Wednesday, October 31, 2007

HALLOWEEN

Meie Halloweeni hommik algas nagu iga tavaline hommik, aga kuna oleme juba terve nädala ühe ja sama koha peal tööl käinud, siis mõtlesin, kuidas seda päeva natukenegi lahedamaks teha. Siiani oli meil piisavalt tegemist jälgimisega, et me ikka õigete bussidega õigesse kohta jõuaksime, aga nüüd see enam tähelepanu ei vaja, nii et igav on see tööle minek ja töölt tulek.
Uskumatu, kuidas nädalast piisab, et täielik rutiin tekiks - mõned inimesed teevad terve elu ühte ja sama tööd ... müts maha nende eest, ausalt ka!
Aga tagasi selle vahelduse jutu juurde. Siin on näha kesklinn umbes-täpselt kell 6:50 hommikul, päike tõuseb, kui me sellest mäest üles ronime.
Õhtul, kui sama teed tagasi tuleme, on päike juba ammu loojunud, nii et pimedas läheme ja pimedas tuleme - nagu "normaalsed" tööinimesed ikka.
Eriti omamoodi on see, kuidas nende n-ö uus linn on vanaga kokku ehitatud. Kui meil on Tallinna vanalinnas igasugu ehitamise nõuded, et mis ja milline tohib välja
näha, et mitte üldvaadet rikkuda, siis seal on kõrvuti vana kirik ning uhiuus kaubakeskus, mida meie omakeskis "MULLIDEGA MAJA´ks" kutsume.

Bussis nr 9 veedame igal hommikul umbes kolmveerand tundi. Nagu foto pealtki näha, on bussi teine korrus sellisel varajasel kellaajal täiesti inimtühi, nii et tavaliselt on vaid mõned üksikud inimesed, kes kesklinnast äärelinna poole sõidavad. Normaalsetel tööinimestel käib asi ikka vastupidi - hommikul keskusesse ja õhtul ära, aga meie ei ole praegu normaalsed, nii et .... tjah, see selleks.
Tavaliselt sirvin umbes 5-10 minutit lehte - vahest on päris ka hea ka ülejäänud maailma asjadega natukenegi kursis olla, muidu istume päris oma "kapslikeses" ega tea ööd ega mütsi.

Kuna Liva ei maga bussis, siis tema jälgib seda, et me õige koha peal maha läheksime ning mina saan rahus pool tundi magada.
Olen igas asendis magamise ära õppinud, sest kui väsimus on suur, siis pole väga vahet, kus ja kuidas magada.



Esimesel fotol on minu hommikune magamine ning teisel mingi õhtune magamine, nii et nüüd siis on lõpuks teada, mida ma siin tegelikult teen - magan igal võimalusel :)

Meie laost koju tagasi tulek võttis tavapärase pooleteise tunni asemel pea kolm tundi, sest kesklinn oli kuidagi eriliselt umbes ning bussid jäid hiljaks, nii et jõudsime väga hilja - väsinute ja näljastena.
Ah jaa, kui Halloweeni juurde tagasi tulla, siis enamik meie maja rahvast on praegu Planet Aid´i inimeste juures Halloweeni kostüümipeol, aga osad, meie Livaga kaasa arvatud, jäime koju. Väsimus on liialt suur, et kuhugi minna. Olengi juba ööriietes ning sel hetkel, kui arvuti kaane kinni lükkan, vajuvad ka mu silmad vist kinni, nii et ju ma siis selle bussis magamisega ikkagi und täis ei saanud.

Tuesday, October 30, 2007

25. pulma-aastapäev


Emal ja isal on täna 25. pulma-aastapäev. See on ikka päris pikk aeg, veerand sajandit kõlab veel pikemalt, kas pole !!!

Igal juhul palju õnne teile kallikesed selle tähtsa päeva puhul - tänu sellele oleme meie kolmekesi olemas, nii et põhjus-tagajärg seadus toimib kõikjal ....

Siia sobib nii hästi see foto, mis ma pühapäeval tegin. Jah, see on küll NOKIA reklaam, aga sõnum on nii hea:

"When something feels right, hold onto it"

"Kui miski tundub ÕIGE, siis HOIA sellest kinni!"

__________________________________________________________________

Töötan laos, nii et mu päevad on suht ühesuguse rütmiga. Ärkame Livaga kell 6:00, 6:30 lahkume kodust, sõidame kahe bussiga poolteist tundi ning kella 8ks jõuame lattu. Laomehed on vahvad, sellised hästi hoolitsevad ja lõbusad. Vaatamata sellele, et neil on päris sageli täiega kopp ees, teevad kogu aeg nalja ning nad hullult hoiavad meid. Nüüd on laos kokku 3 tüdrukut, sest Planet Aid´i Olga Slovakkiast tuli ka alates sellest nädalast ning see on täiesti ebatavaline olukord, kuna laos on tavaliselt ainult mehed. Nende suhtumine ning hoiak on lahedad ja kui see klapib, siis võib vist kus iganes ja mis iganes tööd teha.
See, et nad meile tee alati valmis teevad ning kätte toovad ja reedeti süüa ostavad, on vaid pisikesed asjad, mis välja paistavad. Kusjuures, ma ei tea, kas olen seda maininud, aga joon väga palju teed, sest inglased joovad tõepoolest vähemalt 3-4 tassi päevas. Mina nii palju ei joo, aga 2-3 tassi tuleb vist ikka ära ning olen ka selle piimaga harjunud, kuigi alguses oli kuramuse veider teele piima otsa kallata, aga inimene pidavat ju kõigega harjuma ning see on tõsi.

Mis mind puudutab, siis kõige rohkem olen pidanud harjuma sellega, õigemini nägin palju vaeva, et ma väga, kuidas öeldagi, kamandama ei hakkaks. Ma olen nii harjunud majandama, asju organiseerima, nii et isegi, kui siin pole vaja seda teha, siis mina ikka - Uku ütleks selle peale, et ma domineerin !!! ... ja tal on õigus, ma tõesti domineerin, sest ma tahan asju/olukordi/inimesi juhtida ning teatud piirini on see vist hea, aga kuskilt maalt halb.
Laupäeval laos, kui me neid konteinereid pidime värvima, siis ega mina väga palju ei värvinudki, sest ma kuidagi majandasin ühtesid asju siia ning teisi sinna. See lao juhataja tuli siis minu juurde ja ütles: "Tule siia, tundub, et sulle meeldib organiseerida, ole hea ja võta see ning viia sinna vms!"
Tjahhh, nii palju siis madala profiili hoidmisest ning sellest, et ma püüan lihtsalt eksisteerida ning mitte millegagi silma paista, aga ma proovin sellest lahti saada - just sellest juhtimise poolest. Kui ma ise teen ning samal ajal ka teisi juhendan, siis pole hullu, aga üldiselt on meil tiim, kus oleme kõik võrdsed ning töötame ühise meeskonnana.

INIMESED ongi kõige olulisem osa mistahes asjast, arutasime just ühel päeval, et kui oleks valida näiteks **** nelja tärni hotell, aga mõttetu tiim ning täiesti tavaline elamine, kus 22 inimese peale on vaid 2 vannituba (nagu meil praegu) ja enamik meist magab narides, aga inimesed on tõeliselt lahedad, siis jumalasta kindlasti valiksime viimase.
Praegu laos töötades on sama asi, pole kasu ju mega ilusast kontorist, kui kollektiiv on mõttetu. Samas ongi seesama mitte midagi ütlev, külm ja kõle ladu, aga kui töötajad on lahedad ning õhkkond mõnus, siis muu ei olegi oluline.

Töötame kella 16:30-ni ja õhtuste ummikute tõttu jõuame umbes 18:30 koju. Nii et minu praeguse tööpäeva peale kulub kokku täpselt 12 tundi. Täna läks oluliselt rohkem, sest ma suutsin tagasisteel meie Family Ticketi ehk bussipileti ära kaotada ning viimase osa tulime seega jala.

Kõige odavam viis meil kahekesi kahe bussiga edasi-tagasi sõita on osta perepilet, mis maksab 5.50 ehk siis umbes 150 EEKu/päevas. Seda ei pea me ise maksma, toome Jan´ile igal õhtul pileti ja saame raha.
Hommikul ostame ning kasutame sama piletit 4 korda, aga tänas suutsin ma selle kuhugi ära kaotada ning kuna meil kummalgi rohkem raha kaasas polnud, ilma piletita aga bussi sisse ei saa ning isegi, kui saaks, siis trahvid on väga suured, nii et seepärast tulimegi kesklinnast jala koju.
Maa ei ole väga pikk, aga peale tervet päeva laos, tundub 40 minutit kõndimist kui mitu tundi, aga õnneks olime mõlemad positiivsed, nii et mis seal ikka ....

Õhtul oli meil loeng teemal, kuidas end ilma ravimiteta mõttejõu ja punktide mõjutamise abil ravida - hästi põnev, kuigi ei midagi uut, sest kui igal õhtul Viilmad lugeda ning seda mõista, siis lõpuks taandub kogu teema samadele alustele - kõik saab alguse enda peast ning mõtlemisest.

Homme on HALLOWEEN, mis on siin maal mega oluline tähtpäev ning meid kõiki on Planet Aid´i majja peole kutsutud, nii et eks näis, mis homme peale tööpäeva saama hakkab.

Sunday, October 28, 2007

PÜHA päev


Pühapäev 11:10
Small Heath Leisure Center

Mõtlesin, et tulen oma esimesel vabal päeval tulema sealt meie majast ning istun rahulikult raamatukogus – loen ja kirjutan, hiljem jalutan mööda poode. Aga siin maal on pühapäev vist tõesti otseses mõttes PÜHA päev, sest enamik poode on kinni, vaid mõned üksikud toidupoekesed on avatud. Raamatukogu on ka mõistagi CLOSED. See Leisure Center on avatud, nii et saaks ujuma minna, aga kuna ma sain teada, et siin polegi sauna, siis täna ei ole küll tunnet, et viitsiks vees solistada, kuigi edaspidi soovin siia kindlasti jõuda. Seda enam, et see keskus meil praktiliselt kodu kõrval, jala alla 10 minuti jalutada ning olengi kohal.

