Organiseeritud kaos

Kuna pilt pidavat ütlema rohkem kui tuhat sõna, kasutangi vahepealse aja iseloomustamiseks ka fotosid, millest enamike autoriks on Hele Otti. Pildiseeria peakirjale mõeldes meenus sõnapaar:

 EDEVUSE LAAT :)

Kui ma mõtlen oma tegemistele ning proovin neid kõrvaltvaataja pilgu läbi näha, saan aru, et see on üks paras tohuvapohu. Kui isegi mina ei suuda hoida kätt pulsil, et mis toimub ja milleks, kus ma nüüd olen ja mida teen, siis mida veel kõigist teistest tahta.

Samas, usun ja loodan, et kõik on iseenda elu ja tegemistega niivõrd hõivatud, et neil pole ei aega ega mahti minu asjadesse süveneda - kokkuvõttes pole ka väga vahet, kuna õnneks on see minu enda elu ning minu enda valikud, mille osas kuulub otsustamisõigus ainuisikuliselt mulle endale :)

Tõsi, sellele vaatamata tunnen end kohati selle hüplemise pärast pisut ...ma ei teagi, mis siin see õige sõna oleks, kuidas ma end tunnen ...imelikult, pisut süüdlaslikult või kuidagi kolmandat moodi?!

Asi on selles, et minu jaoks on kõik need sammud, valikud ja otsused, mis ma teen, igati loogilised teineteisele järgnevad sammud. Ma ajan kokkuvõttes ikka oma asja ning ajas ja ruumis muutub vaid see koht, kus ma seda teen ja need inimesed, kellega koos ma seda teen. Ehk teisisõnu, minu jaoks on kogu see sigri-migri kupatus loogiliste sammude ning arengute jada, mis kokku moodustab terviku, mille osas - tõsi küll - tuleks kirjutada uurimistöö, mis kõik tükikesed kokku korjaks.

Edasi-teistmoodi-

paremini-efektiivsemalt-

rohkem südamega-rohkem mina ise-

rohkem enda moodi-rohkem olulisi asju-

rohkem enda peremees-rohkem oma kutsumust järgides...

Alguses vaatad,
et täielik kaos,
ent kui Sind tundma õppida,
saab aru, et see on organiseeritud kaos!See on lause, mis mulle alles eile öeldi ning ma arvan, et see sõnade paar - organiseeritud kaos - sobib mind iseloomustama päris hästi :) Kümme asja ja erinevat teemat ajab teineteist taga, paralleelselt on käsil see ja teine ning kolmas - kõik erinevad asjad, mis mingit moodi siiski nii tihedalt seotud, et on võimatu tõmmata piiri, et nii, sellega tegelen ning sellega mitte.

Põimumine, 

lõimumine, 

valdkondade ülene, 

organisatsioonide vaheline, 

KOOStöö ...

Kohati on tunne, et nii äge, kuidas puzzletükid end ilmutavad ning terviklahendus või mingi olukorra kulminatsioon (vähemalt selleks korraks) paistma hakkab, teisel hetkel kasvab kõik nii suureks ja üle pea, et on tunne, et appikene, ma ei saa nende iseenda ellu kutsutud ja välja käidud ideede ning olukordade taltsutamisega enam hakkama.

Samas, ehk ei peagi saama?
Sünnivadki ju parimad asjad alati koostööst ja meeskonnatööst ning kõik, mida keegi teine suudab teha sama hästi või paremini kui mina ise, võiks ja tuleks ära delegeerida.

Mõttekaaslased,
teekaaslased,
koos tegemise rõõm,
eneseteostus,
emotsioon,
inspiratsioon, 
see õige tunne hingesopis...

Ühelt poolt jah, valitseb kaos ja kerge paanika, kuid teisalt tunnen, kuidas iga jumala päev viib mind lähemale sellele, kes ma olen ja mida ma tegelikult teha soovin.
Lähemale asjadele, mis mulle tõeliselt südamelähedased.
Lähemale julgusele astuda reaalseid samme selle saavutamiseks.
Ja kuigi kümme erinevat valdkonda ja teemat on mind hetkel enda alla matnud ning olen selles inimiste- sündmuste-, ja infokülluses pisut eksinud, tunnen samas väga tugevalt, et olen õigel teel ning teen just seda, mida vaja.

Kui mulle anti ette lahter, kuhu lühidalt kirjutada "About you", ilmusid sellised read:

Ühendan, korraldan, suhtlen ja kirjutan. Südamelähedasteks teemadeks on PR, mentorlus, noored, inspiratsioon, motivatsioon ja rahvusvahelised ettevõtmised. 
*
I connect, organise, communicate and write. Topics close to my heart are to do with PR, mentorship, youngsters, inspiratsion, motivation and international dimension.
I am a great believer that TEAMWORK MAKES THE DREAM WORK and that people are the greatest asset of any organisation and project ;)

"Don´t be afraid to stand out and work your ass off!" oli lause, mida aasta alguses kusagilt lugesin ning see kõnetas mind päris oluliselt.

Kohe nii väga nii, et hetkel keskendungi selle lause teisele poolele ning töötan kõvasti ja pühendunult. Kellast kellani palgatööd teen vaid kolmel hommikul inglise keele tunde andes, ülejäänud ajal saan vabakutseline ringi tuuseldada ning kümne muu asjaga tegeleda.

See sobib mulle, kuigi ka mu ajakavas valitseb seesama, mis minus endas - organiseeritud kaos :)

Eelmisel aastal, peale seda, kui prantsuse perekond, ema ja isa ning 4 last, kes jalgratastel maailmatuuril, minu juurest edasi liikus, avastasin enda laua pealt 11 puitlaastu, mille peale oli kirjutatud järgmine sõnum:

Kristi

I´m glad 

that we shared

all these questions.

And I deeply hope

that the light and sparkles 

will remain 

strong enough 

to bring 

all the pieces 

into peace. 

I hope so too, I really do :)