Nii, nagu pööripäevad on normaalne osa aastaringist, et kord läheb valgemaks, siis jälle pimedamaks ning vastupidi, on ka ookeani tõus ja mõõn ühe mündi kaks poolt.Üks ei ole halvem ega parem ega õigem ega valem kui teine - nad lihtsalt ON - üks tuleb ja teine läheb, teine tuleb ja esimene läheb.
See oli juba päris ammu, kauem kui kuu tagasi, kui nädalavahetusel rongi peale istusin ning end poole tunni pärast Vilagarcia de Arousa nimelises linnakeses leidsin.
Kuulujuttude järgi pidavat see olema Santiago inimestele, kellel autot pole, kõige kiirem ja mugavam viis mere äärde saada.
Jõudsin siis mina, ise üliõnnelik, kuna polnud selleks ajaks päris pikalt merd näinud, kohale, kuid päris kurb oli see vaatepilt, mis sealt avanes.
Vett peaaegu et polnudki!!??
Ei pea just geenius olema, et aru saada - mõõn oli puhta töö teinud.
Siiski, suur oli mu rõõm, kui turismiinfo tüdruk mulle naeratades teatas, et pealelõunal kell neli on vesi tagasi ;)
See turismiinfopunkt jäi mulle meelde ja südamesse mitmel põhjusel. Esiteks seepärast, et asus otseses mõttes keset randa. Ai, kui palju ma annaksin selle eest, et meie turismiinfopunkt merele sama lähedal asuks. Ja teiseks seepärast, et see noor tüdruk, kes seal töötas, Anabel, oli justkui loodud selle ameti jaoks. Nii abivalmis, nii särav, nii väga valmis jagama ka seda infot, mille kohta ma isegi küsida ei osanud.
Järjekordne hea näide, et olen, kus ma olen ja teen, mis ma teen, kokkuvõttes teevad kohad eriliseks ja meeldejäävaks inimesed, kellega mul on õnn kohtuda.
Vahetult enne kella nelja hakkas veetase hirmuäratava kiirusega tõusma ning mõne aja pärast polnud mõõnast enam mitte midagi järel.
Jäin vahepeal, vett oodates, korraks oma rannalina peale magama, ise mõeldes, et elus on ju täpselt samamoodi: iga raske ja keeruline aeg vaheldub ilusa ja helgega ning vastupidi.
Üks ei ole halvem ega parem ega õigem ega valem kui teine - nad lihtsalt ON - üks tuleb ja teine läheb, teine tuleb ja esimene läheb.
Oleks vaid tol hetkel, kui mõõn on võimust võtnud, sama palju kindlat usku ja teadmist, kui Anabelil, kes ütles: "Praegu näeb rand tõesti kohutav välja, kuid kella neljast on vesi taas tagasi!"
Halb ei ole halb.
Kõik lihtsalt on oma heas ja halvas.
...õnneks on mul alati valikuvabadus, millele keskenduda ning mis nurga alt olukorda vaadata.
Lihtsalt, lahti tuleb saada sellest tundest ...ei, las ma sõnastan ümber. Lihtsalt, mõõnadega on vaja õppida ümber käima ning laskma neil rahulikult, kui nad juba kohal on, olla, sest nad on osa normaalsest elutsüklist.
Ma ei ole hetkel, kui laineharjal sõitmise asemel elumerelained üle pea kokku löövad, grammigi halvem ega mittesobivam.
Mina olen mina, kes on lihtsalt "under construction". Olen praegu, kui Santiago de Compostela üliuhket katedraali renoveeritake, sellele palju mõelnud.
Olukord, kui tal on tellingud ümber ning töömehed toimetavad, et teda taas uuele ja värskemale elule aidata, ei kahanda mitte grammigi tema tõelist väärtust ega olemust.
Ometi, sellisel kujul ei vasta ta paljude ettekujutusele sellest ilmatuma uhkest katedraalist, mida nad postkaartidelt näinud on.
Siit lihtne ja loogiline järeldus: samamoodi, nagu katedraalil on vaja vahest olla "under construction", on inimestel täpselt samasugune vajadus ja õigus mingeid osasid endast kas kohendada või uuesti üles ehitada.
See ei ole halb ega hea, see lihtsalt on nii!
Hääd konstrueerimist ;)
No comments:
Post a Comment