Sunday, November 9, 2008

Tõepoolest, miski ei ole ju tähtis ...

Sorasin enda lauasahtlis ning leidsin ühe kaardi. See on punakas A.Le Coq´i logo ning pudeliga kaart, mille Laura mulle 18ndaks sünnipäevaks kinkinud on.

Täiskasvanute maailma kvalifitseerumise puhul on ta kirjutanud sellised read.



"Kui miski ei ole tähtis


ja tõepoolest,
miski ei ole ju tähtis,


siis just kõige vähem tähtsamad asjad


on kõige tähtsamad"




Olen peaaegu terve nädalavahetuse mõelnud. Üllatus-üllatus, kas tõesti ??!! Nagu see oleks mingi mega harv juhus või midagi muud eriskummalist :D
Olen mõelnud peamiselt kahest asjast: enda elust ning inimestest enda ümber - nii nendest, kes praegu mu kõrval, ent rohkem siiski nendest, kes kusagil mujal oma elu elavad.


Kool on ses suhtes "nõme", et see pole tavaline töökoht, kus lihtsalt kohal käia ning kui enam ei meeldi, siis ütlen lihtsalt ülemusele: "Vabandage! Ma soovin lahkuda!"



Ei, ma ei taha koolist ära tulla, ent kuidagi hirmutav on see, kuidas ta seob. Nagu igas mõttes ning kui vahest keerlevadki peas mõtted, et ma sooviks ikkagi midagi muud teha, siis ei ole mitte "bossiga" rääkimine see raske osa, vaid kõik need särasilmad, kes küsivalt mulle otsa vaataksid???


Aga see pole üksnes kooliga seotud. Üleüldse kardan sellist siduvat värki vist, sest sel juhul on mul kogu aeg tunne, et äkki miski muu läheb minust mööda või ma jään millestki ilma vms.

Lugesin taas Coelho järjekordset raamatut ning ta kirjutab seal peategelase kohta nii õigesti:

"Ta tahaks läbi käia kõik teed ja tulemuseks on see, et ta ei käi läbi ühtegi!" vahest kardan ja mõtlen iseenda kohta sedasama, et kõike nagu tahaks, ent samas - kõike seda saades avastan taas, et ikka hoopis midagi muud tahaks ning järjekordne teerada jääb pooleli.

"Mille jaoks me siin oleme? Paljud usuvad, et leiavad vastuse religioonist või materialismist. Osa langeb meeleheitesse ja raiskab kogu oma elu ja õnne, et selle tähendust mõista. Vaid üksikud lepivad, et see küsimus jääb vastuseta ja elavad hetkes, muretsemata tulemuste ja tagajärgede pärast"

/"Brida" Paulo Coleho lk 158/

Just seda ma teinud olengi, peaaegu kogu oma teadliku elu - nii kaua, kui ma mäletan. Muudkui aga esitanud küsimusi, palju küsimusi ning kulutanud metsikult aega, energiat ning seda ainust praegust hetke, mis mul on, et lahendada "elu müsteerium", et saada teada: "Miks ma siin ikkagi olen? Kas see koht, kus ma praegu olen, on ikka see õige?

... ja just siis, keset neid mõtterännakuid leidsingi sahtlist selle kaardi ning mõtlesin: "Aga tegelikult ei olegi ju mitte miski tähtis ..või ehk siiski ?"


Elu on peaaegu ilus ... ainus, mille/kelle järele tõeliselt igatsen, on need inimesed -sõbrad/tuttavad-, kes kõik mujal elavad ning see olukord tekitab vahest tunde, et ma olen peaaegu täiesti erakuks hakanud :D
Kui keegi teist, mulle kallitest inimestest, siia satub ning neid ridu loeb, siis teadke, et ma pole teid unustanud ning IGATSEN TEIE JÄRELE: igatsen neid jagatud unistusi ning lõputuid arutelusid, ent käin praegu oma Teel (koos kahe koeraga valdavalt:) Teel, mille osas ma küll päris kindel pole, aga ma katsetan :):) !


"Ära kunagi tunne häbi. Võta vastu, mida elu pakub ja joo tühjaks karikad, mis su ees seisavad. Kõiki veine tuleb juua - mõnda lonksukese, mõnda terve pudeli.


"Mille järgi ma vahet teen?"
"Maitse järgi. Hea veini tunneb ära ainult see, kes on kibedat proovinud!"


/Coelho/






Ma ei ole kindel, kas mul on praegu käsil hea või kibe vein, vist selline harju keskmine :), ent veidid pidavat ju aastate lisandudes paremaks minema, nii et who knows, kuhu see värk välja viib, ent ma tõesti tahaksin osata elada nii, et ei muretse ega mõtle tulemustele ega tagajärgedele, sest kõik, mis ma elus üldse plaaninud olen - kõige kohta on elul on sootuks teine plaan olnud, nii et tegelikult, mõistusega võttes, võiksin ju aru saada, et pole mõtet enda aega raisata selle värgiga, vaid Elu usaldada .... aga inimene ei pidavatki loogiline olema, nii et ju see pole ainult minu probleem :D








Sunday, November 2, 2008

On 2 võimalust



Kui olen valmis mistahes olukorda vabaks laskma, siis tekib kaks võimalust :

1. see olukord muutub ja asendatatkse parema variandiga
2. kõnealune olukord laheneb imelisel moel

Nii lihtne on mõtteteri loopida ning päris kindlasti on see tõde, ent kes aitaks olukordi ja inimesi vabaks anda !?

Nii et tegelt võib kahe võimaluse all mõista ka seda:

1. ma õpin inimesi/olukordi vabaks andma
2. ma hoian kramplikult kinni kõigest, mis kunagi juhtunud ning takistan endal elus edasi liikumast

Valik peaks nagu lihtne olema või mis? Mõistusega võttes küll jah ... :):)

Saturday, August 16, 2008

Ja sinna ta läkski ...

Meigo sattus eile minu blogi lehele ja ütles: "Kristi, sa pole terve suve midagi kirjutanud?"
Ma vastasin seepeale, et ühel korral ju kirjutasin.
"See oli 31. mai, see ei lähe arvesse!" ütles ta seepeale ....

Ja ongi nii. Terve suvi on mööda saanud nii, et pole siia ridagi kirjutanud - noh, mis seal ikka. Ju siis ei tundnud mingit soovi ega vajadust, muud ei midagi :):)

On olnud huvitav, ent vastuoluline suvi. Mul pole enam aastaid nii palju aega olnud, kui viimastel kuudel - see on lausa imelik ja võõras OLEMINE ning tekitanud minus suure soovi siiski midagi "asjalikku" ette võtta.
Palju aega on hea ja mõnus, ent mida rohkem seda on, seda vähem ma üldse midagi teha viitsin ning see on mõnes mõttes siiski lõks, kuhu on kerge kukkuda.

Õpetaja ametiga seoses saadud suvepuhkus on mu olemuselt taas lapseks muutnud. Ma ise arvan vähemalt nii, et see on õpetaja rolli süü:)
Kuidas muidu selgitada 4 laagrit, millest osa olen võtnud. Mõtlematuid ja spontaanseid autosõite täiesti suvalistesse kohtadesse ja metsikus koguses niisama surnuks löödud aega ??? :D

Joonistada, joonistada - mulle meeldib joonistada. Minu ainus loogiline põhjendus sellele tegevusele on see, et olen kunagi pisikesena aastaid kunstikoolis käinud. Ma ei lase end häirida, et see talent on aastatega kuhugi peitu pugenud - olen terve paksu ploki täis kritseldanud (see vist õigem sõna, kui joonistamine:)

Olen paljusid enda ümber julgustanud: "Mõtle välja, mida sa TEGELIKULT teha soovid ja tee seda!" Samas olen jõudnud jälle olukorda, kus seda küsimust iseendalt korduvalt küsin ??!! Nii lihtne on ju kõrvalt teisi vaadata ja nõu anda - kes seda ei oskaks, meie kõik ju, ent peeglisse vaadata ja seda kõike iseenda peal reaalselt praktiseerida, kes küll seda oskaks???

