Tasuta reis ümber Päikese!

"Elu Maal on kallis, kuid see sisaldab ka iga-aastase tasuta reisi ümber Päikese." 

~autor teadmata~

“Living on Earth may be expensive, but it includes an annual free trip around the Sun.”  

 ~author unknown~

Täna on sissepoole vaatamise ja mõtisklemise päev. Noh, tegelikkuses on seda kõik päevad, kuid tänane on seda kuidagi eriti. Ma ei tea, kuidas, kuid sattusin mitmete huvitavate tsitaatide otsa. Üks on see Päikese oma, mis on minu meelest väga lahe.

Teine on selline ...
Peeter Sautereesti kirjanik ja näitlejaHea on teel olla.
Kui ma teaksin veidi rohkem endast ja oma soovidest,
võiksin kodus istudeski teel olla.

(“Indigo”, 1990)

...ja paneb oluliselt rohkem kukalt kratsima, sest mis see lõputu ringirändamine muud ole, kui õnne ja iseenda otsimine - kindlasti palju asju veel, kuid jah - milleks muidu tahaks, saaks ja viitsiks niimoodi.

Vaatan kalendrisse, nähes, et kohe varsti on käes päev, mil olen tagasi kodus, kuid siin ainult üks AGA - nimelt mul ei ole ju enam kodu. Jah, mul on Lopa, kuhu saan alati minna ja vajadusel ka alati olla, kuid minu enda kodu mul praegu ei ole. On vaid hulk kaste, kus lisaks eluks vajalikele riietele ning muudele tarbeesemetele sees mulle oluline: raamatud, täiskirjutatud kaustikud, teiste kirjutatud teated/sedelid ja muud, peamiselt emotsionaalse väärtusega asjad.
*Maire AunasteEesti ajakirjanik ja saatejuhtÕnn ei sõltu ruumide suurusest ega seinte siledusest — õnn mahub pisikessegi pessa. Ainult et see pesa peaks igaühel olemas olema. Kodu on suhteline mõiste — ta võib maksta muinasjutulisi varandusi või mahtuda ühteainsasse hinge. Kodu saab küll ehitada, kodutunnet vist mitte kunagi. Ei saa ju osta või ehitada unistusi, mälestusi, hääli, lõhnu ja värve, pole võimalik kinni maksta või vahetada meeleolusid, ootust ja igatsust, mis iga tõelise koduga kaasas käivad ... 
Vaikus ja üksiolemise võimalus kuuluvad samuti heasse kodusse, sest muidu me ei saakski vist iseendaks. Kodud on meie ja meie oleme oma kodude nägu.

Olen viimasel ajal taas päris palju Haapsalu ja Õhtu-Kalda maja peale mõelnud. See kõlab ilmselt pisut kummaliselt, kuid kui peaksin nüüd uuesti Haapsalusse kolima, on raske end kusagil mujal elamas kujutada.Muidugi, võib olla on see mingi enesepete, loodud illusioon, ning tunneksin end kus iganes sama hästi.
Siiski, elada Haapsalus, ilma et ma sinna majja oma jalga tõstaksin ... hetkel tundub see peaaegu ilmvõimatu. 

Meie puhul on tegemist justui nagu aasta ja mõned kuud kestnud armulooga ja selle tulemusel saame me olla kas koos või täiesti lahus. Midagi vahepealset, et me mõnikord vilksamisi silmanurgast (loe: tänavanurgast:) näeme ja teeme näo, et kõik on hästi, oleks raske ette kujutada!
Vaatasin Nord Property´st järele, mõned päevad tagasi on kuulutus "Haapsalu uhkeim puithoone vaid 100 m kaugusel merest"  ja fotod, mis nad ühel imeilusal pühapäeval, kui mul külas käisid, üles pandud. Siin minu lemmikud :)

Ühesõnaga, MÜÜA Õhtu-Kallas 15 maja!
Hind 220 000 eur.
Tubade arv 13.
Kogupind 229,2 m²
Krunt 2 109 m²
boiler, tahke kütus, ahjuküte, parkimine tasuta.

Haapsalu vanalinna muinsuskaitseala piirkonnas asuv 20. sajandi alguses ehitatud asutushoone.
Atraktiivne, rahulik ja looduskaunis mereäärne asukoht. Mereni vaid ~100 meetrit.

Säilinud on 20. sajandi ehitistele omapärased detailid nii väljast kui seest. Korrustevaheline puittrepp on väga stiilne ja heas seisukorras.
Hoonel on avar akendega pööning, Merevaatega 3 lodžat.
Elekter ja veevarustus on olemas. Soe vesi elektriboileriga.

Olete oodatud majaga tutvuma!

Ai, kui väga ma loodan, et sellele imelisele paigale leidub omanik, kes kohast tervikuna hooliks ja kes ka vana maja eest hoolitseks, mitte vaid ihaldusväärse krundi peale hammast ei ihuks.

Palun, palun, palun, kallis Elu, tee nii, et Õhtu-Kallas 15 maja taas uuele elule ärkaks. Patt on lasta sel majal tühjana seista, nii et las see maagia ja mõnus olemine, mis seal valitseb, mängigu oma rolli ning võitku kellegi süda :) Edu Sulle kullakene! 

Jalgrattasaared :)

Türgi kirjanik Akşit Göktürk on Printsi-saarte kohta tabavalt öelnud:
“Tänapäeva maailmas, kus elu on nagu üks suur rottide võidujooks, vaibub siin äkitselt kogu maailma rutt, aeg seiskub ning sa saad lõpuks ometi sõõmu värsket õhku.“

Kindlasti ei mõtle kirjanikuhärra siiski pindalalt suurimat (5,4 km2) ja kõige enim asustatud Büyükadat, mis on küll kaunis oma imeliste 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses ehitatud viktoriaanlike puitvilladega, kuid mis lausa rappub turistihordide all. Istanbuli intellektuaalne eliit ongi oma elu- ja suvituspaigaks valinud saaristu kõige väiksemad saared: Kinaliada, Burgazada ja Heybeliada, mida seal asuvate arvukate kirjanike ja poeetide (loome)kodude järgi nimetatakse hellitavalt ka „kirjanike saarteks“.
Heybeliada on läbi aegade olnud tuntud türgi kirjanike elupaigaks ning siin elanud vanavanemate juures möödusid ka Nobeli preemia saanud kirjaniku Orhan Pamuki lapsepõlvesuved.Pamuk on öelnud, et see saar on mänginud tema elus ja loomingus olulist rolli ning on tänini tema pelgupaik kärarikkas maailmas. Kes vähegi türgi kirjandusega tuttav, sellele tulevad saarte nimed ja kauni looduse ilu kirjeldused kindlasti tuttavad ette.  Väljavõte artiklist: "Istanbul - võrratu linn kahel kontinendil"

Kui kõik muu oli mul tõesõna täiesti plaanivaba, et pole väga vahet, mis suunas ma lähen, siis Heybeliada külastamine oli mu "reisiplaanis" täiesti olemas ning täna ma siis lõpuks sinna ka jõudsin.
Kui kaarti vaadates tundub, et on ikka ettevõtmine, et kusagil kaugel keset merd, siis tegelikkuses on need saared vaid 20-30 minutilise ja 5 liirase (1.85 eur) laevasõidu kaugusel ning laevad käivad siin mistahes suunas tihedalt.
Nad on nagu linnaliinibussid. Heh, kusjuures, täna nägin ära ka meretaksot, mis Istanbuli meeletult rahvaarvu ja liiklusummikuid arvestades on ilmselt üks mõistlikumaid ja kiiremaid liiklemisvahendeid.
Selle rahvaarvuga on niimoodi, et 2012 a seisuga oli ametlik number 13.85 miljonit, kuid praeguse hetke reaalsuseks pakutakse vähemalt 18 miljonit!!! ...aga see selleks.

