Home, sweet home!
Jah, olen üle pika aja taas korraks Lopal.
Kell on 00:09 öösel. Lõke, mille isa mõni aeg tagasi süütas, annab sellesse sügisöösse nii palju valgust ja soojust, et tuppa minek tundub patt. Nii ma siis ei lähegi, vähemalt veel mitte, vaid klõbistan siinsamas lõkkevalgel :)
Täna on olnud ülimalt lahe ja spontaanne päev - üks asi on viinud teiseni, teine kolmandani ja nii ta läks. Pisut tahtmist ja viitsimist, pisut planeerimist, kuid ennekõike vabalt minna laskmist ning voilaa - kõike saab ja kõike jõuab :)
Kõik on oluline, kuid kõige olulisemad on ikka ja jälle ümbritsevad inimesed ning vastastikune suhtlus ja jagamine.
Viimasel ajal, mil mu elus on periood, kus ma otseselt kellegi ega millegi heaks ei tööta, olen enda puhul täheldanud kahte pidi hoiakut.
Ühelt poolt on see mõnus, kui kogu ajakava on 100% paindlik. Kunagi ei tea, milliseks päev kujuneb, mida teha või mida mitte teha. Millistele valikutele öelda "jah", millistele "ei" või millal lihtsalt niisama passida ning praktiseerida olemise kunsti :)
Teisalt on see "vaatame, mis päev toob" planeerimatus pisut rusuv ja loiuks tegev ning asjad, mille tegemine võtab kiirel ajal mõnikümmend minutit, võtavad sellistel päevadel tunde ning ka siis on reaalne oht, et need jäävad kas pooleli või sootuks tegemata? Põhjuseks seesama teadmine, et mul ju aega küll. Vahet pole, kas täna, homme või ülehomme. AEGA ON selle kiire asjaga.
Samas ei saa ega oska midagi teha ka niisama tegemise pärast, vaid vajan väga konkreetset visiooni, mis motiveeriks. Minu puhul, selleks, et potentsiaal, mis minus leidub (noh, midagi ehk ikka kuskilt nats leiab), käivituks, on vaja väga tugevat "fire in the belly" tunnet. ...kui see on olemas, siis hoidke alt - jap, nendel puhkudel pean ka ma ise alt hoidma ja mitte vähe :)
Olen seda nii korduvalt kogenud, kuid nii ongi, et kõik, kus "poole võimsusega" tiksun, tundub mõttetu passimine ja seda ma ei saa, ei suuda, ei taha. Samas kõik see, kuhu pea ees sisse hüppan, ei saa ega suuda pikalt teha, nii et võta siis kinni, kuidas võiks või peaks.
Ühesõnaga, vahet pole, kui palju ma ka ei üritaks, kuid tundub, et ma olen oma olemuselt pigem siiski tegutseja kui niisama oleskleja. Pigem töönarkomaan kui päevavaras - samas, tasakaal, kus on tasakaal?!
*
Tead, üks asi on näha blogi statistikast, et siin lehel on iga päev 50-100 külastust ...see, kui paljud neist midagi loevad, on muidugi iseasi?
Samas jällegi, kui mulle täna öeldi: "Kristi ma loen su blogi, sa peaksid rohkem kirjutama!" on miski, mis lõi pildi kuidagi selgeks ja tekitas eriliselt sooja tunde!?
See oli miski, mis aitas mõista, et see polegi vaid mõttetu statistika, vaid neist mõnede numbrite taga on reaalsed inimesed, kes loevad neid ridu ja mõtlevad kaasa.
*
Vaatasin taevasse, vau, see on vahepeal selgeks läinud ja seal siravad tähed. Käes on järjekordne õhtu, mil lihtsalt ei raatsi tuppa minna. Ma ikka vahest Haapsalus ka teen mere ääres ringe, kuna see, mis merel ja taevas toimub, on liialt ilus, et koju kiirustada.
Eile õhtul ujusin Fra Mare välibasseinis ja kui on olemas midagi jumalikku, midagi erilist, mida iseendale kinkida, siis see on kindlasti üks variant: õues asuv sooja veega bassein, kus õhtul hilja selili ujudes taevasse vaadata ja tunda iga keharakuga, kui ilus on elu ja kui õnnelik inimene ma olen!
Tõsi, oli ka palju muid hüplevaid mõtteid peas, kuid õnneks see ilusa elu oma domineeris ;)
*
Käisin enne koeraga jalutamas.
