natuke ehmatav, et mis mõttes - kõik on juba kauem olnud, miks meid kui täiesti uusi natuke teisiti ei kohelda, asju rohkem ei selgitata jne.
Aga see ongi vist õige - viska vette ja küll ujub välja. Ise oleme teisi kõrvalt vaadanud, ise küsinud ja pärinud, sest teame, et muudmoodi lihtsalt ei saa hakkama.

Ise asju/olukordi läbi kogedes tulebki teadmine, kuidas vaja teha !!!

Eks seda üritab T. meile äri osas ammu rääkida, et teooreetilisest arengust pole kasu, kui praktiline pool järele ei tule, sest tegelik oskustase tuleb ikkagi ise asjade läbi katsetamise teel.

Siiani oli see vaid tark lause, mida muudkui ette ja taha korrutada oskasin, aga peale laupäevast tööpäeva, kus meid koheldi täpselt nagu vanu olijaid - anti asjad kätte ning voilaaaa, laske käia - korra oli jube tunne, et mis mõttes, miks keegi mind ei õpeta, minul kõrval ei ole, ma olen teist päeva Inglismaal ning te soovite, et ma oskaksin seda kohe teha .... aga kui nägin, et meie firma minibuss sõitis minema, seisin üksinda keset tänavat, siis sain aru, et olen järel vaid MINA ISE ja on vaja tegutsema hakata.

Minu uue TÖÖ esimese päeva muljed ....

2. päev
6. oktoober

Esimene tööpäev on selja taga ... kuigi on laupäev ja tegu on pooliku päevaga, sai pildi ikka päris selgeks, et mida siin siis ikkagi TEGELIKULT teha tuleb :)

Enne aga lühidalt eilsest. Rong jõudis kenasti Birmingham New Street Station´isse. Helistasime ning Lena tuli meile vastu. Keskealine, väga sõbralik, jutukas, pikka kasvu ja Rootsist pärit. Need olid omadused/tunnused, mis peale esmamuljet ja lühikest vestlust minule meelde jäid.

Majja (3-korruseline ridaelamuboks) jõudes kohtusime ülejäänud inimestega, kes istusid just parasjagu õhtusöögilauas.

Eesti tüdrukuid on kokku lausa neli. Enne meid olid kohal Kristina ja Kadi. Eile saabusime siis ka meie: Kristi ja Kadi, nii et ülejäänud inimestel on tunne, et kõigil Eesti tüdrukutel on K-tähega algav nimi :)

Lisaks on rahvast Lätist, Leedust, Tsehhist, Slovakkiast, Portugalist. Kokku on meid 13, kellest vaid 3 on poisid. Aga eks inimeste kohta oskan juba õige pea pikemalt kirjutada, sest praegu olen kõigiga vaid väga põgusalt suhelnud.

Viisime asjad trepist üles teisele korrusele oma tuppa – pisikene tuba koos kahe nariga. Igaühel on oma riidekapp ning koiku, kus magada. Nagi ei ole hirmus, sest olen ju pool oma elust naris maganud, nii et ses suhtes on hea kodune tunne.

Esmamulje toast ja elamisest – täiesti elatav ja normaalne, ei mingit üleliigset luksust, aga ka ei midagi hullu.

Läksime alla tagasi ning istusime lauda, nagu oleks vanaemale või heale sõbrale külla läinud vms – söögiks oli keedukartul, ahjus tehtud kala aedviljadega ning salat, kuigi peale tervet päeva peaaegu söömata olemist oleks igasugune toit päris hea olnud.
Peale sööki tutvustati minule ja Kadrile programmi, räägiti, näidati natuke ning öeldi, et hommikul läheme koos teistega välja ning saame ise näha, mis see endast kujutab.

Kui ma kuulasin Jani rääkimas, siis see jutt tundus nii loogiline ja nii õige, et ma tundsin esimesel õhtul: "MA OLEN ÕIGESSE KOHTA SATTUNUD!"

Ta on mega sümpaatne 57 aastane meesterahvas, kes on reisinud oma elu jooksul 51 riigis ning see, kuidas ta räägib, kuidas ta käitub, mismoodi reageerib - meenutab väga paljuski Toivo hoiakut, nii et sellelt mehelt on mul igas mõttes väga palju õppida ja selle üle on mul siiralt hea meel :):)

Siin ei ole alluvaid ega ülemusi – me oleme siin, sest vajame Taani koolis õppimise jaoks raha, nemad on siin selleks, et aidata meil seda teenida. Väga lihtne!
Lisaks töötamisele hõlmab Gaia programm ka igaõhtuseid koolitusi, nagu portugali keele tund, erinevad presentatsioonid, vestlusringid jms.
Me elame kõik koos, ühiselt koristame, teeme süüa, hoolitseme terve majapidamise eest, teeme tööd ja kõik tulu, mis kuludest üle jääb, tuleb ka meile endale. Mida rohkem teeme, seda kiiremini saab eesmärk – Aafrika programmi raha – täidetud.

Majapidamine toimub küll meie enda tehtud graafikute alusel, aga väga rõhutati, et siin ei ole kedagi, kes meie eest midagi ära teeks, nii et kui midagi silma hakkab, siis tuleb ise otsast pihta hakata või teha suu lahti ja rääkida.

Töö kohta ütles ta kenasti, et see ei ole alati lihtne, aga mida rohkem me lendlehti laiali jagada jõuame, seda rohkem ka kotte (riided,jalanõud) saame, nii et tuleb jõuda võimalikult paljude majapidamisteni.