Aga õnneks on siin vabaajakeskuse eesruumis rida diivaneid ning isegi elektripistik, nii et sain oma läpaka ilma probleemideta seina lükata ning istun nüüd mõnda aega siin, sest majja tagasi ma minna ei soovi. Järgmist vaba päeva ning üksiolemist peab vähemalt 2 nädalat ootama, nii et vaatamata sellele, et meie tiimis on toredad inimesed, kellega ma väga hästi läbi saan, ei soovi ma täna eriti kedagi neist näha.

Kui tänaval kõndida, siis valdav osa inimestest on mehed. Isegi, kui mõni naine jalutab, siis on ta nii märkamatu, et teda otseses mõttes lihtsalt ei pane tähele – kuna elame moslemite linnaosas, siis on väga levinud vaatepilt, et naised on üleni tumedas ning vaid silmad paistavad.

Aga samas, selle ülimalt kirju tänavapildiga harjub nii kiiresti, sest tegelikult on kõike ja kõiki segamini, näiteks praegu astus siit uksest sisse n-ö täesti tavaline mustanahaline naine koos oma pojaga, naisel on sinine NIKEi nokamüts peas, valge dressipluus ja sinised püksid, nii et meie mõistes täiesti tavaline ning normaalne inimene.

Eks kohati on olukordi, et kuna olen valge naine, siis pööratakse rohkem tähelepanu. Kesklinnas seda ei ole, seal ei pane keegi suurt midagi tähele. Selline mulje on mulle vähemalt hetkel jäänud. Aga meie Small Heath linnaosas on küll nii, et kui me näiteks Kristinaga sellel n-ö peamisel kaubatänaval ajakirju müüsime, tema ühel pool teed ja mina teisel pool teed, siis ajakirja asemel oleksid meie telefoninumbrid palju paremini kaubaks läinud J

Alguses on võõras, sest Eestis ei tule keegi juurde ja ei küsi lambist, kus sa elad, mis teed ja mis su telefoninumber on ???

Numbreid ma siiski ei jaganud, ei näinud nagu erilist põhjust, kuigi eelmise nädala lõpus, kui me kõik HULLis Study Weekendil olime, oli meie maja ukse taga keegi mees käinud, kes küsis mind, tõi veel kotitäie riideid jne. Meie maja ees on nimelt suur konteiner Clothes ja Shoes Collection, kuhu inimesed saavad oma asju tuua ning enamik ümberkaudseid inimesi teab, et ajakirju müüvad noored elavad selles majas.

Nii, nüüd tuli terve hunnik pisikesi poisse. Ujulas on naljakas see, et eraldi on näiteks naiste ujumise aeg, täna hommikul on 3 tundi üldist ujumist ehk siis kõik tohivad tulla, aga peale 12 on vaid mehed.

Ja Inglismaal ei võeta dussi all või saunas ujumisriideid seljast ära, nii et ses osas vastupidi meie ühiskonnale, kus veekeskustes on iga sauna ukse peal silt, et ujumisriietes sisemine keelatud. Pikematest eeskirjadest võib põhjusena lugeda, kuidas nendest kuumaga eralduvad klooriaurud on tervisele kahjulikud.

Aga ju siis siinsed klooriaurud on teistsugused JJ

Kõike suurem erinevus, mida tunnen, kui näiteks üksinda tänaval kõnnin, on see, et väga paljud naeratavad. Nagu tõsiselt, lihtsalt lambist ja see, et peaaegu iga teine, kellele korra otsa vaatad, sulle tere ütleb, on ka täiesti tavaline.

Seda nii leaflet´imise ajal kui ka siin meie ümbruskonnas ringi jalutades. Kui poodi sisse astuda, siis ka kõik teretavad ning seejärel küsivad nagu muuseas hästi kiiresti „Are you alright?“ – alguses ma ei saanud üldse aru, mida nad ütlevad, sest kiiresti on tõesti kiiresti ja need kolm sõna kõlavad kui üks sõna.

Aga see ei ole tegelikult küsimus, vaid lihtsalt tervitus, millele ei oodata vastust. Eks alguses on ikka see, et tahaks inglise keele tunnis õpitut kasutama hakata. „Fine, thank you!“ või midagi, aga sel juhul on see pigem kohatu J

Tänu sellele, et nüüd laos töötan, saan ka oma inglise keelt paremaks, sest meie majas on absoluutselt kõigi jaoks inglise keel kui teine keel. Isegi meie õpetajad Jan ja Lena, esimene on pärit Taanist ja teine Rootsist, nii et see meie majasisene inglise keel on suht lihtne. Aga laos, kus töötame koos 5-6 kohaliku mehega, saan aru, et kohati ei saa ikka üldse aru, mida nad seal räägivad, sest nende jutt on nii kiire, segasne ja loomulikult briti aktsendiga. Aga teine päev oli parem kui esimene ning kolmas kui parem kui teine, nii et kuu aja pärast on mul lootust emakeeles inglise keelt rääkivatest inimestest aru saada.

Sest ega asjata ei ole tavaline olukord, kus GAIA programmis osalevad inimesed oskavad küll inglise keelt rääkida ning saavad omavahel suurepäraselt hakkama, aga näiteks tänavatel ajakirju müües või inimeste uste taga raha kogudes, ei oska nad midagi peale hakata. Hea on see, et õnneks on kõik õpitav, ka kohaliku keele iseärasused.

Kell on 11:45, olen siin pea 45 minutit olnud ning kuigi ma siin otseselt kedagi ei sega, ei sobi siin vist enam väga kaua olla – ma ei ole veel mõelnud, kas ja mis edasi saama peaks, sest ei oska nagu midagi teha ega kuhugi minna.
Ses suhtes on Läti Jana´l hea. Tal on Birminghamis üks hea sõber, nii et ta ütles eile peale õhtusööki, et tuleb täna õhtuks tagasi, pani normaalsed riided selga ja läks.

See on isegi suht normaalne elu vist, sest praegu ma võin mõelda ja öelda, et ei soovi seal meie majas olla ega meie tiimi inimestega aega veeta, sest oleme iga päev seal majas kõik koos, aga ega mul peale niisama passimise ka väga palju alternatiive pole.

Noh, kindlasti oleks, aga kõik maksab ja mitte üldse vähe. Tavaliselt on meil nädalast 5 poundi kultuuri peale ette nähtud, aga seda ei saa me mitte rahas, et ma soovin näiteks kinno minna ja saan oma 5 poundi, vaid seda saab kasutada, kui tiimina otsustame kuhugi minna.

Aga meie Scotlandi reis oli nii palju kallim, et järgmise kuu aja rahad on juba ette ära kulutatud. Nagu ma ka öelnud olen, siis rahasid näeme vaid paberil, et kuhu ja palju kulub,nii et vahest on lausa naljakas, kui nüüd lattu minnes peame bussis PÄRIS raha kasutama !!!

Minu enda kulud siiani on väga tagasihoidlikud. Rongipilet Londonist Birminghami oli hirmkallis, enamik kaasa võetud rahast kulus sinna, 38 poundi ehk umbes 850 krooni, kokku oli mul kaasas täpselt 100 poundi, millest praegu on alles natuke üle 40 poundi ehk minu siinoldud kolme nädala kulud reaalses rahas on alla 20 poundi ehk umbes 450 krooni.

Asi on lihtsalt selles, et ma ei vaja midagi. Täna ostsin paki nätsu, mis maksis 40 pence´i (10 EEKu). Aga sellele vaatamata, et me suurt midagi ei vaja, kadestame Planet Aid´i rahvast, kes saab kuus 65 poundi taskuraha, sest meil on enamik ikka suht ilma rahata ning me ei saa otses mõttes ühtegi poundi, mis on niisama vabaks kasutuseks.

Aga mis siin ikka nutta, kõik teadsid, et siin ongi sedasi ning oleme sellega arvestanud. Ses mõttes olen mina tänu Ossmet´i „stipendiumile“ ikka väga heas seisus, kuna mul on endiselt alles ravikindlustus ning tean ka seda, et minu vanemad ei pea näiteks minu õppelaenu tagasi maksma, vaid olen võimeline seda ise tegema – see on päris hea tunne, ausalt ka.

Mõned inimesed on kirjutanud ja küsinud, kas ma olen õnnelik?

Blogi on kohati selline üldsõnaline ning loomulikult ei ole siin kõiki sündmusi ega mõtteid - eriti neid, kus ma midagi kahetsen.

Isa kirjutas ka, et tal on hea meel, et ma rahul olen, aga minu ridade vahelt võib ta mind tundes ka midagi muud välja lugeda ....

Tänu sellele hakkasin end ise rohkem analüüsima, et kas ma siis olen õnnelik ja kas ma kirjutan seda, mida mõtlen või kirjutan lihtsalt seda, mida oleks hea kunagi endal ja teistel lugeda.

Ühest vastust mul ei ole, olen kirjutanud nii ja naa, kohati kisub natuke ilukirjanduslikuks kätte, aga see on stiil, mis lihtsalt tuleb ning ma ei pea selle tekitamisele eraldi keskenduma. Otseselt olukorda ilustanud ei ole ning hullemana pole seda ka kujutanud, kui see minu jaoks tegelikkuses on.

Aga ridade vahelt lugemine ... eks need inimesed, kes mind väga hästi tunnevad, teavad nagunii minu loo tagamaid natukene rohkem ning loomulikult mõtlen vahest, kas ma teen ikka õigesti. Vastupidist ei ole ma kunagi väitnudki.
Ning loomulikult on nostalgiahetki, kus mõtlen tagasi oma senisele elule ning hakkab natukene kurb või siis palju kurb, nii et klomp tuleb kurku või pisar silma, aga usun, et see on normaalne - alati tuleb millestki loobuda, et midagi uut kogeda. Kas see on ainuõige variant, seda ma loomulikult ei tea, aga hetkel ei kujuta oma elu enam muudmoodi ette.

