Tähistaevas

Bänkämp 2010 lõppkontsert. Noored ja muusika, nende bändid ja koolitajad. Paljud esinejad vaid 2 päeva kokku mänginud, enamik laulude sõnad vähem kui 48 tundi vanad.
Tulemus sai väga hea, oluliselt parem kui eelmisel aastal, kuigi eks täna kuulasin/vaatasin kindlasti vähe teise pilguga ka seda asja - oluliselt teadlikumalt ja osavõtlikumalt :))
Nii huvitav jälgida ju, et kes proovis peale eilset lavalise liikumise loengut oma keha, käsi või jalgu kuidagi aktiivsemalt laulu taktis kaasa nõksuma panna või kes lauljatest püüdis selle tulemusel rohkem publikule laulda jne.
Nii või teisiti väga kiiduväärt üritus see Bändkämp meie pisikeses Lihulas, nii et müts maha Indreku ees, kes selle eestvedamise ja mässamise juba teist aastat järjest ette võttis.
Ei ole just igapäevane nähtus, et kohalikel noortel muusikahuvilistel on võimalik õppida sellistelt professionaalidelt, kes selle laagri raames siinsamas kohapeal olid ning seda kõike läbi viisid.
*
Vahest ma ikka imestan ning mis seal salata - lausa kadedusega vaatan kõrvalt -, et kuidas Indrek tahab ja viitsib ja jaksab. Teisalt jällegi, põhjust ei ole vist vaja üldse kaugelt otsida. Kui ta selle asja sees on, siis tundub teda kõrvalt vaadates, et ta on nii omas elemendis ja niisuguse asja jaoks justkui loodudki.
Millise? Aga sellise, kus ta jookseb, möllab, mässab ja asjatab ringi. Kus fotokas on ühes peos, telefon teises - samal ajal keegi ta kõrval või selja taga oma jutujärge ootamas, et millegi kohta küsida. Lisaks on ta jõudnud hingetõmbepausi ajal ürituse Facebooki wall´ile miskit postitada ning sõpradega mõned laused vahetada.
*
Vähemal või rohkemal määral oleme oma olemuselt tõenäoliselt kõik "VURR-inimesed".
See väljend on mu sõnavarasse tulnud, kuna isa kutsub mind vahest vurr-inimeseks, et kui ma parasjagu kiiresti ei keerle või miski/keski väljastpoolt mind keerlema ei pane, siis mu hoog raugeb ning ma kukun ümber - täielikult ! Mäletate ehk veel seda vene-aegset mänguasja, kus üleval oli nagu mingi pumba moodi värk, mida tuli mõned korrad alla vajutada ning siis vurr pani tükk aega non-stop mööda tuba ringi.
See on see, et inimene on nagu vurr - kui juba liikuma saab ja hoogu aina juurde anda, siis vurr keerlebki metsiku kiirusega ning ei tule selle pealegi, et mitte keerleda.
*
Kes keerleb, kuna talle endale see meeldib, kes lihtsalt inertsist, et teisiti nagu ei oskagi - samas, kui see väline surve või olukord, mis kogu aeg (kas siis tahes või tahtmata, vahet ei ole:) hoogu juurde andis, otsa saab, siis vurr kukub ümber ning jääb sinna maha lamama .... ootama uut korda, et keski/miski taas hoo sisse lükkaks.
Kes lamab hetke, kes pool igavikku - oleneb :D mõned oskavad kindlasti end ise tagasi püsti upitada ning ei vajagi kõrvalist abi, julgustust, survet ega toetust - vahet ei ole, nemad on nemad ning teevad oma asja.
Mõni on kogu aeg ja terve elu vurr, teine inimene vahest harva, kolmandale ei meeldi üldse kiiresti ringi keerleda ning ta eelistab pigem vaikselt oma asju nokitseda ning mitte mingil juhul kiiresti ringi toimetada.
Kõik variandid on täiesti ok - peaaasi, et igaüks ise rahul on. Ma ei tea, kas tõesti nii suur osa on rahul või on nad liialt hõivatud, et üldse midagi mõelda?