.... nii et olengi praegu vaid üksainus KÜSIMÄRK. On mõned asjad, mille olen enda südameasjaks teinud ja sellest ma lähema aasta jooksul ei loobu, ent on palju muid nüansse, mida saaksin väga oluliselt muuta, kui ma seda soovin, ent probleem ongi selles, et ma tea, mida ma soovin. Üks tark onu on kunagi öelnud: "Me võime saavutada kõike, mida tahame, kui me vaid teame, mida tahame!"
Tean, et mõni aeg tagasi mõtlesin, et jeerum, see on ju nii lihtne. Kirjutan aga üles, mida kõike ma soovin, kus käia, mida teha - ent ohhooo üllatus on olnud see, kuidas see vist ei olegi ikka tegelikult see!?
Mõistus suudab ju igast ilusaid imeasju välja mõelda, mida võiks ju tahta, ent kui see kõik käes, siis südames ei ole seda rahu ?

Saturday, May 31, 2008

We live in a beautiful world ...

See on lihtsalt laul, mis just mängis "We live in a beautifyl world..." ja taas tuli tunne, et nii ju ongi ja sealt ka pealtkiri. Palju on juhtunud, aga ma ei oska seda vist sõnades väljendada - kuidagi ehk saab ka, nii et ma proovin natukene mingist elukillust ülevaate anda.
Kõrvalolev lõke on meie lõke - viimase nädala jooksul olen kaks korda oma tooliga sellise kõrval istunud. Alates südaööst, kuni varaste hommikutundideni. Ööl vastu kolmapäeva kuni kella 4-ni välja.

Lihtsalt nii ilus oli seal lõkke kõrval soojas istuda, vaadata, kuidas öö tuli ja siis kohe sama kiirelt ka läks, sest sisuliselt väga kottpimedaks enam ju ei lähegi. Päike kaob ning siis juba õige pea taas tõuseb ning terve öö jooksul ei olnud vist ainsatki hetke, kus oleks vaikus olnud - mõni lind laulis kogu aeg !

Aga hea oli mõelda, et on töönädala keskpaik, aga mina laman siin tähistaeva all ning kellaajal ei ole absoluutselt mingit tähtsust ... seda vist nimetataksegi vabaduseks :) Lugesin enda unistuste raamatut - vahest hakkab isegi natukene hirmus, sest kuigi kontekst on oluliselt muutunud, on ikka uskumatult palju asju nii läinud, kuidas ma kunagi kirjutanud olen ning teine sama palju on peagi juhtumas.

Ja nii minu elukene siin maanurgas veerebki ... eks see ongi põhjus, miks ma arvutist veidi ära võõrdunud olen, sest kui mõned tööasjad välja arvata, siis ma suht väldin niisama siin taga istumist ning kirjutamise asemel olen avastanud joonistusploki, kus ma saan oma mõtted koos kõikvõimalike kritseldustega üles täheldada ning idee saab hoopis paremini edasi antud.
Mis suve puudutab, siis mul on endiselt käsil meie Lopa "muutumismäng" - ma ise kutsun neid koristustöid ja muid ehituslikke tegemisi sedasi, siis vähe lõbusam siin toimetada.
Täna, kuna ema oli ka taas kodumail, tegimegi pere ümarlaua, et mida ja kuidas kõige mõttekam edasi toimetada oleks.

Ma vist eriti kuhugi ei lähe, vahest ja natukeseks ikka, aga üldiselt kavatsen suht paikne olla, eks näis, kuidas see välja kukub, aga tunnen, kuidas mööda maailma tuuritamistest, lendamistest, reisimistest, ringi tõmblemistest on mingiks perioodiks kopp ees ning naudin vaikset maainimese elu (noh, nagu mütsistki näha ehk, kas pole mitte kaunis:)
Igas mõttes kojujõudmise tunne on, et ma enam ei saa üldse aru, kuidas ma varem ... ah, see on lõputu jutt, et kuidas ja mis ja miks ja mis siis, kui ... ?? kui ma vaid oleks osanud, kui ma vaid oleksin teadnud, kui teisiti kõik asjad praegu oleksid jne jne.
Eks kogu see virr-varr keerleb ikka aeg-ajalt peas ning siis vihastan enda peale, et miks ma seepärast siis ka selle praeguse hetke ära pean rikkuma ning siis läheb see jälle üle ja ongi olemas - mõneks ajaks, he-he !

Lihtsalt imelik on ju see tunne, et see ongi vist see, mida ma siiani kogu elu olen kõikjalt otsinud. Kuidas on võimalik, et see hingerahu ei asugi mägede taga? Kuidas on võimalik, et keegi teine inimene ei saagi seda tekitada, kui, siis ainult ajutiselt ... ja sedasi on oht lõputult targutada :)

PS! see sissekanne on spetsiaalse pühendusega Laurale, kes muidu iga päev tühja vaatab, kas olen kirjutanud või ei - nüüd siis üle paari nädala midagi uut lugeda... ja kusjuures mulle hakkab see mõte järjest rohkem meeldima, et ehk saadki millalgi oma kaksikutega siia tulla :)

Friday, May 16, 2008

Aega pole olemas ...

"Ei ole halvemaid, paremaid aegu, on vaid hetk, milles viibime praegu"

... ja kas ma nutan või naeran sedasi ongi juuuuuuu .... kuradi kaua võtab lihtsalt aega see arusaamise värk !?

Minevikku pole enam olemas, see on illusioon. Tulevikku pole veel olemas, seegi on illusioon. Seega jääbki alles vaid üks ja ainus praegune hetk ning isegi, kui tulevik saabub, siis minuni jõuab ta alati siis praeguses hetkes, nii et sisuliselt ei olegi muud peale "SIIN ja PRAEGU" olemas :)

"Yesterday is history, tomorrow is mystery, all we ever have is NOW !"

***

Thursday, May 1, 2008

SIHT versus EESMÄRK

See on juba korra blogisse kirja pandud, aga kuna seesama teema on minu elukeses taas aktuaalne, siis "kaevasin" selle teksti üles ja panen uuesti siia.
Eelkõige on see mõeldud mulle endale, sest kipun taas pea laiali otsas mõttetult ringi tormama, end tagant kiirustama/sundima, ilma et märkaksin, mis siin ja praegu minu elus toimub !!??

Minu ja Sirje Uusbeki (Luule Viilma sõber ja mõttekaaslane) kohtumine 2007.a kevadel
/valikuline väljakirjutus diktofonilindilt/


-----------------------

Siht ja eesmärk on kaks erinevat asja, sellest oleks vaja aru saada ja seda mõista. Kui sa sead endale eemärgi, et ma tahan seda asja saada, näiteks tahan seda doktorikraadi saada, siis sa hakkad ennast piitsutama ja sa ei tunne mõnu protsessist endast. Kui sa siis doktoriks oled saanud ja kaks raamatut valmis oled kirjutanud, siis noh, kolm päeva sind õnnitletakse, mis siis saab?
Siis paned ruttu uue eesmärgi, sest sa tahad tunnustust – see on enesetõestuse nimel elamine.

Sul on vaja sättida siht. Tore oleks, kui see doktrikraad tuleks, ja teha seda sellel alal, mis sind huvitab, et olla protsessis.
Siis ühel hetkel sa mõted, et mul on ükskõik, mis saab, aga see töö on nii põnev, nii huvitav - see on eneseteostuse nimel elamine.
Siis tulemus tuleb see aasta või kümne aasta pärast, aga sa naudid seda protsessi. Siht on see, et ühel sihil on üldjuhul mitu väikseid eemärke ja alati võib eesmärk muutuda millekski muuks, see on loominguline ellusuhtumine. Kui sa tekitad eesmärgi, siis "märgi" sõna näitab juba, et sihid midagi kindlat ja konkreetset.

Mul on eesmärk ronida Elbruse tippu. Kui ma seal tipus olen, mis siis tuleb? Kaks võimalust, kas hüppan alla, sest rohkem ei ole ju midagi ... või otsin juba järgmist tippu, kuhu kiiresti rühkima hakata.
Kui sul on eesmärk, siis sul pole aega sihti märgata, on vaja kiirelt sinna, sinna, kiiremini, kaugemale ... see midagi, sinu elu tee, jookseb su kõrval, aga sa ei märka seda.

Need, kes ajavad taga eesmärki, seda ühte asja kusagil seal, need kukuvad sageli läbi. Nad lihtsalt väsivad ära selle millegi taga ajamisest, kuna üldjuhul jookseb eesmärk sama kiiresti eest ära.

Kui sa oled sihil, siis su vaade on avaram, sa ei aja ennast taga. Naudid seda, mida sa suunal koged. Suund on sinu valik ja siis toob elu ka neid juhtumeid, kus näed, issand, ei pidanudki midagi tegema. Sa märkad siis seda, mida elu sulle annab.

