Selle aasta 21. märtsil olen arutlenud pikalt teemal "Sotsiaalne arhitekt"
Täna, kui sellest on möödas peaaegu kolm kuud - kolm kuud, mis tunduvad vääääääääga pikad kolm kuud - seisan silmitsi väga sarnaste mõtete ning tunnetega.
Kohe nii sarnastega, et ilmselt, kui peaksin praegust olukorda kirjeldama, kasutaksingi sõna-sõnalt samu mõtteid :)
21.03.2014 ehk siis täna, pea poolteist aastat hiljem, on sotsiaalse arhitekti teema ja roll mu elus endiselt aktuaalne, kuna see kontseptsioon aitab mul end natukenegi defineerida ning näha oma olemuses ning otsustes teatud seaduspärasusi. See on justkui minu nähtamatu "tööjuhend", millest lähtun.
Peamisest erinevuseks tavalise tööjuhendiga võrreldes on see, et indikaatoriteks, mida ja kuidas tegutseda, on sisetunne ja südame hääl :)
Jah, tõsi ta on, et ma tuiskan keeristormina mööda erinevaid kohti, kuid samas on fakt see, et minu keerlemiste ja pöörlemiste läbiv tunnusjoon see, et seni, kui ma kusagil olen, loon ma seal sees korda, ühendan lülisid ning ehitan süsteemi. Ma lähen kuhugi, annan enda aja, energia ja hinge, tehes nüüd, siin ja praegu nii palju kui vaja ja/või võimalik ning liigun edasi. Ühesõnaga, kuigi kohad asenduvad, muutuvad ja vahetuvad, on mu enda olemus ning tegevuse eesmärgid jäänud peaaegu eranditult samaks. Anda endast kõik ja natukene rohkem ka ning teen seda nii kaua, kuni tekib olukord, kus edasi liikumine tundub maailma kõige loomulikum ning loogilisem samm.
Mingi hetk arvasin või pigem kartsin, et äkki on see põgenemine või suutmatus pühenduda, kuid praeguseks olen mõistnud, et see on minu olemus ja tõeline kutsumus.
See on see, kes ma olen - sotsiaalne arhitekt ning nii, nagu arhitekt ei jää oma objektidesse elama, vaid liigub edasi muid asju konstrueerima, teen seda ka mina.
Ma ei saa sinna midagi parata, et ma näen absoluutselt igas inimeses, olukorras ja organisatsioonis arengupotentsiaali ning tulevikuperspektiivi ning vaimusilmas ka neid inimesi, kes on vaja selle olukorra "tekitamiseks" kaasata. Jah, näen üldjuhul väga kiirelt ka seda, kes on see inimene, kes oleks minu enda koha peale kõige õigem ja soovitatavalt parem kandidaat kui mina ise olen. Kusjuures, ma absoluutselt ei väida, et need minu nägemused oleks oleks mingi ainuõige tõde või lahendus. See on lihtsalt minu viis asju näha ja teha ning enam ammu pole see mu tegevus, vaid pigem minu olemus.
Olen juba aastaid lähtunud põhimõttest, et I Learn - I do - I teach - I duplicate - I go! Õpin - teen - õpetan - kopeerin - lähen!
Olen ju mina hetkel, kui keegi teine valdab minu teemat ja/või ametit sama hästi või ideaalis paremini kui mina, VABA inimene. Vaba, et tegeleda iseenda ning uute teemadega, mis veel arendamist vajavad ning piisavalt põnevaid väljakutseid pakuvad.
Kas elu peab siis olema pidev väljakutse?
Hmm, ilmselt vist ei pea, kuid mulle tundub nii loogiline, et kogu aeg on vaja edasi liikuda ning iseendast paremaks saada.
Kas see kunagi ka lõppeb?
Misasi, kas pidev vabaduse poole püüdlemine või liikumine või mõlemad?
Ütleme nii, et kuigi ma ei taha oma tähemärgi taha pugeda, tundub ometi tõsi olevat, et veevalaja kuulub kõigile ja mitte kellelegi.
Samas tuleb mul tunnistada, et kuigi alles hiljuti kukkus mu süda kahe osapoole, kellest üks olin mina, kohmaka käitumise tulemusel maha kildudeks, olen jõudnud äratundmiseni, et kui aeg ja ruum uue (või vana:) võimaluse loovad, olen valmis oma vabadust jagama ning end PÄRIS päriselt pühendama.
Ehk siis teisisõnu - tundub, et sotsiaalne arhitekt hakkab lisaks teiste majadele lõpuks ometi ka iseenda oma projekteerima ;)
Sellest tulenevalt, kuigi hetkel on mõtteis ja unistustes üks pooleaastane rännak, arvan, et füüsiline liikumine, mil pidevalt ühest kohast teise kolin, lõpeb juba lähitulevikus.
Liikumine ja areng minu enda sees loodetavasti mitte kunagi!
Praegu, kui sellest pooleaastasest rännakust ja äraolekust on selja taga 1/3, on mul tunne, et need read + enne seda reisi minu CouchSurfingu kirjeldusse kirjutatud mõtted suunavad mu Elu hästi selgelt ning jõuliselt ühes ja ainsas suunas:)
Even though I am on my WAY to become a freelance whose "job" doesn´t depend on location, at the same time I actually (finally) feel being ready and willing to commit myself to start fulfilling an ultimate dream of my own home and family ;)
~
Kuigi liigun hetkel selles suunas, et töötada vabakutselisena, et mu "töö" ei sõltuks asukohast, tunnen ma tegelikult samal ajal (lõpuks ometi) seda, et olen valmis pühenduma oma elu suurimale unistusele - kodu ja perekonna loomisele.
