Monday, November 30, 2009

Televusser

Kes oskaks pakkuda, kui palju on yhes tavap2rases Ameerika perekonnas telereid? Ja kui palju on nendes telerites kanaleid? Selle diagrammi alusel m2ngib keskmisel Ameerika peres teler rohkem kui 8 tundi p2evas?!

Ok, mind v66rustav perekond on ses osas eriline, et laste tubades telereid ei ole ning ka yldiselt piiratakse suhtleliselt rangelt, mida ja kui palju nad vaadata tohivad - n2iteks koolip2evadel on see maksimaalselt vaid tund aega, nii et nemad kyll selle keskmise alla ei kvalifitseeru.

Aga samas, suured teleriekraanid on siiski kaheksast toas neljas olemas ja k6igist neist v6ib vaadata umbes 2000 kanalit.


Jap, just ... mina, kes ma pole suurem asi teleris6ber ja vaatasin ehk kogu suve peale kokku 10-15 tundi telekat, lappasin siis eile 6htul oma toas neid kanaleid.


Ainuyksi muusika jaoks on 50 kanalit, et siis igat liiki muusika jaoks on eraldi kanal: 60ndad, 70ndad, 80ndad jne, soft rock, alternative rock, pop, classical, gospel, dance, electronical, jazz ... J6udsin need korra kiirendusega l2bi lapata ja oligi k6ik - selle peale tuli nii suur uni, et teleka vaatamiseni ei j6udnudki :D v6ib-olla see ongi ainus pluss, mis 2000 telekanali juures on, sest midagi muud ma kyll v2ga v2lja ei m6tle ... suhteliselt ebavajalik, aga mine tea, varsti ehk olen selline teleka fanaatik, et ei suuda enam m6ista, kuidas ma siiani ilma telerita elatud sain :)))) don't think so, though ...


Samas on mul teisalt j2llegi hea meel, et siin, nagu Iiriski, on raamatukogudest v6imalik lisaks raamatutele laenutada ka CD-sid ja DVD-sid. T2na oligi mul esimene p2ev, kus natukene omapead Summitis ringi tiirutasin, kuigi ega siin v2ga midagi polegi.


Otseses m6ttes selline pisike linnake, mille keskuses asub paar kaubat2navat, kust minusugusel lihtinimesel pole midagi osta, sest seal on peamiselt butiigid. Aga lisaks ka kino, raamatukogu, suur spordikeskus, hiigelsuur postkontor, m6ned pangad, restoranid ja niisama kiirtoidukohad, Starbucks jne.


Noh, selle v2ikelinna erip2raks on t6esti see, et New York on umbes pooletunnise rongis6idu kaugusel, aga mulle tundub, et minu vaba aja lemmikuteks saavad k6ige t6en2olisemalt siiski kohalikud Summit Library ja Sport Center.


Ajavahega on praeguseks juba more or less alright, kuigi natuke veider on kyll, kui mul 6htul kl 19 paiku juba mega uni tuleb (Eestis siis kell juba 2) ja hiljemalt kl 6 hommikul uni l2inud on. Samas on see t2isti normaalne, sest sel ajal on Eestis juba l6una ja kell on 13:00.
Ent kuna siin peres pannakse lapsed nagunii 19 paiku voodisse, sest siis hakkavad nad veel lugema jne, ning kl 20 paiku on juba vaikus majas, siis tegelt ei vaata keegi imelikult, kui ma ka samal ajal oma voodisse poen ...voodi juures k6ige kummalisem asi minu jaoks see, et seal on mingil p6hjusel 7 patja !!?? v6i oli neid lausa 8 - igal juhul ilmselgelt oluliselt rohkem kui ma neid vajan:)


Mul on p2ris suur double bed ja majareeglite j2rgi on ka kylalised lubatud, ent female quests only - et siis nii palju teadmiseks :)

Mis siis veel? Hmm, tegelikult on aeg juba nii kaugel, et mul hakkabki juba natsa uni peale tulema ja kui ma praegu kella vaatasin, siis jap, minu eelnev jutt peab paika - kell ongi juba 19:29 ning Kristil on uneaeg :D



Sunday, November 29, 2009

all what matters...

Ma tean seda, olen kogu aeg teadnud, aga nyyd tunnen taas - pole eriti vahet, kus olla v6i mida teha. Asi, mis k6ige rohkem loeb, on see, kuidas ma ise asjadesse suhtun ja end seejuures tunnen.