Inimesed tulevad sinuga kaasa siis, kui sinul on endal hea seda suunda minna. Kui sul endal on hea ja huvitav ja sa põled. Kui see liikumine inspireerib sind, päevast päeva, tunnist tundi, siis tulevad inimesed kaasa.
Kui sa lähed ainult mõistusega, siis nad ei tule kaasa, sest nad tunnevad:
„Miks ma peaks minema?“

Kui ta tunneb, et sinul on hea olla seal ja põnev ka veel, siis ta tuleb tunde peale, mitte mõistuse/loogika peale. Sedasi tekivad kaaslased.


Oluline on, et sa tunned ka seda tõsiselt, mida sa teed, mitte ainult ei mõtle seda tõsiselt. Pea seda meeles.

Siin maailmas loob uue ainult kaks asja: mõte ja tunne koos.

Ükskõik, mis asja sa teed - sul peab olema idee ehk mõtte pool ja ka tunne seal taga.
Kuidas sinu enda tunne selles protsessis toimib. Kui sa lähed ainult mõtte ehk ideega ees, siis see ei kanna, siis sa pressid läbi. Kui lähed ainult tundega, siis ei osata sinust alust saada, sest loogiline alus puudub.

------------------------------------------------------------------------------------------------

Siia Sirje jutu lõppu sobib väga hästi Eve ja Valduri poolt minu lahkumispäevikusse kirjutatud tekst:

„Üks suurimaid müüte edust olevat vaadelda edu kui tippu, sest tipust mõni kukub all, mõni tõugatakse alla, mõni hüppab ise alla ... Parem oleks vaadata edu kui olemise viisi, kui protsessi. Nii et protsessis jätkuvalt näeme !“

-----------------------------------------------------------------------------------------

Thursday, April 24, 2008

Maas on metsik vägi peidus


Seda, et maas on metsik vägi peidus, on meist paljud tundnud.

Taasiseseisvumise algusaegadel nähti inimestes, kes elavad ja toimetavad maal, sageli luuseri võrdkuju. End võitjaks pidanud toimetasid seevastu linnas.

Tänaseks on olukord muutunud. Linnad valguvad laiali, paneelmajade karpidesse kammitsetud rahvas püüab iga hinna eest oma majja kolida. Linnade ümbruses kerkivad uued elurajoonid otsekui seened pärast sooja sügisvihma. Ka Euroliit, kelle perre meid mullu kevadel võeti, vaatab asjadele sootuks teise pilguga. Areng peab tasakaalus olema, mitte aga jonnakalt ühte teeserva kiskuma. /---/

Maalehe jaoks on Eesti üks ja tervik.

Mullu sügisel oli Maalehel 179 000 lugejat. Vähe sellest, uuringufirma Saar Polli järgi on Maaleht praegu Eesti lehemaastikul kõige stabiilsem tõusja. Pole ka ime.

Maas on metsik vägi peidus. Neid inimesi, kes seda on taibanud, tuleb aina juurde.

Peeter Ernits,
Maalehe peatoimetaja asetäitja

http://www.maaleht.ee/?page=Reklaam

Sunday, March 30, 2008

Looduslaps

Imelikul kombel ilmub ei tea kust välja igasugu inimesi, kellest ma nii kaua midagi kuulnud pole - huvitav, kas miskit kummalist on teoksil või on see niisama?

Selle nädala tipphetk oli reede varahommik, kui ma kella 7 asemel natuke peale kuute üles ärkasin - päike hakkas just parasjagu tõusma, õues oli ilus nagu unenäos - vaade oli selline, nagu oleks tegu mõne postkaardiga.

Ma panin end kiirelt riidesse, lükkasin suusasaapad jalga ning läksin suusatama.
Oli 28. märts ja mina suusatasin.

Linnud laulsid, just tõusnud *PÄIKE* pani lume sillerdama ning mul oli tunne, et see ongi see !
Ma ei tea, mis, aga peale esimest kilomeetrit oli mu hinges selline rahulolu, mida tükk aega tundnud polnud.

"No näed sa siis, ei olegi vaja kallis soojamaa reisi või eksootilisi tingimusi, et õnnelik olla!" käis mul peast läbi ning ma olin tänulik, et mu praegune elu-olu võimaldab mul sedasi reede varahommikul enne tööle minekut looduses suusatada ning samal ajal sellist vaadet, päikesetõusu ja linnulaulu nautida.


Lisaks käisin üle pika aja Tallinnas, vauuu, pealinn :D
Jõudsin sinna reede pärastlõunal täpselt tipptunnil, kui enamik inimesi, jalg kõvasti gaasipedaali vajutamas, linnast välja kihutab - nii kiiresti ja nii kaugele kui võimalik, et siis pühapäeval taas vastassuunas tagasi sõita. Tund aega ummikus tiksumist oli piisav mõistmaks, miks olen antud hetkel valinud natuke teistsuguse elu.

Mida kauem ma seal linnas olin, seda enam sain aru, et need 10 aastat Tallinnas ja Tartus elamist on piisav, saamaks lõpuks ometi aru, et ma olen vist pigem LOODUSLAPS (kes meenutab sel fotol veidikene nukitsameest:) kui linna ÄRIMUTT.


Igal juhul on hing siin metsas kuidagi rahulikum ning palju rohkem omas elemendis, kui oma linnakorteri nelja seina vahel istudes.

Samas, kindlasti on palju inimesi, kelle jaoks see on parim variant ning kes ei kujuta end eluilmaski väljaspool Tallinnat elamas, sest küll ja küll on inimesi, kelle jaoks Eesti=Tallinn, sest see pidavat ainus tsiviliseeritud kohakene olema jne jne.

Aga selle blogi eesmärk polegi ju väita, et see, kuidas mina elan, on õigem või parem sellest, kuidas mõni teine inimene on elu elab. Eip, see on antud hetkel minu jaoks kõige õigem, mis ei tähenda, et ma juba mõne aja pärast hoopis teistsugust juttu ei võiks ajada, sest kõik muutub - kiiremini ja ootamatumalt, kui ma seda arvatagi oskan.

***

Tänaseks pole sellest lumest enam midagi järel ning minu hommikupooliku missiooniks oli tekkinud mutihunnikute rehaga laialilükkamine. Töö, nagu iga teinegi, millesse saab mitut moodi suhtuda, aga täna oli see väga lõbus. Lisaks leidsin kõikjal palju sisse sõidetud rööpaid, mida ma ühtlasemaks üritasin trampida, nii et olin põlvini porini.
Et siis selline omamoodi hommikupoolik on mul siiani olnud ***

Sunday, March 23, 2008

Winners vs losers


WINNERS VS LOSERS


The Winner is always part of the answer;
the Loser is always part of the problem.


The Winner always has a program;
the Loser always has an excuse.

The Winner says, "Let me do it for you";
the Loser says, "That's not my job."

The Winner sees an answer for every problem;
the Loser sees a problem for every answer.

The Winner says, "It may be difficult but it is possible"; the Loser says, "It may be possible but it is too difficult."

When a Winner makes a mistake, he says, "I was wrong";
when a Loser makes a mistake, he says, "It wasn't my fault."

A Winner makes commitments;
a Loser makes promises.

Winners have dreams;
losers have schemes.

Winners say, "I must do something";
losers say, "Something must be done."

Winners are a part of the team;
losers are apart from the team.

Winners see the gain;
losers see pain.

Winners see possibilities;
losers see problems.

Winners believe in win/win;
losers believe for them to win someone has to lose.

Winners see the potential;
losers see the past.

Winners are like a thermostat;
losers are like thermometer.

Winners choose what they say;
losers say what they choose.

Winners use hard arguments, but soft words;
losers use soft arguments, but hard words;

Winners stand firm on values but compromise on petty things;
losers stand firm on petty things but compromise on values.

Winners follow the philosophy of empathy:"Don't do to others what you don't want them to do to you";
losers follow the philosophy, "Do it to others before they do it to you."

Winners make it happen; losers let it happen.

Author Unknown


See luuletus potsatas mõni hetk tagasi minu mailbox´i ja kuna see on järjekordselt üks õige asi õigel ajal, siis leiab ta koha ka siin.
Minu jaoks on need kaotaja ja võitja, keda selles luuletuses kirjeldatakse, mõlemad osa ühest inimesest, osa minust endast ning mõlemad võitlevad, et ellu jääda.
Kord on kaotaja peal, siis jälle võitja - üks elu peamisi ülesandeid ongi vist see, kuidas nende kahe äärmuse vahel tasakaal säilitada ning elus edasi liikuda.