*
Kui midagi on päris päriselt PÄRIS, ulatub see õnneks kõikjale ;)
Kehtib nii Perekonna, Armastuse kui Sõpruse kohta.
Päriselt päris.
Päris päriselt.
Täna, kui sellest on möödas peaaegu kolm kuud - kolm kuud, mis tunduvad vääääääääga pikad kolm kuud - seisan silmitsi väga sarnaste mõtete ning tunnetega.
Kohe nii sarnastega, et ilmselt, kui peaksin praegust olukorda kirjeldama, kasutaksingi sõna-sõnalt samu mõtteid :)
21.03.2014 ehk siis täna, pea poolteist aastat hiljem, on sotsiaalse arhitekti teema ja roll mu elus endiselt aktuaalne, kuna see kontseptsioon aitab mul end natukenegi defineerida ning näha oma olemuses ning otsustes teatud seaduspärasusi. See on justkui minu nähtamatu "tööjuhend", millest lähtun.
Peamisest erinevuseks tavalise tööjuhendiga võrreldes on see, et indikaatoriteks, mida ja kuidas tegutseda, on sisetunne ja südame hääl :)
Jah, tõsi ta on, et ma tuiskan keeristormina mööda erinevaid kohti, kuid samas on fakt see, et minu keerlemiste ja pöörlemiste läbiv tunnusjoon see, et seni, kui ma kusagil olen, loon ma seal sees korda, ühendan lülisid ning ehitan süsteemi. Ma lähen kuhugi, annan enda aja, energia ja hinge, tehes nüüd, siin ja praegu nii palju kui vaja ja/või võimalik ning liigun edasi. Ühesõnaga, kuigi kohad asenduvad, muutuvad ja vahetuvad, on mu enda olemus ning tegevuse eesmärgid jäänud peaaegu eranditult samaks. Anda endast kõik ja natukene rohkem ka ning teen seda nii kaua, kuni tekib olukord, kus edasi liikumine tundub maailma kõige loomulikum ning loogilisem samm.
Mingi hetk arvasin või pigem kartsin, et äkki on see põgenemine või suutmatus pühenduda, kuid praeguseks olen mõistnud, et see on minu olemus ja tõeline kutsumus. See on see, kes ma olen - sotsiaalne arhitekt ning nii, nagu arhitekt ei jää oma objektidesse elama, vaid liigub edasi muid asju konstrueerima, teen seda ka mina.
Ma ei saa sinna midagi parata, et ma näen absoluutselt igas inimeses, olukorras ja organisatsioonis arengupotentsiaali ning tulevikuperspektiivi ning vaimusilmas ka neid inimesi, kes on vaja selle olukorra "tekitamiseks" kaasata. Jah, näen üldjuhul väga kiirelt ka seda, kes on see inimene, kes oleks minu enda koha peale kõige õigem ja soovitatavalt parem kandidaat kui mina ise olen. Kusjuures, ma absoluutselt ei väida, et need minu nägemused oleks oleks mingi ainuõige tõde või lahendus. See on lihtsalt minu viis asju näha ja teha ning enam ammu pole see mu tegevus, vaid pigem minu olemus.
Olen juba aastaid lähtunud põhimõttest, et I Learn - I do - I teach - I duplicate - I go! Õpin - teen - õpetan - kopeerin - lähen!
Samas tuleb mul tunnistada, et kuigi alles hiljuti kukkus mu süda kahe osapoole, kellest üks olin mina, kohmaka käitumise tulemusel maha kildudeks, olen jõudnud äratundmiseni, et kui aeg ja ruum uue (või vana:) võimaluse loovad, olen valmis oma vabadust jagama ning end PÄRIS päriselt pühendama.
Ehk siis teisisõnu - tundub, et sotsiaalne arhitekt hakkab lisaks teiste majadele lõpuks ometi ka iseenda oma projekteerima ;)
Sellest tulenevalt, kuigi hetkel on mõtteis ja unistustes üks pooleaastane rännak, arvan, et füüsiline liikumine, mil pidevalt ühest kohast teise kolin, lõpeb juba lähitulevikus.
Liikumine ja areng minu enda sees loodetavasti mitte kunagi!
Even though I am on my WAY to become a freelance whose "job" doesn´t depend on location, at the same time I actually (finally) feel being ready and willing to commit myself to start fulfilling an ultimate dream of my own home and family ;) ~
Kuigi liigun hetkel selles suunas, et töötada vabakutselisena, et mu "töö" ei sõltuks asukohast, tunnen ma tegelikult samal ajal (lõpuks ometi) seda, et olen valmis pühenduma oma elu suurimale unistusele - kodu ja perekonna loomisele.
*
Kui midagi on päris päriselt PÄRIS, ulatub see õnneks kõikjale ;)
Kehtib nii Perekonna, Armastuse kui Sõpruse kohta.
Päriselt päris.
Päris päriselt.
No comments:
Post a Comment