Teisalt oli jällegi väga lahe slaid, kus oli foto mäenõlval võileiba söövast poisist, kelle kõrval oli suurelt kiri: „Take your time to enjoy the views!“ ehk siis „Võta aega, et vaateid nautida!“

Ühesõnaga, me oleme ise oma aja peremehed, aga kuna me teame, et me oleme siin ikkagi eemärgiga teenida programmi jaoks vajalik raha kokku, siis on meil mõistlik kasutada seda siinoldud aega maksimaalse efektiivusega kasutada.

Teooria teooriaks – hommikul ärkasime koos teistega, meile anti 1000 lendlehte kaasa, istusime meie minibussi, sõitsime kuhugi Birminghami äärelinna, mulle anti minu tänase päeva piirkonna kaart kätte ja hopsti, olingi äkki üksi keset tänavat. Bussis jõudsin tegelikult mõned päevad kauem olnud Kadi käest uurida, et mis ja kus ja kuidas, aga sisuliselt on siin see loogika, et küll sa hakkama saad, mine, katseta ja tee omad järeldused.

Nii palju meid siiski nii eile kui täna hoiatati, et „Keep your fingers!“ ehk siis hoidke oma sõrmi, sest päris mitmel inimesel on koerad viimasel ajal näppudesse kinni hakanud.

See oligi põhjus, miks ma otsustasin kõiki neid lendlehti pigem pastakaga sealt uksepilust sisse toppida.

Kuna täna on laupäev, siis oli meil vaid kella 13ni aega ning minu esimese päeva tulemus on 450 lendlehte ehk siis 450 maja, mille postkasti sai kollane lehekene teatega, et kogume esmaspäeval nendele mitte vajalikud riided ja jalanõud peale. Noh, eks seal on veel ühtteist kirjas muidugi, aga see oli nagu peamine.

Alguses seisin seal keset tänavat, ma teadsin teoorias, kuidas leht vajadusel kokku murda, kui uksepilul on need mustad harjased ees (enamikel on kusjuures) – postkaste on siin ülivähe, enamikel on ustepilud, ja see teeb meie töö tegelikult päris keeruliseks, sest esmalt on enamikel majadel ees aeg koos väravaga ja teiseks on sadat sorti erinevaid uksepilusid olemas– praeguseks olen tänase jooksul rohkem väravaid avanud ja kinni pannud kui siiani oma elatud 23. aastaga.

Vaatan väravat kui sellist ja ust kui sellist ning uksepilu kui sellist sootuks teise pilguga.

Kuna ilm oli ilus, siis oli tegelikult päris mõnus kõndida. Kaart oli kogu aeg näpu vahel, sest pean oma piirkonnas märgistama selle ala, kus ma täpselt käisin, et auto teaks kahe päeva pärast sama maa läbi sõita ja tekkinud kotid kokku korjata.

Eks vahepeal tekkis küll tunne, et mida kuradit ma teen – käin ukse tagant ukse taha ja kannan lendlehti laiali, aga seda ma ju ise soovisin – midagi totaalselt teistsugust ja tundub, et selle olen ma ka saanud.

Üldine statistika ütleb, et kui 1000 lendlehte ära panna, siis on hea tulemus, kui tuleb umbes 30 kotti, aga sageli jääb see 10-20 vahele ehk siis 970 lendlehte visatakse prügikasti ja vaid 3% inimestest arvab, et miks mitte endale mittevajalikud riided ja jalanõud ära anda.
Enamik tööd paneme seega täiega tühja, aga kuna me ei tea, kes selle ideega haakub ja soovib oma asjad jalust eest ära anda, siis peame kõigile lendlehe postkasti panema.

Osade kastide peal on muidugi kiri „No leaflets!“ ja sinna me muidugi ka ei pane.

Osades kohtades lõugavad koridoris koerad ja osad teevad ukse lahti ning annavad selle lehe tagasi, et pole vaja. Ühes kohas hoidis väike laps mul teisel pool ust seda pilu kinni, nii et sinnapaika see maja jäigi. Teises kohas tegi keegi nalja ning ootas, kui hakkasin seda lehte sealt pilust sisse panema ning haukus ise nagu koer – kahju, ju tal pole siis koera, et peab ise ukse peale haukuma:) Ok, nali naljaks, aga tunnen, et selle suhtumise olengi ärist kaasa saanud – see on tema probleem ja mul on temast vaid kahju, et ta peab koera kombel seal ukse taga haukuma, et omast arust mulle midagi öelda. Samas on paljudel kindlasti minust kahju, et sedasi ukselt uksele käin ja õigus on meil mõlemal.

Naljakas oli see, et samal ajal, kui ma seal kõndisin ja kõndisin ma tõesti palju. Samal ajal kuulasin, kuidas Hans Nusshold oma plaadi peal räägib

„Deadline is not important, you can change it, the GOAL IS IMPORTANT!“

Mõned inimesed vaatasid ikka väga viltu ning ma mõtlesin endamisi: "KUI TE VAID TEAKSITE!!!!" aga peamine ongi ju see, et ma ise teaksin

Aga enamik inimesi on väga sõbralikud, nii mõnelgi korral oli keegi värava peal või toimetas aias ning eks ka siis kõnetasin kenasti: „Good morning Sir/Madam. Good opportunity. If you have any clothes or shoes – don´t through them away, we´ll pick up on Monday and you can help someone!“

Noh, see jutt varieerus natuke, aga mõte oli sama. Ise samal ajal naeratasin – noh, nagu müügimees ikka ning mõtlesin lausele: „Kogu elu on müük!“ kui geniaalne ja õige lause see on ja kui palju on võimalik sellisest pealtnäha täiesti nõmedast ja mõttetust tegevusest õppida.