Jalutasime pikalt ja kaugele.
Enne seda, kui välja sain, läks toas igasugu asjadega aega, nii et viipasin peaga õue suunas, öeldes: "Torre on mu vist juba maha kandnud!"
"Torre ei kanna Sind kunagi maha. Ta ootab Su alati ära!" ütles isa seepeale. Mõtle, milline väärtus see on. See, kui kusagil on keegi, kes on alati rõõmus. Kes on alati olemas Kes on alati valmis mind ilma ühegi tingimuse ja etteheiteta armastama. Tulen ma siis kuus korra või korra poolaastas, ta on alati täpselt ühtmoodi õnnelik, ta on täpselt ühtmoodi ALATI OLEMAS!
Õuest tagasi jõudes avastasin, et olin ühe kinda ära kaotanud. Ise arvasin, et ilmselt selle viimase kurvi peale, kus Torrele jalutusrihma uuesti kaela panin. Õues oli pime, dilemmatasin, et kas see üks kinnas on seda väärt, et kogu see protsess - jope selga, saapad jalga, taskulamp kätte - uuesti läbi teha?
Otsustasin, et ilmselt on oluliselt kergem seda kinnast päevavalges märgata, et ma ei hakka minema.
"Käisid suure ringi maha ja nüüd pead seda väikest otsa paljuks," kommenteeris isa mu dilemmatamist.
See sütitas miskit mu sees ning hetke pärast olin taas riides ja stardivalmis. Kindaotsimine alga!
Olin majauksest välja saanud ja õuetule põlema pannud, kui nägin, et kinnas oli sealsamas, ukse kõrval maas.
"No näed, poleks pidanud isegi jalanõusid jalga panema," muigas isa.
*
Huvitav, kui palju asju, unistusi, inimesi ootab siinsamas nurga taga, et ma jope selga ja jalanõud jalga tõmbaks, ning paar sammu teeks?
Kas tõesti piisab vahest vaid paarist väikesest sammust, et kõik ülejäänu saaks ise enda eest hoolt kanda? Või siis polegi ehk küsimus nendes reaalselt astutud sammudes, vaid valmisolekus need sammud vajadusel ette võtta :)
*
"Grounded in our Divine nature, every human being tends naturally toward connection, creativity, and joy. Such is the natural flow of human experience, just as the bud flows naturally into the fullness of a rose blossom. The difference between you and the rose is that, as a human being, you have a choice as to whether or not to let your blossoming occur. If the rosebud were somehow able to deny the blossom the right to emerge, then what would happen to the energy that would have turned it into a blossom? Is it uncreated? Does it go away? No, because energy cannot be uncreated.
When a natural flow of energy is denied, it turns into a kind of backward flow, or implosion of identity. You are then tempted to misdirect your creative passion.
If you deny yourself your own passion, your own path, your own longing, your own drama, your own life force, your own truth - then you might be tempted to live vicariously through those who allow themselves theirs. Your creative energy has got to go somewhere, even if it is projected onto others."
~Marianne Williamson~
Sattusin täna lugema artiklit "Kui armastada, siis kogu hingest!", kus Ülle Tomingas, Eesti teatriloo suurkuju Jüri Krjukovi elu armastus, jagab selleteemalisi tundeid ja mõtteid.
Kuidas on lood lapselastega?
Ei ole veel. Kui tulevad, tulevad. Kui ei tule, ei tule. Iga inimese elu on enda kujundada. Tänapäeval vist muide ongi nii, et enne pannakse enda elu kindlalt paika.
Nagu me kõik teame, selle inimesega kokku saamine, kelle puhul tunned, et ta on sinu oma inimene, hingesugulane, et kõik klapib, ega neid kordasid siin elus eriti ei tule ette. Üks või kaks. Tavaliselt lihtsalt ajad juttu, käid kuskil, teatris, spaas, välismaal. Siis mõtled – aga ei?! Kas selle pealt nüüd hakata kodu mängima või mitte?! Kodu loomiseks on ikka natuke midagi muud vaja minu meelest.
Kodu vundamenti ei hoia koos muu kui tõeline armastus?