Jap, that's it, so easy and so complicated at the same time :)
otherwise everything is alright, we went to bowling today,
visited a very nice ice-cream place and
I was driving the very first time.

Saturday, November 28, 2009

Summit, New Jersey

Eilne lend l2x kenasti, see 8 tundi sai kuidagi v2ga kiirelt l2bi - j6udsin kaks filmi 2ra vaadata, siis 2 korda syya ja opplllladddiiii, olimegi kohal :)

USA piiril l2xid ka asjad yle ootuste ladusalt, olin end palju hullemaks valmis pannud, aga ei miskit. Jah, v6etakse s6rmej2ljed, tehakse pilti ning m6lemad t2idetud vormid korjati 2ra, kuid see oli ka k6ik.

Kohaliku aja j2rgi kl 18:10 maandus lennuk ja kell 19:00 olin juba k6igist turvav2ravatest l2bi ja pagas k2es. Iiri ajaga v6rreldes l2x kell 5ja Eesti ajaga v6rreldes 7 tundi tagasi.

Nad olid mulle terve perega vastu tulnud ja selleks, et ma natukene New Yorki n2eksid, s6itsid l2bi linna tagasi, New York on tuledes - Manhattan ja Statue of Liberty jms olid sealsamas, aga tol hetkel ei tundnud ega tajunud ma suurt midagi ...jap, v2gev, aga ei midagi erilist...ma ei tea, kas mina olen imelik, aga really :D mis Ameerika kohta t2ielikult paika peab, on fakt, et siin on t6esti k6ik HUGE. Pole vahet, kas need on majad, linnad, salatid, joogitopsid v6i mis iganes, kuigi, mida mina ka tean, olen v2hem kui 24 tundi siin olnud, nii et mingeid l6plikke j2reldusi on p2ris kindlasti vara tegema hahata.

New Yorgi Kennedy International lennujaamast siia s6iduks kulus nats v2hem kui tunnike, nii et sisuliselt on tegu siiski New Yorgiga, kuigi linnakesel nimeks Summit ja osariigiks New Jersey.
T2na olen j6udnud juba natukene kohaneda ja ymbrust uurida. Perekond, kelle juures ma elan - nemad on t6siselt toredad ja see on hetkel peamine.
Mida ma t2pselt tegema hakkan, see selgub, kuigi, nagu ma aru saan, siis nad eeldavad minult ainult seda, et ma p2evas mingi 3-4 tundi lastega tegeleksin, neid vajadusel s6idutaksin ja that' s it -v6in syya teha, kui ma tahan, aga see pole mu peamine ylesanne, nii et eks see k6ik ole peagi n2ha, mida ja kuidas.
Kuna ma l6puks otsustasin, et tulen ilma igasuguste programmide jms abita, siis ongi see k6ik lahtine ja mul pole yhtegi ettekirjutust ega p2vaplaani, nii et we will see.

Foto: http://wirednewyork.com/landmarks/liberty/images/liberty.jpg

Thursday, November 26, 2009

Dublin ja meie - 2 aastat tagasi


PASS

Ilm oli ilus, päike paistis - ma olin õigeaegselt Malaga lennujaama jõudnud, check-in, turvaväravad ja kõik muu virr-varr oli selja taga ning seal ma siis istusin. Nautisin akendest avarduvat vaadet otse mägedele ning vaatasin kella, pool tundi oli veel pardale minekuni aega. Võtsin kotist oma pooleli oleva raamatu "Five love languages" (ülimalt hea raamat muide:), nõjatusin ootesaali mugavasse tooli ja hakkasin lugema.

Äkitselt käis minust nagu tuline jutt läbi üks küsimus.
"Mul oli lisaks kotile ju veel miski asi käes? Mis see oli? Kus see praegu on?" Ja siis ma avastasin - lennujaamas olles kannan ma alati ühes käes oma kotti ja teises hoian eraldi passi, mille vahel on pardakaart, et isegi, kui kott ära varastatakse või mis iganes, on mul olemas need kaks asja, mida lennujaamas kõige rohkem vajan.