Nii palju veel, et minu raamatule, mida veel olemaski pole, on tänaseks juba rohkem kui kümme sooviavaldust laekunud, nii et mis sedasi viga edasi kirjutada,
kui juba lugejadki olemas :)

Tänu teie toetavatele sõnadele ja saadetud headele mõtetele saab lõpptulemus kindlasti oluliselt parem ! Aitähh

***

Friday, March 21, 2008

Paradiis ja põrgu

Olen kogu aeg arvanud, et kui mul on samaaegselt nii aega kui raha, siis on elu ilus, sest siis on mul olemas kõik võimalused elada täpselt nii nagu ma soovin ja teha seda, mida ma soovin ja kahtlemata olen seejuures õnnelik.
Oskus suurelt mõelda ja targemalt õppida annab palju, selles pole kahtlustki. Vastasel juhul ei julgeks ega oskaks ma sellised mõtteid mõeldagi, mis tänaseks nii normaalseks on saanud.

Aga, siin on vaid üks suur AGA ?!
Kui hingerahu ja oskust Siin ja Praegu elada ei ole, siis ei aita ei aeg ega raha ega midagi muud - see on mul iseenda jaoks nüüdseks väga kindlalt tõestatud fakt.

Selja taha jäänud reis oli väliselt nagu paradiis, aga samal ajal mõjub mulle suht-koht põrguna arusaam, et unistuste täitumine ei tähendagi alati õnne.
Nii kerge on seostada, et kui mul oleks vaid piisavalt raha või siis see või teine olukord/asi/inimene vms, küll ma siis oleksin õnnelik.

Aga mis saab siis, kui ma vaatan oma unistuste raamatus kirjeldatud olukordadele otsa, need on reaalsuseks saanud, aga minus on tühi tunne ?

Mis edasi peaks saama? Püüdma rohkem ja parematest asjadest unistada? Eip, seda ma väga ei usu. Pigem olen jõudnud arusaamisele, et isegi imepisikesed asjad ja väliselt nii tühised olukorrad suudavad meid kõiki kerge vaevaga õnnelikuks teha, kui hinges on rahu, vaikus ja tasakaal.

Reisile viitavad fotod on pigem illustratsiooniks, mida palun mitte üks-üheselt jutu sisuga ühildama hakata. Et ohoo, tahtis palmi näha, nüüd nägi ära, ja sai aru, et see palmi nägemine ei teegi õnnelikuks :)

Hetkel, kui peas keerlevad mõtted korraks puhkust annavad, on praegusel hetkel hoopis teine värv ja tähendus.

Siinse blogi read on väga hõredadaks jäänud, kuna mul on peaaegu poole peal minu esimene raamat pealkirjaga.

"Pole otseteed sinna, kuhu jõudmine on vaeva väärt."

Mõtlesin tükk aega, et äkki on see raamatu kohta liiga pikk pealkiri, aga las ta siis olla :):) Muide, et mitte autoriõigusi rikkuda, siis see on Tuuli ja Ermo poolt minu lahkumiskaustikusse (enne Inglismaale minekut) kirjutatud lause, nii et ju siis on tõsi, et midagi ei juhtu põhjuseta ning miski ei jää tagajärjeta:)

Loodan, et see pika pealkirjaga raamatukene näeb trükivalgust kas selle aasta sügisel või siis äkki isegi juba suvel.
Ei hakka igaks juhuks muid lubadusi loopima ega iseendale mingeid ootusi püstitama, sest praegu on vaid algus tehtud, eks näis, kuidas see edasi minema hakkab.

Miks ma seda teen?
Sest olen aru saanud, et kirjutamine on üks väheseid tegevusi, mida suudan nautida kogu aeg ja peaaegu lõputult. Ajataju kaob ning ma unustan end kirjutama, see on hea tunne ja kuna ma täiesti siiralt usun, et iga inimene peaks tegelema asjadega, milles ta arvab end hea olevat, siis on ka tulemused garanteeritud, siis ma olengi praegu endale selle suuna valinud.

Ma kirjutan iseendale, mõtlemata sellele, kas ja kes seda raamatut kunagi lugeda tahaks *** kuigi muidugi ma loodan, et lisaks minule leidub veel mõni inimene, kes selle läbi loeb ning kelle arusaamasid see raamat natukenegi mõjutab või lihtsalt mingit vaheldust toob.

Moosese mäge külastavad igal aastal tuhanded inimesed. Legendi kohaselt sai Mooses just siin 10 käsku, mis olid kirjutatud kiviplaatidele.
Arvatakse, et sellel mäel annab Jumal andeks kõik patud momendil, kui päike tõuseb.

Selleks hetkeks jõuavad ka ekskursioonil osalejad mäe tippu.


NB! Matk on kurnav. Ehkki elamus on vaeva väärt, tuleks kaaluda, kas jaksate sellele retkele minna. Mäel on lõikavalt külm. Soovitame selga panna jope, kätte kindad, kaela salli ja jalga roomiktaldadeta matkasaapad!


....mida iganes ma otsustan uskuda, minu jaoks on see tõde ning kui ma võtan nüüd edale pähe, et mul peale seal mäe otsas ära käimist justkui uus elu algab, siis on mul õigus seda uskuda ning iseenda tõeks pidada.

Tagasiteel lennukis
Paulo Coelho "Palverännak: Maagi päevik´ut"
lugedes tundsin, et see on minu jaoks raamat täpselt õigel ajal ja õigel kohas, sest nii mõnigi asi oli natukene kripeldama jäänud.

"Sa ei pannud tähele, et mõnest kohast läksime 4-5 korda mööda, kord ühelt, kord teiselt poolt. /---/ Ma ei teinud muud, kui kasutasin eri teid. Kuid sinu ülesanne oli seda märgata. See sai võimalikuks tänu sellele, et liikumist kui niisugust polnud sinu jaoks olemas. Ainus, millest sa mõtlesid, oli oma eesmärgi saavutamine."

Kui palju erinevaid autoreid räägib lõppkokkuvõttes ühest ja samast asjast, siis ju selles idees peab mingi iva olema vist :)
Samas ajab närvi, kuidas võin kümneid kordi seda mõtet erinevatest kohtadest lugeda ning seda täielikult aktsepteerida, oskamata siiski selle järgi elada.

"Õige otsuse saad teha vaid siis, kui tead, milline on vale. Sa pead alati teist teed uurima, tegema seda hirmu ja põdemiseta ning alles siis otsustama."

Muide, HABIBI - see on araabia keeles KALLIS :)

Päike, palmid ja sinine meri on vaieldamatult ilusad, aga minu jaoks seisneb selle reisi peamine väärtus selles, et ma sain iseenda kohta palju uut teada, milline ma olla ei soovi ning kuidas edaspidi käituda ei taha.

Kurat seda teab, miks kõik sellised olulised arusaamad nii suure ringiga peavad tulema, aga ju siis taandub kogu elu samale lausele, mis minu esimese raamatu kaanel ilutsema saab.

Pole otseteed sinna, kuhu jõudmine on vaeva väärt

***

Sunday, March 2, 2008

KÄGU juba kukub ... kuku-kuku

Minu blogi kirjutamised on liiga harvaks jäänud. Mille järgi sellest aru saan? Sest alguses on kohmetu tunne ja kaks korda mõtlesin, et millest ma siis nüüd alustan ???

Õnneks aitavad minu tehtud fotod mind ehk jutujärje peale, sest tuletavad meelde, miks ma sellise pealkirja panin.
Minu igapäevased jalutuskäigud metsas ja jõe ääres on päris huvitavad. Võib ju mõelda, et mida ma seal nii tihti käin, aga isegi, kui kõnniksin iga päev täpselt sada, ei ole kunagi miski ühesugune.
Jõuan taas jõe ääre ja kadestan seda, jap, justnimelt, kadestan jõge, sest pole vahet, mis päev on või mis ilm õues valitseb, see jõgi on ikka jõgi.
Teda ei huvita, mis toimub, tema voolab ikka omasoodu kogu aeg ja needsamad puud seal kõrval, nad lihtsalt ON.

Aga mõned puud, mis eelmisel nädalal olid, on oma olekut muutnud. Tead ju küll seda hambapasta reklaami kopraonust - igal juhul mul tuli täna see reklaam meelde, kui täna kobraste poolt maha võetud puid nägin. Aga nad teevad nii ilusa puhta töö, et tegelt on seda lausa ilus vaadata.
Ma ei tea, kui mitu kevadet on mu elust sedasi mööda läinud, et mul pole sellistest asjadest õrna aimugi, enamik vist. Looduslaps on vahest hea olla, sest ma tean, et lumikellukesed õitsevad juba teist nädalat ja et sinilille lehed on ka juba täiesti olemas, aga lilledeni läheb ilmselt veel ikka natukene aega:)

....ja siis ühtäkki kuulen kuku-kuku-kuku ja ongi nii ... kägu on kohal, võimalik, et ta on ammu siin, aga ma pole siiani tähele pannud.

