Kummikud

Kummikud, kummikud...
Saage tuttavaks, need on maal elades ja Eestimaa kliimat teades minu parimad sõbrad ja abimehed - sooja voodriga kummikud, millega lähen läbi vihmast ja veest :)

....ma olen laisk, ma ei viitsi eriti enam üldse siia blogisse kirjutada, sest kõik muu, mida n-ö lauasahtlisse kirjutan, võtab kogu vaba aja.

Vahest on mul tunne, et aega on küll ja nii palju on kordi, mil soovin, et jõulude aegne tunne oleks kauemaks püsima jäänud.


See VABADUSe tunne, et ei pidanud kuhugi kella peale minema, ei pidanud midagi tegema - see kõik tekitas minu soovi tegutseda, sest ma tean, et ma ei pidanud mitte kui midagi tegema.

Inimese loomus on ikka naljakas - kui midagi peab, siis nagu üldse ei tahaks, aga kui midagi ei pea, siis nagu hullult tahaks.

Mul on viimase kuuga kogunenud 70 A4 arutlust teemal elu, minu mõtted ja loogika ning ühtlasi väljendavad need püüdlusi mõista, et kas elu on tõesti spiraal.

Ma jõuan samasse kohta tagasi, ainult et vahepeal olen end paar keerdu kõrgemale kerinud ?
See omakorda tekitab küsimusi, et ... oeh, las ta jääb, ei hakka seda 70 lehekülge ümber jutustama.

Naljakas, naljakas - mida rohkem ma arvan ja usun end asjadest ja eelkõige iseendast aru saavat, seda enam saan aru, kui vähe ma tegelikult mõistan ning kui üks vastus tekitab mitu uut küsimust, siis tekitab see tunde, et kas see ongi selline lõputu otsimine ning püüdlus MÕISTA ....
kunagi arvasin, et sellised enese MINA otsingud ja oma tõelise olemuse avastamine, et need kõik jäävad sinna puberteedi ikka, aga et kui täiskasvanuks saan, et siis saavad asjad nagu selgemaks või loksuvad kuidagi paika.

Samas nagu ei tahagi, et need paika loksuks, sest siis hakkaks ju igav, aga teisalt - kurat seda teab, kui isegi teaks, mida tahta. Kõige hullem ongi vist see, et olen aru saanud, kuidas need tahtmised ja nende täitumised ei vii mitte kuhugi, ainult veel sügavamale "rappa".
Siis tunnen end nagu selle uduse pildi peal näha on ... täielik siilike udus, kes ei tea, kes ta on ja kus ta on või kuhu ta minna tahaks.

Aga jah, välised asjad ei tee õnnelikuks, sellest hakkan ka juba aru saama, samas on neid vaja .
... ei saa öelda, et raha ei tee õnnelikuks, sest ega ka raha puudumine kedagi õnnelikumaks ei tee kui selle olemasolu ... samas on vastused minu sees ning hingerahu ju raha eest ei saa. Mis sest kasu on, kui ostan kalli reisi, põgenen soojale maale ning loodan, et seal siis juhtub midagi ilusamat - ega Viilma ilma asjata vist ütle, et kelle hing pole kodus rahul, selle hing pole kusagil rahul.

Aga äkki see polegi küsimus, millele vastust pean otsima, äkki on see lihtsalt fakt, mida pean nentima, et olengi selline rahutu ja vaba hing, kes ei taha mingil juhul kuhugi aheldatud saada.
Olgu selleks siis mingi kontorilaud kella 8st 17ni või siis kindel ja stabiilne elukoht.
Ma ei tea, miski hetk tundsin, et teadsin, sest kõik tundus nii õige ja loksus kuidagi iseenesest. Siiani olen rahul, et ei ole igavat rutiinset tööd, kus pean iga päev hommikust õhtuni olemas olema.
Minu jaoks on edu ja edukus sootuks teise tähenduse saanud. Ei ole vaja busy-busy VIP olla, vaid ülimalt mõnus on vahest see tunne, kui kumbki mu mobiil pole terve päeva endast märku andnud.
Ülim hõivatus ei ole veel edukus, küll aga olen iseenda jaoks edukas, kui mul on võimalik teha asju, mida naudin ja seda siis, kui mul endal tuju on.
Kooliga on sama lugu. Tean, et teen seda nii kaua, kuni see ametikene mulle meeldib - sel hetkel, kui asi minu enda jaoks vastumeelseks saab, on aeg selle hobiga hüvasti jätta.

