Ja nii ongi

Hea ei ole hea.
Halb ei ole halb.
Ei ole head ega halba.
Kõik lihtsalt on oma heas ja halvas.

Eilne olukord, mil tundsin, et mis mõttes, miks minuga, ebaaus, kuidas nii saab ...oli kui taimelava ja väetis tänasele päevale.
Sellest on päris tükk aega, kui end nii elusalt ja energiliselt tundsin, kui ma seda täna terve päeva teinud olen. "Fire in the belly" on tagasi ning kuigi ma ei tea, kuhu seda energiat täpselt suunata, on ainuüksi see tunne iseensest nii küllaldane, et ei oskagi hetkel miskit muud ihaldada või tahta.

"Doors closing, doors opening.

Doors closing, I am opening.
I am safe, it´s only change!"
See on üks Louise Hay afirmatsioonil põhinev väike laulukene, mida me kunagi Iirimaal Kadiga koos päris palju ümisenud oleme.
Üks uks löödi pauguga mu nina ees kinni, nüüd virvendab taamal uus perspektiiv ja uued avanenud uksed, ning on normaalne, et sinna vahepeale jäi hetk, kus oli vaja korraks rahulikult sisse hingata ja kõigist vanadest ettekujutustest, et mis minu meelest saama oleks pidanud hakkama, lahti lasta.

Oli mul ju tänase all oma mobiili kalendrisse ammuilma kirja pandud: "From Istanbul to ... :)"  Jah, tühi koht oli seal, ei mingit sihtpunkti, ainult alguspunkt. Heh, võib öelda, et sain oma tahtmise - words really do become things, no joke! Isegi, kui need sõnad vahepeal juba ununeda jõudnud.

Tänane Note of The Universe oli ka täpselt kümnesse.

You see, Kristi, even prayers that lack conviction, confidence, and that end in question marks like, "Can I? May I? Will I?" are answered with a happy face: "Sure! You bet! No question!"

However if you want action instead of answers... Prayers of declaration and exclamation, especially those that end in "So be it! Hallelujah! Pronto my lofty companion!" conjure up the magic.

It's just the way the system was set-up. 

Do you see it? 

The Universe

Yes, I can see :)

Nüüd olen taas austuse ja aukartusega silmad taeva poole tõstnud: "Palun juhata mind! Palun näita mulle teed! Ma luban kuulda ja kuuletuda. Ma luban uskuda ja usaldada. Aitäh! Aitäh! Aitäh!"

Kõik endised ja uued lennubroneeringud on edukalt, ilma ühegi trahvita, tühistatud ning seega mul praegu tagasilennupilet puudub. Puudub ka igasugune ettekujutus, mida, kuhu, milleks, kui kauaks? Aga päris kummaline on see, kui palju energiat ja eneseteadlikkust see väike ootamatus tekitas. Olen justkui arvuti, mille "restart" nuppu Turkish Airlines office´is eile vajutati :)

Kusjuures, kui juba jutt arvutile läks, siis enne, kui proovisin selle hea ja halva kohta ühte mõistulugu, mida kunagi lugesin, otsida, kasutades selleks märksõna "siia tal on küll vedanud", sest minu meelest niisugune või sarnane fraas käis sealt pidevalt läbi.
Mõistujuttu ei leidnud, vähemalt seda, mida otsisin, mitte, kuid sattusin ühe teise põneva lugemise otsa - Kaido Pajumaa blogi Sisekosmos.
"Juhuslikult" on ta alles hiljuti kirjutanud samast asjast, millest viimasel ajal palju mõelnud olen, nimelt Facebook´ist. Kaido sissekande  "Facebook Happiness - uus viis oma näruse elu eest põgenemiseks"  kokkuvõte kõlab niimoodi.

"Facebook on super! Vastasel juhul ei oleks sellega tänaseks liitunud enam kui 1,1 miljardit inimest. Siiski on Facebookil meie jaoks ka ohud, mida varem või hiljem enesele teadvustama peame. Mida varem seda teeme, seda adekvaatsemalt saame nendega ka tegelda. 

Seetõttu kasuta Facebooki julgelt, aga tee seda jäädes ausaks iseenda ja oma sõprade vastu. Kui sa ei ole aus iseenda vastu, ja lood Facebookist enese jaoks narkootikumi, kus laikide kaudu igapäevaselt "eneseväärikuse laks" kätte saada, hävitad sa iseennast. 

Kui sa ei ole aga aus teiste vastu, ja lood Facebooki abil teistele tunde, et su elu koosneb ainult edust, õnnest ja armastusest, võid sa hävitada emotsionaalselt teisi. Kumbki nendest ei too sulle pikaajaliselt kasu ja tegelikku õnne."

Mul on ka vaja iseendale ses osas teatud "kindlad mängureeglid" paika panna ja Facebook´i kasutamist pisut reguleerida.
Ma ei arva, et ma ülearu seal passiksin, kuid ma soovin seda vähest veelgi vähendada, kuna praegu, kui mul midagi muud teha pole või kui mul on just liiga palju teha või kui ... või kui ...siis on ta taas mu arvutiekraanil lahti, justkui nagu mingi sideaine, taustapilt või ma ei teagi, mis asi, paisates mu ellu infokilde, milledel üldjuhul ei minu ega mu eluga suurt pistmist pole.

Tõsi, vajaliku infovahetus, korralduslikud asjad, FB kui mailbox ja sünnipäevaõnnesoovid - see kõik on piisav põhjus, et end korra või kaks päevas sisse logida, kuid see on ka kõik.
Eelmisel suvel deaktiveerisin mõneks kuuks oma konto, nii radikaalselt praegu ei läheneks.
Foto pärit "We don´t have Wi-Fi. Talk to each other!"

Teisalt,  täpselt sama olukord, et "Kui sa ei ole aga aus teiste vastu, ja lood Facebooki abil teistele tunde, et su elu koosneb ainult edust, õnnest ja armastusest, võid sa hävitada emotsionaalselt teisi."  kehtib ju ka blogi puhul.
Hetkel on mul nii, et kõik emotsionaalselt isiklik ja keeruline läheb paberile ning siis keskmiselt isiklik ja keeruline ning üldine shalla-laaa-la siia. Huvitav, kas selleks, et enda ja teiste vastu ausam olla, on vaja ka enda blogipidamises, nagu ka Facebook´i kasutamises, pisut korrektuure teha, et mitte luua väljapoole illussiooni, justkui oleks mu elu roosamanna, et näed, siis ma nüüd olen, juba kuu aega Istanbulis, päike paistab, elu on ilus ja oi-oi, kui edukas ning õnnelik ma olen :)

Ma arvan, et mitte kellegi elu ei koosne ainult nendest seisunditest, kuid usun, et need pole tegelikult kauged eesmärgid, kuhu poole püüelda, vaid pigem igapäevased väikesed ja üliolulised otsused. Pole ju asi niiväga selles, kui palju väline olukord põhjust annab, vaid kui eduka, õnneliku ja armastavana keegi end tunneb, nii et jah, minu silmis ja minu jaoks on õnn, edu ja armastus sisemised seisundid, mille "olemasolu" on pigem kinni inimese peas ja südames, kui välistes asjaoludes.
Tõsi, väline "nii hea töökoht, nii hea palk, nii ilus kodu, nii tore inimene mu kõrval, nii äge reis jne jne jne" toimib väga eduka  "start" nupuna, mis kogu selle "heaolutundekompoti" sisse lülitab - seda üldjuhul küll vaid teatud perioodiks!