Või on see tõesti vaid vähemuse "privileeg", et sedasi edasi-tagasi ja kolmandat pidi neid asju oma peas heietada ning püüda mõista isennast ja maailma enda ümber, saades ikka ja alati lõpuks vastuseks, et kõik oleneb sellest, kuidas ja millise nurga alt "vaadata"? heh, pikk ja lohisev, mitte-midagi-ütlev lause sai kokku. Kõlab väga minulikult, nii et :D
*
... kui palju tähti on selles meie augustiöö taevas. Sõitsin just hästi aeglaselt kodu poole, lasin autoakna alla ja imetlesin seda lõputut avarust, mis viib ei tea kuhu - kuhugi minema siit :D
... ning kõik peas olevad mõtted tundusid nii mõttetud selle mõõdetamatu avarusega võrreldes. On miski nii suur ja avar ja lõputu ning siis on üks pisike punane auto, kus sees üks veel pisem inimene, kes vahest arvab, et tema peas toimuv on maailmse tähtsusega - jeee, right :))
Ja siis on koju sissesõidutee, kus ootab saba liputades inimese kõige truum sõber - koer.
Ei ole vahet, et kell on peaaegu 3 öösel, see ei muuda midagi. Pole oluline, et see pisikene inimene pühendab koerale vaid mõned hetke, silitades korraks ta pead ning võttes vastu tervituseks üles tõstetud parema käpa ... kogu koera olek ja iga tema keharakk annavad üheselt mõistetavalt edasi seda siirast rõõmu ning heameelt ja tingimusteta armastust.
Ta elab ju alati siin ja praegu ning siin ja praegu ei ole enam olemas asjaolu, et keegi temaga eile jalutamas ei käinud. Samamoodi ei eksisteeri tema reaalsuses ka muret homse pärast. Pole sepitsusi ega kahtlusi, spekulatsioonidel põhinevaid hirme, et mis siis, kui .... ja kui see ära võtta, siis jääbki alles puhas rõõm lihtsalt olemas olemisest - asi, mida meil, pisikestel inimestel, oleks nii väga vaja õppida.
*
kuna see tänaöine jutt on juba selline hüplik, et noored ja muusika ja bändkämp ja vurr ja inimkond ja tähed ja koerad ja inimesed, siis on täiesti sobilik siia lõppu öelda, et kell on 4:09. Minu äratuskell ütleks seepeale kena ja selge häälega: "Kell on neli, null üheksa, aeg on äragata!" aga äratuskella helin on hetkel veel endiselt minu jaoks võõras teema ning see on ka põhjus, miks sellisel kellajal muretult arvutiklaviatuuri klõbistan, sest nagu Smilers laulab: "Pole vahet, et mis homme tuleb, mida kõike tulevik toob ... " hmm, eks ikka nats on küll vahet, aga need sõnad tulid mulle praegu pähe, nii et mis ma teha saan?
Ning see omakorda tuletab meelde ühe Saksa hipi-hääletaja lause, mis ta mulle alles hiljuti ütles: "If you want to see God laughing, make plans!" ehk siis emakeeles lihtsalt öeldes: "Kui sa soovid Jumalat naerma ajada, siis tee plaane!"
Täna sattusin ühe inimesega juttu ajama, keda ma olen eluaeg teadnud, aga kellega pole kunagi lähemalt kokku puutunud.
Hästi veider ja huvitav, kuidas mõne inimesega esimesi lauseid vahetades on tunne, nagu teaks teda juba väga kaua aega ning tundub nii loomulik, et mõistsime teineteist justkui poolelt sõnalt ... nii üks on see keel, mida me räägime ning maailmanägemus, millest me räägime !!?
*
Kui juba poolest elust rääkida siis sattusin laka peal asju sorteerides oma pisikese roosa märkmiku otsa, mille olen 13-aastaselt ehk siis täpselt 13a tagasi täis kirjutanud. Hmmm, ütleme nii, et vahepealset aega nagu polekski olnud. Nii elutark väikese inimese jutt, mis ei kõla üldse kui lapse jutt ?
Suu jäi päris lahti, kui leidsin lisaks mõned leheküljed, mis olen 9-aastaselt kirja pannud. Nii siiras ja vahetu kirjastiil, mis tungib otsejoones kuhugi hingesügavusse. Olgu selleks siis süütu jutukene, kuidas leitud linnupoeg, kelle plaanisime lendama õpetama, juba järgmisel päeval hinge heitis, või siis eraldi sektsioon murede jaoks, kust lehed on välja rebitud ning sama märkmiku kaane vahele peidetud, et keegi neid lugema ei satuks.
Nii isiklik ning delikaatne oli see teema too aeg selle 9a tüdruku jaoks ning silmi üle nende ridade lastes on mul tunne, et aeg on ikka tõesti veider nähtus ning vähemalt sama veider on see, kuidas ja kui palju need lapsepõlve kogemused ja see läbi tekkinud emotsioonid meid kogu ülejäänud elu vähemal või suuremal määral mõjutavad.