Igal juhul olen endale taas igasugu kohustusi kokku kogunud, mis tõsi küll, mulle kõik meeldivad, ja kui ma midagi ette võtan, siis soovin seda maksimaalselt perfektselt teha.
Ses suhtes olen enda suhtes nõudlik, kohati kindlasti liialt ning tunnen, et kuigi keegi teine väljastpoolt mind tagant ei utsita ega peksa, teen ise enda elukese kiireks ja keeruliseks.

Aga ehk polegi see halb .. mis on üldse halb? Seesama halb on teisel hetkel Hea ja vastupidi. Segaseks kisub ära, ehk see ongi põhjus, miks hetkel enamikke kirjutisi ei avalda :):)

Käin parem õues, jalutan Bennuga metsas, istun jõe ääres, teen pilte ja õhtuti imetlen tähist taevas ... sest mul on aega ja võimalust seda teha ....kui ma otsustan endale parasjagu aega anda ... ja need on hetked, mil tunnen, et rohkem polekski nagu elus vaja saavutada.

Selline hüplev ja ebaloogiline jutuvada sai, aga mis ma ikka miskit loogilist aretan, kui mõtetel mu peas ei ole mingit loogilist alust....ja kõige imelikum on see, et homme samal ajal võin istuda samas kohas, kanda samasid riideid ja isegi olla samas asendis, aga kogu maailma hoopis teise nurga alt näha, hoopis teist juttu kirja panna, sest mõtted mu peas on teised ja kes siiani ei usun, et reaalsust kui sellist ei ole olemas, meie ise enda mõtetega loome iseenda reaalsust, siis ... sul on õigus seda mitte uskuda, aga mul on vist küllaldaselt põhjuseid seda uskuda :)
Nagu Sirje mulle ütles: "Elu on näidend, kus ma ise olen enda elu lavastaja, stsenarist ja näitleja!" Minu enda võimuses on otsustada, mida/keda ma mängin, kuidas ma selle rolli välja kannan jne jne.

Siin ja Praegu

****
Naljakas, kuidas asjad ja olukorrad muutuvad sellest olenevalt, kuidas nendesse suhtuda. Kui ma praegu oma elu kõrvalt vaatan, siis poleks iial arvanud, et kõik need 2007 aasta sündmused sellise tulemuseni viivad.

Ma olen 3 nädalat ja paar päeva tagasi kodumaal olnud ning selle aja jooksul oma elu 180 kraadi teises suunas pööranud. Olen palju lugenud, veel rohkem igasugu võimalikel ja võimatutel teemadel kirjutanud ning niisama toimetanud.

Olukorrad, millele ma varem pole sedasi tähelepanu pööranud, sest miski muu kusagil mujal on tundunud märksa olulisem.

Jõulud pere keskis - väärtused on natuke rohkem paika loksunud. See, kuidas Meigo ja mamma kabet mängisid või see, kuidas mamma jõuluvana süles istus, ilma, et ta aru saaks, kes jõuluvana kostüümis peitub?
Mõtle, muidu ma ju ei näekski, kuidas mu vanaema vananeb!!?

Tean, et see on heietamine, nagu pensionär juba, aga mul on nende asjade üle hea meel, sest need muudavad palju.

Lisaks minu kallis koer Bennu, kes ei jää minust sammukestki maha, kui ma õues ringi kõnnin. Ta on nii truu, nii lojaalne, kui ainult koer olla saab. Isegi, kui olen ta garaazi kinni pannud, et ta ei saaks minuga tulla, isegi, kui ta on minust sinna maha nuuskuma jäänud, on ta hiljem, kui mind taas näeb, kõik unustanud ja minu kohaloleku üle õnnelik. Vahest vaatan teda ja kadestan. Oskaksin vaid mina inimesena ka sedasi olevikus kohal olla, unustada kõik asjad, mille üle ma alles paar tundi tagasi vihastasin või mille peale solvusin.
Kuna Ben on juba nii vana, siis ära sõites oli üks minu hirme, et mis siis, kui ta vahepeal ära sureb ...