Kogu see liikluse müsteerium on täiesti omaette teema, millest võikski vist rääkima jääda.
Praegu, kui aknast välja vaatan ...ei, põhimõtteliselt, kui mistahes kohas ja millal iganes aknast välja vaatan, on seal tavaliselt ühtlane autode vool. See, milline on Istanbuli liiklus, on täiesti hull, kuigi samas on selles kaoses ja meeletuses üksjagu loogikat ning rahulikku seaduspära.
See, et foorituled sageli ei kehti ja see, et inimesed kogu aeg ning suvalistes kohtades üle tee lähevad, vahest lausa keset laia sõiduteed seistes autode kapotile patsutavad, et ala´ ole nüüd meheks ja lase mind mööda ...see võtab algul ikka suht pahviks.
Samas, tegelikult teavad nad täpselt, mida teevad ning autod ja inimesed on teineteise suhtes üllatavalt tolerantsed. Neil oleks justkui mingid sisemised sensorid, mis annavad teada "nii, mine!" või "oota praegu korraks, selle auto tagant tuleb teine auto, mille kiirus on liiga suur" ja tänu nendele sisemistele sensoritele polegi fooridest väga lugu. Aga välismaalase jaoks, kellel see sisemine sensor veel seadistamata, on suht keeruline :)


Aastaid tagasi kuulsin nalja, et mida valgusfoori tuled Türgis tähendavad:
Roheline on MINE
Oranz MINE aeglaselt
Punane MINE ettevaatlikult 
Ühesõnaga, mistahes foorituli Türgis tähendab "Mine":)
...siin olles saan aru, et see polegi anekdoot.
Lisaks, kogu see signaalitamine hakkab alguses ajudele, hiljem muutub osaks taustamüraks. Tõsi, kui signaalitamine väga kõvaks läheb, tähendab see seda, et ilmselt saadetakse kedagi sõjaväkke. See pidavat olema üks traditsioonidest, et enne sõjaväkke minekut sõidavad sõbrad-tuttavad kõik kolonnis ja signaalitavad kogu südamest. Muidugi, kindlasti on siin veel mitmeid kombeid, mil nad kogu südamest signaali annavad :)
Olen paari sellist kolonni näinud, nad on autoakendest väljas ja lehvitavad, istudes/toetades kuidagi ebamääraselt akna serva peale.  Läänemaa raske liiklusõnnestuse valguses on pisut hirmus sellised hulljulgusi kõrvalt jälgida ....
*
Saarte peal ei ole autosid. See on uskumatult mõnus olemine ja tunne. Kui mõni üksik teenindava transpordi masin välja arvata, liiguvad kõik kas jala, hobukaarikuga või jalgrattaga.
Nii laenutasin ka mina endale jalgratta, võtsin kaardi ette ja teades, et tegemist on pisikese saarekesega, mille kogupindala vaid 2.4 km2, hakkasin aga sõitma - eesmärgiga sellele tiir peale teha. 
AGA ooooo õudust, need tõusud ja langused ... kokkuvõttes olin ma justkui suur naljanumber oma jalgrattaga :)

Selles mõttes, et üldjuhul oli tee kas liiga ülesmäge, et ma ei jaksanud isegi kõige kergema käiguga vändata või siis liiga allamäge, et ma ei julgenud isegi mõlemaid pidureid kasutades sealt alla sõita !!! Heh, eelmise aasta Otepääl suusatamine tuli meelde. Seal oli mul suuskadega umbes sama lugu, no ma lihtsalt ei saa - ma pole nende tõusude ja languste inimene - vähemalt mitte siis, kui mul suusad või rattad all! Aga jah, sellele "pisikesele saarekesele" ringi peale  tegemine osutus oluliselt raskemaks kui ma arvasin. Õnneks olid mingid lõigud, kus ma sain istuda ratta seljas ning sõita nagu "normaalne inimene", kuna tee läks enam vähem otse või oli vaid pisut kalde all.
Ujumine ...ujuda olen ma soovinud sellest päevast peale, kui siia jõudsin. Olen ju veeloom ja võimalusel ilmselt ainult seal elakski.
Siiski, Istanbulis on see olnud vähe keeruline, kuna rannajooneks on valatud betoonserv, millest merepool vaid suured kivid, kust ei pidavat olema normaalne ujuma minna, seda enam, et on peaaegu talv ja seda enam, et ma olen valge naine ja seda enam, et Istanbulis on tegelikult vesi pisut reostunud !!?? Kaalusin neid vastuargumente ning otsustasin, et ok, ma siis ei lähe vette.
 ... ka Heybeliada rannad on ametlikult suletud ning enamikel neist tabad niimoodi ees, et ei saa isegi varvast vette panna.
Ülejäänud rannajoon on aga selline pankrannik, et sealt ei julge allagi vaadata, vette minemise võimalusest rääkimata. Siiski, mul vedas, kuna ühes kohas näitas nool, et rand otse all. Just, sedasi näitaski, näitas, et otse alla .....ja kui servale piisavalt lähedale läksin, nägin, et ohooo, ongi.
Üks järsk trepp läheb alla rannaribale.
See, kuidas ma koos oma roosa rattaga, millel oli ees korv, kus minu must õlakott, sealt puittrepi astmetest alla kolistasin, oli ilmselt päris koomiline vaatepilt, kuid alla ma sain. "Ma väga loodan, et kusagilt teiselt poolt läheb mingi vähe mõistlikum tee üles," käis mul peast läbi. Siiski, ma ei viitsinud mõelda, kuidas ma üles saan, kuna soov vee juurde pääseda oli nii suur. Ja vette ma pääsesin tõepoolest - ilus, puhas, läbipaistev vesi - niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea! 
Tuli meelde Bulgaaria, kus Haapsalu noortega käisime. Ka seal oli septembris rannahooaeg lõppenud ja kuigi väljas oli +25 kraadi ja vastas, üle tänava asuvas, Spordikompleksis ilus suur bassein, oli see suletud ja tabaga lukus, kuna hooaeg on läbi!
Noh, siin on sama lugu, ainus vahe selles, et seal jäimegi ujumisest vaid unistama, siis leidsin siiski aja ja koha, et end kasvõi korraks vette kasta.Kui Eestis on praegu ebanormaalselt soe november, kus tavalise 0 kraadi asemel +10, siis Istanbulis on tavalise +10 asemel igapäevaselt umbes +20 kraadi sooja. Tõsi, õhtud on päris jahedad, kuid vesi oli sellegipoolest mitte jäine, vaid pigem soojapoolsem, tunde järgi pakuks, et umbes +14 pluss miinus kraad või kaks. 

