Sunday, September 12, 2010

Jane Austen

Ei teadnud temast veel paar nädalat tagasi suurt midagi. Täiesti juhuslikult sattusin raamatukogust muude filmide hulgas laenutama "Jane Austen Book Club", mis jättis nii sügava mulje, et paar päeva peale seda läksin tagasi ning laenutasin Jane Austen´i 2 esimest romaani: "Sense and Sensibility" ja "Pride and Prejudice" ja hetk hiljem olid mul näpus ka samanimelised DVDd.
Lisaks veel temast endast tehtud film "Becoming Jane", mis kirjeldab Jane Austen´i elu nende kahe romaani vahepeal või nagu ütleb DVD esikaas: "Between sense and sensibility and pride and prejudice was a life worth writing about".
Tahtsin esmalt Jane´i enda loo ära vaadata, seejärel lugeda ning alles siis ülejäänud filme vaadata. Praegu olen "Pride and Prejudice" romaani poole peal ... kuigi algul päris raske lugemine, just sõnavara ja lauseehituse tõttu, on sellega võimalik ülikiirelt harjuda ning positiivses mõttes lausa sõltuvusse sattuda :)))
Eile õhtul, peale seda, kui olin ülihelikiirusel rattaga LIDL´is ja seejärel dussi all ära käinud, istusime oma teetassidega kamina ees ja vaatasime tulle.
Surfasin nats niisama netis, siis tuli ikkagi tunne, et väga tahaks ühte nendest filmidest vaadata, et laupäeva õhtu ikkagi. Olime mõelnud kuhugi minna või midagi teha, kuid see oli rohkem selline tunne, et peaks - tegelt polnud üldse seda, et tahaks majast välja.
Kell oli juba 11:30 PM :)) ehk siis 23:30, kui korraks "Sense ja Sensibility" peale panime, sest see oli kahetunnine, samal ajal kui "Pride and Prejudice" oli seriaal, mille kogupikkus 327 min ? Siiski, selle esimese filmi algus ei olnud päris see ning vahetasin DVD-d.

