Kätte on jõudnud mu elu esimene suvi sünnilinnas Haapsalus.
Suvi, mille peamisteks märksõnadeks on vaieldamatult Õhtu-Kallas ja Aino Kallas.
Koht, mida praegu oma koduks nimetan, on olnud suvekoduks ka Ainole, mis sest, et seda kõike sajand tagasi. Viimase poole aasta sündmuste sünkroonsus ja kõik need "kokkusattumised" on rohkem kui müstilised ning kuigi ma neid vahest väga püüdlikult selgitada proovin, saan peagi aru, et see pole minu võimuses :)
Aino kunagise suvekodu näol olen leinud endale koha, mida praegu koduks nimetan.
Lisaks samale majale seob meid lisaks mingi mõtete sarnasus ja maailmapilt. Tema kirja pandud ridasid lugedes on mul tunne justkui oleksin leidnud sõbra ja mõttekaaslase - seda kõike vaatamata sellele, et meie kahe vahel laiub tegelikkuses sadakond aastat!
Meri, päike ja karjuvad kajakad ning seda iga päev - miski, millest mul vist niipea küllalt ei saa.
Päikeseloojangu ajal ujumas käies ei saa enam aru, kust lõpeb reaalsus ja kust algab paradiis.
Samas jällegi, mis on reaalsus ja mis on paradiis?
Teisalt on mu sees miski tugev tundmus, mis juba mitu kuud mu sees otseses mõttes pakitseb ja kannatamatult sipleb. Kohati lausa ängistavalt mõjub. Usun, et ei saa enne rahu, kui olen lasknud endal seda kõike aktsepteerida ning sel, mis iganes see siis täpselt ka poleks, täies hiilguses avalduda.
Järjest enam tunnen seda, kui tõsi võib olla (tõenäoliselt ongi) alljärgnev lõik.
Jesus, in the Gospel of Thomas, said it best - "If you bring forth what is within you, what you bring forth will save you. If you do not bring forth what is within you, what do you do not bring forth will destroy you."
Tunnen, et olen märkamatult jõudnud järjekordsele teelahkmele, kuid sel korral on vaja mingid põhjapanevad asjad paika saada. Tegelikkuses, isegi mitte nii väga paika saada, vaid pigem teatud põhimõtete ja printsiipide järgi igapäevaselt elama ning toimetama hakata.
Fookust, fookust, fookust on vaja. Mitte kunagi ei jõua ma tehtud kõike seda, mida ma tunnen, et peaksin või tahaksin teha, kuid alati, alati, alati on aega kõige olulisema jaoks.
Knowing that, how can I NOT ask for what my heart desires? :)
Suvi, mille peamisteks märksõnadeks on vaieldamatult Õhtu-Kallas ja Aino Kallas.
Koht, mida praegu oma koduks nimetan, on olnud suvekoduks ka Ainole, mis sest, et seda kõike sajand tagasi. Viimase poole aasta sündmuste sünkroonsus ja kõik need "kokkusattumised" on rohkem kui müstilised ning kuigi ma neid vahest väga püüdlikult selgitada proovin, saan peagi aru, et see pole minu võimuses :) Aino kunagise suvekodu näol olen leinud endale koha, mida praegu koduks nimetan.
Lisaks samale majale seob meid lisaks mingi mõtete sarnasus ja maailmapilt. Tema kirja pandud ridasid lugedes on mul tunne justkui oleksin leidnud sõbra ja mõttekaaslase - seda kõike vaatamata sellele, et meie kahe vahel laiub tegelikkuses sadakond aastat!
Meri, päike ja karjuvad kajakad ning seda iga päev - miski, millest mul vist niipea küllalt ei saa.
Päikeseloojangu ajal ujumas käies ei saa enam aru, kust lõpeb reaalsus ja kust algab paradiis.
Samas jällegi, mis on reaalsus ja mis on paradiis?
Teisalt on mu sees miski tugev tundmus, mis juba mitu kuud mu sees otseses mõttes pakitseb ja kannatamatult sipleb. Kohati lausa ängistavalt mõjub. Usun, et ei saa enne rahu, kui olen lasknud endal seda kõike aktsepteerida ning sel, mis iganes see siis täpselt ka poleks, täies hiilguses avalduda.
Järjest enam tunnen seda, kui tõsi võib olla (tõenäoliselt ongi) alljärgnev lõik.
Jesus, in the Gospel of Thomas, said it best - "If you bring forth what is within you, what you bring forth will save you. If you do not bring forth what is within you, what do you do not bring forth will destroy you."
Tunnen, et olen märkamatult jõudnud järjekordsele teelahkmele, kuid sel korral on vaja mingid põhjapanevad asjad paika saada. Tegelikkuses, isegi mitte nii väga paika saada, vaid pigem teatud põhimõtete ja printsiipide järgi igapäevaselt elama ning toimetama hakata.
Fookust, fookust, fookust on vaja. Mitte kunagi ei jõua ma tehtud kõike seda, mida ma tunnen, et peaksin või tahaksin teha, kuid alati, alati, alati on aega kõige olulisema jaoks.
Knowing that, how can I NOT ask for what my heart desires? :)
No comments:
Post a Comment