Eile seisin taas laevaninas, mis oli sel korral kõige väiksema saare, Burgaz´e, poole teel. Täielik merefaanatik ikka, sinna pole midagi teha :)
Hindasin juba kaugelt olukorda, et kui palju ja kui kõrged mäed, milline on rannik.
Otsustasin varakult ära, et ilmselt on ratta rentimine siiski mõistlik, kuna, isegi kui sellega kõikjal sõita ei kannata, on siiski hea mugav, kui saan oma õlakoti sinna korvi panna ja kohati saab siiski ratastel oluliselt kiiremini edasi.
Lisaks kaardistasin ära võimalikud kohad, kust tundub, et pääseb mere äärde. Tundsin end kui ekspert, sest "ma-ju-tean-küll-kuidas-teil-need-asjad-käivad", kuid MITTE MIDAGI ma ei teadnud.
Rattalaenutusi polnud mitte mitu, vaid ainult üks, ja seal polnud ühtegi korviga ratast ning lisaks olid kõik rattad lukuga kokku köidetud, kuna see laenutus oli suletud - "Hooaeg on läbi!" teatasid mulle mehed, kes kõrvalpoes laua taga istusid.
Nii ma siis läksin, jala ...ja üleüldse, kogu see saar oli hoopis teistsugune ja minu ""ma-ju-tean-küll-kuidas-teil-need-asjad-käivad" teooriast polnud miskit tolku.
Siiski, ujumas sain jälle käidud, lausa kaks korda, nii et mis Sa hing veel ihaldad. Soe päike paistis ja ilm oli ebanormaalselt suvine. Täna hommikul, kui ärkasin, puhus õues päris jahe tuul ja välja minnes tuli jakk selga panna. Justkui ilmselge märk, et selle ilusa "justkui oleks endiselt suvi" ajaga on selleks aastaks ühelpool, ka siin Türgis.
Igal asjal, kohal, inimesel ja sündmusel on oma aeg.
Aeg antud tulla, aeg antud olla, aeg antud minna.
Kukerpillid laulavad:
Otsustasin varakult ära, et ilmselt on ratta rentimine siiski mõistlik, kuna, isegi kui sellega kõikjal sõita ei kannata, on siiski hea mugav, kui saan oma õlakoti sinna korvi panna ja kohati saab siiski ratastel oluliselt kiiremini edasi.
Lisaks kaardistasin ära võimalikud kohad, kust tundub, et pääseb mere äärde. Tundsin end kui ekspert, sest "ma-ju-tean-küll-kuidas-teil-need-asjad-käivad", kuid MITTE MIDAGI ma ei teadnud.
Rattalaenutusi polnud mitte mitu, vaid ainult üks, ja seal polnud ühtegi korviga ratast ning lisaks olid kõik rattad lukuga kokku köidetud, kuna see laenutus oli suletud - "Hooaeg on läbi!" teatasid mulle mehed, kes kõrvalpoes laua taga istusid.
Nii ma siis läksin, jala ...ja üleüldse, kogu see saar oli hoopis teistsugune ja minu ""ma-ju-tean-küll-kuidas-teil-need-asjad-käivad" teooriast polnud miskit tolku.
Siiski, ujumas sain jälle käidud, lausa kaks korda, nii et mis Sa hing veel ihaldad. Soe päike paistis ja ilm oli ebanormaalselt suvine. Täna hommikul, kui ärkasin, puhus õues päris jahe tuul ja välja minnes tuli jakk selga panna. Justkui ilmselge märk, et selle ilusa "justkui oleks endiselt suvi" ajaga on selleks aastaks ühelpool, ka siin Türgis.
Igal asjal, kohal, inimesel ja sündmusel on oma aeg.
Aeg antud tulla, aeg antud olla, aeg antud minna.
- Kuid on, et kord iga pidu saab otsa.
Pillimehel otsa lõpeb ramm,
ikka leidub keegi, kellel vähe sellest veel,
nõuab: poisid, laske üks lugu veel.
Praegu olen Aasia Istanbulist tagasi Euroopa poolel. Ümberringi on erinevast rahvusest inimesed, klienditeendindajad räägivad inglise keelt - mõned nädalad tagasi pagesin selle kõige eest, praegu tundub päris mõnus!
TASAKAAL on vist jällegi see võtmesõna!
Hommikul läheb lennuk, mis maandub kell 14:20 Tallinnas.
Paari tunni pärast algab Istanbuli CouchSurfarite iganädalane Meeting, mis on maailma suurim regulaarne kogunemine. Tänagi peaks sinna üle 100 inimese tulema :)
Eile õhtul, kui Bostanci kohviku teisel korrusel istusin ning arvuti taga kirjutasin, kadusin kuhugi aja ja koha musta auku ....ilmselt vist süvenesin nii korralikult, et kui hiljem oma pilgu üles tõstsin ja enda ümber sagivaid inimesi vaatasin, siis mõneks sekundiks ei saanud aru, kus ma olen või milleks?
Nagu see tunne, kui mõnikord keset ööd silmad lahti teen ning hetkeks on hämming. Päevasel ajal polnud ma seda tunnet veel kogenud. Natuke kummaline, natuke hirmus, kuid päris põnev on see aja ja koha must auk!
No comments:
Post a Comment