Aga justnimelt neid kahte asja mul enam polnud.
"See ei ole võimalik !!!" vaatasin pingi alla, vahele ja taha, et äkki on nad niisama minu kõrvalt maha libisenud. Seejärel sobrasin oma kotist, et kuigi ma neid enda teada sinna ei pannud, äkki siiski panin ?
...ei midagi, mida pole, seda pole. Kerge paanika võttis maad - sundisin end ometi rahulikuks, sest ega see hüsteeria ka mu passi tagasi ei too.
Sorasin oma mälus ...ahhaaa...ma olin käinud duty free shopis kahte eurot peeneks vahetamas, et automaadist veepudel lunastada. Äkki on mu pass koos pardakaardiga seal poes leti serva peal või siis veeautomaadi juures. Vaatasin kella - 13 minutit pardale minekuni.
Ei poes ega veeautomaadi juures polnud mu passist jälgegi - läksin wc-sse ja kallasin kogu oma seljakoti sisu sinna põrandale.
Enne, kui infolauda teatan, et mu pass on kadunud või keegi on selle ära varastanud, võiksin ju 100% veenduda, et see siiski minu käes pole. "Kuidas on üldse võimalik 2 kõige olulisemat asja, mida reisimisel üldse vaja, sedasi ära kaotada?" Olin iseenda peale maruvihane ja lisaks tundsin, kuidas mu käed juba kergelt värisesid, aga samal ajal hakkas mõistus siiski lahendusi genereerima.
Tuli meelde, et mul on ka ID kaart, et sellega pääsen kindlasti vähemalt siit Hispaaniast minema ja check in on ju nagunii nimeline - järelikult polegi probleem väga suur.
Aga pass, pass, ma vajan passi, sest vastasel juhul on mul hüvasti Ameerika reis. Just selle reisi jaoks tegin ju spetsiaalselt kiibi ja sõrmejälgede ja ma ei tea veel millega uue passi ... fuuuuccckkkk, kas on see ehk tõesti märk sellest, et ma ei peakski sinna üldse minema? Kas peaksin emale teatama, et ärgu registreerigu mind reedeks New Yorgi lennule? telefon on mul ju alles. Siin peaks ju ometi olema inimesed, kellel juba on pass, sest nad on ju passikontrollist läbi tulnud - milleks kellelegi veel minu pass????

Dublinisse suunduva lennu täpset väravat polnud ikka veel ekraanidele ilmunud, ühtegi infoletti ma ei näinud - seega otsustasin esimese ettejuhtuva värava töötaja käest küsima minna, et kas on võimalik kuidagi midagi teha ... mõtlesin peas seda lauset välja, kuidas alustada "Sorry, it seems like I have lost my passport and boarding pass or they have been stolen, is there anything I could ... etc" ma olin nii omas maailmas, et alles ninaga vastu seda letti jõudes nägin enda ees leti peal ühte passi, mille vahel boaring pass ning milledel nimi
Miss MAERK.

Mu pass oli olemas, ta oli alles - ma ei osanud A-d ega O-d öelda, ma olin nii super õnnelik, et mu käed värisesid veel rohkem kui varem. Ma pole varem ühtegi passi nähes nii rõõmus olnud. Ma hoidsin sellest kahe käega kinni ning panin ta lukuga taskusse. Ma ei saanudki teada, kuhu ma selle jätnud olin või kuidas see sinna sai.

Lisaks oli tegu täiesti õige väravaga, millest samal hetkel pardale minek välja kuulutati. Ma olin üks esimesi seal rivis. Seisime seal ja hetk hiljem kukkus minu kõrval oleval kutil pardakaart maha ning kõrval üks proua ütles talle "Watch out, this is the most important thing at the moment!" ja ma mõtlesin vaid ... jee, right, tell me about it :D

Hinges oli metsik tänulikkus,
läksin lennukisse,
istusin oma 21A kohale
ja magasin veel enne,
kui õhku tõusime.



Fotod:
http://dalitdiscussions.files.wordpress.com/2008/08/worry2.jpg
http://www.saidaonline.com/en/newsgfx/gratitude2-saidaonline.jpg

Noor pensionär

Viimased 2 hommikut Torremolinoses ärkasin ma üles juba kell 6 hommikul - hakkan vist tõesti vanaks jääma või siis sai uni tõesti lihtsalt täis - samas, mis seal salata, olin ka igal õhtul enne ühtteist voodis ja lugesin ... nagu tõeline noor pensionär :D

Paar inimest küsis ka minu käest, et oooo, kas sa seal ja seal oled juba käinud (ilmselgelt üritades mingit pakkumist või enda seltskonda mulle pähe määrida) , ent siis ma selgitasingi neile rahulikult, et see ei ole üldse mu reisi eesmärk.

