Päevalilleseemned ja kreekerid

Kui Eestis oli ja on sihvkade söömine pigem ajutine buum, mis tuleb ja siis läheb ning on levinud peamiselt teismeliste hulgas (või nii vähemalt mulle tundub), siis Istanbulis on see normaalne igapäevaelu osa.
Suured, väikesed, mehed, naised, pakis, lahtiselt, heledad, tumedad ...esimesed omadussõnad käisid siis inimeste ja viimased päevalilleseemnete kohta.
Nende söömine on populaarne vaba aja tegevus, mille tulemusel on kõik kohad, eriti mereäärsete kivide ümbrused, paksult sihvkakoori täis.
Nii olen ka mina, kohaliku kultuuri ja kommetega kohanedes, õppinud aega veetma niimoodi, et ostan 1LT (1 Turkish Lira = u 0.37 eur)  eest ühe hunniku päevalilleseemneid, seejärel lähen istun mere äärde kivi peale ning krõbistan neid seni, kuni viitsimist jagub või pakk tühjaks saab.

Ühel õhtul sain armsa kirja: "Lugesin taas su blogi ja imetlen sinu oskust olla õnnelik igal ajal ja igas kohas" Samal hetkel, kui seda lugesin, vahtisin taas parasjagu merd, tuledes saari, mis paistavad, ja sõin sihvkasid.
Oli üks kahest päevast, mil mu enesetunnet iseloomustasid pigem segadus ja dilemmad. Kuigi oli tore lugeda, et oskan igal ajal ja igas kohas õnnelik olla, ei olnud mul sel hetkel sellest oskusest jälgegi järel. Samas, võib olla see, et istun Marmara mere ääres ja söön päevalilleseemneid, ongi ÕNN ...heh, pidavat ta end ju väikestes asjades peitma ja öösiti me padja all magama, õnn, ma mõtlen :)

Tegelikult arvan, et kõik see, mis olnud ja mis on, on mind küllalt küllalt paindlikuks ning tolerantseks õpetanud ja samas pole ka mingi saladus, et teen endast parima, märkamaks alati pigem head kui halba, pigem eeliseid kui puuduseid ja seda kohati lausa naiivse sinisilmsusega. Sellest tulenevalt võibki jääbki mulje, justkui oleksin kogu aeg kõikjal rahul.
Samas, ilmselt rohkem peab paika see, et olen igal ajal ja igas kohas teadlik sellest, et ÕNN pole midagi muud kui ennekõike minu enda otsus.

***
2 päeva hiljem. Pole vahepeal väga netti saanud ja kuidagi kiire on olnud. Olen siia ja sinna sahminud, mitu korda elukohta vahetanud ning niisama ringi tuuseldanud :)
Esmaspäeval olin kusagil päris kaugel ära, käisin koolis. Ühes äärelinna algkoolis, mille õpetajat ma tänu CouchSurfingule tean. Kas Sa kujutad ette, et kolmandas klassis võiks korraga käia 51 mudilast ja et õpetaja peab neid kõiki korraga õpetama?! Mina ei kujutanud, kuid peale ühte päeva nendega koos ühes klassiruumis, peale viite ühist tundi, kujutan päris hästi.
Müts maha selle õpetaja ees, kes päevast päeva suudab korraga pooltsada õpilast õpetada. Minu jaoks oli see päev ja selline võimalus tõeline privileeg, mille eest Ilkerile südamest tänulik olen. Olla nende koolis niimoodi teretulnud ja nii kenasti vastu võetud, vahet pole, kas õpetajate toas või õpilaste poolt - AITÄH!
Lõunapausi ajal sööb igaüks seda, mis kodust kaasa on pandud, ja nähes, et mul polnud midagi, hakkasid mõned lapsed minu laua peale erinevaid asju poetama.