Ma ei ujunud pikalt, kuna esiteks olid seal mingid naljakad taimed. Teiseks oli mitte kuigi kaugel mingi paat ning kolmandaks olin täiesti üksinda ning ei söandanud kuigi kaugele minna, vaid hoidsin hästi kalda lähedale.
Ühesõnaga, voilaaaaa, Marmara meres ujumas käidud. Nahk on siiani soolane, nii et täna õhtul tuleb kindlasti pessu minna.

End taas riidesse saanud, jalutasin vähe edasi, et otsida, kust üles saab, kuid kalju nurgaga sai see rand otsa ...otseses mõttes...liivariba läks üle kaljuks, millest üle ega ümber minemine polnud isegi teoreetiliselt võimalik.
Seega oli ainus tee, mis rajale tagasi viis, minna sama treppi pidi üles. Kui ma sain alla tuldud, pean saama ka üles mindud. Võtsin oma koti ja jaki ning viisin poolele teele ära, et siis saan rattaga ukerdada, ilma et asjad korvist välja kukuksid.
Püüdsin kuidagi mingit süsteemi aretada, kuid hästi ebamugav ja kohmakas oli sellega sealt mööda puuastmeid ülespoole minna. Seejärel aga avastasin, et see ratas pole üldse väga raske ning tõstsin ta üles. Tundsin end nagu Pipi Pikksukk, kuigi tema tassis kätel hobust, mitte jalgratast.
Heh, igal juhul üles me saime ja peale seda, tagasi raja peal olles, tuli tõus, millest oli isegi ratas käekõrval lükates üliraske üles ronina. Ja jälle jõudis mul peast läbi käia, et oli mul vaja seda ratast laenutada, ilma selleta oleks oluliselt kergem. 
Siiski, mis tehtud, see tehtud, ja hetk hiljem laius mu ees korralik tee, mida mööda sain ratta seljas päris mitu kilomeetrit edasi, ilma et oleksin pidanud maha ronima. Heh, nii hea, et ma ikkagi selle ratta laenutasin.
Jeerum, olen kindel, et homme tunnen lihaseid, mille olemasolust ma isegi teadlik polnud! :)

Jahid ja prostituudid

Clouds and winds and oceans 

I chose my fate to be... 

Whom the sea has taken, 

never shall be free.

Pendik Marina
On sadam, suur ja ilus.
On jahid, palju ja ilusad.
Jahtidel on kaunid nimed. Noh, nagu jahtidel ikka, kuna üldjuhul on need vee peal õõtsuvad iludused kellegi unistuse täitumine, sümboliseerides Vabadust, Õhku, Tormi, Tuult, Päikest, Kuud ning mida kõike veel.

Whiterose
Day by Day
Spirit of Sunset
U-Dream
Angel
Mermaid
Moonlight
Daybreak
Sunseeker
D'Story
Roker Prince
Azimut
Flamingo
Desire
Tornado

On õhtu, on maantee, suur ja ilus.
On naised, päris mitu ja päris ilusad.
Erinevalt jahtidest on nende iluduste nimed salastatud, kuid saapad on pikad, seelikud lühikesed ja huuled punased.
Auto peatub, aken keritakse alla, suurem osa naisest kaob sealt aknast sisse, kõnniteele jäävad vaid pikad jalad ning aknast sisse hööritav tagumik ...
... hetk hiljem on kaup koos.
Mees sõidab oma suure valge autoga ees, naine oma väiksema autoga, mis pole valge, järel ning läinud nad ongi.
Nagu Mc Donalds´i Drive in, et tuled, valid, esitad tellimuse, saad kauba ja sõidad minema - lihtne!
*
Jaht - kellegi unistus, kellegi vabaduse sümbol.
Prostituut - kas ka kellegi unistus, vabaduse sümbol?!

Clouds and winds and oceans 

I chose my fate to be... 

Whom the sea has taken, 

never shall be free.

~Poem from my CS host´s profile~

Päevalilleseemned ja kreekerid

Kui Eestis oli ja on sihvkade söömine pigem ajutine buum, mis tuleb ja siis läheb ning on levinud peamiselt teismeliste hulgas (või nii vähemalt mulle tundub), siis Istanbulis on see normaalne igapäevaelu osa.
Suured, väikesed, mehed, naised, pakis, lahtiselt, heledad, tumedad ...esimesed omadussõnad käisid siis inimeste ja viimased päevalilleseemnete kohta.
Nende söömine on populaarne vaba aja tegevus, mille tulemusel on kõik kohad, eriti mereäärsete kivide ümbrused, paksult sihvkakoori täis.
Nii olen ka mina, kohaliku kultuuri ja kommetega kohanedes, õppinud aega veetma niimoodi, et ostan 1LT (1 Turkish Lira = u 0.37 eur)  eest ühe hunniku päevalilleseemneid, seejärel lähen istun mere äärde kivi peale ning krõbistan neid seni, kuni viitsimist jagub või pakk tühjaks saab.

Ühel õhtul sain armsa kirja: "Lugesin taas su blogi ja imetlen sinu oskust olla õnnelik igal ajal ja igas kohas" Samal hetkel, kui seda lugesin, vahtisin taas parasjagu merd, tuledes saari, mis paistavad, ja sõin sihvkasid.
Oli üks kahest päevast, mil mu enesetunnet iseloomustasid pigem segadus ja dilemmad. Kuigi oli tore lugeda, et oskan igal ajal ja igas kohas õnnelik olla, ei olnud mul sel hetkel sellest oskusest jälgegi järel. Samas, võib olla see, et istun Marmara mere ääres ja söön päevalilleseemneid, ongi ÕNN ...heh, pidavat ta end ju väikestes asjades peitma ja öösiti me padja all magama, õnn, ma mõtlen :)

Tegelikult arvan, et kõik see, mis olnud ja mis on, on mind küllalt küllalt paindlikuks ning tolerantseks õpetanud ja samas pole ka mingi saladus, et teen endast parima, märkamaks alati pigem head kui halba, pigem eeliseid kui puuduseid ja seda kohati lausa naiivse sinisilmsusega. Sellest tulenevalt võibki jääbki mulje, justkui oleksin kogu aeg kõikjal rahul.
Samas, ilmselt rohkem peab paika see, et olen igal ajal ja igas kohas teadlik sellest, et ÕNN pole midagi muud kui ennekõike minu enda otsus.

***
2 päeva hiljem. Pole vahepeal väga netti saanud ja kuidagi kiire on olnud. Olen siia ja sinna sahminud, mitu korda elukohta vahetanud ning niisama ringi tuuseldanud :)
Esmaspäeval olin kusagil päris kaugel ära, käisin koolis. Ühes äärelinna algkoolis, mille õpetajat ma tänu CouchSurfingule tean. Kas Sa kujutad ette, et kolmandas klassis võiks korraga käia 51 mudilast ja et õpetaja peab neid kõiki korraga õpetama?! Mina ei kujutanud, kuid peale ühte päeva nendega koos ühes klassiruumis, peale viite ühist tundi, kujutan päris hästi.
Müts maha selle õpetaja ees, kes päevast päeva suudab korraga pooltsada õpilast õpetada. Minu jaoks oli see päev ja selline võimalus tõeline privileeg, mille eest Ilkerile südamest tänulik olen. Olla nende koolis niimoodi teretulnud ja nii kenasti vastu võetud, vahet pole, kas õpetajate toas või õpilaste poolt - AITÄH!
Lõunapausi ajal sööb igaüks seda, mis kodust kaasa on pandud, ja nähes, et mul polnud midagi, hakkasid mõned lapsed minu laua peale erinevaid asju poetama.