Veidi aega hiljem, taas mere ääres istudes, vaatasin laineid ja mõtlesin sellesama asja peale, et miks mind see tüüpiline turistide värk täiesti külmaks jätab. Ma pigem olen niisama iseendaga, loen midagi ja vaatan merd, kui et lähen kahekordse bussiga linnatuurile või istun rongi ja sõidan kuhugi keskusesse shoppama. Vähemalt hetkel küll tunnen, et kuigi mulle meeldib reisida, käia ja näha, jätab see tüüpiline turistidele mõeldud hullus mind siiski täiesti külmaks.
Ma võin rahulikult neid asju vaadata ja mis sest, et nad on oluliselt odavamad kui meie maal, mind ikkagi ei tõmba need riided või muu pudi-padi. Mnjahh, võib-olla sain Indias oma suurima õppetunni, kus kõik tundus nii imeodav ja imeilus, et mitte ei saanud ostmata jätta, aga kus need asjad nüüd on ... hmm, las ma mõtlen - kusagil kotis ja jalust ära pakitud. Ainus rõõm oli ostmise rõõm ja teine "rõõm" oli üliraske kohvri kojuvedamise rõõm:) Emotsioonide najal niisama suvaliste asjade ostmine ei ole seega enam minu jaoks - eks elu õpetab vaikselt.



Aga tagasi mu varaste ärkamiste juurde. Esimesel hommikul, kui ma kl 6 üles ärkasin, panin oma hotellitoa teleka mängima - seal oli palju kanaleid, kõik mõistagi hispaania keeles
... ühel õhtul tegin sealse teleka vaatamise rekordi, kui tennist vaatasin - Roger Federer mängis mingi hispaanlase vastu ja täiega põnev mäng oli kusjuures - siiani arvasin, et tennis on üks igavamaid asju, mida spordialadest vaadata. Aga tagasi selle paari päeva taguse hommiku juurde. Panin mängima ja mida ma kuulen - inglise keelt. Ma olin täiega rahul, päris hea oli üle mitme päeva aru saada, millest nad seal teisel pool ekraani räägivad. Asja point oli tegelt selles, et see oligi inglise keele õppimise saade, parasjagu oli teemaks traditisions and tourism. Seal oli üks inglise abielupaar, kes valmistusid ühe Ameerika sugulase küllatulekuks. Hullult pikalt planeerisid kõik asjad ette, et viivad ta Tower of Londonisse, Cambridge´i jne jne...siis jõudis see noor naine kohale ning kõige selle peale ütles ta lihtsalt "No offence, but I really would like to know how real people live?" ja võttis seejärel välja kaardi, näidates ühe tööstusrajooni peale, mida talle meeldiks külastada.


Jah, eks inimesed on erinevad, selles asja võlu ongi ning erinevad on ka inimeste ootused ja lootused reisile minnes.
Nii, nagu mina ei saa aru nendest, kes sõidavad kaugele maale selleks, et end silmini täis juua (seda saab ju kus iganes teha), ei saaks paljud aru, milleks sõita ma ei tea kuhu selleks, et raamatut lugeda, kirjutada ja tundide kaupa merd vahtida. Õnneks oleme vabad inimesed vabal maal ja igaühel on õigus teha, mida ta heaks arvab.

Teine asi, mis mulle ka tegelt eriti ei istu, on see niisama passimine. Jah, lebotan seal päeva, teise veel, olen niisama, võtan päikest, aga väga kiiresti viskab kopa ette tegelikult. Kolmandal päeval tahaks juba tegutseda. Nii et kuigi see võib kõlada natukene lollakalt, oli mul hea meel, et see reis vaid 4 päeva kestis.
Kindlasti on hoopis teine teema, kui terve pere või sõpradega reisida - see on ju ammu teada, et eelkõige inimesed teevad kohad eriliseks ja reisimuljed toredaks, ent sel korral puudus mul ka igasugune suhtlemise tuju, tahtsin lihtsalt rahus OLLA. Ses osas oli see suht lihtne, kuna enamik kaupmehi (noh, seal ju ongi vaid turistid ja kaupmehed) räägib väga kehva inglise keelt - see on lausa uskumatu.