Aga kui ma aus olen, siis õnneks või siis just kahjuks ei ole siin aega väga palju mõelda, sest me oleme otseses mõttes liialt tegevuses.

Küsimusele, kuidas magasid, on tavaline vastus meie majas „FAST“ ehk siis „KIIRESTI!“ - sama kiiresti, kui see valge auto mööda tänavat sõitis :):) ... sest tõesti on sedasi, et õhtul panen silmad kinni ja hommikul teen lahti. Noh, see haige olemise öö välja arvata muidugi ja üks teine öö veel, kui ma halba und nägin – momendil, kui ärkasin, see oli vist 4-5 paiku, mäletasin seda päris selgelt ja tundsin, et peaksin selle üles märkima, aga olin liialt väsinud ning uinusin uuesti enne, kui jõudsin padja kõrval kaustiku ja pastaka võtta.

Hommikuks olid järel vaid mõned mõttekillud, mida siiani mäletan, aga siiani pole saanud mahti seda lahti kirjutada, sest kui ma mingi teema võtan, siis mulle ei meeldi seda kiiresti ja ülimalt pealiskauselt lihtsalt paberile visata – lihtsalt kirjeldusel ei ole minu meelest suurt mõtet, kui ei ole just väga ilus ja eriline koht/sündmus, mida kirjeldada.

Aga tagasi selle unenäo juurde, mille teeb eriliseks veel ka see, et minu teadliku mälu järgi on see ainus unenägu, mida terve siinoldud aja jooksul üldse näinud oled – samal ajal, kui viimase Eestis oldud kuu jooksul nägin igal öösel midagi.

Miks ma seda halvaks unenäoks nimetan? Sest see tunne, millega ma üles ärkasin, oli ... ma ei teagi seda õiget sõna, on vist olemas selline sõna nagu ÕÕVASTAV – ma ei tea täpset tähendust, aga see sobib siia hästi, kuidagi seest tühi tunne oli, nagu midagi oleks minust välja võetud, mitte füüsiliselt, vaid vaimselt.

Ma ei suuda seda ühtse jutuna kirja panna, seda ma tean, aga ma saan üles kirjutada mõned mõttekillud, millest see unenägu koosnes.

Ma tean, et läksin Sirje juurde, aga imelik oli see, et tema vastuvõtt oli ruumide järgi öeldes Lihulas endises Kaja poes, aga mitte maa peal, vaid selle poe keldris, kuigi minu teada sel majal ei olegi tegelikult keldrit.

Igal juhul läksin, aga Sirje ei olnud Sirje, vaid keegi teine – ma ei tea, mul oli teadmine, et läksin Sirje juurde, aga sinna jõudes ei näinud ta Sirje moodi välja. Kõik oli hästi naljakas, kogu sealoldud aja tundsin end kuidagi halvasti ning välja minema hakates ei saanud ma sealt enam välja, sest „Sirje“ ütles mulle, et ta peab korra ära käima, aga ma saan sinna jääda – kui ta ukse kinni oli pannud, nägin seinal mingit silti, kus oli kirjas, et see kelder kaotatakse ära, mingid kraanid keeratakse lahti ja need ruumid lastakse vett täis ja et see juhtub suht kohe ..... järgmine kild unenäost oli see, et ma ei tea, kuidas ma sealt välja sain, aga jooksin Klubi Hoovi kaudu Ristiku korteri poole ... ma ei tea, miks, aga natukese aja pärast tahtsin taas Sirje juurde minna ja Meigo ütles, et ta tuleb minuga igaks juhuks kaasa.

Läksimegi siis koos, Meigo istus teises toas, samal ajal, kui mina „Sirjega“ juttu ajasin. Lõpp oli taas kole, kuna tal ei õnnestunud mind eelmisel korral ära uputada, siis tahtis ta mind mingil muul moel ära tappa, kahjuks ma ei mäleta enamikku sellest jutust, aga karjusin kogu kõrist Meigot ning sel hetkel, kui Meigo sinna tuppa astus, siis „Sirje“ tardus, ta ei saanud enam oma käsi ega jalgu liigutada, ta sai vaid natukene rääkida ning ütles midagi sarnast: „Kurat küll Kristi, sinu venna ümber on liiga paks kiht, kust ma läbi ei pääse!“

Järgmine pilt oli see, kus me Meigoga koos läbi Klubi Hoovi jooksime ning sel hetkel ärkasingi üles ...???? Sel päeval lendlehetades mõtlesin päris palju selle unenäo peale, aga ega nendest asjadest vist ei saagi aru saada.

Aga nüüd on see vähemalt kirjas, kui ma kunagi vana naisena kiiktoolides õõtsudes seda lugu oma lastelastele rääkida soovin vms.

Ok, tagasi reaalsesse maailma, kuigi ma ei tea enam ammu, mis on reaalne või mis ei ole.

Aga selle õnnelik olemise jutu järjeks nii palju, et üks asi on veel, mis mul kogu siinoldud aja silme ees, aga millest ma pole ka saanud mahti kirjutada. See on punane Peugeot ehk minu kallis Ossmeti autokene.

Ma ei ole mingi autofanaatik ning ma ei vahi ringi, aga nii palju või vähe, kui ma linnapildis autosid vaatama/märkama satun, siis peaaegu alati jääb minu silme ette just Peugeot ning enamasti on see punane. Tõesti, ühel päeval lendlehetades nägin ma viite täpselt samasugust autot, millega ma ise sõitsin – umbes tunni ajaste vahedega. Tjah, kui mind praegu Eestis autorooli lasta, siis olen ohtlik juht nii iseendale kui teistele, kuna vasakpoolne liiklus on nii normaalseks ning harjumuspäraseks saanud.

Miskil hetkel tundus mulle, et Peugeot oleks nagu Inglismaa rahvusauto, aga asi on vist ikka minus, et „juhtun“ mingil põhjusel alati siis silmi tõstma või pead keerama, sest ausalt ka, üldjuhul lendlehetades ma midagi peale väravate, uste ja postkastide ei märganud.

Seega, minu n-ö senine elu ja töökoht tuletab end mulle igal sammul meelde. Nüüd veel see fakt, et lao kõrvalmajas on pulbervärvimise tehas – no andke andeks, kas tõesti on olemas nii kokkusattumisi või mis toimub ???

Ja kui meie Scotlandi reis oli, siis meiega koos olid ka kaks Manchesteri vabatahtlikku: Juliana Saksamaalt ning Lenka Tsehhist. Viimane on 42 aastane naisterahvas, seni töötas juristina – blondi poisipeaga, väga stiilne ja tark naisterahvas, kellega algusest peale väga hästi klappisin, oleksime nagu ammu aega tuttavad. Aga kuidas see minu senise eluga haakub? Kui kontaktandmeid vahetasime ning sünnipäevadest rääkima hakkasime, siis tuli välja, et tal on 5. veebruaril sünnipäev, mis on täpselt sama päev, mil ka Joonas sündinud on.
..... kokkusattumus või lihtsalt juhus ??? ... äkki tõesti !!???

Teemad hüppavad ühest kohast teise, aga ma ei tõesti ei viitsi hakata kuntslikult mingeid sujuvaid üleminekuid kirjutama, et stiilis: „Kui siit nüüd edasi liikuda, siis jõuan .... !“

Viimasel ajal olen hakanud arutlema selle üle, et kas ma kirjutan iseendale või teistele.

Praeguseks olen aru saanud, et teen seda ikka iseendale, see on lihtsalt tegevus, mida mina naudin, mitte kohustus – olen ju 10 aastat kirjutanud ning alati iseendale, vahe on vaid selles, et varasemate juttude sisu tean vaid mina.

Tänagi mõtlesin hommikul päris pikalt. Meil on vaba päev, mida ma sellega peale peaksin hakkama. Mõned kavatsevad terve päeva voodis veeta, lihtsalt oleskleda, lugeda, telekat vaadata – eip, see ei ole minu jaoks, mõtlesin. Teised lähevad kesklinna muuseumidesse, vaatavad linna jne – eip, seda ma ka ei soovi, mõtlesin. Jäigi järele see, et ma lihtsalt olen iseendaga koos, võtan aega, et üle tüki aja pikalt ja piirideta kirjutada. Väljendi „ilma piirideta“ all pean ma silmas seda, et kuna mul ajalimiiti ei ole, siis ma ei pea ka neid teemasid kuidagi piirama – kui mõte läheb ikka kuhugi täiesti mujale ära, siis las ta läheb, mul on piisavalt aega, et ringiga tagasi selle teema juurde jõuda, millest kirjutada soovisin.

Kell on 12:35 saanud, ma olen poolteist tundi ühe koha peal istunud ja mu tagumik on juba kange, nii et usun, et pakin oma läpaka kinni ning lähen vaatan õue – jalutan natukene ringi ning ehk satub mu teele uus koht, kus saab olla.

14:00 Kaubakeskus

Päike on kõrgel taevas – ilm läks väga ilusaks ning oma suureks üllatuseks avastasin, et ka paljud poekesed on lahti tehtud. Ju enne oli siis lihtsalt liialt vara, sest enamikel poodidel ei ole kusagil kirjas, mis kellast mis kellani nad avatud on: kasutatakse kahte silti OPEN ja CLOSED ning see on kõik.

Taas kord, ma räägin vaid Birminghami Small Heath linnaosast, nii et päris kindlasti ei saa neid üldistusi kusagile mujale üle kanda.

Hetkel olen näiteks suures kaubakeskuses väga viisakas kohvikus – pühapäeva tõttu siin küll midagi süüa ei anta, aga niisama istuda saab väga edukalt, ilma et keegi viltu vaataks.