Siin on minu koolipäeva lõunane menüü: (asjad on kirjas nende "tekkimise" järjekorras:)
Tükk saia
Kreeker
1 Mentose närimiskommi sarnane komm
Pool mandariini
1 väike kalakujuline kreeker
Veel üks tükk saia
5 kreekerit
...veel 2 kreekerit
1 saiake
1 trühvli komm
1 karamelli komm

Heh jah, nalja sai. Mõned hetked peale seda, kui olime oma lõunasöögid ära söönud, täitus sama laud, kus hetk tagasi olid olnud kreekerid, väikeste tatipritsmetega, kuna üks poiss jutustas erilise hoo ja ägedusega mingit põnevat lugu, karjudes kõigist teistest üle ja ilmselgelt saamata aru, et ma ausõna ka ei saa temast mitte sõnagi aru :)

Kuna kolmandas klassis nad veel ühtegi võõrkeelt ei õpi ja ainsad laused, mida nad inglise keeles öelda oskasid, olid: "What´s your name?" ja "Where are you from?", siis usun, et ma ei liialda, et vastasin nendele küsimustele 100+ korda, sest ega igaüks seda küsimust siis ainult üks kord ei esitanud, vaid ikka veel ja veel ja veel...

***
Olen õues, ülllatus-üllatus, rannapromenaadi pingi peal. Ma ei saa, mind lihtsalt nii väga tõmbab mere poole, et see on täitsa lõpp. Eile õhtul, kui sadama lähedal istusin ja päikeseloojangut vaatasin ning seda, kuidas linnatuled süttivad ning suur kruiisilaev Marmara pealt Bosporuse väina ehk Istanbuli sisse keeras – vau, ma olen ikka tõesti mere inimene, kohe väga :)

Olemine on selline pisut rahutu ...alguses läks valesti ja kirjutasin kogemata rahatu … heh, mis seal salata, ega olukord on kohe varsti ka sealmaal, et olemine on selline pisut rahatu :) Siiski, selle reisi vean ilusti välja ja ilmselt, koju jõudes on veel isegi pisut taskuraha, kuid üldiselt vajan juba õige pea lahendust või vähemalt ideed, mis minust edasi võiks saada?
Võtsin arvuti välja, kuna igasugu ägedad tekstid jooksid mu sees kui filmilint ja tahtsid välja tulla, kuid nüüd läheb see ikka ja jälle tavaliseks lalinaks ära. Ai-ai, küll ma olen karm iseendaga. Seda võib ja seda ei tohi. Seda peab ja seda ei või.
Siin haiseb, huvitav, kas meri haiseb või misasi? Eelmisest pargist läbi tulles oli kõikjal justkui kusehais, kuid võimalik, et seal kõrval olev kanal, kus väikesed paadikesed reas, haises ja siia, kuigi enam mitte nii intensiivselt, ulatub sama hais?!

Mulle meeldib mõelda endast kui kirjanikust ja kuna ma kirjutan iga päev, keskmiselt 5-10 A4 lehekülge, siis las ma “fake it til I make it” ja arvan, et ma olen kirjanik.  Kas ma suudan ette kujutada, et ühel ilusal päeval istun ma samamoodi arvuti taga ning tean, et kõik see, mis ma ütlen, sellel on tegelikult ka kaalu? Kas ma suudan ette kujutada, et ühel ilusal päeval istun ma kaustik käes mere ääres kivi otsas ning kõik see, mis ma kirja panen, läheb päriselt ka raamatusse?  Liikusin edasi sealt kanali suudmest, ja siin, natukene eemal, on õhk pisut klaarim ega haise enam niimoodi. Lisaks mõtlesin, et nii on väga hea tegelt, et pisut istun ning kirjutan, seejärel sirutan ning jalutan mõne minuti, et ma seal pingi peal kangeks ei jääks.
*

Täna, mõned tunnid tagasi, kui olin taas kord uksest välja astunud, kohver rõõmsalt mu kõrval veeremas, ilma et mul oleks õrna aimugi, kuhu ma lähen, tundus sel viisil ringi uitamine mulle korraks kuidagi mõttetu tegevus.
Mulle tundus, et mul peaks ikkagi mingi konkreetne plaan ja eesmärk olema. Ilmselt oleksi ikkagi mõistlik ja hea teada, kuhu ma lähen, mida oma päevaga teen jne – ühesõnaga, mul oli pisut kahju, kuna tundus, et ilma korraliku planeerimiseta on reisimine kui õnnemäng. Siiski, kas ta pole seda ka planeerides?