Torremolinos oli omapärane veel see, et kuigi baarides istuvaid inimesi ikka jagus, nägin selle aja jooksul vaid 2-3 purjus inimest?! Jap, tõsiselt ka. Enamik küll joovad toidu kõrvale veini või õlut, aga ju siis tõesti on joomisel ja joomisel vahe.
Linnas, kus 1 L veini maksab poes sama palju kui söögikohas 1 tass teed, pani see mindki päris sageli pigem veini jooma.

Lisaks torkas silma vanade inimeste osakaal - ma pole kunagi varem näinud nii palju keskealisi ja vanemaid paare käsikäes jalutamas. Eks see piirkond ongi paljude Euroopa jõukamate pensionäride jaoks meeliskoht, kus puhata või paljude jaoks ka alaline elupaik, kus oma pensionipõlve veeta. Tore on vaadata elurõõmsaid, positiivseid ja heas vormis päevitunud vanainimesi, kes on silmnähtavalt iseenda ja oma eluga rahul ning mis minu meelest eriti äge - nad saavad omavahel nii kenasti läbi.

Ja siis veel sport - nii tervisesport kui ka kõrgemal tasemel sport. Uskumatult palju inimesi jooksis, tegi kiirkõndi või rulluisutas.
Jah, kindlasti oli peamiseks põhjuseks ideaalses korras, plaaditud, mitmekümne km pikkune rannapromenaad, mis lausa kutsus, ent teisalt ka see inimeste olek - enamik neist ongi seal ju selleks, et puhata ja enda eest hoolitseda. Kes nädalaks, kes kuuks, kes kogu pensionipõlveks ...

Keskkond, kus me elame, mõjutab meid rohkem, kui me arvata oskame. Nii sai ka minu jaoks nii normaalseks, et ma kõndisin igal päeval vähemalt 10 km ning lisaks hakkasin hommikuti Tiibeti 5 riitust tegema :)


fotod pärit:
http://nanachan707.files.wordpress.com/2008/10/134turist_front1.jpg
http://www.topnews.in/files/Roger-Federer_2.jpg
http://changeonesmind.files.wordpress.com/2009/07/hopes-and-dreams.jpg
http://www.totalfinancialconcepts.com/files/10023/old%20couple.jpg

Monday, November 23, 2009

Seitsmes laine

Mingist ammusest ajast on mul meeles, et mereranda loksuvatest lainetest iga seitsmes on suurem kui teised ? ... piki rannajoont k6ndides ma t2na neid siis loendasin - vahest see seitse klappis, vahest mitte ... v6ta siis kinni, mis v2rk sellega on :) mitte et see ylimalt oluline oleks, aga see mul praegu lihtsalt yks v2rskemaid "uudiseid".

Eile 6htul oli siin peaaegu torm, igal juhul metsik tuul oli ja asjad lendasid, kuigi mere 22res oli ylimalt v6imas tunne - oleme lihtsalt nii j6uetud selliste suurte ja v6imsate loodusj6udude vastu. Kui ta ikka tahab, siis teeb meiega, mis heaks arvab.

Aga t6si on vist see, et peale tormi paistab alati p2ike ...seda nii looduses kui elus yldse, nii et hommikul 2rgates oli siin meie m6istes SUVI selle otsesest t2henduses - kui eilse jooksul n2gin koju pika-pika rannajoone peale kolme inimest, kes ujuma l2ks - yks neist minu ema, siis t2na oli neid yle kymne kindlasti, mina ise kaasa arvatud, kuigi see vesi oli kyll k6ike muud kui soe..prrrr!

Naljakas vestlus oli t2na yhe India restorani pidajaga. Ta uuris igast asju, kuna eestlasi pidavat siin nii v2he k2ima (jee, right, loll, kes vabandust ei leia:), aga p6nev oli selle juures vestluse osa stiilis

"So, you are not religious?"
- "No"
"Who do you believe than?"
-"Nobody!"
"But how do you pray?"
- "I don´t"
"But who do you talk to if needed ?" (and he looked up there)
- "Well, I don´t talk that way at all."

...ja peale seda vestlus hakkasin m6tlema, et well, may-be I should :)

Foto pärit: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/d/d0/Torremolinos_waterfront.JPG

Sunday, November 22, 2009

Malaga

T6siselt tobe on ilma t2pit2htedeta kirjutada, nii et hakkan j2rjest enam m6tlema ingliskeelsete sissekannete peale, see muudaks asjad mugavamaks ning nagunii soovin ma keelt harjutada, aga las see muudatus pisut siiski veel ootab.