Läpakad kui sellised ei ole ka siin mingid imeasjad, aga WIFI osas on Eesti ikka üle kõige. Kui praegu oma reisivarustust vaatan, siis minu "parimateks sõpradeks" on läpakas, M-Robe ja digikas - kõigil neil on kaasas hunnik juhtmeid ja laadijaid, nii et terve eraldi kott on mul nende jaoks.
Igal juhul ei suutnud ma praegu ühtegi pistikut leida, nii et ma loodan oma kalli läpakakese aku peale nüüd, et see võimalikult kaua vastu peaks, sest siin on nii hea istuda. Soe päike paistab läbi suure klaasi, vaikne muusika mängib, tool ja laud on väga mugavad ning pooleteise tunni jooksul, mil mööda seda tänavat jalutasin, nägin piisavalt palju, nii et teema puuduse üle ei pea ma muretsema
J

Hommikul just rääkisin Livaga, et ainuke asi, mille pärast ma seoses lao tööga muretsen, ei ole mitte see, et mul küüsi pole ja küünenahad katki on, vaid see, et mu randmed ei pea äkki vastu.

Kogu see toppmine ning surumine – see on meeletu rannete töö ning tunnen juba praegu, kuidas randmed tunda annavad, eriti vasaku käe oma.

Täna, kui valikuliselt mõnda suvalisse poodi sisse astusin, püüdsin niisama mingit üldmuljet saada, aga „kogemata“ sattusin ühes poes täpselt sinna vahesse, kus müüdi randme toetajat. Wrist supporter on selle originaalne nimi ning kuna see maksis alla kahe poundi, siis ma isegi ei mõelnud, vaid ostsin selle ära, sest mul on vaja oma randmed kinni panna, et neid hoida, sest taas jõuan omadega välja sinna, et jah, lao töö on mega tasuv, aga ma saan seda „palka“ vaid siis, kui olen täie elu ja tevise juures ning võimeline seda tööd tegema.

Käisin veel paaris poes ning kõige lahedam asi minu jaoks, mida ma varem ei teadnud, oli see, kui nägin kõikvõimalikke kreeme kirjadega „skin lightening“ – naljakas, kuidas meie teeme igast sada imeasja, et olla natukenegi jumekad ning meil liigub mega raha seoses nende toote ja teenustega, mis aitavad inimestele pruuniks saada. Siin on vastupidi – inimesed maksavad, et heledamad välja näha.

Kus on tasakaal? Nii, nagu inimene kui selline ei ole üldjuhul tasakaalus, nii ei ole ka maailm tasakaalus, kuigi võiks, aga ometi on kusagil liialt palju, mujal liialt vähe jne. Eriti trastiline näide siinkohal on see, kuidas praegu on pool maailma näljas ning sureb, kuna süüa ei ole, ning teine pool sööb liiga palju ning sureb, kuna liigne toit tapab ka.

Kui jutt toitumisele läks, siis muslemite linnaosas on rahvas üldjuhul normis, ma mõtlen välimuse osas – noh, neil on täiesti teine kulutuur, usk, toitumistavad jne ka. Aga kui üldiselt inimesi vaadata, siis ülekaalulisi on ikka väga-väga palju. Ja ülekaalulisuse all ei pea ma silmas mõnda liigset kilo, vaid inimesi, kes kaaluvad sinna 100 ja 200 kg vahele.

Siinkohal tuleb mulle meelde meie teisipäevane õppepäev, mille teemaks oli TERVIS. Jan tegi ettekande teemal „Homocysteine – your Body´s Chrystal Ball“ Ma ei hakka siinkohal seda ümber jutustama, aga toon esile vaid selle, mis mul siiani iga päev meelde tuleb, sest ma polnud varem selle peale kunagi sedasi mõelnud.

Keskmise inimese väline kehapind on umbes 2 m2, nii palju on meie kehal nahka, mille eest iga päev hoolitseme, mida peseme, kreemitame, riidesse paneme jne. „Mis te arvate, kui palju meie sees seda pinda kokku on, mis samamoodi meie tähelepanu vajaks?“ Pakkusime, et palju, aga arvu ei osanud öelda ning ausalt öeldes poleks ma osanud nii suurt numbrit ka pakkuda, sest kuigi ma kujutan täiesti ette, kuidas kõik elundid ja soolikad jne jne kataksid lahti harutatult päris mega suure pinna, ei oleks ma elus uskunud, et see on suurusjärgus 300 m2.

Väline 2 m2, mida poputame kui hullud.

Ning sisemine 300 m2, mille olemasolu peale me peaaegu kunagi suurt ei mõtle.

Naljakas tõesti, kui sedasi natuke teadlikumalt inimeste (seega ka iseenda) käitumist vaadata. Kõikjal on Fish and Chips ja muud kiitoidu söögikohad, inimesed istuvad ning lasevad ning hea maitsta ning seejärel astuvad ilutoodete poodi, et oma 2m2 kesta eest hästi hoolitseda.

........ tervis ja ilu – see trend ei saa TÕESTI niipea otsa, nägin seda ka täna poes, ma pole kaua poes käinud lihtsalt, nii et sellest vist ka see vaimustus – lõputud riiulid, pikad letid kõikvõimalike Health and Beauty asjadega.

Kusjuures siin on suur ühe liitrine kehakreem on täiesti tavaline nähtus või siis shampoon – kuidagi jube jurakad suured potsikud on kõikjal. Lausa naljakas neid seal poeriiulite peal vaadata.

Lubasin endale kunagi ammu, et kui mul aega tekib, siis tõlgin ja trükin Robert Kiyosaki plaadi „Finantsintelligentsus“ korralikuks dokumendiks, sest see on info, mida iga inimene võiks teada.

Hakkangi otsast pihta, siis on õhtul vähem teha. Olen endiselt see Kristi, kes ei püsi pudeliski paigal ning kellel on kogu aeg tunne, et peaks midagi tegema. Kui varem olin 100% selline, siis praeguseks on see % vast 80, aga soov on leida endas rahu, et tuleks ka oskus lihtsalt ilma midagi tegemata rahulikult olla.


Õhtu, kell on 22:15.

Tulin just dussi alt ning istun nüüd oma üleval naris ning proovin neid päeval kirja pandud jutte ning samal ajal tehtud pilte arusaadavalt ühendada.
Jõudsin alles kella kaheksa paiku koju, nii et mul õnnestuski terve päev iseenda seltskonnas veeta ning lõbusasti ära sisustada.
Oeh, selle päeva jooksul juhtus veel nii palju asju, et ma ei teagi, mida võtta või midagi jätta.

Igal juhul võin praegu öelda, et nautisin seda ühte ja ainsat vaba päeva täiel rinnal ning tegin täpselt neid asju, mis pähe tulid ja mis mulle endale meeldisid....


See WC ei kuulu just selle kategooria alla, et tegin seda, mis pähe tuli :) aga minu meelest on see lahe peldik.

Kes seda kasutamise juhendit loeb, siis sealt saad teada, et makimaalselt võid seal sees veeta 20 minutit.

Aga jah, asi toimib sedasi, et panen 10 pence´i sinna sisse, uks avaneb ning voilaaaa, WC on kasutamiseks valmis. Sees on veel eraldi hoiatus, et kui ma enne ust vabatahtlikult ei ava, siis uksed avanevad automaatselt 20 minuti pärast:)

Niisama ringi jalutades leidsin ühe nurga tagant kiriku, kus oli mingi sügisfestivali reklaam üleval ning kiriku uksest tuli just üks naine välja, kes ütles, et pooleteise tunni pärast hakkab pihta, et tulgu ma siis tagasi.
No jah, kuna mul nagunii midagi muud ees polnud, siis jalutasin veel natukene ringi, mis iganes seal siis ka juhtuma hakkab, ikka huvitavam, kui niisama tühja passida.

Ja see oli hea, et kõndima läksin, sest tee peale jäi üks pulmarong ning ma pole elu sees nii ilusat, nii pikka ja nii võimast limusiini näinud
.... nagu
tõsiselt ka, fotod ei suuda seda kahjuks edasi, aga midagi ikka.








Kella 18ks jõudsin tagasi oma leitud kiriku juurde.
Kui siiani olin selliseid asju vaid filmides näinud, siis nüüd nägin oma silmaga, kuidas kogu rahvas kõva häälega laulab, plaksutab ning tantsib.

See oli midagi jumalateenistuse ja peo vahepealset.
Kogu teenistuse tekst (nii laulusõnad kui esinemised) oli kenasti köidetud ning iga inimene sai selle.
Valgeid ja musti inimesi oli enam vähem pooleks, kõik olid mega sõbralikud. Kirik oli hästi soe ja hubane, rahval oli lõbus, nii et mõni ime, et nii palju rahvast kirikus käib.
Eriti meeldis mulle see osa, kus tuli teistele rahu soovida. Kõigile enda ümber, nt ees pingis, taga pingis ja kõrval - selline hästi vahva asi, kuidas võhivõõrad olid äkki üks.

Peale ametliku osa lõppu pakuti süüa ja juua. Oli mitut sorti veini, mahlasid, soolase toidu ja magustoitude laud.

Kõik sõid ja jõid, lobisesid omavahel - vaatasin seda rahvamassi, igasugu rassidest, nii naisi kui mehi, nii 4 aastaseid kui 80 aastaseid.

Kirik on selles suhtes ikka hea koht, et mistahes maailma otsas võib sinna sisse astuda ja tunda end hästi. Kusjuures mind ei häirinud ka see sisu, mida seal räägiti, sest igaühel on õigus uskuda seda, mida ise soovib.
Kui ma enda seisukohast räägin, siis ma ei usu Jumalat kui sellist, aga ma tean, et mida iganes need inimesed usuvad, neil on õigus !!! Nende enda jaoks on neil õigus.

Hans Nusshold ütleks selle peale: "Whatever you think, you are always right!



































Saturday, October 27, 2007

Töö laupäevak koos konteineritega

..... ja sõnu polegi vaja .......






































































Olen 3 nädalat ja 2 päeva ehk siis 24 päeva Inglismaal olnud ning homme on lõpuks minu esimene Day Off ehk päris VABA PÄEV !!!

Ei ole kindlat äratust, ega kella peale sööma minemist, terve päeva võib teha seda, mida ise heaks arvan ????