Üldjuhul on "müra" minu enda mõtete näol peas nii kõva, et loodusehääled võivad vabalt kõrvust mööda minna.
Nii lihtne on kõndida õues ja mitte midagi kuulda, sest mõtted ketravad enda lugulaulusid - siis proovin lihtsalt seisma jääda ja vaadata midagi konkreetset ning püüan kuulata, mitut erinevat häält ma suudan eristada .... korraks see toimib, siis juba hiilivad "tagantuksest" minu enda uit- ja muremõtted minevikust ja/või tulevikust pähe ja hakkavad oma elu elama.
Nii tobe, kuidas nii lihtne asi, nagu siin ja praegu lihtsalt
OLEMAS OLEMINE võib nii raskeks osutuda


Kohati on kogu selle "müra" alt enda olemuse tabamine sama keeruline, kui läbi jää üritada aru saada, mis siis täpselt seal jõe põhjas ikkagi toimub?! Ma nagu häguselt nägin, aga kindel küll olla ei saa.

Eile tegin Tolle raamatust hulga koopiaid, sest selle ostmine on osutunud keerulisemaks, kui ma arvasin.
Mingi osa tsiteerisin oma arvuti päevaraamatusse. Mõnede jaoks on see tõenäoliselt mingi järjekordne usuhullus, aga so what, kogu elu on üks paras hullus, võta siis kinni, mis see tegelikult hullem on, kas selle hulluse ignoreerimine, vastuste otsimine või midagi kolmandat ja kindlasti veel hullemat :)

OLEMISE RÕÕM

Esita endale üls lihtne küsimus: „Kas selles, mida ma teen, on rõõmu ja kergust?“
Kui ei, siis varjutab aeg praeguse hetke ja elu paistab sulle koorma ja võitlusena.

Kui sinu tegevuses puudub rõõm ja kergus, siis ei pruugi see tähendada seda, et sa pead muutma seda, mida sa teed. Võib piisata täiesti sellest, kui sa muudad seda, kuidas sa asju teed. „Kuidas“ on alati olulisem kui „mida“. Vaata, kas suudad pöörata rohkem tähelepanu tegemisele kui sellest sündivale tulemile?

Pühenda kogu oma tähelepanu sellele, mida praegune hetk sulle pakub! See tähendab leppimist sellega, mis on, sest sa ei saa kogu jõuga pühenduda millelelgi, samal ajal sellele vastupanu osutades. Niipea, kui sa hakkad austama praegust hetke, kaovad kurbus ja raskused ja elu hakkab liikuma kergelt ja rõõmuga.

Ära muretse oma tegevuse viljade pärast! Lihtsalt keskenda oma tähelepanu tegevusele.
Viljad tulevad iseenesest.

Kui lõpeb sunnispõgenemine olevikuhetkest, voogab kõigisse su tegevustesse Olemise rõõm. Momendist, mil su tähelepanu nihkub olevikuhetkele, tunned sa kohalolekut, vaikust ja rahu. Enam ei sõltu sa tulevikust, saavutustest või rahuldusest. Seega oled sa tulemused vabaks lasknud. Ei ebaedu ega edu suuda muuta su sisemist Olemist. Sa oled leidnud oma elusituatsiooni alt üles elu.

Maailmas võid sa oma elusituatsiooni tasandil saada tõepoolest rikkaks, targaks, edukaks, vabaks sellest või teisest, kuid Olemise sügavamal tasandil oled sa terviklik ja täiuslik praegu.

/Eckhart Tolle "Siin ja praegu: kohaloleku jõud"/

Saturday, February 23, 2008

Lumine laupäev

Öösel sadas päris korralik paks lumi maha, nii et täna oli üks väheseid talvepäevasid, mis oli täitsa talve moodi. Valge ja puha ...
Olen pool päeva mööda metsi ja põlde ringi tatsanud ning praeguseks väsinud, kuigi kell on alles kaheksa õhtul.

Ma olen aru saanud...hmm, mis siin pläkutada, mitte si...gi pole ma aru saanud :):)

Lihtsalt hakkab kuidagi kauget teed pidi kohale jõudma, et see, kuhu jõudnud olen, seda kõike olen ammuilma teadnud ja tundnud, et see ongi see, aga pole osanud selgitada - siiani ei oska, aga kõik taandub tagasi iseendale. Nii hea ja samas nii ülimalt tobe on teada, et mina, mina ja ainult mina vastutan enda mõtete, tegude ja elu eest, samas on küsimus, et kes see mina siis on? Kas see ego, see pisikene kristi minu peas, kes kogu aeg erinevaid pilte ja lugulaule välja mõtleb ja neid mulle reaalsuse pähe proovib müüa ?? või mis müüa, ta püüab mind panna uskuma, et tema ongi mina või et siis mina olengi tema ... noooh, läheb vist segaseks, on ju !
Asja võlu on selles, et see peaks kirjeldamatult lihtne olema, aga minu viga on selles, et ma ei oska lihtsalt mõelda.
Kui ma eile ühe puu otsa ronisin ja seal istusin ning üle lageda vaatasin, siis tuli selline ... kuna ma ei oska seda tunda, oskan vaid mõistusega loogiliselt selgitada, siis las ta jääb praegu ....

PS! selle eelmise sissekande sõbrapäeva jutu peale tuli mulle meili peale vastukaja, et sõber ei pea sugugi alati samamoodi mõtlema, pigem on sõber just see, kellel asjadest teine arusaam. Kellega on hea vaielda, kes teab sinu nõrkusi ja hoolib sinust sellele vaatamata. Vabandan, kui sisu natuke muutus, aga olen osanud selle kirja kogemata ära kustutada, nii et ehk saan andeks:D

Friday, February 15, 2008

Must ja valge

Eile oli sõbrapäev.
Vahest ma ikka mõtlen selle peale, et kes on SÕBER !?


Nii lihtne ja samas nii keeruline mõiste ning muidugi ei tohi ma vist siinkohal unustada, et võime lihtsalt mõelda on üks selline asi, mida on mul vaja veel kõvasti harjutada. Tegelt on elu suht must ja valge, kui vaid osata seda natukene lihtsustatult näha. Aga meile, inimestele, kuidagi meeldibki jube tähtsat mängida ning asju keerulisel viisil teha/näha.

Aga jah, sõber on vist see inimene, keda saab 110% usaldada, kelle mõtted võnguvad samal sagedusel ning kes on alati olemas. Pole siis vahet, kas me näeme iga nädal, iga kuu või paar korda aastas.
Kunagi saadeti mulle selline SMS, mida olen nüüd ise paar aastat korduvalt kasutanud, sest minu meelest on see nii õige


**** sõbrad on nagu *TÄHED*,
sa ei pruugi neid alati näha,

aga sa tead, et nad on
ALATI OLEMAS ***



On pühapäev, ahjus on tuli ning õues puhuva tugeva tuule tõttu tekitab see toas sellise undamise hääle.

Olen taas hakanud hommikuti jooksmas käima - olin juba unustanud, kui hea tunne see oli.
Kui siiani on maal elamine kui selline minu jaoks tähendanud sellist stabiiliset ja ühtlast mandumist, siis ütleme nii, et enam pole see sugugi nii.
See, et ma antud momendil pooleldi metas elan, ei ole mind mitte kui midagi tegemast takistanud.
Ma olen viimase pooleteise kuu jooksul 3x teatris käinud ??? tõsiselt ka. Kahel korral siinsamas Lihulas ning korra Haapsalus ... see on rohkem, kui Tallinnas viimaste aastate jooksul kokku.

Ja kuna ma nädalas korra või paar ka Haapsalu/Taebla või siis Tallinna suunas liigun, pole ka minu ujumise traditsioon üldse mitte katki jäänud.
Ning kuigi ma vahest jonnin ega saa aru, mida ja miks ma just sedasi olen otsustanud, saan aru, et see on minu vaba valik. Mul on vabadus teha mida iganes, kui ma seda peaksin tahtma.