Oleme eilsest saadik Malagal Torremolinoses. Jap, siinne rannahooaeg on ammu l2bi, nii et l6pututel liivarandadel pikutavad vaid m6ned yksikud inimesed, neilgi sageli riided seljas .... Kaubat2navate pooltel poekestel on akna- ja uksekatted ette t6mmatud ning sedasi see elu siin kulgeb - kevade ja uute inimmasside ootuses.

Naljakas on j2lle reisida, olen viimase aasta jooksul ju p2ris paikne olnud. Yhelt poolt nii lahe, nii lahe, kuidas hommikul olin kodus ja tegin veel koeraga p6ldude vahel viimase ringi, tunnike hiljem teel P2rnu poole ning seej2rel juba Riia bussis. 6htul Dublinis ja j2rgisel hommikul Malagal.
Teisalt aga tekkis aga juba esimesel p2eval tunne, et mingil moel on tegu rajaga, kus olen juba k2inud - ajalugu justkui kordaks end taas?! Well, we will see ...

T2nu Livale oli Riias passimine ja lennuki ootamine siiski t2iesti meeldiv tegevus. Ma ei tea, v6ib-olla on meil Eestis ka sellised kohad olemas (kuna ma olen juba paar aastat metsas peidus olnud:), aga Riias on sellised ymmargused teemajakesed, kus inimesed l2hevad pisikese maja teisele korrusele, v6tavad jalan6ud jalast ja heidavad end patjade hunniku otsa pikali - k6ik seinad ja laed on klaasist, nii et oled justkui kinos ja filmiks on reality :D seal me siis pikutasime, j6ime teed ja r22kisime ... reisimisest, inimestest, suhetest, perekondadest, traditsioonidest ja ma ei teagi, millest veel. Kvaliteetaeg on vist 6ige s6na, millega neid kolme seal veedetud tundi iseloomustada.
L6puks Dublinisse j6udnuna, kuulsin, et ema plaanis ikkagi Malaga reisi ka ja et lennuk l2heb kell 7 laup hommikul. L6una paiku lamasime juba Vahemere 22res - t6si, ilm oli nii palju jahe, et ainult suveriiete v2el oli kylm lamada, nii v6tsimegi veel saunalina peale ning seal me olime - vaatasime taevasse ! ...ja hetk hiljem magasin ma norinal, kuna v2simus oli nii suur.
Hakkasim m6tlema, et ma pole elu sees koos oma emaga sedasi kusagil k2inud, tavaliselt k2ime k6ik omapead :D ... hmm, egoistide perekond, aga me moodustasime toreda paari :):)
Uskumatu, kui palju uksi tema Air Linguses tññtamine ja sealsed soodustused meie jaoks on avanud.

Ja siin ma nyyd olen - ta ise l2ks just tagasi, kuna l2heb homme toole, mina j2in praegu veel siia. Minu k6rval asuva arvuti taga istub yks vanapaar. Nad on sellised ikka p2ris vanad. Naine toksib kannatlikult yke k2ega ning mees rahulikult r22gib midagi, hoides samal ajal oma yhte k2tt ymber naise 6la ... nii armas :D

Enne korjasin hulga karpe merepiirilt, ma ei tea, mis nendega peale hakkan, aga need olid lihtsalt nii kenad :D anyway, ma hakkan nyyd meie hotelli poole tagasi tatsama, ehk suurendan seda kogu veelgi ...

PS mu enda fotokast pole mitte midagi kasu, kuna m2lukaart on koju j22nud, aga kuna ainult tekst on ka igav, siis fotod on v6etud
http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/d/d0/Torremolinos_waterfront.JPG
http://www.fincalaermita.com/situation/coast.jpg
http://media-cdn.tripadvisor.com/media/photo-s/01/28/1e/a8/torremolinos.jpg

Friday, November 20, 2009

...vahepeatus ...

Eile oli igas mõttes SUURpäev. Ma ei oskagi mitte midagi öelda tegelt selle kõige peale, kõik oli otseses mõttes nagu filmis.
Väikese killukese sellest edastab
www.noortemaja.blogspot.com
aga üldiselt ongi ju elus asju, mida sõnadega kirjeldada on võimatu, nii et las ta jääb. Igal juhul suur aitähh kõigile-kõigile.