Siin on minu koolipäeva lõunane menüü: (asjad on kirjas nende "tekkimise" järjekorras:)
Tükk saia
Kreeker
1 Mentose närimiskommi sarnane komm
Pool mandariini
1 väike kalakujuline kreeker
Veel üks tükk saia
5 kreekerit
...veel 2 kreekerit
1 saiake
1 trühvli komm
1 karamelli komm

Heh jah, nalja sai. Mõned hetked peale seda, kui olime oma lõunasöögid ära söönud, täitus sama laud, kus hetk tagasi olid olnud kreekerid, väikeste tatipritsmetega, kuna üks poiss jutustas erilise hoo ja ägedusega mingit põnevat lugu, karjudes kõigist teistest üle ja ilmselgelt saamata aru, et ma ausõna ka ei saa temast mitte sõnagi aru :)

Kuna kolmandas klassis nad veel ühtegi võõrkeelt ei õpi ja ainsad laused, mida nad inglise keeles öelda oskasid, olid: "What´s your name?" ja "Where are you from?", siis usun, et ma ei liialda, et vastasin nendele küsimustele 100+ korda, sest ega igaüks seda küsimust siis ainult üks kord ei esitanud, vaid ikka veel ja veel ja veel...

***
Olen õues, ülllatus-üllatus, rannapromenaadi pingi peal. Ma ei saa, mind lihtsalt nii väga tõmbab mere poole, et see on täitsa lõpp. Eile õhtul, kui sadama lähedal istusin ja päikeseloojangut vaatasin ning seda, kuidas linnatuled süttivad ning suur kruiisilaev Marmara pealt Bosporuse väina ehk Istanbuli sisse keeras – vau, ma olen ikka tõesti mere inimene, kohe väga :)

Olemine on selline pisut rahutu ...alguses läks valesti ja kirjutasin kogemata rahatu … heh, mis seal salata, ega olukord on kohe varsti ka sealmaal, et olemine on selline pisut rahatu :) Siiski, selle reisi vean ilusti välja ja ilmselt, koju jõudes on veel isegi pisut taskuraha, kuid üldiselt vajan juba õige pea lahendust või vähemalt ideed, mis minust edasi võiks saada?
Võtsin arvuti välja, kuna igasugu ägedad tekstid jooksid mu sees kui filmilint ja tahtsid välja tulla, kuid nüüd läheb see ikka ja jälle tavaliseks lalinaks ära. Ai-ai, küll ma olen karm iseendaga. Seda võib ja seda ei tohi. Seda peab ja seda ei või.
Siin haiseb, huvitav, kas meri haiseb või misasi? Eelmisest pargist läbi tulles oli kõikjal justkui kusehais, kuid võimalik, et seal kõrval olev kanal, kus väikesed paadikesed reas, haises ja siia, kuigi enam mitte nii intensiivselt, ulatub sama hais?!

Mulle meeldib mõelda endast kui kirjanikust ja kuna ma kirjutan iga päev, keskmiselt 5-10 A4 lehekülge, siis las ma “fake it til I make it” ja arvan, et ma olen kirjanik.  Kas ma suudan ette kujutada, et ühel ilusal päeval istun ma samamoodi arvuti taga ning tean, et kõik see, mis ma ütlen, sellel on tegelikult ka kaalu? Kas ma suudan ette kujutada, et ühel ilusal päeval istun ma kaustik käes mere ääres kivi otsas ning kõik see, mis ma kirja panen, läheb päriselt ka raamatusse?  Liikusin edasi sealt kanali suudmest, ja siin, natukene eemal, on õhk pisut klaarim ega haise enam niimoodi. Lisaks mõtlesin, et nii on väga hea tegelt, et pisut istun ning kirjutan, seejärel sirutan ning jalutan mõne minuti, et ma seal pingi peal kangeks ei jääks.
*

Täna, mõned tunnid tagasi, kui olin taas kord uksest välja astunud, kohver rõõmsalt mu kõrval veeremas, ilma et mul oleks õrna aimugi, kuhu ma lähen, tundus sel viisil ringi uitamine mulle korraks kuidagi mõttetu tegevus.
Mulle tundus, et mul peaks ikkagi mingi konkreetne plaan ja eesmärk olema. Ilmselt oleksi ikkagi mõistlik ja hea teada, kuhu ma lähen, mida oma päevaga teen jne – ühesõnaga, mul oli pisut kahju, kuna tundus, et ilma korraliku planeerimiseta on reisimine kui õnnemäng. Siiski, kas ta pole seda ka planeerides?

Mul oli kõht tühi ja otsisin mingit kohta, kus süüa. Selle lõpuks leidnud, kohmitsesin seal leti ees, kus peaks justkui mida otsustama, kuna valik oli suur ning nagu Aasia poole peal ikka, kunagi ei tea, kas või kui palju keegi inglise keelt räägib, nii et jah – korraks oli selline pisut veider ja kohmetu olla.
Minu taga seisis järjekorras üks vanem daam, kellele ütlesin, et ta võib minust mööda minna, kuna ma veel ei tea, mida ma soovin. “Ei ole midagi, kas sa soovid, ma aitan sul valida,” vastas blond poisipeaga naisterahvas ladusas inglise keeles.
Toidud kenasti valitud, pakkus ta, et kui ma soovin, võime ühte lausa istuda ja nii me siis sõime ning lobisesime kui vanad tuttavad. Ta rääkis, et üle tee ühes majas on tema büroo, et ta on advokaat ja tuli just Euroopa poole pealt kohtust, et Istanbulis on kaks kohust, üks siin- ja teine sealpool Bosporust.
Oma olekult oli ta vaikne ja tasane, kuid hästi avatud ja särav. Tuli välja, et tema rännumehe pagas on päris esinduslik, ta on käinud igal pool üle maailma – Brasiilias, Jaapanis, Tais, Ameerikas ja ei tea kus veel. Ta on lahutatud ning enamik aega reisib üksinda. Vaatamata oma heale inglise keelele kasutas ta millegipärast sõna "alone" asemel sõna “lonely” ja küsis ka minu käest, et kas ma reisin “lonely”?