Eile lõppes minu esimene töönädal, mis on minu n-ö tavapärasest töönädalast väga erinev. Lausa nii erinev, et kui eile õhtul hilja peale teatris käimist koju jõudsin, siis käis peast läbi: „Mis mõttes?“

Tean, et paljud inimesed pärivad ja küsivad mu järele, et mis ja kus ja kuidas Kristil läheb?
Mis ta nüüd teeb?
Sest minu viimane sissekanne ja fakt, et ma pole eriti paljudega suhelnud, tekitab küsimusi ja igasugu kuulujutte – kes teab, et olen suurest masendusest koju põgenenud ega soovi kedagi näha, kes arvab, et midagi muud halba on juhtunud, kuid ausalt öeldes pole ma sinna eriti süvenenud .... mulle läheb küll korda, et tuttavad huvi tunnevad, aga mulle läheb tunduvalt rohkem korda see, mida ma ise tunnen ja teen ja mis kõige olulisem - mida ma ise oma tegemistest arvan :)

Nii lihtne ja elementaarne järeldus, aga ennast tundes on see suur edasiminek. Aga neile, keda huvitab, siis päriselt toimub ... teadke, et minuga on kõik korras, rohkem korras kui kunagi varem !!!
See Alkeemiku tunne, mida Inglismaal olles suht pikalt kirjeldasin, ei olnud mitte ainult tunne, vaid see ongi minu elu. Pidin kaugel-kaugel ära käima, et näha enda jalge ees toimuvat, et osata hinnata seda, mis mul kogu aeg olemas olnud on .... nagu ma ka enamikele läkitatud uus aasta soovis kirjutasin.

Ma olen kõikjal su ümber, sa komistad kogu aeg mu otsa, aga uurid aina silmapiiri, et näha mu tulemist.

Kes ma olen?
***
ÕNN

Usun, et veel aastakene tagasi oleksin stressis, et issand, ma ju ühinesin selle Aafrika arenguinstruktori programmiga ja ütlesin paljudele, et tulen tagasi alles 2009. aasta kevadel, nüüd aga olen juba tagasi ning veel Lihulas. Issver, milline tagasilöök. Aga minu jaoks on praegune olukord kõike muud kui tagasilöök, ma naudin igast "imelikke" tegevusi, millest varem pole osanud undki näha, õpetaja amet on üks nendest.

Ma ju nagunii plaanisin otseses mõttes reisimise, uute tutvuste ja enda isikliku arengu nimel selle aja oma elust „loovutada“, aga kuna see programm täitis minu jaoks selle eesmärgi.
Ma leidsin vastused oma küsimustele ja seega ei näe ma mitte midagi halba selles, kui nüüd mõnda aega siinsamas Eestimaal oma programmi jätkan. Tõsi, natuke teisel kujul, ok, päris palju teisel kujul, aga so what?

Olen avastanud, et siiani pole pea ees tundmatusse vette hüppamine minu jaoks probleem olnud, sest tundub, et olen alati pinnale tagasi ujunud.
Palju suurem väljakutse seevastu on suuna muutus, kuna perfektsionism ning kohusetunne üheskoos on „sundinud“ seda suunda, kuhu hüpatud sai, järgima.

Praegu leian, et kuigi mulle on ka kohati tundunud „oeh jeesus, kui vaid see ja see oleks teisiti, küll siis oleks lahe elada“ hakkan aru saama, et minu elu on päriselt ka täies ulatuses minu enda valik ning ma saan absoluutselt kõige muuta, kui mul vaid soovi ja tahtmist on.

... kui olla hästi avatud ja paindlik, siis elu ise justkui korraldab minu ümber kõik asjad nii, nagu vaja.

Ja seda usun ka, et kõik raamatud, mida siiani lugenud olen ja ka praegu loen, „satuvad“ minu kätte just sellel õigel ajahetkel, mil neid kõige rohkem vajan.

Taas mainin ära selle, mida ma ka Inglismaal kirjutades korduvalt rõhutasin.