... peale terve päeva kestnud reisimist, olen ma lõpuks ema juures kohal ... Dublinis ... kell on 2:03 öösel, Eesti aja järgi 4:03.
Muljeid ja emotsioone on viimase 48h jooksul nii palju olnud, ent ka need kuuluvad valdkonda "sõnades võimatu kirjeldada", nii et head ööd

Sunday, November 15, 2009

KODUne PÜHApäev

Peaaegu terve kuu on möödas sellest päevast, kui viimati midagi kirja tahtsin ja viitsisin panna. Samas pole siin midagi tähelepanuväärset, kuna minu aja-arvamine ja -arvestus liigub absoluutselt omas rütmis juba alates juunist.
Alates ajast, mil päevad, nädalad ja kuud asendusid ehitusele pühendatud päevade, nädalate ja kuudega, on palju muutunud.

Mis on muutunud?
Muutunud on see, et meie elu keskne mõte on EHITUS
Muutunud on see, kuidas me omavahel suhtleme - see kodune koostöö on peale mitmeid kõvasid raputusi oluliselt paranenud - varsti oleksime päris profitiim valmis:) Ma olen meie perekonna üle väga uhke ... keegi meist poleks üksinda selleks võimeline olnud.

Muidugi on muutunud ka maja, milles me elame ... suurel osal on uued seinad, põrandad ja laed. Üks olulisemaid asju - praeguseks vesi tuleb ja läheb kohe päris ise, uuu, milline saavutus:D Meil on vannituba, saun ja korralik veega WC, asjad, mida siin majas pole varem kunagi olnud.

Muutunud on see, kuidas ma kanalisatsiooni ja (vee)torudesse suhtun, respekt igas mõttes:D ja see, millise pilguga vaatan seda trappi, mis vannitoa põrandas on - tegu on tõesti vaid jäämäe tipuga.

Muutunud on ka see, et ma näen juba ka unes, kuidas ehitusmees helistab ja ütleb "Sorry, ma ei saa täna tulla!" või seda, et seinade sisse ehitatud veetorud hakkavad läbi laskma vms. Aga õnneks ei mäleta ma peale silmade avamist enamikke oma unenägusid, nii et ses osas väga vahet ei ole tegelikult.

Väga palju on muutunud see, mida ehitusest arvame või teame. Uskumatu, kuidas iga pealtnäha lihtsa asja taga on tegelikkuses pikk ja aeganõudev protsess, mis koosneb miljonist pididetailist - alates sellest, mis asjad ja kogused ostunimekirja saavad, lõpetades kurat teab millega.

Ning kõige olulisem, meie ise oleme oluliselt muutunud.

Kui sedasi tagasi mõtlen, siis on uhke tunne. Samas, kui siia satub inimene, kes ei tea, kust me alustasime, siis tundub see koht endiselt mega kaoses olevat, sest nii palju on veel teha. Fassaadi tegemine jääb järgmisse aastasse, mõned vaheuksed on puudu, vent torud on panemata. Nii köögi kui kaminasaali põrandaid katab endiselt vaid betoonivalu. Laminaadi mahapanek on jah iseenesest lihtne töö, aga need muud kümme asja, mis enne seda vaja teha ... just see, et korraga on vaja nii ratsionaalset, loogilist kui ka loovat mõtlemist, muudab selle asja keeruliseks.
Selleks ongi hea, et meil on iga nüansi jaoks olemas eraldi inimene.
Tean, et kui keegi oleks mulle juunis, kui me suure hurraaaga alustasime ning lootsime sügiseks kõik valmis saada, öelnud, et nov lõpus on see koht selline, nagu see praegu on, siis ma kardan, et mul (meil) poleks jätkunud ei energiat ega motivatsiooni.

See on sarnane loogika, nagu oli Moosese mäe otsa ronimine (seda muidugi eeldusel, et inimene pole seal varem käinud). Minnakse peale südaööd, ronima hakatakse öösel umbes kella ühe paiku. Kõik inimesed on varustatud taskulambiga ning sedasi, meetri kaupa endale teed valgustades, hakkavad rahvahulgad mööda mägiteed ülespoole minema. Sedasi terve öö, kuni päikesetõusuks jõutakse tippu välja ja siis hommikuvalguses näeb igaüks, milline rada ööga läbitud sai.
Tüüpiliseks reaktsiooniks sel puhul on: "Issver, kas tõesti mina käisin kogu selle tee maha!" ja lõpuks tagasi alla jõudes ja sellele mäeahelikule pilku heites, tuleb tahes-tahtmata pähe mõte: "Oleks ma enne seda mäge näinud, poleks ma üldse ronima hakanudki!"