Mul oli kõht tühi ja otsisin mingit kohta, kus süüa. Selle lõpuks leidnud, kohmitsesin seal leti ees, kus peaks justkui mida otsustama, kuna valik oli suur ning nagu Aasia poole peal ikka, kunagi ei tea, kas või kui palju keegi inglise keelt räägib, nii et jah – korraks oli selline pisut veider ja kohmetu olla.
Minu taga seisis järjekorras üks vanem daam, kellele ütlesin, et ta võib minust mööda minna, kuna ma veel ei tea, mida ma soovin. “Ei ole midagi, kas sa soovid, ma aitan sul valida,” vastas blond poisipeaga naisterahvas ladusas inglise keeles.
Toidud kenasti valitud, pakkus ta, et kui ma soovin, võime ühte lausa istuda ja nii me siis sõime ning lobisesime kui vanad tuttavad. Ta rääkis, et üle tee ühes majas on tema büroo, et ta on advokaat ja tuli just Euroopa poole pealt kohtust, et Istanbulis on kaks kohust, üks siin- ja teine sealpool Bosporust.
Oma olekult oli ta vaikne ja tasane, kuid hästi avatud ja särav. Tuli välja, et tema rännumehe pagas on päris esinduslik, ta on käinud igal pool üle maailma – Brasiilias, Jaapanis, Tais, Ameerikas ja ei tea kus veel. Ta on lahutatud ning enamik aega reisib üksinda. Vaatamata oma heale inglise keelele kasutas ta millegipärast sõna "alone" asemel sõna “lonely” ja küsis ka minu käest, et kas ma reisin “lonely”?

Jah, tema teooria kohaselt reisin ma tõepoolest “lonely”. Samas, õnneks tunnen end "lonely" ainult nendel hetkedel, kui mõni koht või olukord on nii võrratult ilus või teistmoodi, et nii väga tahaks jagada, kuna tundub kuidagi patt ainult üksi sellest osa saada.
Aga jah, teisalt on siin nagunii kogu aeg ja kõikjal niiiii palju inimesi ümberringi, et isegi sellel “lonely” reisil on mul sageli tunne, justkui vajaksin veelgi rohkem privaatsusts, veelgi rohkem aega ja võimalust “lonely” olla :)
Lõunasöögi lõppedes vaatas ta mulle äkitselt otsa ja küsis: “Mis su nimi on?” Peale ühist söömaaega oli aeg tuttavaks saada, et seejärel Ayla´ga hüvasti jätta ning liikuma hakata. Ta jäi veel korraks sealse söögikoha pidajaga juttu ajama, kuid kui ma uksest välja hakkasin minema, hõikas ta mulle järele: “Kristi, kui sul veel aega on, võiksime minna ja ühe kohvi juua!"
“Jah, natukene on, mu lend läheb nädala pärast,” üritasin nalja teha ning tundus, et õnnestus, kuna ta naeris. Seadsime sammud tema büroosse, kuhu ta tellis ühe kohvi ja ühe tee - kohvi endale ja tee mulle. Ssegi Türgi tee on minu jaoks liiga kange, kohvist rääkimata.
60 aastase daami kohta näeb ta super hea välja. Tal on 40 aastane poeg, kes pole veel abielus, kuid kellelt ta väga siiski lapselapsi ootab. Ayla mõtles juba eelmisel aastal advokaadi töö lõpetada, kuid kaks firmat, kelle heaks ta töötab, palusid, et ta natukene veel jätkaks. Praeguse seisuga töötab ta aasta veel ja siis aitab küll. Tal on mitu aumärki. Türgi valitsus premeerib kaua ühes ametis olnud isikuid. Kapi peal seisis suur medal, 30 aastat advokaaditööd, ja tal on juba olemas ka järgmine, 40 aastat ametis, märk. “Jah, ma olen päris kaua töötanud!” mõtiskles ta särasilmil..
Vahetasime kontakte ning ma hakkasin minema, kuna tundus, et tal oli veel nii mõndagi teha. Ütles, et teeb tunnike kontoris tööd ja siis läheb kliendiga kohtuma.