"One of the most-watched programmes in British broadcasting history. The series was an immediate hit and took its place among the greatest ever televison dramas."
*
Mõtlesime, et kuna see kestab üle 5 tunni, siis vaatame natukene algust ja läheme magama ära. See koosneb kuuest osast, igaüks pea tund pikk. Peale esimest osa mõtlesime, et ok, vaatame äkki teise ka ära, peale kolmandat, kui disc 1 tuli teisega asendada, oli meil viimane dilemmatamine, et ehk peaks selle homseks jätma, aga sealt edasi ei tulnud kordagi isegi jutuks mitte, et vaatamine katkestada.
Osade vahepeal oli teetegemise, söömise ja kaminasse puude juurde panemise pause, aga peamiselt siiras heameel, et kohe läheb edasi !! :))
Ma ei oska öelda, mis selles nii väga haaras, ent uni oli asi, mis meeldegi ei tulnud - pigem oli mingi eriti hea tunne, mis seriaali jätkudes aina kasvas. Ning mis seal salata, ka täna, on mingid positiivsed lained pea kohal kokku löömas ning seeläbi imelised asjad juhtumas.
Kõik see ajastu (18 saj viimased aastad), inimesed, riided, kombed, kõnemaneer, hobused, kaarikud ... kell oli 5:30, kui ma lõpuks voodisse sain, aga mul ei tulnud und. Vaatasin oma voodist selget tähistaevast ja tundsin mingit kirjeldamatut õnnetunnet. Nii suurt, et see ei tahtnud kuidagi sisse ära mahtuda.
Tegime Kadiga nalja, et ju lõunasöögi ajal näeme, sest vaevalt, et kummastki nii varahommikul magama minnes varast ärkajat on. Seda suurem oli mu üllatus, kui juba kl 10 silmad lahti tegin, kardina alt sisse pugevat päikesesoojust tundsin ning vaatamata oma mõistuse manitsustele, et cammoooon, maga nüüd palun natukene ikka veel, voodis ei püsinud.
Läksin hoopis alla korrusele ning vaatasin öösel vaatamata jäänud "The making of Pride and prejudice" ära :)))
Ning siis, kuna oli nii ilus pühapäeva hommik, võtsin ratta, oma kaustiku ja pastaka ning läksin sõitma. Teises suunas kui tavaliselt. Sinna lennujaama poole, umbes 3 km kaugusel algab Dublin Airport maandumis- ja õhkutõusmisrada.
Jätsin ratta kraavi, ise ronisin natuke kõrgema künka otsa, jättes enda selja taha metsiku suure Airport Long Term parkla ja enda ette, üle tee, kõrge aia taha lennuvälja oma aus ja hiilguses. Hästi-hästi lähedalt saab näha, kuidas lennuk lennuki järel maandub või siis lendu tõuseb.
Olin seal pisut kauem kui pool tundi, istusin ja kirjutasin, tõstes aeg-ajalt pilgu ning imetlesin lennukeid.
See hääl, kui lennuk hoovõturajal kiirust koguma hakkab ning see power ja energia, mis õhkutõusmise taga on. Vaieldamatult minu lemmik osa lendamise juures. See, kuidas ühtäkki on kõik jõud suunatud sellele, et rattad maast lahti ning nina taeva poole saaks. Kuidas selg vastu istet klammerdub ning on tunne, justkui midagi väga võimast võtaks asjad üle!
Mul käis igal korral kõhust jõnks läbi, kui järjekordne lennuk end hoovõturajal kiirendama hakkas ! ... vaatasin neid lennukiaknaid, mille taga sajad inimesed.
Kõigil omad ootused, lootused, unistused.
Igaühel oma lugu.
Mõnel on see äkki esimene kord lennata ja ta murrab parasjagu pead, et huvitav, kui valus see ikkagi on, kui kõrvad lukku lähevad või muretseb juba õhku tõustes turvalise maandumise pärast.
Samas on küll ja küll inimesi, kelle jaoks lendamisest on saanud igapäevaelurutiin. Midagi, mis on pühapäeva hommikul sama loomulik tegevus nagu teise jaoks hammaste pesu. Kindlasti oli sealt künka otsast tunduvate imepisikest lennukiakende taga hulgaliselt ootusärevust, rõõmu minekust, aga raudselt ka seda, mis silmanurka pisaraid tõi.
*
Ka praegu, kui esiku põrandal, patjade peal, neid ridu kirjutan, on mu saatjaks pidev lennukide müra. Samas, ma ei pea seda tegelt müraks. See on miski, taustaheli millest on saanud igapäevaelu osa.
Iga kord, kui juhtun pilku taeva tõstma ning järjekordset raudlindu ülespoole kerkimas näen, ütlen mõtetes vaid ühte: "Head teed, kuhu iganes sa ka ei läheks!"
Naljakas on see, et kuigi elame Dublini kesklinnast vaid 20 min bussisõidu kaugusel, on meie elamine kui "väike maja preerias".
Kõrval on suur viljapõld, peale mida on suur 8-realine kiirtee, mille järel algabki linn. Siin, n-ö meie poolel, on justkui maaelu. Nagu tõesti. Jap, suurlinn, aga tundub kui maa, sest nii palju ruumi ja õhku ja avarust on siin. Maailm maailmas !
Hommikuti pidzaamas hoovis jalutamine, õues mati peal võimlemine, aias puu otsast ploomide noppimine. Pudrukauss ühes ja padi istumiseks teises käes, sean end sageli põlluserva istuma ning sööma.
Suurte põlluringide jalutamine ja taga koplis olevate hobuste söötmine, ajal, kui ümberringi kalpsab hulgalselt jäneseid. Jalgrattaga farmis piima järel käimine.
Miski justkui üldse ei klapi :))
*
Lisaks, on viimasel ajal tunne, nagu oleksin siia jõudes ajastu võrra tagasi läinud - nii ägedad on need kivist aiad, mis lehmakarjamaid ümbritsevad või need vanad ja suured kivimajad, mis meenutavad väga öises seriaalis nähtud kodusid?
Ka see, mida meie siin mingite imede kokkulangemise tõttu rendime ja samal ajal renoveerime, on oma olemuselt pigem selline 18-19. saj ajastusse sobiv ehitis, kuhu sobiksid need pikad maani kleidid, ilusad soengud, selle aja kombed ja kõnemaneer :))
Eriti veider on selle loo juures asjaolu, kuidas Kristi-Carolina mulle mõned nädalad tagasi lõpetas oma kirja sõnadega "...aga ma ei taha tagasi langeda Jane Austen´i aega :) " ... mul on järjest enam tunne, et ma nii väga tahaks:)) kuigi tol momendil polnud mul õhkõrna aimugi, mida kujutab endast Jane Austen´i aeg!?

Justkui selle teema kulminatsiooniks sain täna ootamatu ja ülipika kirja ühelt sõbralt. Sealne tekst on justkui otse mõnest kirjandusklassikast. Ma väga loodan, et ta ei pahanda, et pisikese killu ta kirja algusest ja lõpust siia panen. Lihtsalt, need esindavad suurepäraselt seda kõnemaneeri, mille sees viimane nädal aega olnud olen ja mis mind jätkuvalt vaimustab :))