Vot mul on selle ehituse osas praegu sama tunne, nagu tol korral seal Moosese mäe jalamil. Oli hea, et ma alustasin seda teekonda pimeduses ja teadmatuses, teadmata, kuhu me läheme või kui raskeks see teekond kujuneb, sest kui ma oleks selle tee olemust ja sisu varem täpselt teadnud, poleks ma ehk kunagi alustanudki.

Praegu tunnen aga lisaks uhkusele ka seda, kuidas ma iga päevaga ebaefektiivsemaks muutunud. Raske on olla iseenda ülemus. Asjade delegeerimine ning inimeste juhendamine tuleb mul hästi välja, aga kõige raskem on iseendas see liikumapanev jõud leida, mis motiveerib ka siis, kui väline sund puudub. See on asi, mis minu meelest siin olles kõige raskem on. Tundes end üheaegselt metsikult hõivatuna, on tõsiasi tegelikult see, et tiksun suure osa ajast niisama õue ja toa vahet edasi-tagasi. Tunnen, nagu oleksin täiesti laiali valgunud. Ei ole ühtegi tähtaega, ühtegi siduvat kohustust, ei ole bossi, kes käsiks või keelaks. On vaid suur hulk tegemata asju, mis järjekorras ootavad ...

Mul on vaja natukeseks minna ja sellest kõigest eemale saada. On vaja taas hakata iseenda ja oma elu peale mõtlema. Praegu ei ole mul absoluutselt vahet olnud, mis ma üldse teen või kuidas välja näen. Mul on kasutusel kahed riided. Kodus töötamise ja Lihulas käimise riided, that´s it. Lihtne ja loogiline. Jah, on olnud üksikud päevi, kus olen pidanud vähe parem välja nägema, aga üldiselt on suurem osa mu asju ruumipuudusel lihtsalt kottidesse/kastidesse pakitud ja aita ära pandud.

Ma olen vist rohkem asjade algataja ja käimalükkaja, see mulle meeldib ja see mulle sobib, ent minust ei ole kusagil väga pikka aega püsijat, vähemalt praegu tundub mulle nii.
Asjad ja olukorrad ammendavad end suht kiiresti ja tekib selline paigal tammumise tunne.
Praegu on see oma haripunktis....vaatamata sellele, et toad järjest valmivad jne, tunnen, nagu seisaksin mina ise täielikult paigal või siis tegelt oleks õigem öelda - keerlen ja pöörlen, aga seda ühe koha peal :) Koha peal, mis ei vii kuhugi ja ei paku mulle nagu mitte midagi. Aga kuhu ta siis ikka viima peaks või mida pakkuma ??? See on kuradi hea küsimus :)

Minu esialgsest plaanist, 13 kuud kestvast kultuurivahetusprogrammist, mille jaoks kõik paberid korda ajasin, on alles jäänud veidi üle 3 kuu kestev äraolek.

Põhjuseid, mis selle otsuseni viisid, on päris mitu.
Esimene oli Lihula noortemaja, mille ma selle sügise jooksul enda südameasjaks võtsin ning tänu sellele, et kohe, kui olin selle soovi kõva häälega välja öelnud, hakkasid asjad iseenesest juhtuma ning mitte millestki ja mitte kusagilt tekkis mega hästi toimiv tiim, on tänaseks olemas Lihula noortemaja. www.noortemaja.blogspot.com ... see on suur saavutus ning ma tõesti-tõesti loodan, et Meigol, Marisel Indrekul ja Tambetil jätkub viitsimist ja kannatust seda asja edasi ajada.

Teine põhjus oli Kristi-Carolina mega ajastus :) nimelt lõpetab tema kooli pisut varem kui minu endine ja tema praegune klass seda teeb ja on suht tõenäoline, et ehk saab minust kevadel mõneks kuuks taas õpetaja, aga we will see, mis elu toob.

Ainus kindel asi on see, et ei ole mitte midagi kindlat. Kui varem oleksid mind sidunud ja kohustanud igasugu lepingud, mida täpselt järgida, siis nüüd lähen omapead ning seetõttu polegi midagi kindlat.
Praegu tean nii palju, et esimene lend, suunal Riia-Dublin on 20.nov ehk juba järgmisel reedel.
Sealt kõigi eelduste kohaselt 27. novembril edasi.