Jah, tema teooria kohaselt reisin ma tõepoolest “lonely”. Samas, õnneks tunnen end "lonely" ainult nendel hetkedel, kui mõni koht või olukord on nii võrratult ilus või teistmoodi, et nii väga tahaks jagada, kuna tundub kuidagi patt ainult üksi sellest osa saada.
Aga jah, teisalt on siin nagunii kogu aeg ja kõikjal niiiii palju inimesi ümberringi, et isegi sellel “lonely” reisil on mul sageli tunne, justkui vajaksin veelgi rohkem privaatsusts, veelgi rohkem aega ja võimalust “lonely” olla :)
Lõunasöögi lõppedes vaatas ta mulle äkitselt otsa ja küsis: “Mis su nimi on?” Peale ühist söömaaega oli aeg tuttavaks saada, et seejärel Ayla´ga hüvasti jätta ning liikuma hakata. Ta jäi veel korraks sealse söögikoha pidajaga juttu ajama, kuid kui ma uksest välja hakkasin minema, hõikas ta mulle järele: “Kristi, kui sul veel aega on, võiksime minna ja ühe kohvi juua!"
“Jah, natukene on, mu lend läheb nädala pärast,” üritasin nalja teha ning tundus, et õnnestus, kuna ta naeris. Seadsime sammud tema büroosse, kuhu ta tellis ühe kohvi ja ühe tee - kohvi endale ja tee mulle. Ssegi Türgi tee on minu jaoks liiga kange, kohvist rääkimata.
60 aastase daami kohta näeb ta super hea välja. Tal on 40 aastane poeg, kes pole veel abielus, kuid kellelt ta väga siiski lapselapsi ootab. Ayla mõtles juba eelmisel aastal advokaadi töö lõpetada, kuid kaks firmat, kelle heaks ta töötab, palusid, et ta natukene veel jätkaks. Praeguse seisuga töötab ta aasta veel ja siis aitab küll. Tal on mitu aumärki. Türgi valitsus premeerib kaua ühes ametis olnud isikuid. Kapi peal seisis suur medal, 30 aastat advokaaditööd, ja tal on juba olemas ka järgmine, 40 aastat ametis, märk. “Jah, ma olen päris kaua töötanud!” mõtiskles ta särasilmil..
Vahetasime kontakte ning ma hakkasin minema, kuna tundus, et tal oli veel nii mõndagi teha. Ütles, et teeb tunnike kontoris tööd ja siis läheb kliendiga kohtuma.

Neljandalt korruselt, kus Ayla büroo asus, liftiga allapoole sõites, muigasin enda ennelõunase mõttearenduse peale. No mida ma siin planeerin, kui ma tegelikult ju nagunii mitte kunagi ei tea, kes või mis ümber nurga on või mis juhtuma hakkab?

See reis on minu meelest üks-ühele suurepärane peegeldus kogu mu ülejäänud elust ja olukordadest. Mul pole õrna aimugi, kuidas, kuid kõik kuidagi toimub ja mu teele satuvad õigel ajal õiged inimesed, kellega saame oma elu puzzle tükke vahetada - vastastikku teineteisele midagi "anda", et seejärel taas mööda enda teed edasi sammuda.
Nii, nagu iga film või raamat või mistahes olukord tahab ju midagi öelda või satub mu teele põhjusega, on sama ka inimestega, ainult, et inimesed on minu meelest need kõige paremad, vahetumad ning kahtlemata kõige põnevamad õpetajad. Issanda loomaaed on kirju ja igaühel on oma tee, oma maailmanägemus, oma mõtteviis, omad prioriteedid ja selle kõige kokkupuutel, olgu see kui põgus tahes, saavad vähemal või rohkemal määral mõjutatud mõlemad osapooled.
Olgu selleks siis Sveitsi noormees, kelle tüdruksõber Istanbuli kassidesse ära armus ning mees on nüüd tagasi Istanbulis, käis pargis hulkuvat kassi püüdmas, et loomale kõik vajalikud vaktsiinid ja paberid teha ning kassikene 3 kuu pärast Sveitsi lennutada?
Või 63 aastane Prantusse naine Monique, kes reisib 5-6 kuud aastas, teeb joogat, jalutab meeletult palju ning näeb välja 10+ aastat noorem. Monique on lesk ning üksinda kaks last üles kasvatanud, kuid viimased 9 aastat on tal uus silmarõõm, kes vahest mõnel reisil temaga ühineb.
Või mees mustas autos, kes mind üle-eile õhtul päris tükk aega jälitas ja esimest korda selle reisi jooksul mu naiivsetesse sinisilmadesse natukene hirmu külvas! Ma ei mäleta, millal ma viimani kartsin või nii vihane ja kuri olin, kui tema peale karjudes ...õnneks oli päris palju inimesi ümberringi ning ta jättis mu suurema vaevata rahule.
Või Serkan, kes on paari bändi manager, kuid samal ajal hobi korras spordireporter, kes kirjutab jalgpallimängudele arvustusi - ta kodu on täis head alkoholi, head muusikat ja häid sigarette. Serkan lahutas paar aastat tagasi, kuid on nüüd taas armunud.
Või ameeriklane Jenney, kes on minust 2 aastat vanem, tema vanemad on surnud ja ta on viimase 7 aasta jooksul elanud ning töötanud viies riigis, olles inglise keele õpetaja. Jenney´le meeldib üks baarmen, kelle pärast ta käib mitu korda nädalas seal hõõgveini joomas.
Või Cagatay, kes avas kevadel vintage-second hand poe, lisaks praktiseerib reikit, mängib pilli ja paneb taro kaarte. Cagatay lahutas 3 aastat tagasi, kuna talle tundus, et see oli ainus viis tema enda tõeline mina tagasi saada ja elada lihtsat ning spirituaalset elu.
Või Alper, kes on 32 aastane poissmees. Ülilühikene, aga ülitore mees. Elab koos oma noorema vennaga. Andunud jalgpallifänn, kes koos 99 ülejäänud fänniga rentisid eralennuki, et minna oma meeskonnale kaasa elama.
Või Sedat või Ölker või kes iganes teine ...

Siiski, kokkuvõttes, kuigi igaühel on erinev lugu, on inimloomus siiski sama, on alati olnud - ALL DIFFERENT, ALL THE SAME! - kõik soovivad olla õnnelikud, armastada ja olla armastatud ning elavad oma elu nii hästi, kui oskavad ja saavad! 

Imeliselt Ilus ~Amazingly Beautiful~

Las igaüks teeb seda, milles ta hea on. 

 ~Let everyone do what they are goot at ~

Mul endal pole kahjuks ühtegi fotot, kuid õnneks üks mu siinne sõber armastab pildistamist ja on selles tõeliselt hea.

Siin on Istanbul läbi Murat Bayram´i fotokaamera :)

Nautigem!

~ This is how Istanbul looks like through Murat Bayram´s camera :)

Let´s enjoy! ~

CouchSurfing

See allolev ajaleheartikkel pole vist ilmselt kuigi kenasti loetav, kuid kuna sel lool online versiooni pole, peab see tükikene asja ära ajama.
Artikkel ilmus suvel ja räägib CouchSurfingust. Kogukonnast, millel hetkel mu elus tähtis roll. Kui ise inimesi vastu võttes ja majutades tekkis vahest küsimus, et mida või milleks, siis nüüd, olles taas selles "külalise" rollis, tundub kõik igati loogiline ning vägagi tänuväärne.
Nii, nagu mina praegu reisin, ei kujuta seda ettevõtmist ausalt öeldes mitte kuidagi muudmoodi ettegi. Jah, üks asi on raha, et sedasi on reisikulud madalad, kuid mitte grammigi vähem olulisem pole fakt, et tänu CouchSurfingule on võimalik hetkega kohalikku kogukonda sulanduda.
Teha seda, mida kohalikud teevad. Käia seal, kus kohalikud käivad. Teha süüa niimoodi, nagu kohalikud teevad. Kuulata jutte, mida kohalikud räägivad. Vaadata filme, mida kohalikud vaatavad jne.
Mul on nädala ajaga olnud neli erinevat kodu. Kõik väga erinevad, igaüks omamoodi meeldejääv. 