Neljandalt korruselt, kus Ayla büroo asus, liftiga allapoole sõites, muigasin enda ennelõunase mõttearenduse peale. No mida ma siin planeerin, kui ma tegelikult ju nagunii mitte kunagi ei tea, kes või mis ümber nurga on või mis juhtuma hakkab?

See reis on minu meelest üks-ühele suurepärane peegeldus kogu mu ülejäänud elust ja olukordadest. Mul pole õrna aimugi, kuidas, kuid kõik kuidagi toimub ja mu teele satuvad õigel ajal õiged inimesed, kellega saame oma elu puzzle tükke vahetada - vastastikku teineteisele midagi "anda", et seejärel taas mööda enda teed edasi sammuda.
Nii, nagu iga film või raamat või mistahes olukord tahab ju midagi öelda või satub mu teele põhjusega, on sama ka inimestega, ainult, et inimesed on minu meelest need kõige paremad, vahetumad ning kahtlemata kõige põnevamad õpetajad. Issanda loomaaed on kirju ja igaühel on oma tee, oma maailmanägemus, oma mõtteviis, omad prioriteedid ja selle kõige kokkupuutel, olgu see kui põgus tahes, saavad vähemal või rohkemal määral mõjutatud mõlemad osapooled.
Olgu selleks siis Sveitsi noormees, kelle tüdruksõber Istanbuli kassidesse ära armus ning mees on nüüd tagasi Istanbulis, käis pargis hulkuvat kassi püüdmas, et loomale kõik vajalikud vaktsiinid ja paberid teha ning kassikene 3 kuu pärast Sveitsi lennutada?
Või 63 aastane Prantusse naine Monique, kes reisib 5-6 kuud aastas, teeb joogat, jalutab meeletult palju ning näeb välja 10+ aastat noorem. Monique on lesk ning üksinda kaks last üles kasvatanud, kuid viimased 9 aastat on tal uus silmarõõm, kes vahest mõnel reisil temaga ühineb.
Või mees mustas autos, kes mind üle-eile õhtul päris tükk aega jälitas ja esimest korda selle reisi jooksul mu naiivsetesse sinisilmadesse natukene hirmu külvas! Ma ei mäleta, millal ma viimani kartsin või nii vihane ja kuri olin, kui tema peale karjudes ...õnneks oli päris palju inimesi ümberringi ning ta jättis mu suurema vaevata rahule.
Või Serkan, kes on paari bändi manager, kuid samal ajal hobi korras spordireporter, kes kirjutab jalgpallimängudele arvustusi - ta kodu on täis head alkoholi, head muusikat ja häid sigarette. Serkan lahutas paar aastat tagasi, kuid on nüüd taas armunud.
Või ameeriklane Jenney, kes on minust 2 aastat vanem, tema vanemad on surnud ja ta on viimase 7 aasta jooksul elanud ning töötanud viies riigis, olles inglise keele õpetaja. Jenney´le meeldib üks baarmen, kelle pärast ta käib mitu korda nädalas seal hõõgveini joomas.
Või Cagatay, kes avas kevadel vintage-second hand poe, lisaks praktiseerib reikit, mängib pilli ja paneb taro kaarte. Cagatay lahutas 3 aastat tagasi, kuna talle tundus, et see oli ainus viis tema enda tõeline mina tagasi saada ja elada lihtsat ning spirituaalset elu.
Või Alper, kes on 32 aastane poissmees. Ülilühikene, aga ülitore mees. Elab koos oma noorema vennaga. Andunud jalgpallifänn, kes koos 99 ülejäänud fänniga rentisid eralennuki, et minna oma meeskonnale kaasa elama.
Või Sedat või Ölker või kes iganes teine ...

Siiski, kokkuvõttes, kuigi igaühel on erinev lugu, on inimloomus siiski sama, on alati olnud - ALL DIFFERENT, ALL THE SAME! - kõik soovivad olla õnnelikud, armastada ja olla armastatud ning elavad oma elu nii hästi, kui oskavad ja saavad!