"Yeah, it's been a long time since that day we departed from each other. I still feel sad that I did not come to fulfill my wish and respect my promise to take you to visit Tamri or Taroudant."
/---/
"I am looking forward to hearing from you as soon as possible. Until then, accept my renewed greetings of a dear friend."
*
Nii et inimese ilukirjanduslik eneseväljendus ei sõltu absoluutselt ajastust :)) - oli siis aastaks 1795 või praegune 2010. Viimase aja kirjanduslik rollercoaster aitab mul loodetavasti sellele kirjale samaväärselt vastata.
*
PS! Üks naine, kelle perekonnale see maja, mida praegu rendime, üle saja aasta kuulus, käis hetk tagasi koos oma mehe ja lastega siin. Esimest korda peale paljusid aastaid. Hästi tore ühine pooltund. Kusjuures, maja on ehitatud 1890-ndatel !

http://pepperbasham.files.wordpress.com/2010/01/pride_and_prejudice.jpg

Sunday, September 5, 2010

Slow down

Slow down and enjoy life.
It´s not only the scenery you miss by going too fast - you also miss the sense of where you are going and why
/Eddie Cantor/

Friday, September 3, 2010

Öökino

Igal ööl vaatan ma ära päris mitu "filmi". Erinevad teemad, inimesed, olukorrad - enamik neist õnneks positiivse alatooniga.

Isegi, kui teen öö jooksul korraks silmad lahti, olen võimeline nad kohe tagasi kinni panema ning unenägu pooleli jäänud koha pealt edasi vaatama - päris lahe !
Elu kui filmis ja seda viimasel ajal iga kord, kui magan :))
*
Vahest on teemade valik seotud minu päeva jooksul mõeldud teadlike mõtetega, ent samas on tegu täieliku sürr-iga ! Täna oli nii ühte kui teist.
Ses mõttes, et film nimega "Jaanituli Kekimäel" oli täiesti lambikas ning tuli ma ei tea kust kohast. Enamik inimesi arvas, et pidu on ikka mõisamäel ning käisid seal, samal ajal kui tõeline jaanituli ja rahvas oli hoopis Kekimäel. Lõke oli sealsete korrusmajade keskel, lava oli selline väga veider, aga veel imelikumad olid püstloodis kerkivad pingid, mille peal rahvas istus ...
Samas film "Kõik mu tuttavad on rasedad!" oli suht loogiline järg asjaolule, et suur osa mu naissoost tutvusringkonnast on kas hiljuti sünnitanud, hetkel rasedad, just abiellunud või kõike seda korraga :)) !!!
Seega ei ole väga suur üllatus, et üks mu tänase öö unenägudest seisnes selles, et ma nägin vanu klassiõdesid ning abosluutselt kõik olid suurte kõhtudega - kusjuures naljakas oli asja juures see, et teist last ootasid isegi need, kellel minu teada praeguseks veel ühtegi last ei ole :))
Kolmanda filmi sisu leidis oma koha kollases, kõvade kaantega kaustikus, kuna kõike ei kannata ega polegi vaja unenäomaailmast netiavarustesse paisata.

Thursday, September 2, 2010

Oh kooliaeg - oh kooliaeg

Jap, hakkaski pihta - järjekordne kooliaasta. Sel korral siis taas ilma minuta. Ometi läksid eilsed mõtted korduvalt just nendele radadele rändama.
Väga loodan, et uus inglise keele õpetaja on tore ning saab kenasti hakkama. Üldse on Lihula kooli sel aastal päris paljude uute pedagoogidega õnnistatud.
Ühele neist saatsin eile kaks äärmuslikku lauset, mida õpetajaks olemise ja õpetaja kohta kuulnud olen.
"Kui sina neid ei tapa, siis tapavad nemad sind !" ning teine on mõte, mis mul Agadiri ülikooli loengutel osaledes meelde jäi "Leia viis, kuidas panna nad armastama sind ja sinu ainet ning kõik on õnnelikud!" :)))
Muidugi
on see lause sealses kontekstis, kus haridus ei ole mitte kõigi privileeg, pisut teise tähendusega, aga sellele vaatamata süübis see ka minu mälusse.

.
..hmm, võib kaks korda arvata, kumba meetodit ma ise praktiseerida proovisin. Vahest õnnestus, vahest mitte - enamik aega õnneks toimis.

Teisalt jällegi, rangus ja oma nõudmiste järjepidevus, on kahtlemata asjad, mida mul vaja kõvasti arendada, kui kunagi peaks tekkima soov ning võimalus taas klassi ees seista.
Ei, hetkel ei ole tunnet, et tahaks seda teha, muidu ju oleksin jäänud ja valmistaksin praegu homseid tunde ette. Asi, mis oli tõenäoliselt üks mu suurimaid nõrkusi - see lõputuna tunduv eel- ja järeltöö, mis iga päev suure kotiga koju kaasa tuli, nii et müts maha teie ees õpetajad, kahtlemata teete väga olulist ning tänuväärset tööd !

Ilusat uut aastat kõigile kooliteed sammujatele !