Miks? :)

Miks võtab nii kaua aega, et saada selleks, kes ma tegelikult juba ammu olen?
Miks on vaja maha käia nii palju maad, et jõuda sinna, kus ma juba ammu olin?
Miks on vaja teha nii palju vigu, et õppida seda, mida ma juba ammu teadsin?
Miks on raske lubada endal teha seda, mida ma olen kogu aeg tahtnud teha?
Miks on tõelised lahendused ja vastused nii ilmselged, et neile on raske kuuletuda?
Miks olen kauge silmapiiri tagant valget laeva oodates enda sees ja jalge ees olemasoleva otsa vaid põgusalt koperdanud?
Miks ei ole ma varem näinud oma nina alla, iseenda sisse?
Miks on lihtsam kahelda ja araks lüüa - isegi, kui miski tundub ainuõige?
Miks on alatu tänamatus kiirem ja käepärasem, kui tähenduslik tänulikkus?
Miks on loogilisem olla uskumatu, kui see, kes usub?
Miks ootas raamat, mille sõnumit mul oli nii väga vaja kuulda, palju aastaid, enne, kui riiulist mu kätte jõudis? 
Miks see, ääreni täitev, rahu ja tänulikkuse tunne, ei võiks sagedasem külaline olla?
Miks?
Miks?
Miks?
Heh, ja nii mõnigi kord tundub, et väikesed lapsed küsivad liiga palju "Miks"-küsimusi. Äkki polegi asi nende liigsetes küsimustes, vaid selles, et täiskasvanutena unustame selle, kes me tegelikult oleme või milleks siia tulime. Alles jääb vaid igapäevarutiin, kus "Miks" küsimuste jaoks pole ei aega ega ruumi.
AGA miks ei ole aega ja miks ei ole ruumi? :)

Kooli minnes oleme küsimärgid, kes koolis ühesugusteks punktideks vormitakse, et seejärel ülejäänud elu jooksul taas küsimärkideks saada???