Maailm on suur ja lai ning erinevaid võimalusi täis. Asi on vaid selles, et iga päevaga kasvab minus veendumus, et nii õige on see, et kelle hing pole kodus rahul, selle hing pole kusagil rahul.
Kui ma antud hetkest rõõmu tunda ei oska, siis ei muuda seda tunnet ka ilus külluslik tulevik või mis iganes muu asi.
See on teema, mida olen oma kaustikutes ning peakeses edasi-tagasi pea 10 aastat veeretanud ning tundub, et see hakkab lõpuks mingeid loogilisi selgitusi saama.

Meigo andis mulle linnas Eckhart Tolle video "The Flowering of Human Consciousness" ning ma olen seda nüüd eile ja täna vaadanud ning .... tjaaa, seda ei ole võimalik ümber jutustada ja seda pole mõtetki teha, aga iseenda jaoks panen mõned punktid kirja, et vajadusel endale meelde tuletada.

Power of life comes if you say "yes" to life, it means "yes" to NOW, because everything in life always happens NOW.

Stress - being conflict with this moment, because you want to be in the future. But the problem is that all you have in your entire life is only NOW. There is no past or future, all things may happen only NOW.

It is what it is. Let it be and let it happen!
What is the point of denying it if IT IS.
Allow all the forms: situations, people, feelings, emotions to be part of this PLAY of life.

Ofcourse there are things in the past which have happened with you, but you are not in a reactive relationship with these events anymore, because you are not seeking yourself from these situations.
There is nothing so big that can come to a field of NOW.
Life is simple if you are not seeking yourself from past or future. This is a new state of
consciousness.
You´ll become aware about this STILLNESS where it all happens and further more - you´ll understand that YOU ARE IT!


Friday, February 8, 2008

I am a DREAMER

Käisime nädalavahetusel taas seminaril ning kogu selle elu virr-varri ja nii paljude mõttetuste vahele oli nii hea taas selles keskkonnas ja nende inimeste seltskonnas olla.

Ei midagi sellist, mida varem kuulnud poleks olnud, aga nii mõnigi ammu teada mõte sai olulise võimenduse ja alles paar päeva tagasi kirjutasin ja kirjutasin ja kirjutasin ... sest mõne idee peale tekkisid seosed ning need tekitasid omakorda mingeid edasisi mõtteid jne.

Vaatasin oma vanasid unistuste raamatuid ning kuigi teiste sõnadega ja konkreetsemalt, aga jõuan ikka ja jälle taas samade asjade juurde tagasi.

***********
DREAMER
.... ma ei teadnudki, et selline foto üldse olemas on, aga leidsin selle Meeli fotode kaustast, mille pealkiri oli "Kristi viimane õhtu Eestis"
Sellest pidzaamast sai minu Inglismaal oleku ööriietus, aga nagu näha, ei olnud too 4. okt õhtu mitte minu viimane õhte Eestis :) aga see selleks.

Peamised sõnumid, mis mul peale nädalavahetust siiani kõrvus kumisevad.


  • All you need is a DESIRE and PASSION - these two things create WORK ETHIC
  • You have to know that you are good. Try to find out what do you think about you INSIDE of YOU ?
  • There are two ways of living.
  1. Short term pain and Long term happiness
  2. Short term happiness and Long term pain
    Choice is yours, but it is wiser to pay the price now and play later :)
  • The moment you stop worrying what other people think you might become successful
  • All what matters is whether YOU believe in YOUR OWN DREAMS
  • KEEP on GOING and KEEP yourself FOCUSED

* NOBODY owns tomorrow ! *

Ühesõnaga, see seminar oli taas kord õige asi õigel ajal, sest vastasel juhul on täiesti kergesti võimalik siia Eesti halli ja sombusesse argipäeva ära uppuda.
See oli läbi aegade üks parimaid ja vajalikumaid sünnipäevakinke, mida endale teinud olen, kuigi siinsamas on näha ka minu vananemise puhuks ilusaks sätitud lauakene koos Ossmeti poolt tehtud kingiga.
Ma olen küll oma patriotismiga ja selle maale kolimisega oma elu 180 kraadi muutnud, aga see rahutuse tunne on hinges endiselt täiesti olemas.
Ma ei teagi, mida ma sellega tegema peaksin. Hetkel tean vaid seda, et laste koolivaheajal või isegi natukene enne seda teen kõik endast oleneva, et saaks Eesti tolmu taas kasvõi ainult natukeseks oma jalgadelt pühkida ning kuhugi sooja **päikeselisse** kohta minna, sest see udu ja sudu ning hall värvus imeb minust viimsegi energiatilga ning pean tõsiselt pingutama, et üldse viitsiks ning sooviks midagi teha.
Ja see ilma kireta, ainult tahtejõuga, asjade tegemine, see nüristab kõige rohkem ning tekitab tunde: "Milleks seda kõike vaja on?"

... nii et nüüd ei ole vaja nuriseda ega vinguda (sest olen seda oma mõtetes juba paar päeva teinud:) vaid lahendustele keskenduda, et mida ma nüüd ette peaksin võtma, et mitte siia ära manduda. Kuigi olgem ausad, eile oli üle pika aja super selge ilm ja imeilus päikeseloojang, mis pani unustama, et jalad suure sopa tõttu all ringi käivad :D !?

PS! täna istun autosse ja sõidan linna, et endale taas meelde tuletada, kuidas see esinemine käis ja mis tunne on mõned tunnid koos vahvate inimestega veeta, kelle mõtted võnguvad samal sagedusel :)

Monday, January 28, 2008

Kummikud

Kummikud, kummikud...
Saage tuttavaks, need on maal elades ja Eestimaa kliimat teades minu parimad sõbrad ja abimehed - sooja voodriga kummikud, millega lähen läbi vihmast ja veest :)

....ma olen laisk, ma ei viitsi eriti enam üldse siia blogisse kirjutada, sest kõik muu, mida n-ö lauasahtlisse kirjutan, võtab kogu vaba aja.

Vahest on mul tunne, et aega on küll ja nii palju on kordi, mil soovin, et jõulude aegne tunne oleks kauemaks püsima jäänud.


See VABADUSe tunne, et ei pidanud kuhugi kella peale minema, ei pidanud midagi tegema - see kõik tekitas minu soovi tegutseda, sest ma tean, et ma ei pidanud mitte kui midagi tegema.

Inimese loomus on ikka naljakas - kui midagi peab, siis nagu üldse ei tahaks, aga kui midagi ei pea, siis nagu hullult tahaks.

Mul on viimase kuuga kogunenud 70 A4 arutlust teemal elu, minu mõtted ja loogika ning ühtlasi väljendavad need püüdlusi mõista, et kas elu on tõesti spiraal.

Ma jõuan samasse kohta tagasi, ainult et vahepeal olen end paar keerdu kõrgemale kerinud ?
See omakorda tekitab küsimusi, et ... oeh, las ta jääb, ei hakka seda 70 lehekülge ümber jutustama.

Naljakas, naljakas - mida rohkem ma arvan ja usun end asjadest ja eelkõige iseendast aru saavat, seda enam saan aru, kui vähe ma tegelikult mõistan ning kui üks vastus tekitab mitu uut küsimust, siis tekitab see tunde, et kas see ongi selline lõputu otsimine ning püüdlus MÕISTA ....
kunagi arvasin, et sellised enese MINA otsingud ja oma tõelise olemuse avastamine, et need kõik jäävad sinna puberteedi ikka, aga et kui täiskasvanuks saan, et siis saavad asjad nagu selgemaks või loksuvad kuidagi paika.

Samas nagu ei tahagi, et need paika loksuks, sest siis hakkaks ju igav, aga teisalt - kurat seda teab, kui isegi teaks, mida tahta. Kõige hullem ongi vist see, et olen aru saanud, kuidas need tahtmised ja nende täitumised ei vii mitte kuhugi, ainult veel sügavamale "rappa".
Siis tunnen end nagu selle uduse pildi peal näha on ... täielik siilike udus, kes ei tea, kes ta on ja kus ta on või kuhu ta minna tahaks.

Aga jah, välised asjad ei tee õnnelikuks, sellest hakkan ka juba aru saama, samas on neid vaja .
... ei saa öelda, et raha ei tee õnnelikuks, sest ega ka raha puudumine kedagi õnnelikumaks ei tee kui selle olemasolu
... samas on vastused minu sees ning hingerahu ju raha eest ei saa. Mis sest kasu on, kui ostan kalli reisi, põgenen soojale maale ning loodan, et seal siis juhtub midagi ilusamat - ega Viilma ilma asjata vist ütle, et kelle hing pole kodus rahul, selle hing pole kusagil rahul.