Hmmmm, ma ei ole üldse kindel, kas ja mida ja kuidas .... :):) Terve päev, see tundub kuidagi üle mõistuse palju, aga eks homme paistab.


Friday, October 26, 2007

REEEEDE .... VABADUS - mõneks tunniks :) !

Minu kolmas päev laotöölisena on läbi saanud ning ma olen väga väsinud, aga omadega rahul. Kuna meile anti võimalus soovi korral kuu aega seal töötada, siis eile õhtuks otsustasime mõlemad Livaga, et võtame selle pakkumise vastu.

See on küll kohati raske töö, aga siin GAIAs ei olegi väga kerget ega meeldivat tööd olemas ning antud hetkel on ladu igas mõttes parim variant, nii et algab minu laotöötaja karjäär. Eks see näha ole, mis sest kõigest välja tuleb, aga kui võtan seda kui projekti, millel on algus ja lõpp, siis usun, et kuu aega suudan sellele kõigele kontsentreeruda ning olla igati eeskujulik tööline :):)

Mina hommikul kell 6:40 nr 57A bussis teel kesklinnas poole.
See, et mul kõrvaklapid peas on, see on täiesti normaalne nähtus - kõik on sellega juba nii harjunud, et kui ma parasjagu kellegagi maailma asju ei aruta, siis ma kas kirjutan kusagil nurgas või kuulan oma M-ROBEi.

Igal hommikul kuulan kindlasti kahte lugu, mis igas mõttes hea ja õige tunde tekitavad.

Esimene on Kelli Clarksoni "Breakaway". Ma lihtsalt jumaldan neid sõnu ning lisaks tulleb selle lauluga seoses esimese asjana silme ette Meigo tehtud video.

"Grew up in a small down ..... I wanted to belong here, but something felt so wrong here. So I pray, I could break away. I´ll spring my wings and I learn how to fly. I´ll do what it takes till I touch the SKY. Make a wish, take a risk, make a change and break away.
Out of the darkness and into the sun, I won´t forget all the ones that I love. Out of the darkness and info the sun, but I won´t forget the place I come from"

Hakkasin naerma, kui minu teisel siinoleku päeval oma lõunat sööma hakates avastasin, et automaatselt kapist kaasa haaratud pisikese shokolaadi nimi oli "Breakaway" !!???

Miks see laul oma sõnumiga mulle nii ülioluline on. Tõlge ja minu jaoks peamine mõte kahest viimasest lausest:

"Ma ei unusta neid, keda armastan, ning ma ei unusta kohta, kust ma pärit olen."

Ma tõesti ei kavatse seda teha, tervitused siinkohal meie kallile LOPA´le. Pigem on siin natuke kaugemalt oma elu ja asjade peale vaadates tekkinud olukord, kus kõik kunagi unistuste raamatusse kirja pandud mõtted, hakkavad palju rohkem elama.
Jah, ma tean, et hetkel ei tee ma otseselt midagi selleks, et seda kõike saavutada, aga minu viga siiangi oligi see, et ma soovisin liiga otse minna, aga tuleb meeles pidada, et shortcut ei ole alati parim viis. Päris sageli kehtib pigem tõepoolest Tuuli ja Ermo poolt mulle kirjutatud lause: "Pole otseteed sinna, kuhu jõudmine on vaeva väärt!"

Teine laul on Paul McCartney "Freedom". See on minu jaoks WESi peamine tunnusmuusika, sest Jim Dornan tuleb alati selle saatel lavale ning ma lihtsalt armastan seda laulu, sest see rütm ja viis paneb sul südame see värisema.

"...... This is my right, right given by God, to live a FREE LIFE, to live in freedom. I will fight to my right to live in freedom .... "

http://www.youtube.com/watch?v=IAD4C_e3gcs

Hommikul bussist maha tulles kõndis meie kõrval üks lonkav mees, aga ma tundsin ta ära, sest ta töötab seal meie kõrval pulbervärvimise töökojas - me sõime eile "koos" lõunat. See tähendab meie istusime meie lao ees õues ning tema sõi nende ukse kõrval kasti peal.
Igal juhul naeratasin ja ütlesin "Tere hommikust!" Ta teretas vastu ning seejärel hakkas Louis temaga rääkima. Kuna ta lonkas, siis võtsime meie ka natukene tempot maha, sest olime nagunii oma graafikust natukene ees.
Kahjuks ei mäleta ma tema nime, kuigi päris kindlasti tean seda, eks esmaspäeval pean üle küsima. Aga igal juhul imestasin, kui tarka ning asjalikku juttu ta ajas. Teadis riikidest ja maailma asjadest nii palju. Intelligentsust ei saa väliste tegurite abil mõõta, tean seda ammu, aga hea on sellele ikka ja jälle kinnitust saada.

Mingil moel kummaline, kuidas suvaline lonkav mustanahaline tööline, väliselt mitte keegi - ja mul on tänu sellele, et ma olen hetkel samasugune suvaline tööline, võimalik temaga kergesti suhelda.

Naerame hommikul kogu aeg, et kell 7:00 on Birminghami kesklinnas liikumas vaid vaene töölisklass, sest "normaalsed" inimesed magavad veel sel ajal.
Aga täna lõuna ajal jutustasime ka selle pulbervärvijaga (fotol vasakult Louis, see onu ja Liva). Mina küsisin pulbervärvimise kohta. Neil on ainult üks väikene kamber ja käsipüstol, nii et ta ei ole eriti rahul, sest eelmises kohas, kus ta töötas, oli eeltöötlus ja automaatne liin ning neil oli palju puhtam töö. Tjah, tuttav jutt kuidagi, aga igal juhul vaatas ta algul nii kummaliselt, et miks ma sellist juttu räägin.
Ta lubas mulle kunagi, kui meil mõlemal kunagi aega on, nende tootmist näidata.


Minu vene keele praktika jätkus täna päris olulisel määral, sest esiteks oli sealsamas alles eilne Ukraina rekka, sest Inglismaal on tööpäeva pikkus püha.
Tõsiselt ka, kui kell saab 17:00, siis on kõik, igas mõttes - nii pidigi see vaene rekkajuht öö otsa meie lao juures passima, et talle hommikul vaid poolteist tundi neid kotte peale laetaks, siis oli koorem täis.
Sama asi on kohvipausidega, kui on ikka kohvipaus, siis kõik seisab. Inimeste puhkus on ÜLIOLULINE ning kuigi esialgu tundus see kummaline, hakkan sellega harjuma. Mul oli siiani kuidagi ikka tunne, et kui midagi on pooleli, siis tuleb see ära lõpetada, aga ju siis ei tule - vähemalt siin maal mitte :)

Kõik need riided, mis selle auto peale said, kokku mingi 15-18 tonni lähevad Ukrainasse. Nüüd saan sellest second-hand kaubandusest hoopis paremini aru ning kogu SÜSTEEMist, kuidas asjad käivad. Mis riiete kvaliteeti puudutab, siis saan ka aru, kuidas kõik saab alguse rohujuure tasandist ehk siis asukohast, kuhu suur riiete kogumise konteiner paigutatud või kus piirkonnas lendlehetamine parasjagu toimub. Oleme juba selle natukese aja jooksul käinud ühes rikkamas elurajoonis üldse ning samas ka täielikus pooleldi agulis. Kõik oleneb sellest, kuhu linnaosasse parasjagu luba saadakse ning igast sajast muust pisiasjast.
Mõni inimene annab umbes terve kohvritäie uusi või peaaegu uusi ülikalleid firmariideid ning teine kasutab seda kui võimalust oma kõige hullemast sodi-pudist lahti saada - kõik on suhteline.
Kui see Ukraina auto täis sai, sõitis Poola veok ette ning ma sain taas tõlkida ... igal juhul oleme igas mõttes oma koha leidnud, nii töö kui seltskonna suhtes.

Laomehed (ma usun, et vanuses umbes 30-55) on igati toredad, lahked ja abivalmis.
Täna on REEDE, mis tähendab, et kõik mehed on saabuva nädalavahetuse üle õnnelikud ning see sõna ÕNNELIK tähendab sisuliselt seda, et nad laulavad kõva häälega, tantsivad ja on niisama lõbusad.
Louis ütles, et see on igal reedel sedasi.
Reede puhul käivad nad isegi sooja süüa toomas - sai peekoni ja munaga:) Mehed maksavad ka meie eest, sest nad teavad, et meie ei saa terve programmi jooksul sentigi raha (ma mõtlen raha kui sellist :) ning nende jaoks pidavat see nii väike raha olema, nii et nad palusid luba meile reedeti süüa osta. Mis meil selle vastu saab olla???
Kuna nad ei suuda õigesti Kristi öelda, siis olen nende jaoks Chris, täpselt sedasi nad minu nime kirjutavad ka:)
Täna sain päris mitu uut tööd selgeks. Mõlemad on fotode pealt näha. On kahte sorti pakkimist. Kas võtame neid kotte suurtest konteineritest või siis on bussid maast laeni kotte täis ning võtame sealt.
Kui bussid sõidust tulevad, siis peab keegi kohe hakkama seda tühjaks laadima - üldjuhul on see nii maast laeni täis, et küljeust lahti tõmmates kukub suur hulk kohe välja.
Täna sain mina seda teha, kusjuures see oli päris lõbus .... mingi vaheldus vähemalt.



Siin on näha väikene osa meie tänasest tööst. Sellised näevad meie suured kotid välja enne nõelumist. Mis on nõelumine. Võtame suure rulli kõva nööriga, mõõdame käte laiuse järgi umbes 5-6m nööri, võtame suure silmaga suure nõela ning hakkame pihta. Eks see on omamoodi tehnika, mida meile õpetati.
Isegi pealtnäha nii tühise jaoks on vaja MENTOR´it, kes on seda asja enne teinud, tal on juba mingi kogemus, mida ta siis edasi annab. Nii lihtne ja loogiline :)
Kogu see programm on nagu nn "päris maailma" pisikene mudel. Kõik mehhanismid toimivad samamoodi, aga natukene lihtsustatumalt ja on seega otseses mõttes must-valgemad.