Kõik see, mida ma siin väidan või õigeks pean, see tundub antud hetkel MINU enda jaoks kõige õigem – see ei peagi kellegi teise meelest õige idee või elamise viis olema vms. Olen endiselt seda meelt, et mida iganes keegi enda jaoks õigeks peab, see ongi tema tõde ja selle üle vaielda ei ole mõtet. Nagu Mick mulle ütles:

„Elu on lihtne, kui sa austad kõiki inimesi ja nende vaateid, sest igaüks on erinev!“

Hetkel loen taas Eckhart Tolle´t, kes kirjutab muuhulgas sedasi:

„Leia kõigepealt see, mis on esmatähtis, ning muuda Praegu oma sõbraks, mitte vaenlaseks. Tunnista tema olemasolu, austa teda. Kui sinu elu aluseks ja peamisesks tähelepanu keskpunktiks on Praegu, kulgeb su elu suure kergusega.

Toidunõude ärapanemine, äristrateegia koostamine, reisi kavandamine – kumb on olulisem: tegevus ise või tulemus, mida tahad selle tegevuse kaudu saavutada? Olevikuhetk või mingi hetk tulevikus?

Kas käsitled olevikuhetke kui takistust, mis vajab ületamist? Kas tunned, et on vaja jõuda mingi hetkeni tulevikus, mis on olulisem?

Praaegu kõik inimesed elavad suurema osa ajast niimoodi. Kuna tulevik jõuab kätte ainult oleviku kujul, toimib niisugune eluviis halvasti. Sellest tekib pidev rahutuse, pinge ja rahulolematuse allhoovus. Sel moel ei austata elu, mis on Praegu ning iialgi mitte-Praegu.

Lõppude lõpuks ei võta sa elu eest vastutust enne, kui võtad vastutuse olevikuhetke, Praeguse eest, sest Praegu on ainus koht, kust võib leida elu.“

Ja see on vist kaudses mõttes üks olulisemaid põhjusi, miks praegu omadega Lihulas tagasi olen. Aafrika mõte ja sealne kooliprojekti mõte, kõik oli lahe, aga see 10 kuuline protsess enne seda oli vaid lõpptulemuse nimel elamine ning rabamine, pidev rahulolematus, aga ma tahtsin juba PRAEGA midagi teha, kuidagi ennast arendada, ma ei viistinud nii kaua oodata, kannatamatu nagu ma olen :)

Samas, enamik sõpru, kellega suhtlesin, on jäänud. Ses suhtes täitis programm enda eesmärgi – sõbrad ja tuttavad üle terve maailma on olemas, sest lennupiletid ei maksa ju tänapäeval enam suurt midagi.

Maailm on üks pisikene küla ja aina pisemaks aastatega läheb, rahvusvahelised sõbrad mitte ainult ei arenda keeleoskust, vaid aitavad ka kogu maailma asjadest paremini aru saada – õpetavad mõistma.

Kui praegu minu mailbox´i vaadata, siis enamik kirju on ingliskeelsed. Miks? Sest nende inimestega on praegu endiselt hästi tugev side, sest see, mis me üheskoos seal läbi tegime. Ka need inimesed, kes programmist lahkunud, annavad kõigile meilitsi teada, kus nad nüüd on ja mida edasi teevad ...
Nii elavad kõik praegu minu asjadele kaasa ning soovivad edu. Meie Gaia õpetaja Jan kirjutas mulle nii ilusti, et saab minu kirjast aru, et see on antud hetkel minu jaoks vist tõesti õige tee, aga et küll meie teed kunagi taas ristuvad ja Anne-Marie soovitas, et kui ma selles kohalikus koolis õpetama hakkan, et ma siis õpetaksin neile MAAILMA asju ning aitaksin õpilastel mõista ka globaalseid probleeme jne.

Kõik asjad, mis juhtunud, on mulle kasulikud ja vajalikud olnud, sellele ma vastu ei vaidle. Vastasel juhul ei ajaks ma praegu sellist juttu ega mõtleks selliseid mõtteid.
Naljakas on see, kuidas me kõigi ja kõigega kaudselt seotud oleme. Kuidas elu mingeid olukordasid ja inimesi meie teele „paiskab“, et me taas teatud asjades aru saaksime.

