Paar inimest küsis ka minu käest, et oooo, kas sa seal ja seal oled juba käinud (ilmselgelt üritades mingit pakkumist või enda seltskonda mulle pähe määrida) , ent siis ma selgitasingi neile rahulikult, et see ei ole üldse mu reisi eesmärk.Veidi aega hiljem, taas mere ääres istudes, vaatasin laineid ja mõtlesin sellesama asja peale, et miks mind see tüüpiline turistide värk täiesti külmaks jätab. Ma pigem olen niisama iseendaga, loen midagi ja vaatan merd, kui et lähen kahekordse bussiga linnatuurile või istun rongi ja sõidan kuhugi keskusesse shoppama. Vähemalt hetkel küll tunnen, et kuigi mulle meeldib reisida, käia ja näha, jätab see tüüpiline turistidele mõeldud hullus mind siiski täiesti külmaks.
Ma võin rahulikult neid asju vaadata ja mis sest, et nad on oluliselt odavamad kui meie maal, mind ikkagi ei tõmba need riided või muu pudi-padi. Mnjahh, võib-olla sain Indias oma suurima õppetunni, kus kõik tundus nii imeodav ja imeilus, et mitte ei saanud ostmata jätta, aga kus need asjad nüüd on ... hmm, las ma mõtlen - kusagil kotis ja jalust ära pakitud. Ainus rõõm oli ostmise rõõm ja teine "rõõm" oli üliraske kohvri kojuvedamise rõõm:) Emotsioonide najal niisama suvaliste asjade ostmine ei ole seega enam minu jaoks - eks elu õpetab vaikselt.
Ma võin rahulikult neid asju vaadata ja mis sest, et nad on oluliselt odavamad kui meie maal, mind ikkagi ei tõmba need riided või muu pudi-padi. Mnjahh, võib-olla sain Indias oma suurima õppetunni, kus kõik tundus nii imeodav ja imeilus, et mitte ei saanud ostmata jätta, aga kus need asjad nüüd on ... hmm, las ma mõtlen - kusagil kotis ja jalust ära pakitud. Ainus rõõm oli ostmise rõõm ja teine "rõõm" oli üliraske kohvri kojuvedamise rõõm:) Emotsioonide najal niisama suvaliste asjade ostmine ei ole seega enam minu jaoks - eks elu õpetab vaikselt.
Aga tagasi mu varaste ärkamiste juurde. Esimesel hommikul, kui ma kl 6 üles ärkasin, panin oma hotellitoa teleka mängima - seal oli palju kanaleid, kõik mõistagi hispaania keeles... ühel õhtul tegin sealse teleka vaatamise rekordi, kui tennist vaatasin - Roger Federer mängis mingi hispaanlase vastu ja täiega põnev mäng oli kusjuures - siiani arvasin, et tennis on üks igavamaid asju, mida spordialadest vaadata. Aga tagasi selle paari päeva taguse hommiku juurde. Panin mängima ja mida ma kuulen - inglise keelt. Ma olin täiega rahul, päris hea oli üle mitme päeva aru saada, millest nad seal teisel pool ekraani räägivad. Asja point oli tegelt selles, et see oligi inglise keele õppimise saade, parasjagu oli teemaks traditisions and tourism. Seal oli üks inglise abielupaar, kes valmistusid ühe Ameerika sugulase küllatulekuks. Hullult pikalt planeerisid kõik asjad ette, et viivad ta Tower of Londonisse, Cambridge´i jne jne...siis jõudis see noor naine kohale ning kõige selle peale ütles ta lihtsalt "No offence, but I really would like to know how real people live?" ja võttis seejärel välja kaardi, näidates ühe tööstusrajooni peale, mida talle meeldiks külastada.
Jah, eks inimesed on erinevad, selles asja võlu ongi ning erinevad on ka inimeste ootused ja lootused reisile minnes.Nii, nagu mina ei saa aru nendest, kes sõidavad kaugele maale selleks, et end silmini täis juua (seda saab ju kus iganes teha), ei saaks paljud aru, milleks sõita ma ei tea kuhu selleks, et raamatut lugeda, kirjutada ja tundide kaupa merd vahtida. Õnneks oleme vabad inimesed vabal maal ja igaühel on õigus teha, mida ta heaks arvab.
Teine asi, mis mulle ka tegelt eriti ei istu, on see niisama passimine. Jah, lebotan seal päeva, teise veel, olen niisama, võtan päikest, aga väga kiiresti viskab kopa ette tegelikult. Kolmandal päeval tahaks juba tegutseda. Nii et kuigi see võib kõlada natukene lollakalt, oli mul hea meel, et see reis vaid 4 päeva kestis.
Kindlasti on hoopis teine teema, kui terve pere või sõpradega reisida - see on ju ammu teada, et eelkõige inimesed teevad kohad eriliseks ja reisimuljed toredaks, ent sel korral puudus mul ka igasugune suhtlemise tuju, tahtsin lihtsalt rahus OLLA. Ses osas oli see suht lihtne, kuna enamik kaupmehi (noh, seal ju ongi vaid turistid ja kaupmehed) räägib väga kehva inglise keelt - see on lausa uskumatu.
Torremolinos oli omapärane veel see, et kuigi baarides istuvaid inimesi ikka jagus, nägin selle aja jooksul vaid 2-3 purjus inimest?! Jap, tõsiselt ka. Enamik küll joovad toidu kõrvale veini või õlut, aga ju siis tõesti on joomisel ja joomisel vahe.
Linnas, kus 1 L veini maksab poes sama palju kui söögikohas 1 tass teed, pani see mindki päris sageli pigem veini jooma.
Lisaks torkas silma vanade inimeste osakaal - ma pole kunagi varem näinud nii palju keskealisi ja vanemaid paare käsikäes jalutamas. Eks see piirkond ongi paljude Euroopa jõukamate pensionäride jaoks meeliskoht, kus puhata või paljude jaoks ka alaline elupaik, kus oma pensionipõlve veeta. Tore on vaadata elurõõmsaid, positiivseid ja heas vormis päevitunud vanainimesi, kes on silmnähtavalt iseenda ja oma eluga rahul ning mis minu meelest eriti äge - nad saavad omavahel nii kenasti läbi.Ja siis veel sport - nii tervisesport kui ka kõrgemal tasemel sport. Uskumatult palju inimesi jooksis, tegi kiirkõndi või rulluisutas.
Jah, kindlasti oli peamiseks põhjuseks ideaalses korras, plaaditud, mitmekümne km pikkune rannapromenaad, mis lausa kutsus, ent teisalt ka see inimeste olek - enamik neist ongi seal ju selleks, et puhata ja enda eest hoolitseda. Kes nädalaks, kes kuuks, kes kogu pensionipõlveks ...
Keskkond, kus me elame, mõjutab meid rohkem, kui me arvata oskame. Nii sai ka minu jaoks nii normaalseks, et ma kõndisin igal päeval vähemalt 10 km ning lisaks hakkasin hommikuti Tiibeti 5 riitust tegema :)
fotod pärit:
http://nanachan707.files.wordpress.com/2008/10/134turist_front1.jpg
http://www.topnews.in/files/Roger-Federer_2.jpg
http://changeonesmind.files.wordpress.com/2009/07/hopes-and-dreams.jpg
http://www.totalfinancialconcepts.com/files/10023/old%20couple.jpg
No comments:
Post a Comment