Praegu olen otsaga tagasi Bostancis. Kohas, kus olen veetnud poole siinoldud ajast, kohas, millest on saanud minu siiani kõige kodum kodu Istanbulis :)
Kohas, kus meri on 5 minuti jalutuskäigu kaugusel ja kohas, kus turiste peaaegu pole

Olen avastanud, et minu õnne valem on väga lihtne. Ok, ma ei tea, kas see just lihtne on, kuid igal juhul koosneb see igati lihtsatest koostisosadest:
Meri + soovitavalt pisut päikest + mugav tool + õige kõrgusega laud + hea raamat + kaustik + pastakas + mingi tore või vajalik tegevus + eneseteostus + piisavas koguses liikumist + tervislik toit + hea kaaslane + õhtune tähistaevas  = ÕNNELIK PÄEV

Tõsi, täna on asi õnnelikust päevast suht kaugel, kuna higistan projekti lõpparuande, mille esitamise aeg täna, kallal. Selle tulemusel olen ikka ja jälle olen sunnitud tõdema tõsiasja, et bürokraatilik paberitöö pole absoluutselt minu teema.
Jah, võin üritada muuta oma suhtumist, oma lähenemist asjale ja ma ei tea, mida veel, kuid ikkagi jääb see milleski, mis istub mu kuklas, see on miski, mis vaja ära teha, kuid kokkuvõttes ei tee ma ei seda ega ka midagi muud? Ma lihtsalt istun, nagu hunnik õnnetust, ja mõtlen, et ma pean seda tegema!

Samas, mis seal salata, see töönarkomaania, see tunne, et kogu aeg muudkui toimetan ja pusin millegi kallal, justkui sobib mulle ja muudmoodi ma hästi ei oska, vähemalt veel mitte.
Siiski, sellele vaatamata ....kirjutamine JAH, kirjutamine kindlatesse lahtritesse, vastates kindlatele küsimustele EI !!!

Nii ongi siis minu viimase 6 tunni pusimise, surumise ja sundimise tulemus see, et olen heal juhul vaid paar tundi sellest teinud seda, mida oli vaja teha ning ülejäänud aja tegelesin ...heh, ei teagi, millega ma tegelesin, ilmselt kuulasin seda, mida allolevast videost kuulda võib.
Oi, kuidas mulle meeldib, et siin iga nurga peal pühakorda, kust 5x päevas üle terve naabruskonna kajavat kutset kuuleb.
See on märguanne, et on aeg palvetada!
Palvetagem siis ...et ma selle lõpparuande lõpuks ometi valmis saaksin :)))

"Talaash"

Üks tee viib teiseni, üks inimene järgmiseni ja nii ma kulgen - hommikuti ei tea, kuhu mu päev mind viib, kuid

tundub, et niimoodi sobib mulle väga hästi!

See teadmatus ja "vaatame, mis saab" olek sobib mulle praegu (oh üllatust:) mingil põhjusel oluliselt paremini kui vastupidine olukord. Kusjuures, naljakas on seejuures see, isegi, kui ma ei tea, mida ma otsin...kui olen selle leidnud, tean ja tunnen selgelt ära, et just seda ma otsisingi.

Nii oli näiteks alles paar päeva tagasi Üksküdaris, kus mu soov oli leida söögikoht, kus istuda ning rahulikult kirjutada ja lugeda ja kus oleks samal ajal olemas ka WIFI ühendus. Usun, et ma ei liialda, kui ütlen, et tund-poolteist jalutasin ringi, ilma et oleks tahtnud ühtegi kohta sisse astuda. Pigem jõudsid järeldusele, et ehk polegi see söögikoha idee kuigi hea ning hakkasin hoopis raamatukogu otsima, kuid kaardi pealt polnud võimalik aru saada, millises tänavahes see täpselt asub.

Seejärel, ühel hetkel seisin maja ees, kus oli kohvik läbi kolme korruse. Ajasin pea kuklasse ning kõige kõrgemal korrusel paistis selline avatud rõduga mõnus koht. "See ongi see SEE!" ja astusin sisse.
Mis kõige kummalisem. Teate ju küll seda lauset, et hetkel, kui lõpetad otsimise, leiad!
Olin endale kolmandale korrusel laua välja valinud ja oma asjad laiali laotanud, kui pilku teisele poole tänavat heites nägin raamatukogu silti. Leides ühe, olin leidnud ka teise - heh, Murphy peab ikka täiega paika, et kus pole, seal pole midagi ja kus on, sinna tuleb aina juurde :)

Eile õhtul hilja vaatasime ülihead 2012 aasta India filmi "Talaash". See polnud õudne ega midagi, kuid selle sisu oli nii võimas, et värisesin veel ka mõned minutid peale filmi lõppu.

"No nii, nüüd ei saa ma enne magama minna, kui me peame siia peale mõne multika vaatama," tegin nalja, kuid mõne hetke pärast saingi oma multika :)

Filmi soundtrack oli hästi mõnus ja kõik muu ka. Panen siia alla mõned laulunäited. Muidugi, ilma filmi endata ei mõju nende laulude sõnum võib olla nii sügavalt, kuid head on need sellegipoolest.

Marmara

Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,

hakkan minema nüüd oma kitsast rada.

Aeg vaid üksi seda teab, 

karmis saladuses peab,

kus on peidet minu saabumise sadam.

Ja mu õnn võiks olla suur,

kui te ükskord, nähes kuud,

mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,

kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb.

 ~Jaan Tätte~

Mu ees laiub Marmara meri, millel vuravad edasi-tagasi suured ning väikesed paadid, laevad, jahid.
On pühapäev, olen piirkonnas, kus turiste peaaegu pole, kuid soe hilissuve päike ja vaba päev on massiliselt kohalikke kodudest välja rannapromenaadile meelitanud.
Wikipediast saab lugeda, et Marmara ehk Marmara meri (türgi Marmara või ka Marmara Denizi) on väike meri, mis lahutab Aasiat ja Euroopat. Ta on seotud Egeuse merega Dardanellide väina kaudu ja Musta merega Bosporuse väina kaudu.

Väikese praamiga Bosporuse väina ületamiseks kulub 10 minutit ja 1 euro. Samas on selline väina ületamine ilmselt peagi läbi või vähemalt on selle tähtsus vähenemas, kuna järgmisel nädalal saab teoks üks osa "sajandi projektist", mil nimeks MARMARAY - nimelt avatakse 29. oktoobril, mil Türgi riigil täitub 90 aastat iseseisvust, tunnel, mis ühendab Euroopat ja Aasiat.

Nii et sellisel ajaloolisel hetkel õnnestub mul siin olla :)
*
Suured krokodillipisarad veeresid mööda mu põski, kui eelmise nädala kolmapäeva öösel kella ühe paiku Haapsalust Lihula poole sõitsin.
Segu erinevatest tunnetest: rõõm, kurbus ja tänulikkus.