Olen mõelnud, et kellel ei ole seda tõelist olnud, kas ta teab, et tal pole tõelist olnud. Iga inimese jaoks tähendab see muidugi midagi erinevat. Mina võin mõelda, et ma ei näe seal küll midagi head, aga teised inimesed mõtlevad minust erinevalt. Inimesed on nii erinevad. Suhted on keerulised ja nii erilised iga inimese puhul. Suhtes tuleb püüda olla aus, see on õige hea asi.
Jah, olen üle pika aja taas korraks Lopal.
Kell on 00:09 öösel. Lõke, mille isa mõni aeg tagasi süütas, annab sellesse sügisöösse nii palju valgust ja soojust, et tuppa minek tundub patt. Nii ma siis ei lähegi, vähemalt veel mitte, vaid klõbistan siinsamas lõkkevalgel :)
Täna on olnud ülimalt lahe ja spontaanne päev - üks asi on viinud teiseni, teine kolmandani ja nii ta läks. Pisut tahtmist ja viitsimist, pisut planeerimist, kuid ennekõike vabalt minna laskmist ning voilaa - kõike saab ja kõike jõuab :)
Kõik on oluline, kuid kõige olulisemad on ikka ja jälle ümbritsevad inimesed ning vastastikune suhtlus ja jagamine.
Viimasel ajal, mil mu elus on periood, kus ma otseselt kellegi ega millegi heaks ei tööta, olen enda puhul täheldanud kahte pidi hoiakut. Ühelt poolt on see mõnus, kui kogu ajakava on 100% paindlik. Kunagi ei tea, milliseks päev kujuneb, mida teha või mida mitte teha. Millistele valikutele öelda "jah", millistele "ei" või millal lihtsalt niisama passida ning praktiseerida olemise kunsti :)
Teisalt on see "vaatame, mis päev toob" planeerimatus pisut rusuv ja loiuks tegev ning asjad, mille tegemine võtab kiirel ajal mõnikümmend minutit, võtavad sellistel päevadel tunde ning ka siis on reaalne oht, et need jäävad kas pooleli või sootuks tegemata? Põhjuseks seesama teadmine, et mul ju aega küll. Vahet pole, kas täna, homme või ülehomme. AEGA ON selle kiire asjaga.
Olen seda nii korduvalt kogenud, kuid nii ongi, et kõik, kus "poole võimsusega" tiksun, tundub mõttetu passimine ja seda ma ei saa, ei suuda, ei taha. Samas kõik see, kuhu pea ees sisse hüppan, ei saa ega suuda pikalt teha, nii et võta siis kinni, kuidas võiks või peaks.
Ühesõnaga, vahet pole, kui palju ma ka ei üritaks, kuid tundub, et ma olen oma olemuselt pigem siiski tegutseja kui niisama oleskleja. Pigem töönarkomaan kui päevavaras - samas, tasakaal, kus on tasakaal?!
*
Tead, üks asi on näha blogi statistikast, et siin lehel on iga päev 50-100 külastust ...see, kui paljud neist midagi loevad, on muidugi iseasi?
Samas jällegi, kui mulle täna öeldi: "Kristi ma loen su blogi, sa peaksid rohkem kirjutama!" on miski, mis lõi pildi kuidagi selgeks ja tekitas eriliselt sooja tunde!?
See oli miski, mis aitas mõista, et see polegi vaid mõttetu statistika, vaid neist mõnede numbrite taga on reaalsed inimesed, kes loevad neid ridu ja mõtlevad kaasa.
*
Vaatasin taevasse, vau, see on vahepeal selgeks läinud ja seal siravad tähed. Käes on järjekordne õhtu, mil lihtsalt ei raatsi tuppa minna. Ma ikka vahest Haapsalus ka teen mere ääres ringe, kuna see, mis merel ja taevas toimub, on liialt ilus, et koju kiirustada.
Eile õhtul ujusin Fra Mare välibasseinis ja kui on olemas midagi jumalikku, midagi erilist, mida iseendale kinkida, siis see on kindlasti üks variant: õues asuv sooja veega bassein, kus õhtul hilja selili ujudes taevasse vaadata ja tunda iga keharakuga, kui ilus on elu ja kui õnnelik inimene ma olen!
Tõsi, oli ka palju muid hüplevaid mõtteid peas, kuid õnneks see ilusa elu oma domineeris ;)
*
Käisin enne koeraga jalutamas.
Jalutasime pikalt ja kaugele.
Enne seda, kui välja sain, läks toas igasugu asjadega aega, nii et viipasin peaga õue suunas, öeldes: "Torre on mu vist juba maha kandnud!"
