CouchSurfing

See allolev ajaleheartikkel pole vist ilmselt kuigi kenasti loetav, kuid kuna sel lool online versiooni pole, peab see tükikene asja ära ajama.
Artikkel ilmus suvel ja räägib CouchSurfingust. Kogukonnast, millel hetkel mu elus tähtis roll. Kui ise inimesi vastu võttes ja majutades tekkis vahest küsimus, et mida või milleks, siis nüüd, olles taas selles "külalise" rollis, tundub kõik igati loogiline ning vägagi tänuväärne.
Nii, nagu mina praegu reisin, ei kujuta seda ettevõtmist ausalt öeldes mitte kuidagi muudmoodi ettegi. Jah, üks asi on raha, et sedasi on reisikulud madalad, kuid mitte grammigi vähem olulisem pole fakt, et tänu CouchSurfingule on võimalik hetkega kohalikku kogukonda sulanduda.
Teha seda, mida kohalikud teevad. Käia seal, kus kohalikud käivad. Teha süüa niimoodi, nagu kohalikud teevad. Kuulata jutte, mida kohalikud räägivad. Vaadata filme, mida kohalikud vaatavad jne.
Mul on nädala ajaga olnud neli erinevat kodu. Kõik väga erinevad, igaüks omamoodi meeldejääv. 

Praegu olen otsaga tagasi Bostancis. Kohas, kus olen veetnud poole siinoldud ajast, kohas, millest on saanud minu siiani kõige kodum kodu Istanbulis :)
Kohas, kus meri on 5 minuti jalutuskäigu kaugusel ja kohas, kus turiste peaaegu pole

Olen avastanud, et minu õnne valem on väga lihtne. Ok, ma ei tea, kas see just lihtne on, kuid igal juhul koosneb see igati lihtsatest koostisosadest:
Meri + soovitavalt pisut päikest + mugav tool + õige kõrgusega laud + hea raamat + kaustik + pastakas + mingi tore või vajalik tegevus + eneseteostus + piisavas koguses liikumist + tervislik toit + hea kaaslane + õhtune tähistaevas  = ÕNNELIK PÄEV

Tõsi, täna on asi õnnelikust päevast suht kaugel, kuna higistan projekti lõpparuande, mille esitamise aeg täna, kallal. Selle tulemusel olen ikka ja jälle olen sunnitud tõdema tõsiasja, et bürokraatilik paberitöö pole absoluutselt minu teema.
Jah, võin üritada muuta oma suhtumist, oma lähenemist asjale ja ma ei tea, mida veel, kuid ikkagi jääb see milleski, mis istub mu kuklas, see on miski, mis vaja ära teha, kuid kokkuvõttes ei tee ma ei seda ega ka midagi muud? Ma lihtsalt istun, nagu hunnik õnnetust, ja mõtlen, et ma pean seda tegema!

Samas, mis seal salata, see töönarkomaania, see tunne, et kogu aeg muudkui toimetan ja pusin millegi kallal, justkui sobib mulle ja muudmoodi ma hästi ei oska, vähemalt veel mitte.
Siiski, sellele vaatamata ....kirjutamine JAH, kirjutamine kindlatesse lahtritesse, vastates kindlatele küsimustele EI !!!

Nii ongi siis minu viimase 6 tunni pusimise, surumise ja sundimise tulemus see, et olen heal juhul vaid paar tundi sellest teinud seda, mida oli vaja teha ning ülejäänud aja tegelesin ...heh, ei teagi, millega ma tegelesin, ilmselt kuulasin seda, mida allolevast videost kuulda võib.
Oi, kuidas mulle meeldib, et siin iga nurga peal pühakorda, kust 5x päevas üle terve naabruskonna kajavat kutset kuuleb.
See on märguanne, et on aeg palvetada!
Palvetagem siis ...et ma selle lõpparuande lõpuks ometi valmis saaksin :)))