See oli juba teine kord, kui Õhtu-Kallas 15 majaga hüvasti jätsin. Kui suvine ehitusekspertiis kuulutas maja halvas seisukorras olevaks, siis eelmisel nädalal käinud korstnapühkija lisas omalt poolt õli tulle sellega, et keelas ahjude kütmise, kuna need on kasutuskõlbmatud! Et siis niimoodi on sealsed lood.
Samas oli selline konkreetne ja järsk lõpp hea, kuna muidu oleksin ilmselt, nagu varemgi, jätnud kogu selle maja teema taas õhku rippuma. Et justkui lähen ära ja päris ei lähe ka. Nüüd siis on asi küllalt konkreetne, üürileping lõpetatud ja kõik asjad ära toodud. Mis sest see viimane õhtu seal majas muudkui venis ja venis, koristasin, sättisin, käisin rõdul, imetlesin vaadet, jõin teed, koristasin veel, käisin veel korra rõdul jne
Ai, kui väga ma nüüd loodan ja pöialt hoian, et sinna jõuab keegi, keegi hea ja tore inimene, kellel visioon, kuidas sellele vanale, meeletu potentsiaaliga, majale taas elu sisse puhuda!

Emotsioone on olnud küll ja rohkem veel, kohe täie raha eest. Taas kord keeran selja kohale, kus mul on tegelikult kõik olemas ja hea olla. Inimesed on need, mis kohad eriliseks teevad ning selle koha pealt pole hetkel Haapsalule vastast. Ei tea ega mäleta, et kusagil mujal oleks tekkinud nii palju suhteid, mis niivõrd päris - ehedad ja sügavad.
Ometi on sees sisemine kiiks, ränduri hing, mis järgneb sellele vaiksele häälele, mis hüüab: “Tule, tule, tule …lähme!”
Samas on senine elukogemus näidanud, et mida parem mul kusagil olla on, seda suurem on rahulolu järgmises kohas – õiged sõbrad ei kao kuhugi, vaid on olemas ka mõne aja pärast. Ka mistahes paiga ilu ei kao kuhugi, vaid muutub distantsilt vaadates pigem ainult kaunimaks.
Tõnu Õnnepalu, kes sel teispäeval Haapsalu raamatukogus lugejatega kohtumas käis, tsiteeris Baturinit: “Jäämine tähendab unustamist. Äraminek mäletamist” ja tõlgendas seda enda sõnadega, et vahest nõuab ilu nägemine distantsi.

Ma ei arva, et on vaja pidevalt tormata, olla kusagil mujal, et seda ilu märgata. Ka ei usu ma enam ammu seda illusiooni, et kusagil mujal on taevas sinisem ja rohi rohelisem. Ometi tundub mulle mulle ikka ja jälle, et vahest on vaja ära käia, et seda sinist taevast ja rohelist rohtu, mis kogu aeg, mistahes kohas, mu nina all olemas, märgata.
Elu on justkui puzzle, kuhu iga järgmine kogemus lisab uue tüki, et pilt saaks taas grammikese selgemaks. Siiski, kunagi – kunagi, kui ma suureks saan :) - soovin ma oma rännakuid koomale tõmmata ja kusagile oma pesa punuda, olles ka seal olles võimeline mäletama, märkama ja ELAMA.
Tõnu Õnnepalu rääkis läbi temale omase tasase olemise ja vaikse huumori ka sellest, et kõikvõimalikud muud vaatlemise ja vahi ametid on ära kadunud, et enam ei olegi teisi vaatlejaks olemise õigustusi kui olla kirjanik :) 
Ma ei tea, kas ma võin end kirjanikuks nimetada, kuid tean, et see tegevus, hobi ja kutsumus on üks väheseid asju, mis pole ajas muutunud. Kirjutamine, mistahes kujul, on mulle endiselt täpselt sama armas ja oluline tegevus kui päris pisikesena.
“Writing rights things!”väidab Julia Cameron ja ma usun, et tal on õigus. Kui olen mistahes teema enda ees paberile lahti harutanud ning aru pidanud, rõõmu jaganud, muret kurtnud või niisama filosofeerinud, on see olukord end minu silmis korrastanud.
*
Hetkel on käsil reis, mida ma pole planeerinud - see sadas mulle "juhuslikult" sülle. Õigupoolest satun ma selle aasta jooksul "juhuslikult" juba kolmandat korda Istanbuli ja tunnen end siin juba päris koduselt.
Heh, samas, seda suurema uudishimuga siin kõigesse suhtun.
Mis, kus või kes on see põhjus, miks mul on praegu vaja siin olla?
*
Ma olen seda usku, et maailm on ilus, hea ja turvaline paik ning selles usus on kerge minna kuhu iganes. Õnneks on Elul komme ootustele vastata ja ka CouchSurfingu kogukond on see, kes aitab sellele kinnitust leida.

Kuidas muidu on võimalik istuda lennukile ja minna ….minna, ilma et mul oleks õrna aimugi, kuhu ma maandudes oma sammud sean. On vaid usk ja usaldus, et kõik läheb täpselt nii nagu vaja. Et kohal on õiged inimesed ja et juhtuvad õiged asjad.
Ja enne, kui arugi saan, olen jõunud järjekordsesse koju, kus tunnen end kui oma inimene, unustades kiiresti, et viibin teises riigis, “võõraste” keskel.
Hakkan järjest enam mõistma eesmärki, mille Prantsuse perekonna, kes koos lastega ümber maailma reisis, endale seadnud oli. Nimelt oli nende eesmärgiks oma lastele tõestada, et olenemata kohast ja riigist on inimesed ikkagi lihtsalt inimesed ning et maailm on ilus paik ja inimesi saab usaldada.
Samas, mis seal salata. Kõik oleneb alati sellest, kuidas vaadata, nii et õigus on nii nendel, kes uudiste põhjal järeldavad, kui hukkas see meie ilm on, kui ka nendel, kes otsustavad näha seda külalislahkust ja abivalmidust, mida on õnneks alles palju ja rohkemgi veel  :)

Ümber nurga

Home, sweet home!
Jah, olen üle pika aja taas korraks Lopal.
Kell on 00:09 öösel. Lõke, mille isa mõni aeg tagasi süütas, annab sellesse sügisöösse nii palju valgust ja soojust, et tuppa minek tundub patt. Nii ma siis ei lähegi, vähemalt veel mitte, vaid klõbistan siinsamas lõkkevalgel :)

Täna on olnud ülimalt lahe ja spontaanne päev - üks asi on viinud teiseni, teine kolmandani ja nii ta läks. Pisut tahtmist ja viitsimist, pisut planeerimist, kuid ennekõike vabalt minna laskmist ning voilaa - kõike saab ja kõike jõuab :)
Kõik on oluline, kuid kõige olulisemad on ikka ja jälle ümbritsevad inimesed ning vastastikune suhtlus ja jagamine.

Viimasel ajal, mil mu elus on periood, kus ma otseselt kellegi ega millegi heaks ei tööta, olen enda puhul täheldanud kahte pidi hoiakut.
Ühelt poolt on see mõnus, kui kogu ajakava on 100% paindlik. Kunagi ei tea, milliseks päev kujuneb, mida teha või mida mitte teha. Millistele valikutele öelda "jah", millistele "ei" või millal lihtsalt niisama passida ning praktiseerida olemise kunsti :)
Teisalt on see "vaatame, mis päev toob" planeerimatus pisut rusuv ja loiuks tegev ning asjad, mille tegemine võtab kiirel ajal mõnikümmend minutit, võtavad sellistel päevadel tunde ning ka siis on reaalne oht, et need jäävad kas pooleli või sootuks tegemata? Põhjuseks seesama teadmine, et mul ju aega küll. Vahet pole, kas täna, homme või ülehomme. AEGA ON selle kiire asjaga.

