"Teatan, et lõpetan oma sportlaskarjääri. /---/ Põlvevigastus osutus tõsisemaks, kui arvasin, ja täisjõuga enam maadelda ei saa. Poole jõuga ma ei oska," vahendab Kaido Höövelson alias Baruto pressiteates.
Tean, et ilmselgelt ei saa ma end Barutoga kõrvutada, kuid sellele vaatamata oli mu äratundmisrõõm suur ja siiras: "Mina ka, mina ka, mina ka ... kui täiega enam ei saa või ei taha, siis poolega ei oska. Tee, mis tahad, kuid kohe mitte kuidagi ei oska."
Eile, kui oli taas aega ning võimalust oma elu ja asjade üle rahulikult järele mõelda, sai nii mõnigi idee ning siht konkreetsema vormi. Ma ei tea, miks, kuid mul on jah iga kord, kui lennukis olen, sellega mingi teema, et seal, pilvede kohal olles, saavad asjad kuidagi uue tähenduse ja perspektiivi. Võib olla seepärast, et olles kusagil seal, otseses mõttes maa ja taeva vahel, tunnetades enda väiksust ja mingis mõttes alandlikkust, kuid teisalt seda piiramatut võimu ja vabadust, paistavadki asjad sootuks teises valguses.
Mitte kunagi, mitte kunagi ei unusta ma seda ahhhaaa momenti, mis aastaid tagasi Moskvast Tallinna suunas lennates mulle sügava kogemusena kohale jõudis: "Pealpool pilvi paistab tõepoolest ALATI päike!"
Eile, kui läbisime marsuuti Riia-Istanbul-Sofia-Drynova, mõistsin, kui väga teistmoodi on reisida grupijuhina, kellele vaatab küsivalt osa 8 silmapaari, kes iga mu sammu jälgivad ja järgivad!!!
Milline privileeg, milline vastutus, milline teineteisega arvestamine, kuid ennekõike - milline täiesti teistmoodi reisimise liik.
Olen ma ju üldjuhul kass, kes kõnnib omapead - ise teen, ise otsustan, ise vastutan, ent eile siis kass, kes kõnnib koos kassipoegadega :)
Tean, et ilmselgelt ei saa ma end Barutoga kõrvutada, kuid sellele vaatamata oli mu äratundmisrõõm suur ja siiras: "Mina ka, mina ka, mina ka ... kui täiega enam ei saa või ei taha, siis poolega ei oska. Tee, mis tahad, kuid kohe mitte kuidagi ei oska."
Eile, kui oli taas aega ning võimalust oma elu ja asjade üle rahulikult järele mõelda, sai nii mõnigi idee ning siht konkreetsema vormi. Ma ei tea, miks, kuid mul on jah iga kord, kui lennukis olen, sellega mingi teema, et seal, pilvede kohal olles, saavad asjad kuidagi uue tähenduse ja perspektiivi. Võib olla seepärast, et olles kusagil seal, otseses mõttes maa ja taeva vahel, tunnetades enda väiksust ja mingis mõttes alandlikkust, kuid teisalt seda piiramatut võimu ja vabadust, paistavadki asjad sootuks teises valguses.
Mitte kunagi, mitte kunagi ei unusta ma seda ahhhaaa momenti, mis aastaid tagasi Moskvast Tallinna suunas lennates mulle sügava kogemusena kohale jõudis: "Pealpool pilvi paistab tõepoolest ALATI päike!"
Eile, kui läbisime marsuuti Riia-Istanbul-Sofia-Drynova, mõistsin, kui väga teistmoodi on reisida grupijuhina, kellele vaatab küsivalt osa 8 silmapaari, kes iga mu sammu jälgivad ja järgivad!!!
Milline privileeg, milline vastutus, milline teineteisega arvestamine, kuid ennekõike - milline täiesti teistmoodi reisimise liik.
Olen ma ju üldjuhul kass, kes kõnnib omapead - ise teen, ise otsustan, ise vastutan, ent eile siis kass, kes kõnnib koos kassipoegadega :)
No comments:
Post a Comment