Olin sel nädalal üle väga pika aja paar päeva tööasjus Tallinnas ja ööbisin enda korteris, kus praegu Meigo ning Uku elavad. Minu mõningad asjad, mis sinna veel jäänud, on eraldi kappi pandud.
Minu 3 raamatut, minu 3 unistuste raamatut, mis on nii erineval ajal kirjutatud ja mis sisaldavad ka küllalt erinevaid asju. Ma pole neid tükk aega lugenud ja eriti huvitas mind just see esimene, sest selle kirjutamisest on möödas ikka päris mitmeid aastaid.

Üksikasjad ei ole olulised, aga seal on 10 asja/olukorda, mida oma elus teha/saavutada soovin ja nii naljakas kui see ka pole, nendest 7 on sisuliselt juba täide läinud. Jah, hoopis teises kontekstis, kui ma esialgu mõelnud olen, aga ma mõtlen tähendust minu enda jaoks.

Ei hakka kõiki siia üles lugema, aga muuhulgas olen kirjutanud, kuidas ma soovin vabaneda traditsioonilisest palgatööst, s.t kella 8st 17ni töötamisest.

Jah, ma töötan ju endiselt, aga hoopis teistmoodi ning teise motivatsiooni alusel. Võtan seda kui projekti, mille olen ise valinud ning mille nimel olen valmis pingutama ja iseenda mugavustsiooni laiendama.
Ma olen inglise keele õpetaja, sest ma tunnen, et ma tõsiselt ka soovin seda teha, kuna mul on nende aastatega saavutatud mingi oskustase ja kogunenud mingi kogemus, mis võib lastele kuidagi kasuks tulla. Kuigi olgem ausad, 10-12 klass ei ole enam lapsed, vaid täie mõistusega täiskasvanud inimesed, aga see selleks.

Ma teen täpselt nii palju ja nii hästi, kui ma antud hetkel oskan ja annan omalt poolt parima, et see, mida ma ei oska, selgeks õppida. Peale igat tööpäeva tunnen, nagu oleksin taas midagi olulist teinud, sest see töö on nii teistmoodi kui see, millega siiani harjunud olen.

Ossmetiga on sama lugu. Teen küll päris palju asju, aga täpselt siis, kui mulle endale sobib ja just nii kiiresti, kui ma ise seda teha soovin. On olnud päevasid, kus kõik läheb kiiresti ning kergesti ning ma teen mõne tunniga sama töö, mis muidu seal kontorilaua istudes taga 2 päeva aega võtaks.

Oluline on ju see, et asi saaks tehtud ja hästi tehtud, mitte see, mitu tundi ma selle kallal pusin või teen nägu, et ma pusin :)

Aastaid tagasi märkisin üles ka selle, et soovin kirjutama hakata (kirjutanud olen kogu aeg, aga natuke rohkem kirjutama kui siiani:) - see on üks seitsmest asjast, mis on päris suures osas täide läinud, sest ega see, et blogi selline lünklik on, ei tähenda, et ma ei kirjuta. Vastupidi, vahest mulle tundub, et ma muud ei teegi, kui aina kirjutan, sest see on tegevus, mida saan nüüd vastavalt oma valikule teha just siis, kui see õige vaim peale tuleb.

See oli asi, mille üle Inglismaal kurtsin, sest mul tõesti polnud seda võimalust, kuigi nii palju oli kordasid, kus oleks kirjutanud ja kirjutanud ja kirjutanud ... aga õhtul koju jõudes olin selline laip, et mitte s...gi ma ei jaksanud enam.

...... elu rullib end kuidagi vaibana end minu ees lahti, kuigi korduvalt olnud tunne, et mida kuradit, mis toimub??? Seda ma küll ei tahtnud, mille jaoks see nüüd vajalik on jne???

Saan „Secreti“ filmist sootuks teisiti aru kui varem ja kuigi tean sellest vähe, ajab ka NLP värk hirmu nahka – see ei ole normaalne, aga elu vist polegi normaalne. Hmm, las ta praegu olla.

Igal juhul kasvab veendumus, et inimene on tõepoolest võimeline saavutama mida iganes, kui ta vaid täpselt teab ja kirja paneb, mida ta soovib?!

Sest sellest hetkest, kui teadmatus asendub mingi veendumusega, hakkavad asjad juhtuma ning seda on keeruline selgitada, aga kui see asi on ÕIGE, siis ei peagi nagu ise väga palju tegema, sest nagu ma ütlesin .... ASJAD hakkavad ISE juhtuma !!!