"Torre ei kanna Sind kunagi maha. Ta ootab Su alati ära!" ütles isa seepeale. Mõtle, milline väärtus see on. See, kui kusagil on keegi, kes on alati rõõmus. Kes on alati olemas Kes on alati valmis mind ilma ühegi tingimuse ja etteheiteta armastama. Tulen ma siis kuus korra või korra poolaastas, ta on alati täpselt ühtmoodi õnnelik, ta on täpselt ühtmoodi ALATI OLEMAS!
Õuest tagasi jõudes avastasin, et olin ühe kinda ära kaotanud. Ise arvasin, et ilmselt selle viimase kurvi peale, kus Torrele jalutusrihma uuesti kaela panin. Õues oli pime, dilemmatasin, et kas see üks kinnas on seda väärt, et kogu see protsess - jope selga, saapad jalga, taskulamp kätte - uuesti läbi teha?
Otsustasin, et ilmselt on oluliselt kergem seda kinnast päevavalges märgata, et ma ei hakka minema.
"Käisid suure ringi maha ja nüüd pead seda väikest otsa paljuks," kommenteeris isa mu dilemmatamist.
See sütitas miskit mu sees ning hetke pärast olin taas riides ja stardivalmis. Kindaotsimine alga!
Olin majauksest välja saanud ja õuetule põlema pannud, kui nägin, et kinnas oli sealsamas, ukse kõrval maas.
"No näed, poleks pidanud isegi jalanõusid jalga panema," muigas isa.
*
Huvitav, kui palju asju, unistusi, inimesi ootab siinsamas nurga taga, et ma jope selga ja jalanõud jalga tõmbaks, ning paar sammu teeks?
Kas tõesti piisab vahest vaid paarist väikesest sammust, et kõik ülejäänu saaks ise enda eest hoolt kanda? Või siis polegi ehk küsimus nendes reaalselt astutud sammudes, vaid valmisolekus need sammud vajadusel ette võtta :)
*
"Grounded in our Divine nature, every human being tends naturally toward connection, creativity, and joy. Such is the natural flow of human experience, just as the bud flows naturally into the fullness of a rose blossom. The difference between you and the rose is that, as a human being, you have a choice as to whether or not to let your blossoming occur. If the rosebud were somehow able to deny the blossom the right to emerge, then what would happen to the energy that would have turned it into a blossom? Is it uncreated? Does it go away? No, because energy cannot be uncreated.
When a natural flow of energy is denied, it turns into a kind of backward flow, or implosion of identity. You are then tempted to misdirect your creative passion.
If you deny yourself your own passion, your own path, your own longing, your own drama, your own life force, your own truth - then you might be tempted to live vicariously through those who allow themselves theirs. Your creative energy has got to go somewhere, even if it is projected onto others."
~Marianne Williamson~
Sattusin täna lugema artiklit "Kui armastada, siis kogu hingest!", kus Ülle Tomingas, Eesti teatriloo suurkuju Jüri Krjukovi elu armastus, jagab selleteemalisi tundeid ja mõtteid.
Kuidas on lood lapselastega?
Ei ole veel. Kui tulevad, tulevad. Kui ei tule, ei tule. Iga inimese elu on enda kujundada. Tänapäeval vist muide ongi nii, et enne pannakse enda elu kindlalt paika.
Nagu me kõik teame, selle inimesega kokku saamine, kelle puhul tunned, et ta on sinu oma inimene, hingesugulane, et kõik klapib, ega neid kordasid siin elus eriti ei tule ette. Üks või kaks. Tavaliselt lihtsalt ajad juttu, käid kuskil, teatris, spaas, välismaal. Siis mõtled – aga ei?! Kas selle pealt nüüd hakata kodu mängima või mitte?! Kodu loomiseks on ikka natuke midagi muud vaja minu meelest.
Kodu vundamenti ei hoia koos muu kui tõeline armastus?
Olen mõelnud, et kellel ei ole seda tõelist olnud, kas ta teab, et tal pole tõelist olnud. Iga inimese jaoks tähendab see muidugi midagi erinevat. Mina võin mõelda, et ma ei näe seal küll midagi head, aga teised inimesed mõtlevad minust erinevalt. Inimesed on nii erinevad. Suhted on keerulised ja nii erilised iga inimese puhul. Suhtes tuleb püüda olla aus, see on õige hea asi.
No comments:
Post a Comment