------------------------

Istun oma voodis ehk siis üleval naris - saime teada, et meil on majas WIFI, mis levib ka meie tuppa, nii et ... tjahhhh, elasime lihtsalt infopuuduses, aga see selleks ....

Õhtusöök just lõppes ning kuna jõudsime täna normaalsel ajal koju (tavalise kella 18:30 asemel 17:00), siis on täiesti imelik tunne - esimest korda siinoldud aja jooksul esitasin endale küsimuse: "Mida ma nüüd teha võiksin?" Nagu selle kirjutise pikkuse järgi arvata võib, investeerisin oma praeguse vaba tunni-poolteist blogisse, sest minu jaoks on kirjutamine midagi, mida võin vist lõputult teha, kui vaid rohkem aega oleks...

Samas, ega ma ei kurda. Omamoodi on huvitav ka sellise intensiivse programmi järgi elada, kus pole vaja mingeid asju/tegevusi ise välja mõelda, sest selleks pole lihtsalt aega.
Jõuame 18:30 tagasi, istume peaaegu kohe õhtusöögi lauda, seejärel on tavaliselt maksimaalselt 30 minutit vaba aega n-ö oma asju teha ning kell 19:30 või 20:00 algab õhtune programm. On selleks siis Status Meeting, kus arutatakse kulusid-tulusid või siis kellegi presentatsioon või inglise/portugali keele tund.
Orienteeruv päeva lõpp on 21:30-22:00 ning selleks ajaks on uni silmas nii suur, et loen voodis mõned leheküljed Luule Viilma´d, sirvin hetkeks oma kallite sõprade kingitud "Kristi heade mõtete raamatut" ning jään sekundiga magama.

Kuna täna on reede, siis on meil filmiõhtu, mis on täiesti vabatahtlik ... kes soovib, see läheb alla puhketuppa ja vaatab teistega koos filmi, kes ei soovi, see ei lähe.

Homme on laupäev, mil teoreetiliselt ei peaks töötama, aga kuna meie ühe minibussi mootor läks katki - see on väga vana lugu, Roman unustas õli kontrollida ning mootor jooksis kokku ning kulud on vist 500 poundi millegagi ehk üle 10 000 krooni, aga otsustasime tiimiga, et see ei ole ainult Romani süü ja seega teeme kõik ühe lisa tööpäeva ning maksame kamba peale selle asja kinni. Homme läheme seega kogu tiimiga lattu konteinereid värvima vms.

Thursday, October 25, 2007

Halb ei ole halb ning hea ei ole hea ....

Ma ei võta oma eile öeldud sõnu tagasi, sest hetkel ma tõesti tundsin seda kõike. Tundsin end nii füüsiliselt kui emotsionaalselt nii kehvasti, et .... aga eilne soe duss ning varajane voodisse minemine ja hea uni teevad imesid.

Ärkasin kell 4:00 üles, kuna minu viimane söömine enne seda oli eile 12 paiku, siis tundsin, et kõht on jube tühi. Siis mõtlesingi, et lähen proovin järele, et kui toit sees seisab, siis proovin ikka tööle minna - mina ja niisama tühja passimine ei sobi omavahel eriti kokku, ma lihtsalt ei suuda ühe koha peal püsida, kuigi ma proovin siin olles seda õppida.

Kõik oli ok, ma kõndisin üksinda oma hommikumantlis mööda maja - kuna kõik teised magasid, siis oli nii hea rahulik. Ma arvan, et rahu ning vaikus on asjad, millest sageli kõige rohkem puudust tunnen, sest siin elab suhteliselt väikese pinna peal koos üle 20 inimese ... tjaahh. Aga igal juhul tegin teed ning sõin jogurtit ja olemine oli vaatamata peavalule täiesti talutav.

Täna laos oli ka lahe - ma tean, et alles eile kirjutasin, kuidas see on elu hullemaid töid, mida üldse teha saab, aga see oli eilne olukord ja eilsed emotsioonid. Neil laomeestel oli õigus, kui nad ütlesid, et tavaliselt neil nii hullult palju tööd ei ole kui eile - täna oli vast pool sellest.

Raadio mängis, me rahulikult pakkisime, enesetunne oli üllatavalt hea, rokla liikus täpselt soovitud suunda ning hommikul kell 4 lõunasöögiks tehtud tomati-lillkapsa-mozarella salat maitses hästi.

Täna vaatasin neid kuramuse lollakaid suuri kotte sootuks teise pilguga - naersin omaette, kuidas suhtumine ja olemine võib sedasi muutuda.

Mulle tuli taas meelde, miks ma seda kõike teen. Kogu see rahvusvaheline teema, keelte õppimine, iseenda arendamine ja tiimina arenemine.
Ses suhtes on Liva´ga koos hea laos töötada, et temaga kahekesi olles räägime vene keeles, sest ta räägib tõeliselt hästi ning minu üks iseendale seatud eesmärk on vene keelt enam-vähem normaalselt rääkima õppida, sest praegu on mul ikka paras puu vene keel.

Lisaks juhtus kaks väga huvitavat asja, mis päeva kohe palju põnevamaks tegid. Esiteks oli see, et pikk-pikk Ukraina veok tuli kottidele järele. Aga see autojuht ei osanud inglise keelt, nii et laomeestel oli minust ja Livast täna päris palju kasu, kuna see Ukraina onu oskas vene keelt.
Nii me siis selgitasimegi talle, et täna laetakse talle vaid pool koormat peale, sest rohkem ajaliselt ei jõua ning ülejäänu jaoks peab ta homme tagasi tulema, et kui ta soovib, võib ta auto hoovi peale jätta ning sealsamas magada.
Uuuuh, seda autojuhi ametit, lõbus ju sedasi suvalistes kohtades magada ilma tualeti ning vannitoata.

Ukraina inimesed saavad seega peagi oma poodides meie pakitud riideid näha :)

Teine huvitav asi oli see, et kuigi ma nägin juba eilse selle kompleksi hoovi peale ühte veokit, mille külje peale oli Powder Coating kirjutatud, ei pööranud ma sellele üldse rohkem tähelepanu, sest mul oli eile iseendaga piisavalt palju jamamist.

Täna, kui üks mees hoovi peale sööma tuli ning tal oli seljas valge pulbervärvimise kombekas, mis oli sinise pulbriga koos, siis sain aru, et meie kõrval majas on pulbervärvimine.

Minus on vist mingi energia, mis tõmbab pulbervärvimise poole. Kas pole naljakas?

Minu jaoks küll oli, sest ainuüksi selle kombekas mehe nägemise peale tuli kuidagi soe ja kodune tunne südamesse - täna ma sinna sisse ei läinud, nägin nii palju, et neil on mingi liini moodi asjandus ning kogused ei tundu kuigi suured olevat.
Aga kui mul võimalus tekib, siis kindlasti räägin sealt kellegagi ning lähen sisse uurima, et mis ja kuidas - värvifirma, mille värve nad kasutavad, on küll tundmatu, sest ma nägin õues aluse peal neid kaste. Tjah, seda nimetatakse vist professionaalseks kiiksuks ning pulbervärvimine seda kahjuks/õnneks minu jaoks on. Igal juhul nii palju võin öelda, et Türi tänava tootmine on meil võrreldes täna nähtuga super luks, Taeblast ei tasu rääkida, nii et me oleme õigel teel :)

Wednesday, October 24, 2007

Tõeliselt sitt päev .... !!!!

Kui siiani olen väikestele äpardustele ja ebameeldivatele olukordadele püüdnud asju positiivse nurga alt vaadata, siis praegu ..... hmmmm, kust ma alustan?

Jah, see on praeguse hetke emotsioon. Jah, ma tean, et hommik on õhtust targem ning 12 tunni pärast mõtlen sootuks teisi mõtteid, aga praegu on asjalood sedasi.

See on piiiiiiiiiiiiiikkkkkkk jutt, aga kuna mul ei ole praegu eriti kirjutamise tuju, siis teen väga lühidalt .... noh, minu lühidalt on muidugi teada :)
Saime võimaluse lattu tööle minna, sest esiteks on meil liialt palju lendlehe jagajaid ning teiseks on tulemused nii alla keskmise, et samas tempos jätkates ei saa elu sees jaanuari lõpuks seda kuramuse raha hunnikut kokku.

Kokku oleks kooli jaoks vaja 2650 poundi, et ehk natuke üle 60 000 krooni. Selleks peaks meie tulemused olema vähemalt 30 kotti päevas, aga on pigem 15-20 ning me ei saa sinna midagi parata, sest kui ma panen kõik 1000 lehte ära, siis rohkem ju minust ei sõltu.

Ja nii saimegi teada, et lattu on kahte inimest vaja - riiete sortimise ja suurtesse valgetesse kottidesse pakkimise koht :)
Kuna mina ja Liva (Läti tüdruk) oleme kõige pikemad ja ka suuremad (Leedu Judita on meil hästi pisikene, nii et kaalub alla 50 kg, nii et teda ei saa kuidagi sinna saata), siis mõtlesime proovi teha. Louis, kes ka praegu laos töötab küll hoiatas, et see on sitaks raske jne, aga arvasin, et ju ta natukene liialdab ka ikka.....

Kuna seal on palk 40 kotti päevas - meil ei ole raha, meil on kotid, kas pole põnev :) Arvestuseks nii palju, et ühe koti brutoväärtus on tavaliselt 2.5 poundi, millest lähevad maha maksud ning meie elamise-ja söömiskulud. Meie stipendiumiks jääb seega vaid natuke üle poundi ehk siis saan peaaegu 50 poundi päevas kooliraha, mis on väääga suur raha, nagu tõsiselt. N-ö puhtalt jääb alles pea 1200 krooni päevas ning seega 6000 krooni nädalas.
Brutopalk koos maksude ja elamiskuludega on seega 48 000 krooni kuus, mis on väääga palju, aga see sealne töö ......