Samas ei saa ega oska midagi teha ka niisama tegemise pärast, vaid vajan väga konkreetset visiooni, mis motiveeriks. Minu puhul, selleks, et potentsiaal, mis minus leidub (noh, midagi ehk ikka kuskilt nats leiab), käivituks, on vaja väga tugevat "fire in the belly" tunnet. ...kui see on olemas, siis hoidke alt - jap, nendel puhkudel pean ka ma ise alt hoidma ja mitte vähe :)
Olen seda nii korduvalt kogenud, kuid nii ongi, et kõik, kus "poole võimsusega" tiksun, tundub mõttetu passimine ja seda ma ei saa, ei suuda, ei taha. Samas kõik see, kuhu pea ees sisse hüppan, ei saa ega suuda pikalt teha, nii et võta siis kinni, kuidas võiks või peaks.
Ühesõnaga, vahet pole, kui palju ma ka ei üritaks, kuid tundub, et ma olen oma olemuselt pigem siiski tegutseja kui niisama oleskleja. Pigem töönarkomaan kui päevavaras - samas, tasakaal, kus on tasakaal?!
*
Tead, üks asi on näha blogi statistikast, et siin lehel on iga päev 50-100 külastust ...see, kui paljud neist midagi loevad, on muidugi iseasi?
Samas jällegi, kui mulle täna öeldi: "Kristi ma loen su blogi, sa peaksid rohkem kirjutama!" on miski, mis lõi pildi kuidagi selgeks ja tekitas eriliselt sooja tunde!?
See oli miski, mis aitas mõista, et see polegi vaid mõttetu statistika, vaid neist mõnede numbrite taga on reaalsed inimesed, kes loevad neid ridu ja mõtlevad kaasa.
*
Vaatasin taevasse, vau, see on vahepeal selgeks läinud ja seal siravad tähed. Käes on järjekordne õhtu, mil lihtsalt ei raatsi tuppa minna. Ma ikka vahest Haapsalus ka teen mere ääres ringe, kuna see, mis merel ja taevas toimub, on liialt ilus, et koju kiirustada.
Eile õhtul ujusin Fra Mare välibasseinis ja kui on olemas midagi jumalikku, midagi erilist, mida iseendale kinkida, siis see on kindlasti üks variant: õues asuv sooja veega bassein, kus õhtul hilja selili ujudes taevasse vaadata ja tunda iga keharakuga, kui ilus on elu ja kui õnnelik inimene ma olen!
Tõsi, oli ka palju muid hüplevaid mõtteid peas, kuid õnneks see ilusa elu oma domineeris ;)
*
Käisin enne koeraga jalutamas.
Jalutasime pikalt ja kaugele.
Enne seda, kui välja sain, läks toas igasugu asjadega aega, nii et viipasin peaga õue suunas, öeldes: "Torre on mu vist juba maha kandnud!"
"Torre ei kanna Sind kunagi maha. Ta ootab Su alati ära!" ütles isa seepeale. Mõtle, milline väärtus see on. See, kui kusagil on keegi, kes on alati rõõmus. Kes on alati olemas Kes on alati valmis mind ilma ühegi tingimuse ja etteheiteta armastama. Tulen ma siis kuus korra või korra poolaastas, ta on alati täpselt ühtmoodi õnnelik, ta on täpselt ühtmoodi ALATI OLEMAS!

Õuest tagasi jõudes avastasin, et olin ühe kinda ära kaotanud. Ise arvasin, et ilmselt selle viimase kurvi peale, kus Torrele jalutusrihma uuesti kaela panin. Õues oli pime, dilemmatasin, et kas see üks kinnas on seda väärt, et kogu see protsess - jope selga, saapad jalga, taskulamp kätte - uuesti läbi teha?
Otsustasin, et ilmselt on oluliselt kergem seda kinnast päevavalges märgata, et ma ei hakka minema.
"Käisid suure ringi maha ja nüüd pead seda väikest otsa paljuks," kommenteeris isa mu dilemmatamist.
See sütitas miskit mu sees ning hetke pärast olin taas riides ja stardivalmis. Kindaotsimine alga!
Olin majauksest välja saanud ja õuetule põlema pannud, kui nägin, et kinnas oli sealsamas, ukse kõrval maas.
"No näed, poleks pidanud isegi jalanõusid jalga panema," muigas isa.
*
Huvitav, kui palju asju, unistusi, inimesi ootab siinsamas nurga taga, et ma jope selga ja jalanõud jalga tõmbaks, ning paar sammu teeks?
Kas tõesti piisab vahest vaid paarist väikesest sammust, et kõik ülejäänu saaks ise enda eest hoolt kanda? Või siis polegi ehk küsimus nendes reaalselt astutud sammudes, vaid valmisolekus need sammud vajadusel ette võtta :)
*
"Grounded in our Divine nature, every human being tends naturally toward connection, creativity, and joy. Such is the natural flow of human experience, just as the bud  flows naturally into the fullness of a rose blossom. The difference between you and the rose is that, as a human being, you have a choice as to whether or not to let your blossoming occur. If the rosebud were somehow able to deny the blossom the right to emerge, then what would happen to the energy that would have turned it into a blossom? Is it uncreated? Does it go away? No, because energy cannot be uncreated.
When a natural flow of energy is denied, it turns into a kind of backward flow, or implosion of identity. You are then tempted to misdirect your creative passion.
If you deny yourself your own passion, your own path, your own longing, your own drama, your own life force, your own truth - then you might be tempted to live vicariously through those who allow themselves theirs. Your creative energy has got to go somewhere, even if it is projected onto others."
~Marianne Williamson~

Sattusin täna lugema artiklit "Kui armastada, siis kogu hingest!", kus  Ülle Tomingas, Eesti teatriloo suurkuju Jüri Krjukovi elu armastus, jagab selleteemalisi tundeid ja mõtteid.

Kuidas on lood lapselastega?
Ei ole veel. Kui tulevad, tulevad. Kui ei tule, ei tule. Iga inimese elu on enda kujundada. Tänapäeval vist muide ongi nii, et enne pannakse enda elu kindlalt paika.
Nagu me kõik teame, selle inimesega kokku saamine, kelle puhul tunned, et ta on sinu oma inimene, hingesugulane, et kõik klapib, ega neid kordasid siin elus eriti ei tule ette. Üks või kaks. Tavaliselt lihtsalt ajad juttu, käid kuskil, teatris, spaas, välismaal. Siis mõtled – aga ei?! Kas selle pealt nüüd hakata kodu mängima või mitte?! Kodu loomiseks on ikka natuke midagi muud vaja minu meelest.
Kodu vundamenti ei hoia koos muu kui tõeline armastus?
Olen mõelnud, et kellel ei ole seda tõelist olnud, kas ta teab, et tal pole tõelist olnud. Iga inimese jaoks tähendab see muidugi midagi erinevat. Mina võin mõelda, et ma ei näe seal küll midagi head, aga teised inimesed mõtlevad minust erinevalt. Inimesed on nii erinevad. Suhted on keerulised ja nii erilised iga inimese puhul. Suhtes tuleb püüda olla aus, see on õige hea asi.

The better you feel ...

"The better you feel, the more you allow.
Life is suppose to be fun!" 
~Esther Hicks~

...some workshops really stand out :)