Marmara

Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,

hakkan minema nüüd oma kitsast rada.

Aeg vaid üksi seda teab, 

karmis saladuses peab,

kus on peidet minu saabumise sadam.

Ja mu õnn võiks olla suur,

kui te ükskord, nähes kuud,

mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,

kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb.

 ~Jaan Tätte~

Mu ees laiub Marmara meri, millel vuravad edasi-tagasi suured ning väikesed paadid, laevad, jahid.
On pühapäev, olen piirkonnas, kus turiste peaaegu pole, kuid soe hilissuve päike ja vaba päev on massiliselt kohalikke kodudest välja rannapromenaadile meelitanud.
Wikipediast saab lugeda, et Marmara ehk Marmara meri (türgi Marmara või ka Marmara Denizi) on väike meri, mis lahutab Aasiat ja Euroopat. Ta on seotud Egeuse merega Dardanellide väina kaudu ja Musta merega Bosporuse väina kaudu.

Väikese praamiga Bosporuse väina ületamiseks kulub 10 minutit ja 1 euro. Samas on selline väina ületamine ilmselt peagi läbi või vähemalt on selle tähtsus vähenemas, kuna järgmisel nädalal saab teoks üks osa "sajandi projektist", mil nimeks MARMARAY - nimelt avatakse 29. oktoobril, mil Türgi riigil täitub 90 aastat iseseisvust, tunnel, mis ühendab Euroopat ja Aasiat.

Nii et sellisel ajaloolisel hetkel õnnestub mul siin olla :)
*
Suured krokodillipisarad veeresid mööda mu põski, kui eelmise nädala kolmapäeva öösel kella ühe paiku Haapsalust Lihula poole sõitsin.
Segu erinevatest tunnetest: rõõm, kurbus ja tänulikkus.

See oli juba teine kord, kui Õhtu-Kallas 15 majaga hüvasti jätsin. Kui suvine ehitusekspertiis kuulutas maja halvas seisukorras olevaks, siis eelmisel nädalal käinud korstnapühkija lisas omalt poolt õli tulle sellega, et keelas ahjude kütmise, kuna need on kasutuskõlbmatud! Et siis niimoodi on sealsed lood.
Samas oli selline konkreetne ja järsk lõpp hea, kuna muidu oleksin ilmselt, nagu varemgi, jätnud kogu selle maja teema taas õhku rippuma. Et justkui lähen ära ja päris ei lähe ka. Nüüd siis on asi küllalt konkreetne, üürileping lõpetatud ja kõik asjad ära toodud. Mis sest see viimane õhtu seal majas muudkui venis ja venis, koristasin, sättisin, käisin rõdul, imetlesin vaadet, jõin teed, koristasin veel, käisin veel korra rõdul jne
Ai, kui väga ma nüüd loodan ja pöialt hoian, et sinna jõuab keegi, keegi hea ja tore inimene, kellel visioon, kuidas sellele vanale, meeletu potentsiaaliga, majale taas elu sisse puhuda!

Emotsioone on olnud küll ja rohkem veel, kohe täie raha eest. Taas kord keeran selja kohale, kus mul on tegelikult kõik olemas ja hea olla. Inimesed on need, mis kohad eriliseks teevad ning selle koha pealt pole hetkel Haapsalule vastast. Ei tea ega mäleta, et kusagil mujal oleks tekkinud nii palju suhteid, mis niivõrd päris - ehedad ja sügavad.
Ometi on sees sisemine kiiks, ränduri hing, mis järgneb sellele vaiksele häälele, mis hüüab: “Tule, tule, tule …lähme!”
Samas on senine elukogemus näidanud, et mida parem mul kusagil olla on, seda suurem on rahulolu järgmises kohas – õiged sõbrad ei kao kuhugi, vaid on olemas ka mõne aja pärast. Ka mistahes paiga ilu ei kao kuhugi, vaid muutub distantsilt vaadates pigem ainult kaunimaks.
Tõnu Õnnepalu, kes sel teispäeval Haapsalu raamatukogus lugejatega kohtumas käis, tsiteeris Baturinit: “Jäämine tähendab unustamist. Äraminek mäletamist” ja tõlgendas seda enda sõnadega, et vahest nõuab ilu nägemine distantsi.