Täna oli vaieldamatult minu siinoldud aja kõige hullem päev üldse, tegelikult oli see vist viimase poole aasta kõige hullem päev, tähendab on, sest päev ei ole veel läbi...
Igal juhul sattusime sinna "õigel" päeval, sest isegi laomeeste sõnul neil tavaliselt kunagi nii rasket tööpäeva ei ole.
Igal juhul on see töö, mida ei oska kirjeldada - esmapilgul vaadates ei ole nagu hullu. On kõik need kotid, mis lattu kokku veetakse, need on kas bussides või siis konteineritesse visatud. Meie ülesanne on võtta suured, nagu tõesti hiigelsuured valged kotid - kui hästi pakkida, siis üks mahutab vist peaaegu pool tonni riideid.

Ärkasime kell 6:00, 6:30 lahkusime majast, sest peame lattu jõudmiseks kahe linnaliini bussiga sõitma ning see võtab kokku umbes poolteist tundi, nii et 8-ks olime laos....ja siis hakkasimegi pakkima....suur kott, topid täiega tihedalt neid pisikesi, see on mega mahutamine ning organiseerimine, et need suured valged jurakad lõpuks ka ilusa kujuga jääksid.

Mis mul olemise täiesti ära kammis, oli see pea alaspidi olemine, sest enamik aega kulub mahutamisele ehk siis peadpidi seal kotis olemisele, sest koti põhi ilusaks ja tihedaks saada, see on kõige olulisem asi üldse, see omakorda tähendab aga palju aega päris peaaegu vastu maad olemist.

Meil oli 2 kohvipausi ja lõuna kell 12:30, aga ülejäänud aja kuni 16:30-ni töötasime kui hullud. Nagu tõsiselt ka. Kui ma mingitel hetkedel olen tundnud, et appi, mis tööülesanded mul kõik töö juures on, siis nüüd olen "Ossmeti eelkoolile" tõeliselt tänulik, sest sedasi tagasi vaadates on kõik senine käkitegu - ausalt ka!
Aga kasu ka ikka varasematest töökogemustest, näiteks oskan ma roklat käsitseda ning suudan iseseisvalt neid konteinereid liigutada, kui vaja peaks olema jne.
Kuni lõunani tegin veel nalja ning olin igas mõttes elus, aga peale lõunat, hakkas pea jubedalt ringi käima ning kõhus keerama, ju see imelikus asendis olemine ning mega veidrate liigutuste tegemine hakkas mõjuma ..... sest asi polnud raskuste tõstmises, kuna väikesed kotid, mida tõstame, on tavaliselt vaid umbes 5 kg.

Kui lendlehetamise ja ajakirja müümise juures on hea see, et ise oled oma peremees - kui ikka ei viitsi/jõua/taha, siis panen 1000 asemel 600 ning ülejäänud aja passin kusagil, siis seal töötame koos laomeestega, kelle jaoks on see PÄRIS TÖÖKOHT ehk siis teisisõnu, nad on küll lahedad ja sõbralikud, aga omadega igas mõttes väga fucked up. Mida ma tahan öelda on see, et seal on meil n-ö ülemus, kes vaatab, kas ja kuidas me töötame, kui kaua me töötame jne.

Ja teiseks on see, et nende nägudes on mega tülpimus. Rääkisin töötamise ajal vahepeal ühe mehega, kes on umbes 40 aastat vana, nimi on Nick. Ta on 7 aastat seal töötanud ning täiega vihkab seda tööd. Ütles ise ka, et käib vaid seepärast tööl, et see kuramuse palk kätte saada, arved ära maksta ning uuesti tööle tulla. Kui ma küsisin, et kas ta uue töökoha peale ei ole mõelnud, siis ta ütles: "Aga ma ju saan siit palka!"

Tjaaaaaa, mis teha - kahju, aga elu ongi selline. Mõned töötavad kui orjad, sest nad lihtsalt ei oska/taha/viitsi või julge teisiti.
Lõuna ei olnud ka nagu lõuna, vaid tegelikult kaasa võetud võileivad, ainult et saime neid õues päikese käes TOOLI PEAL süüa ..... sest ilm oli tõesti ilus ja soe.

Selleks hetkeks otsisin selle töö positiivseid külgi ning võrreldes lendlehetamisega oli neid päris mitu:
1. Katus on pea kohal ehk siis ei pea vihma käes töötama
2. Kuuma tee tegemine
3. Vannitoa kasutamine
4. Lõuna söömine normaalsetes tingimustes, ilma et peaks suvalise tänavanurga peal mõtlema, et kas süüa siin või kusagil mujal.

Aga nagu ma enne mainisin, siis peale lõunat töötasin sedasi, et pea kumises kui kurat ning süda oli nii paha, et oli tunne, nagu hakkaksin kohe oksele.
Ometi pidasin kuidagi lõpuni vastu .... Louis ja Liva aitasid nii palju, just oma hoiakuga. Louis tegi nalja, et vähemalt on sul nüüd jutud, mida lastelastele rääkida ning lisaks arutasime muidugi seda, et meie oleme omal vabal valikul seal ning võime iga sekund lahkuda. Nii sealt laost kui ka kogu programmist, aga nemad töötavad seal, sest nad peavad kuidagi iseennast ning oma peret üleval pidama. Nende jaoks ei ole see vaba valik.

Igal juhul oli lugu selles, et kuna meil oli pea tunni ajane bussisõit kesklinna, et sealt edasi tulla ning kuna bussis oli mega diislihais vms sees, siis mul hakkas veel halvem ning kuigi ma andsin endast parima, suutsin enne väljumist bussi oksendada. Õnneks istusime teisel korrusel täiesti taga ning peale meie oli seal vaid 4 inimest, nii et oleks võinud palju hullemini minna see lugu ....

Oksendamise vahepeatuste jõudsime siiski koju ning praegu istun oma voodis. Ma pole eriti liikunud, sest pea lõhub nii meeletult, aga püüan siiski kuidagi dussi all ära käia ning seejärel ÖÖUNELE minna.

Enesetunne on vähe parem, kuigi eks hommikul näha ole, mis seisus ma olen. Võiksin ju siinkohal karjuda, et see programm on nii mõttetu ja nõme, aga see oli minu enda vaba valik, et ma soovin proovida, kuidas laos töötamine ning riiete pakkimine tundub.

Lisaks sain metsiku kogemuse osaliseks, kuidas maailm ning inimesed on omadega ikka väga perses, igas mõttes. Kui ma nüüd jäängi näiteks päris hullusti haigeks, siis istun siin täiesti tühja, sest kui ma füüsiliselt ei ole võimeline end hommikul välja vedama, siis minu sissetulek (isegi, kui on seda makstakse riidekottides:) peatub. Nii lihtne see ongi. Siinkohal tuleb mulle meelde näide plaadi pealt, mida just kuulasin, kuigi tean seda näidet juba ammu, sest Uku kunagi OPENil rääkis sellest.

"Kui paljudel on autos tagavararatas, juhuks, kui autoga peaks midagi juhtuma?"
Tõenäoliselt enamikel, sest kunagi ei või teada.

"Kui paljudel on tagavara sissetulek, juhuks, kui sinu töö või sinu endaga peaks midagi juhtuma?"
Täenäoliselt enamikel ei ole .....

Saan vist natukene pihta, mida Riina mõtles selle all, kui ütles, et tehke oma elus midagi väga hullu ning ekstreemset ning seejärel saate aru, kui lihtne meie äri tegelikult on.
Mul ei ole midagi töötamise vastu, mulle meeldib igasugu asju organiseerida ning majandada, inimestega suhelda, aga siin ongi põhimõtteline vahe aktiivse ja passiivse raha vahel. Ning siin on vahe n-ö tavamaailma ning finantsiliselt intelligentse inimeste vahel.
Esimesed töötavad kõvasti ja saavad ka kõva töö eest kõva raha, aga see raha on ühekordne. Teised töötavad SÜSTEEMi järgi ning nende töö on investeerimispõhine. Nad ehitavad midagi valmis, mis hakkab tootma tulu nende aktiivusest sõltumata.

Oeh jeerum, ma küll ei kujuta ette, kui peaksin sedasi terve elu töötama, nagu ma täna tegin - jah, inimene harjub kõigega, ma tean seda ja ma isegi usun, aga ühte ma tean - ma ei suuda sedasi oma elu ära elada.

Eks näis, kuidas asjad edasi kulgevad. Alles eile arutasime Eesti tüdrukutega, et kui peaksime mistahes põhjusel praegu koju minema, siis kõigi arvates me ju nagu alles lahkusime Eestist, aga meie ei suuda enam äratuleku päevagi meenutada.... tõesti, need pea 20 päeva tunduvad kui mitu kuud. Nii intensiivne on kogu see asi.

Aga jah, ilusa tilu-lilu vahele siis ka selline jutukene minu olemisest, sest mis siin ikka valetada, et ELU on LILL, kui praegused emotsioonid on natukene mustemates toonides.

Endiselt olen aga seda meelt, et igast asjast on midagi õppida ning täna sai mulle puust ja punaseks selgeks, et rohkem teenimiseks peab üldjuhul ka tunduvalt rohkem vaeva nägema, aga vahest tundub, et kõik muu on olulisem kui RAHA !!!
Lähen sooja dussi alla ning poen oma sooja teki sisse ning loodan, et minu enesetunne läheb natukenegi paremaks.

Sunday, October 21, 2007

HULLult ilusad vaated HULL´is





Vaadake neid pilte .... kes ei sooviks ärgata keset sellist loodust nii ilusal hommikul.
Kõik oli nii värske, päike oli just tõusnud, kaste oli veel maas .... õhk oli nii värske, et ma lihtsalt seisin keset seda õue ning püüdsin nii sügavalt hingata, kui vähegi oskasin ja suutsin.

Sellised üksikud SIIN ja PRAEGU hetked

CICD´i keskus asub HULL´i linnast tegelikult natukene eemal, täiesti eraldatud kohas, nii et täielik eraldatus. Paljudele see majade kompleks ei meeldi, sest see oli kunagi ammu vaimuhaigla, nii et eks neid jutte kuulates jõudsid ka minu peakeses igasugu ettekujutused tekkida, aga kohale jõudes ja asja oma silmaga üle vaadates, ei olnud asi üldse hull.

