Jalgrattasaared :)

Türgi kirjanik Akşit Göktürk on Printsi-saarte kohta tabavalt öelnud:
“Tänapäeva maailmas, kus elu on nagu üks suur rottide võidujooks, vaibub siin äkitselt kogu maailma rutt, aeg seiskub ning sa saad lõpuks ometi sõõmu värsket õhku.“

Kindlasti ei mõtle kirjanikuhärra siiski pindalalt suurimat (5,4 km2) ja kõige enim asustatud Büyükadat, mis on küll kaunis oma imeliste 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses ehitatud viktoriaanlike puitvilladega, kuid mis lausa rappub turistihordide all. Istanbuli intellektuaalne eliit ongi oma elu- ja suvituspaigaks valinud saaristu kõige väiksemad saared: Kinaliada, Burgazada ja Heybeliada, mida seal asuvate arvukate kirjanike ja poeetide (loome)kodude järgi nimetatakse hellitavalt ka „kirjanike saarteks“.
Heybeliada on läbi aegade olnud tuntud türgi kirjanike elupaigaks ning siin elanud vanavanemate juures möödusid ka Nobeli preemia saanud kirjaniku Orhan Pamuki lapsepõlvesuved.Pamuk on öelnud, et see saar on mänginud tema elus ja loomingus olulist rolli ning on tänini tema pelgupaik kärarikkas maailmas. Kes vähegi türgi kirjandusega tuttav, sellele tulevad saarte nimed ja kauni looduse ilu kirjeldused kindlasti tuttavad ette.  Väljavõte artiklist: "Istanbul - võrratu linn kahel kontinendil"

Kui kõik muu oli mul tõesõna täiesti plaanivaba, et pole väga vahet, mis suunas ma lähen, siis Heybeliada külastamine oli mu "reisiplaanis" täiesti olemas ning täna ma siis lõpuks sinna ka jõudsin.
Kui kaarti vaadates tundub, et on ikka ettevõtmine, et kusagil kaugel keset merd, siis tegelikkuses on need saared vaid 20-30 minutilise ja 5 liirase (1.85 eur) laevasõidu kaugusel ning laevad käivad siin mistahes suunas tihedalt.
Nad on nagu linnaliinibussid. Heh, kusjuures, täna nägin ära ka meretaksot, mis Istanbuli meeletult rahvaarvu ja liiklusummikuid arvestades on ilmselt üks mõistlikumaid ja kiiremaid liiklemisvahendeid.
Selle rahvaarvuga on niimoodi, et 2012 a seisuga oli ametlik number 13.85 miljonit, kuid praeguse hetke reaalsuseks pakutakse vähemalt 18 miljonit!!! ...aga see selleks.

Kogu see liikluse müsteerium on täiesti omaette teema, millest võikski vist rääkima jääda.
Praegu, kui aknast välja vaatan ...ei, põhimõtteliselt, kui mistahes kohas ja millal iganes aknast välja vaatan, on seal tavaliselt ühtlane autode vool. See, milline on Istanbuli liiklus, on täiesti hull, kuigi samas on selles kaoses ja meeletuses üksjagu loogikat ning rahulikku seaduspära.
See, et foorituled sageli ei kehti ja see, et inimesed kogu aeg ning suvalistes kohtades üle tee lähevad, vahest lausa keset laia sõiduteed seistes autode kapotile patsutavad, et ala´ ole nüüd meheks ja lase mind mööda ...see võtab algul ikka suht pahviks.
Samas, tegelikult teavad nad täpselt, mida teevad ning autod ja inimesed on teineteise suhtes üllatavalt tolerantsed. Neil oleks justkui mingid sisemised sensorid, mis annavad teada "nii, mine!" või "oota praegu korraks, selle auto tagant tuleb teine auto, mille kiirus on liiga suur" ja tänu nendele sisemistele sensoritele polegi fooridest väga lugu. Aga välismaalase jaoks, kellel see sisemine sensor veel seadistamata, on suht keeruline :)


Aastaid tagasi kuulsin nalja, et mida valgusfoori tuled Türgis tähendavad:
Roheline on MINE
Oranz MINE aeglaselt
Punane MINE ettevaatlikult 
Ühesõnaga, mistahes foorituli Türgis tähendab "Mine":)
...siin olles saan aru, et see polegi anekdoot.
Lisaks, kogu see signaalitamine hakkab alguses ajudele, hiljem muutub osaks taustamüraks. Tõsi, kui signaalitamine väga kõvaks läheb, tähendab see seda, et ilmselt saadetakse kedagi sõjaväkke. See pidavat olema üks traditsioonidest, et enne sõjaväkke minekut sõidavad sõbrad-tuttavad kõik kolonnis ja signaalitavad kogu südamest. Muidugi, kindlasti on siin veel mitmeid kombeid, mil nad kogu südamest signaali annavad :)
Olen paari sellist kolonni näinud, nad on autoakendest väljas ja lehvitavad, istudes/toetades kuidagi ebamääraselt akna serva peale.  Läänemaa raske liiklusõnnestuse valguses on pisut hirmus sellised hulljulgusi kõrvalt jälgida ....
*
Saarte peal ei ole autosid. See on uskumatult mõnus olemine ja tunne. Kui mõni üksik teenindava transpordi masin välja arvata, liiguvad kõik kas jala, hobukaarikuga või jalgrattaga.
Nii laenutasin ka mina endale jalgratta, võtsin kaardi ette ja teades, et tegemist on pisikese saarekesega, mille kogupindala vaid 2.4 km2, hakkasin aga sõitma - eesmärgiga sellele tiir peale teha. 
AGA ooooo õudust, need tõusud ja langused ... kokkuvõttes olin ma justkui suur naljanumber oma jalgrattaga :)

