Tulin just trepist üles ning pilk jäi pidama põrandal lebaval ajalehel, kus ilutses suur pealkiri "How many lovers in a lifetime is too many?"
Artiklis on vastakuti pandud 2 tuntud naist. Üks monogaamia pooldaja, kes arvab, et sekspartnereid ei tohiks elus olla rohkem kui tõsiseid suhteid, teise naise eesmärk on oma elu jooksul magada vähemalt 1000 mehega ? Well, mis seal ikka, vabad inimesed vabal maal:)
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada - jap, kuigi just nagu hakkas huvitavaks minema... sorry, back to boring:D
Eile, peale blogi kirjutamist, muude asjade juurde asudes, tekkis silme ette omapärane paralleel.
Kõik, kes on kunagi telekamängu mänginud, saavad loodetavasti aru, mida ma mõtlen. Tänapäeva inimesed kasutaksid muidugi sõna "arvutimäng", aga ses osas olen ma iganenud tegelane ja kirjutan sellest musta ja punasega UFO kujulisest, kahe puldi ja püssiga telekamängust:)
Super Mario on telekamäng, mille erinevaid versioone u 15 aastat tagasi päris palju ja sageli mängisin. Kui kõik elud otsa said, siis viskas mäng tagasi algusesse. Kui jõudsin natukene kaugemale, õnnestus jätkata kuskil poole distantsi peal jne jne ... sedasi, kuni võiduka lõpu ning järgmise levelini.
Samas oli ju see, et tagasi algusesse kukkudes läks sama tee läbimine, mis just läbi tehtud oli, oluliselt kiiremini ja valutumalt, sest kogemus oli olemas ning oskused (loodetavasti) paranenud :)
Ja nii see mäng edenes: alustasin, möllasin, sain surma, ilmusin uuesti ... kord esimesel kolmandikul, siis poole peal, siis vahetult enne lõppu ... kuni lõpuks oli võidukas lõpp!
Isegi, kui vahest mõni juhe tuli kuskilt lahti või lõi mingi errori ette, et sorry, palun uuesti, siis polnud probleemi see Super Mario kiirelt ning valutult, peaaegu lenneldes ja ühe hingetõmbega, uuesti finishisse tuua.
*
See on tõenäoliselt sarnane tunne, mis inimestel, kes on näiteks arvuti kõvaketta kokku jooksutanud või mingil muul loomingulisel teel kaua nikerdatud töö igaveseks kaotanud. Peale viha ja ahastuse lahtumist uuesti tööle asudes, tuleb välja, et asi saab kaks korda kiiremini valmis kui esimesel korral ning võimalik, et tulemuski saab oluliselt parem !
Muidugi on nii Super Mario kui dokumendi kaotamise puhul võimalik ka see, et neid teisi kordi ei tule. Kes ikka viitsib ühte ja sama asja mitu korda teha! Milleks?
*
Mulle meeldib elust mõelda kui ülespoole liikuvast spiraalist. Et sarnased teemad ja olukorrad kordavadki end ikka ning jälle, ainult et ideaalis toimub see erinevatel spiraali tasanditel ning seega peaks ka meie ise spiraali mööda ülespoole liikuma.
Pidevalt iseendaga võrreldes paremaks saama ja seega ka neid olukordi - isegi, kui need on peaaegu samad, mis varem-, teistmoodi lahendama.
Muidu jääb kõik ühe tasandi peale pöörlema, pea hakkab ringi käima ning varem või hiljem tekib tunne, et ei saa ei edasi ega tagasi ning see on tõsi.
*
Hakkasin järgmist lauset kirjutama sina-vormis, et kui sina tunned .... siis, et kui me tunneme ... ning samal ajal meenus, et mida iganes me kellele teisele nõuandena välja käime, on see tegelikult asi, mida meil endal vaja kuulda võtta !!
Seega kustutasin need lause algused ning kirjutan ikkagi mina-vormis. Nagunii mul praegu selline me-myself & I periood :))
*
Nii et järgmisel korral, kui ma tunnen, et f.. k, elu on ikka hullult ebaõiglane - olen ju uuesti sealsamas, kust kunagi ammu alustasin, milleks siis üldse kõik see vahepealne tõmblemine ?! Tegelt tasub ikkagi natukene hoolikamalt ringi vaadata - äkki on mäng nimega "Elu" mind siiski esimese veerandi või lausa poole peale tagasi "lubanud"?
Samamoodi tasub rõõmustada ning enda üle uhkust tunda ka siis, kui ongi peaaegu sama teema ja vaja nullist alatada, sest sel korral kulub oluliselt vähem aega ja energiat selle läbimiseks - järelikult oli lihtsalt double (või double-double:) check, et jap, see õppetund on omandatud, next level please ! :)))
No comments:
Post a Comment