Aga äkki see polegi küsimus, millele vastust pean otsima, äkki on see lihtsalt fakt, mida pean nentima, et olengi selline rahutu ja vaba hing, kes ei taha mingil juhul kuhugi aheldatud saada.
Olgu selleks siis mingi kontorilaud kella 8st 17ni või siis kindel ja stabiilne elukoht.
Ma ei tea, miski hetk tundsin, et teadsin, sest kõik tundus nii õige ja loksus kuidagi iseenesest. Siiani olen rahul, et ei ole igavat rutiinset tööd, kus pean iga päev hommikust õhtuni olemas olema.
Minu jaoks on edu ja edukus sootuks teise tähenduse saanud. Ei ole vaja busy-busy VIP olla, vaid ülimalt mõnus on vahest see tunne, kui kumbki mu mobiil pole terve päeva endast märku andnud.

Ülim hõivatus ei ole veel edukus, küll aga olen iseenda jaoks edukas, kui mul on võimalik teha asju, mida naudin ja seda siis, kui mul endal tuju on.

Kooliga on sama lugu. Tean, et teen seda nii kaua, kuni see ametikene mulle meeldib - sel hetkel, kui asi minu enda jaoks vastumeelseks saab, on aeg selle hobiga hüvasti jätta.

Igal juhul olen endale taas igasugu kohustusi kokku kogunud, mis tõsi küll, mulle kõik meeldivad, ja kui ma midagi ette võtan, siis soovin seda maksimaalselt perfektselt teha.
Ses suhtes olen enda suhtes nõudlik, kohati kindlasti liialt ning tunnen, et kuigi keegi teine väljastpoolt mind tagant ei utsita ega peksa, teen ise enda elukese kiireks ja keeruliseks.

Aga ehk polegi see halb .. mis on üldse halb? Seesama halb on teisel hetkel Hea ja vastupidi. Segaseks kisub ära, ehk see ongi põhjus, miks hetkel enamikke kirjutisi ei avalda :):)
Käin parem õues, jalutan Bennuga metsas, istun jõe ääres, teen pilte ja õhtuti imetlen tähist taevas ... sest mul on aega ja võimalust seda teha ....kui ma otsustan endale parasjagu aega anda ... ja need on hetked, mil tunnen, et rohkem polekski nagu elus vaja saavutada.

Selline hüplev ja ebaloogiline jutuvada sai, aga mis ma ikka miskit loogilist aretan, kui mõtetel mu peas ei ole mingit loogilist alust....ja kõige imelikum on see, et homme samal ajal võin istuda samas kohas, kanda samasid riideid ja isegi olla samas asendis, aga kogu maailma hoopis teise nurga alt näha, hoopis teist juttu kirja panna, sest mõtted mu peas on teised ja kes siiani ei usun, et reaalsust kui sellist ei ole olemas, meie ise enda mõtetega loome iseenda reaalsust, siis ... sul on õigus seda mitte uskuda, aga mul on vist küllaldaselt põhjuseid seda uskuda :)
Nagu Sirje mulle ütles: "Elu on näidend, kus ma ise olen enda elu lavastaja, stsenarist ja näitleja!" Minu enda võimuses on otsustada, mida/keda ma mängin, kuidas ma selle rolli välja kannan jne jne.

Saturday, January 12, 2008

Siin ja Praegu

****
Naljakas, kuidas asjad ja olukorrad muutuvad sellest
olenevalt, kuidas nendesse suhtuda. Kui ma praegu oma elu kõrvalt vaatan, siis poleks iial arvanud, et kõik need 2007 aasta sündmused sellise tulemuseni viivad.

Ma olen 3 nädalat ja paar päeva tagasi kodumaal olnud ning selle aja jooksul oma elu 180 kraadi teises suunas pööranud. Olen palju lugenud, veel rohkem igasugu võimalikel ja võimatutel teemadel kirjutanud ning niisama toimetanud.

Olukorrad, millele ma varem pole sedasi tähelepanu pööranud, sest miski muu kusagil mujal on tundunud märksa olulisem.

Jõulud pere keskis - väärtused on natuke rohkem paika loksunud. See, kuidas Meigo ja mamma kabet mängisid või see, kuidas mamma jõuluvana süles istus, ilma, et ta aru saaks, kes jõuluvana kostüümis peitub?
Mõtle, muidu ma ju ei näekski, kuidas mu vanaema vananeb!!?

Tean, et see on heietamine, nagu pensionär juba, aga mul on nende asjade üle hea meel, sest need muudavad palju.

Lisaks minu kallis koer Bennu, kes ei jää minust sammukestki maha, kui ma õues ringi kõnnin. Ta on nii truu, nii lojaalne, kui ainult koer olla saab. Isegi, kui olen ta garaazi kinni pannud, et ta ei saaks minuga tulla, isegi, kui ta on minust sinna maha nuuskuma jäänud, on ta hiljem, kui mind taas näeb, kõik unustanud ja minu kohaloleku üle õnnelik. Vahest vaatan teda ja kadestan. Oskaksin vaid mina inimesena ka sedasi olevikus kohal olla, unustada kõik asjad, mille üle ma alles paar tundi tagasi vihastasin või mille peale solvusin.
Kuna Ben on juba nii vana, siis ära sõites oli üks minu hirme, et mis siis, kui ta vahepeal ära sureb ...

Eile lõppes minu esimene töönädal, mis on minu n-ö tavapärasest töönädalast väga erinev. Lausa nii erinev, et kui eile õhtul hilja peale teatris käimist koju jõudsin, siis käis peast läbi: „Mis mõttes?“

Tean, et paljud inimesed pärivad ja küsivad mu järele, et mis ja kus ja kuidas Kristil läheb?
Mis ta nüüd teeb?
Sest minu viimane sissekanne ja fakt, et ma pole eriti paljudega suhelnud, tekitab küsimusi ja igasugu kuulujutte – kes teab, et olen suurest masendusest koju põgenenud ega soovi kedagi näha, kes arvab, et midagi muud halba on juhtunud, kuid ausalt öeldes pole ma sinna eriti süvenenud .... mulle läheb küll korda, et tuttavad huvi tunnevad, aga mulle läheb tunduvalt rohkem korda see, mida ma ise tunnen ja teen ja mis kõige olulisem - mida ma ise oma tegemistest arvan
:)

Nii lihtne ja elementaarne järeldus, aga ennast tundes on see suur edasiminek. Aga neile, keda huvitab, siis päriselt toimub ... teadke, et minuga on kõik korras, rohkem korras kui kunagi varem !!!
See Alkeemiku tunne, mida Inglismaal olles suht pikalt kirjeldasin, ei olnud mitte ainult tunne, vaid see ongi minu elu. Pidin kaugel-kaugel ära käima, et näha enda jalge ees toimuvat, et osata hinnata seda, mis mul kogu aeg olemas olnud on .... nagu ma ka enamikele läkitatud uus aasta soovis kirjutasin.

Ma olen kõikjal su ümber, sa komistad kogu aeg mu otsa, aga uurid aina silmapiiri, et näha mu tulemist.

Kes ma olen?
***
ÕNN

Usun, et veel aastakene tagasi oleksin stressis, et issand, ma ju ühinesin selle Aafrika arenguinstruktori programmiga ja ütlesin paljudele, et tulen tagasi alles 2009. aasta kevadel, nüüd aga olen juba tagasi ning veel Lihulas. Issver, milline tagasilöök. Aga minu jaoks on praegune olukord kõike muud kui tagasilöök, ma naudin igast "imelikke" tegevusi, millest varem pole osanud undki näha, õpetaja amet on üks nendest.

Ma ju nagunii plaanisin otseses mõttes reisimise, uute tutvuste ja enda isikliku arengu nimel selle aja oma elust „loovutada“, aga kuna see programm täitis minu jaoks selle eesmärgi.
Ma leidsin vastused oma küsimustele ja seega ei näe ma mitte midagi halba selles, kui nüüd mõnda aega siinsamas Eestimaal oma programmi jätkan. Tõsi, natuke teisel kujul, ok, päris palju teisel kujul, aga so what?

Olen avastanud, et siiani pole pea ees tundmatusse vette hüppamine minu jaoks probleem olnud, sest tundub, et olen alati pinnale tagasi ujunud.
Palju suurem väljakutse seevastu on suuna muutus, kuna perfektsionism ning kohusetunne üheskoos on „sundinud“ seda suunda, kuhu hüpatud sai, järgima.