Selles mõttes, et üldjuhul oli tee kas liiga ülesmäge, et ma ei jaksanud isegi kõige kergema käiguga vändata või siis liiga allamäge, et ma ei julgenud isegi mõlemaid pidureid kasutades sealt alla sõita !!! Heh, eelmise aasta Otepääl suusatamine tuli meelde. Seal oli mul suuskadega umbes sama lugu, no ma lihtsalt ei saa - ma pole nende tõusude ja languste inimene - vähemalt mitte siis, kui mul suusad või rattad all! Aga jah, sellele "pisikesele saarekesele" ringi peale  tegemine osutus oluliselt raskemaks kui ma arvasin. Õnneks olid mingid lõigud, kus ma sain istuda ratta seljas ning sõita nagu "normaalne inimene", kuna tee läks enam vähem otse või oli vaid pisut kalde all.
Ujumine ...ujuda olen ma soovinud sellest päevast peale, kui siia jõudsin. Olen ju veeloom ja võimalusel ilmselt ainult seal elakski.
Siiski, Istanbulis on see olnud vähe keeruline, kuna rannajooneks on valatud betoonserv, millest merepool vaid suured kivid, kust ei pidavat olema normaalne ujuma minna, seda enam, et on peaaegu talv ja seda enam, et ma olen valge naine ja seda enam, et Istanbulis on tegelikult vesi pisut reostunud !!?? Kaalusin neid vastuargumente ning otsustasin, et ok, ma siis ei lähe vette.
 ... ka Heybeliada rannad on ametlikult suletud ning enamikel neist tabad niimoodi ees, et ei saa isegi varvast vette panna.
Ülejäänud rannajoon on aga selline pankrannik, et sealt ei julge allagi vaadata, vette minemise võimalusest rääkimata. Siiski, mul vedas, kuna ühes kohas näitas nool, et rand otse all. Just, sedasi näitaski, näitas, et otse alla .....ja kui servale piisavalt lähedale läksin, nägin, et ohooo, ongi.
Üks järsk trepp läheb alla rannaribale.
See, kuidas ma koos oma roosa rattaga, millel oli ees korv, kus minu must õlakott, sealt puittrepi astmetest alla kolistasin, oli ilmselt päris koomiline vaatepilt, kuid alla ma sain. "Ma väga loodan, et kusagilt teiselt poolt läheb mingi vähe mõistlikum tee üles," käis mul peast läbi. Siiski, ma ei viitsinud mõelda, kuidas ma üles saan, kuna soov vee juurde pääseda oli nii suur. Ja vette ma pääsesin tõepoolest - ilus, puhas, läbipaistev vesi - niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea! 
Tuli meelde Bulgaaria, kus Haapsalu noortega käisime. Ka seal oli septembris rannahooaeg lõppenud ja kuigi väljas oli +25 kraadi ja vastas, üle tänava asuvas, Spordikompleksis ilus suur bassein, oli see suletud ja tabaga lukus, kuna hooaeg on läbi!
Noh, siin on sama lugu, ainus vahe selles, et seal jäimegi ujumisest vaid unistama, siis leidsin siiski aja ja koha, et end kasvõi korraks vette kasta.Kui Eestis on praegu ebanormaalselt soe november, kus tavalise 0 kraadi asemel +10, siis Istanbulis on tavalise +10 asemel igapäevaselt umbes +20 kraadi sooja. Tõsi, õhtud on päris jahedad, kuid vesi oli sellegipoolest mitte jäine, vaid pigem soojapoolsem, tunde järgi pakuks, et umbes +14 pluss miinus kraad või kaks. 

Ma ei ujunud pikalt, kuna esiteks olid seal mingid naljakad taimed. Teiseks oli mitte kuigi kaugel mingi paat ning kolmandaks olin täiesti üksinda ning ei söandanud kuigi kaugele minna, vaid hoidsin hästi kalda lähedale.
Ühesõnaga, voilaaaaa, Marmara meres ujumas käidud. Nahk on siiani soolane, nii et täna õhtul tuleb kindlasti pessu minna.

End taas riidesse saanud, jalutasin vähe edasi, et otsida, kust üles saab, kuid kalju nurgaga sai see rand otsa ...otseses mõttes...liivariba läks üle kaljuks, millest üle ega ümber minemine polnud isegi teoreetiliselt võimalik.
Seega oli ainus tee, mis rajale tagasi viis, minna sama treppi pidi üles. Kui ma sain alla tuldud, pean saama ka üles mindud. Võtsin oma koti ja jaki ning viisin poolele teele ära, et siis saan rattaga ukerdada, ilma et asjad korvist välja kukuksid.
Püüdsin kuidagi mingit süsteemi aretada, kuid hästi ebamugav ja kohmakas oli sellega sealt mööda puuastmeid ülespoole minna. Seejärel aga avastasin, et see ratas pole üldse väga raske ning tõstsin ta üles. Tundsin end nagu Pipi Pikksukk, kuigi tema tassis kätel hobust, mitte jalgratast.
Heh, igal juhul üles me saime ja peale seda, tagasi raja peal olles, tuli tõus, millest oli isegi ratas käekõrval lükates üliraske üles ronina. Ja jälle jõudis mul peast läbi käia, et oli mul vaja seda ratast laenutada, ilma selleta oleks oluliselt kergem. 
Siiski, mis tehtud, see tehtud, ja hetk hiljem laius mu ees korralik tee, mida mööda sain ratta seljas päris mitu kilomeetrit edasi, ilma et oleksin pidanud maha ronima. Heh, nii hea, et ma ikkagi selle ratta laenutasin.
Jeerum, olen kindel, et homme tunnen lihaseid, mille olemasolust ma isegi teadlik polnud! :)