Mulle meeldis seal olla, isegi palju rohkem, kui siin Birminghamis kesest Pakistani inimeste linnaosa....

HULL rahakogumise operatsioon HULL´is




Kui tavaliselt on meie töö lendlehtede laialijagamine ning seejärel tuleb ajakirjade müümine - tavaliselt peale GAIA programmi, aga omal soovil saab seda ka varem teha (nagu meie seda praegu teeme), siis sel sel laupäeval katsetati Study Weekendi raames esimest korda Door to Door fundraising´ut ehk siis me olime nendes samades tiimides.

Jagasime end tiimi siseselt paarideks. Igal tiimil oli minubuss, piirkonna kaart. Ning igal paaril oli omakorda korjandustops, punane nokamüts, info lendlehed "Academy for working with Children in India" ning HULL linna kirjalik luba, et tohime sedasi ukselt uksele käia.

Enne seda oli meil loeng selle sama akadeemia töö ja olemuse kohta ning ühtlasi õpetati, kas ja mida ja kuidas teha, kui inimene ukse avab, sest ega see nii kerge polegi, et lihtsalt lähed ning voilaaaa, asjad hakkavad ise juhtuma.
Meie õpetajad mängisid loengusaalis päris mitu näidet läbi, et kuidas siis inimestega rääkida, kuidas rahvas reageerida võiks jne, kuigi mulle jäi kõige rohkem meelde see, kuidas õpetati enda sees seda hoiakut säilitama:
"Me ei ole kerjused, sest me ei kogu seda raha iseendale. Me kogume seda India laste jaoks ning seal saab üks laps ühe naela eest terve nädala hakkama. Kui seda pilti enda silme ees ning südames hoida, siis polegi uste taga käimine väga raske!"

Aga kõigele sellele vaatamata tekib endal silme ette kerjamise pilt, et kas ma siis selleks siia tulingi, et ukse tagant ukse taha käia ning inimeste käest raha paluda.

Üks asi on see, mida meie arvame, teine asi on see, mida keegi inimene arvab. Laupäeval sain oma õppetunni ses osas, et ei tasu muretseda asjade pärast, mis ei pruugi kunagi juhtuda.

Kuna meie tiimis oli 4 poissi ja 4 tüdrukut, siis jagusime täpselt pooleks. Lisaks tuli arvestada sellega, et kes kui palju inglise keelt räägib - nii saingi enda paariliseks ühe Itaalia poisi (noh, 24.a mees tegelt vist, aga meil ikka kõik boys and girls:), sest ta räägib küll inglise keelt, aga kohalikest arusaamisega on tal natukene probleeme.

Aga meie teamwork kukkus päris kenasti välja, tema ülesanne oli ustele koputamine ning seejärel tervitamine ja naeratamine :):)
Minu eelarvamused aga kukkusid täiesti läbi, sest meil läks igas mõttes väga-väga kenasti. Inimesed olid väga lahedad, kõiki polnud muidugi kodus ning teised teesklesid, et neid polnud kodus, aga need majas, kus uks avati - seal olid viisakad ja toredad inimesed.
Käisime kahe ja poole tunni jooksul vaid 2 tänavat läbi ning pea pooltest kohtadest anti midagi. Selgitasime (õigemini mina selgitasin) kenasti, et oleme vabatahtlikud ja kogume India laste kooliprojekti jaoks raha ...blaaa-blaaaa.... enamik annavad ühe naela või siis 2, mõned annavad vähem, aga üks naine andis lausa 10 naela!!!
Paralleelid äriga on kõikjal. Ma võin muretseda, et oih, mida ta küll ütleb, äkki viskab meid välja või äkki on seal ukse taga kuri koer, kes kohe hüppab, kui omanik ukse avab vms, aga üldjuhul reageerib inimene meie ootustele vastupidiselt. Ainus viis teada saada, kas ta soovib selle projekti toetuseks natuke raha anda, on tema käest küsida. Enamik ütleb ei, aga mõned ütlevad ja - me otsime lihtsalt õigeid inimesi ja nii lihtne see ongi. Selleks, et võimalikult paljude käest midagi saada, tuleb lihtsalt natuke rohkem EI-sid üle elada, muud ei midagi.

See, kui inimeste reaktsioon enam enda olemist ega hoiakut väga ei kõiguta, ongi staadium, kuhu ma jõuda soovin.

Kui alguses Danieliga koos minibussist välja astusime, siis mõtlesime vaid seda, et päris tühja topsiga tagasi tulema ei peaks ning esimeste majade ees ikka põdesime mõlemad. Aga mida maja edasi, seda lõbusamalt ja lõbusamaks läks, sest saime aru, et mõned annavad ja teised mitte ning lihtne loogika on ju see, et mida rohkem maju jõuame läbi käia, seda enam leiame neid inimesi, kes on lahked ja toredad ning on nõus loobuma ühest naelast, kui selle raha eest saab keegi Indias terve nädala hakkama.

Eks peame vaid lootma, et see raha ikka kunagi ka sinna jõuab ning selleks otstarbeks kasutatakse, mille jaoks me seda kogusime.
Kuigi üldiselt on inimestel suht ükskõik, mille jaoks seda raha kogutakse. Eip, mitte seda, see lause kukkus vist valesti välja .... tahtsin öelda, et lõpuks taandub kõik muudele asjadele, kui näiteks see India projekt. Tuleb keegi inimene, kohe tekkib mingi side või suhtlus ning kui see klapib, siis on suht suur tõenäosus sealt raha saada, kogume me seda siis mille jaoks iganes.

Mõni üksik inimene andis vaid seepärast, et India mängus oli. Näiteks oli üks hästi kift vanamees, kes täiesti põlema läks, kui sõna "India" kuulis, sest ta minia on Indiast pärit.
Ütlesin seepeale midagi umbes: "Teil on siis vedanud!" ja tema vastas nii vahvasti:
"Muidugi on mul vedanud, kas soovite sisse tulla ja vaadata, kui ilusad lapselapsed mul on!"

Ühesõnaga, mina ei tea, mida keegi mõtleb või kuidas keegi suhtub - ma ei oska seda elu sees ära aravata, aga see inimene ise teab - tuleb talle vaid anda võimalus seda arvamust väljendada, olgu see siis milline tahes.

Kahekesi sedasi käia pole üldse hull, vahepeal saab omavahel laterdada ning väravate, koerte, uksekellade nalju teha-ärge pange tähele, meil on omad door to door naljad, sest kui on valida, kas olukorra üle nutta või naerda, siis me eelistame igal juhul viimast:)
Ilm oli ka ilus päikeseline, nii et eks see mõjutas ka inimeste tujusid - tõsiselt ka. Kui ise läheme ning oleme rõõmsad, siis inimesed on ka - igal juhul saime kokku umbes 30 naela - täpset summat ei tea, sest kogusime ju kinnistesse topsidesse, mida me ise avada ei saanud. Aga kahe ja poole tunniga pea 800 krooni saada ei ole üldse paha tulemus - esimese door to door kogemuse kohta !!!

Kõik tiimid kogusid natukene ning kogu rahva peale kokku saime pea 500 naela ehk siis 12 000 krooni, nii et jällegi - tiimitöö ja koostöö, igaühe natuke ei muuda midagi, aga kõigi natukest summeerides on kokku PALJU!

Eesmärk on poole aasta jooksul 10 000 naela kokku saada, sest sellest piisab vist kahe kooli aastaseks ülalpidamiseks vms.

HULL toidutegemine HULL´is :)






Palju, palju, palju inimesi .... palju, palju, palju söögitegemist, meeletud söögikogused, ropud musta nõude hunnikud ja koristamine.
Aga selle kõige kõrval ei tasuks siiski unustada, et kõike tehakse tiimides ning üheskoos, nii et kõikjal käib otseses mõttes töö ja vile koos. Raadio mängib, rahvas tantsib või laulab kaasa, kuigi tegelikult käib kibekiire töö, sest 100-le inimesele on vaja süüa teha.
"Külmkapp" on sisuliselt sahver, mis on süüa täis. Banaane oli ostetud kastidega, juustu 5kg suurte tükkidena jne. Seda ei oskagi kirjeldada, seda peab ise nägema, aga igal juhul on mul tekkinud täielik austus kokkade vastu, kes hommikust õhtuni sellist tööd teevad. Noh, eks neid ameteid on veel, mille peale nüüd, vaid kahe nädala möödudes teisiti vaatan, aga see selleks.
Püüan mõned fotod ka lisada, eks näis, kuidas õnnestub, sest ainuüksi ühe foto üles laadimine võtab nii kuramuse palju aega .... aga kuna endiselt jagan ideed, et üks pilt ütleb rohkem kui sada sõna, siis ei ole kahju seda aega kulutada.

Study Weekend on oma olemuselt tegelikult nädalavahetus, kus kõik GAIA tiimid üle terve Inglismaa tulevad ühte kohta kokku, meist tehakse töögrupid ning me õpimegi selle nädalavahetuse jooksul eelkõige tiimina töötamist.

Sest antakse täielikult aru, et mis tahes valdkonnas pole üksinda toimetades võimalik väga suuri asju korda saata, aga kui on palju inimesi, kes töötavad ühe asja/eesmärgi vms heaks, siis igaühe natuke teeb kokku PALJU.

Eks õppisime kõike muud ka natuke, näiteks oli selle Study Weekendi teema "INDIA" - sealne üldine olukord ning Humana People to People projektid, mis seal praegu teoksil on.

Me võime kuulata ja pilte vaadata, kuigi seda elu, mis seal TEGELIKULT on, me reaalselt ette kujutada ei oska. Ei oska mõeldagi seda, et enamik lapsi ei käi mitte koolis, vaid tööl. Et tüdrukute keskmine abiellumise iga on 12.5 aastat ning et hiljemalt 14-15 aastaselt on neil endal lapsed. Et rohkem kui pooled naised ei oska lugeda ega kirjutada jne jne.