Ma ei arva, et on vaja pidevalt tormata, olla kusagil mujal, et seda ilu märgata. Ka ei usu ma enam ammu seda illusiooni, et kusagil mujal on taevas sinisem ja rohi rohelisem. Ometi tundub mulle mulle ikka ja jälle, et vahest on vaja ära käia, et seda sinist taevast ja rohelist rohtu, mis kogu aeg, mistahes kohas, mu nina all olemas, märgata.
Elu on justkui puzzle, kuhu iga järgmine kogemus lisab uue tüki, et pilt saaks taas grammikese selgemaks. Siiski, kunagi – kunagi, kui ma suureks saan :) - soovin ma oma rännakuid koomale tõmmata ja kusagile oma pesa punuda, olles ka seal olles võimeline mäletama, märkama ja ELAMA.
Tõnu Õnnepalu rääkis läbi temale omase tasase olemise ja vaikse huumori ka sellest, et kõikvõimalikud muud vaatlemise ja vahi ametid on ära kadunud, et enam ei olegi teisi vaatlejaks olemise õigustusi kui olla kirjanik :) 
Ma ei tea, kas ma võin end kirjanikuks nimetada, kuid tean, et see tegevus, hobi ja kutsumus on üks väheseid asju, mis pole ajas muutunud. Kirjutamine, mistahes kujul, on mulle endiselt täpselt sama armas ja oluline tegevus kui päris pisikesena.
“Writing rights things!”väidab Julia Cameron ja ma usun, et tal on õigus. Kui olen mistahes teema enda ees paberile lahti harutanud ning aru pidanud, rõõmu jaganud, muret kurtnud või niisama filosofeerinud, on see olukord end minu silmis korrastanud.
*
Hetkel on käsil reis, mida ma pole planeerinud - see sadas mulle "juhuslikult" sülle. Õigupoolest satun ma selle aasta jooksul "juhuslikult" juba kolmandat korda Istanbuli ja tunnen end siin juba päris koduselt.
Heh, samas, seda suurema uudishimuga siin kõigesse suhtun.
Mis, kus või kes on see põhjus, miks mul on praegu vaja siin olla?
*
Ma olen seda usku, et maailm on ilus, hea ja turvaline paik ning selles usus on kerge minna kuhu iganes. Õnneks on Elul komme ootustele vastata ja ka CouchSurfingu kogukond on see, kes aitab sellele kinnitust leida.

Kuidas muidu on võimalik istuda lennukile ja minna ….minna, ilma et mul oleks õrna aimugi, kuhu ma maandudes oma sammud sean. On vaid usk ja usaldus, et kõik läheb täpselt nii nagu vaja. Et kohal on õiged inimesed ja et juhtuvad õiged asjad.
Ja enne, kui arugi saan, olen jõunud järjekordsesse koju, kus tunnen end kui oma inimene, unustades kiiresti, et viibin teises riigis, “võõraste” keskel.
Hakkan järjest enam mõistma eesmärki, mille Prantsuse perekonna, kes koos lastega ümber maailma reisis, endale seadnud oli. Nimelt oli nende eesmärgiks oma lastele tõestada, et olenemata kohast ja riigist on inimesed ikkagi lihtsalt inimesed ning et maailm on ilus paik ja inimesi saab usaldada.
Samas, mis seal salata. Kõik oleneb alati sellest, kuidas vaadata, nii et õigus on nii nendel, kes uudiste põhjal järeldavad, kui hukkas see meie ilm on, kui ka nendel, kes otsustavad näha seda külalislahkust ja abivalmidust, mida on õnneks alles palju ja rohkemgi veel  :)