Praegu leian, et kuigi mulle on ka kohati tundunud „oeh jeesus, kui vaid see ja see oleks teisiti, küll siis oleks lahe elada“ hakkan aru saama, et minu elu on päriselt ka täies ulatuses minu enda valik ning ma saan absoluutselt kõige muuta, kui mul vaid soovi ja tahtmist on.

... kui olla hästi avatud ja paindlik, siis elu ise justkui korraldab minu ümber kõik asjad nii, nagu vaja.

Ja seda usun ka, et kõik raamatud, mida siiani lugenud olen ja ka praegu loen, „satuvad“ minu kätte just sellel õigel ajahetkel, mil neid kõige rohkem vajan.

Taas mainin ära selle, mida ma ka Inglismaal kirjutades korduvalt rõhutasin.

Kõik see, mida ma siin väidan või õigeks pean, see tundub antud hetkel MINU enda jaoks kõige õigem – see ei peagi kellegi teise meelest õige idee või elamise viis olema vms. Olen endiselt seda meelt, et mida iganes keegi enda jaoks õigeks peab, see ongi tema tõde ja selle üle vaielda ei ole mõtet. Nagu Mick mulle ütles:

„Elu on lihtne, kui sa austad kõiki inimesi ja nende vaateid, sest igaüks on erinev!“

Hetkel loen taas Eckhart Tolle´t, kes kirjutab muuhulgas sedasi:

„Leia kõigepealt see, mis on esmatähtis, ning muuda Praegu oma sõbraks, mitte vaenlaseks. Tunnista tema olemasolu, austa teda. Kui sinu elu aluseks ja peamisesks tähelepanu keskpunktiks on Praegu, kulgeb su elu suure kergusega.

Toidunõude ärapanemine, äristrateegia koostamine, reisi kavandamine – kumb on olulisem: tegevus ise või tulemus, mida tahad selle tegevuse kaudu saavutada? Olevikuhetk või mingi hetk tulevikus?

Kas käsitled olevikuhetke kui takistust, mis vajab ületamist? Kas tunned, et on vaja jõuda mingi hetkeni tulevikus, mis on olulisem?

Praaegu kõik inimesed elavad suurema osa ajast niimoodi. Kuna tulevik jõuab kätte ainult oleviku kujul, toimib niisugune eluviis halvasti. Sellest tekib pidev rahutuse, pinge ja rahulolematuse allhoovus. Sel moel ei austata elu, mis on Praegu ning iialgi mitte-Praegu.

Lõppude lõpuks ei võta sa elu eest vastutust enne, kui võtad vastutuse olevikuhetke, Praeguse eest, sest Praegu on ainus koht, kust võib leida elu.“

Ja see on vist kaudses mõttes üks olulisemaid põhjusi, miks praegu omadega Lihulas tagasi olen. Aafrika mõte ja sealne kooliprojekti mõte, kõik oli lahe, aga see 10 kuuline protsess enne seda oli vaid lõpptulemuse nimel elamine ning rabamine, pidev rahulolematus, aga ma tahtsin juba PRAEGA midagi teha, kuidagi ennast arendada, ma ei viistinud nii kaua oodata, kannatamatu nagu ma olen :)

Samas, enamik sõpru, kellega suhtlesin, on jäänud. Ses suhtes täitis programm enda eesmärgi – sõbrad ja tuttavad üle terve maailma on olemas, sest lennupiletid ei maksa ju tänapäeval enam suurt midagi.

Maailm on üks pisikene küla ja aina pisemaks aastatega läheb, rahvusvahelised sõbrad mitte ainult ei arenda keeleoskust, vaid aitavad ka kogu maailma asjadest paremini aru saada – õpetavad mõistma.

Kui praegu minu mailbox´i vaadata, siis enamik kirju on ingliskeelsed. Miks? Sest nende inimestega on praegu endiselt hästi tugev side, sest see, mis me üheskoos seal läbi tegime. Ka need inimesed, kes programmist lahkunud, annavad kõigile meilitsi teada, kus nad nüüd on ja mida edasi teevad ...
Nii elavad kõik praegu minu asjadele kaasa ning soovivad edu. Meie Gaia õpetaja Jan kirjutas mulle nii ilusti, et saab minu kirjast aru, et see on antud hetkel minu jaoks vist tõesti õige tee, aga et küll meie teed kunagi taas ristuvad ja Anne-Marie soovitas, et kui ma selles kohalikus koolis õpetama hakkan, et ma siis õpetaksin neile MAAILMA asju ning aitaksin õpilastel mõista ka globaalseid probleeme jne.

Kõik asjad, mis juhtunud, on mulle kasulikud ja vajalikud olnud, sellele ma vastu ei vaidle. Vastasel juhul ei ajaks ma praegu sellist juttu ega mõtleks selliseid mõtteid.
Naljakas on see, kuidas me kõigi ja kõigega kaudselt seotud oleme. Kuidas elu mingeid olukordasid ja inimesi meie teele „paiskab“, et me taas teatud asjades aru saaksime.

Olin sel nädalal üle väga pika aja paar päeva tööasjus Tallinnas ja ööbisin enda korteris, kus praegu Meigo ning Uku elavad. Minu mõningad asjad, mis sinna veel jäänud, on eraldi kappi pandud.
Minu 3 raamatut, minu 3 unistuste raamatut, mis on nii erineval ajal kirjutatud ja mis sisaldavad ka küllalt erinevaid asju. Ma pole neid tükk aega lugenud ja eriti huvitas mind just see esimene, sest selle kirjutamisest on möödas ikka päris mitmeid aastaid.

Üksikasjad ei ole olulised, aga seal on 10 asja/olukorda, mida oma elus teha/saavutada soovin ja nii naljakas kui see ka pole, nendest 7 on sisuliselt juba täide läinud. Jah, hoopis teises kontekstis, kui ma esialgu mõelnud olen, aga ma mõtlen tähendust minu enda jaoks.

Ei hakka kõiki siia üles lugema, aga muuhulgas olen kirjutanud, kuidas ma soovin vabaneda traditsioonilisest palgatööst, s.t kella 8st 17ni töötamisest.

Jah, ma töötan ju endiselt, aga hoopis teistmoodi ning teise motivatsiooni alusel. Võtan seda kui projekti, mille olen ise valinud ning mille nimel olen valmis pingutama ja iseenda mugavustsiooni laiendama.
Ma olen inglise keele õpetaja, sest ma tunnen, et ma tõsiselt ka soovin seda teha, kuna mul on nende aastatega saavutatud mingi oskustase ja kogunenud mingi kogemus, mis võib lastele kuidagi kasuks tulla. Kuigi olgem ausad, 10-12 klass ei ole enam lapsed, vaid täie mõistusega täiskasvanud inimesed, aga see selleks.

Ma teen täpselt nii palju ja nii hästi, kui ma antud hetkel oskan ja annan omalt poolt parima, et see, mida ma ei oska, selgeks õppida. Peale igat tööpäeva tunnen, nagu oleksin taas midagi olulist teinud, sest see töö on nii teistmoodi kui see, millega siiani harjunud olen.

Ossmetiga on sama lugu. Teen küll päris palju asju, aga täpselt siis, kui mulle endale sobib ja just nii kiiresti, kui ma ise seda teha soovin. On olnud päevasid, kus kõik läheb kiiresti ning kergesti ning ma teen mõne tunniga sama töö, mis muidu seal kontorilaua istudes taga 2 päeva aega võtaks.

Oluline on ju see, et asi saaks tehtud ja hästi tehtud, mitte see, mitu tundi ma selle kallal pusin või teen nägu, et ma pusin :)

Aastaid tagasi märkisin üles ka selle, et soovin kirjutama hakata (kirjutanud olen kogu aeg, aga natuke rohkem kirjutama kui siiani:) - see on üks seitsmest asjast, mis on päris suures osas täide läinud, sest ega see, et blogi selline lünklik on, ei tähenda, et ma ei kirjuta. Vastupidi, vahest mulle tundub, et ma muud ei teegi, kui aina kirjutan, sest see on tegevus, mida saan nüüd vastavalt oma valikule teha just siis, kui see õige vaim peale tuleb.

See oli asi, mille üle Inglismaal kurtsin, sest mul tõesti polnud seda võimalust, kuigi nii palju oli kordasid, kus oleks kirjutanud ja kirjutanud ja kirjutanud ... aga õhtul koju jõudes olin selline laip, et mitte s...gi ma ei jaksanud enam.

...... elu rullib end kuidagi vaibana end minu ees lahti, kuigi korduvalt olnud tunne, et mida kuradit, mis toimub??? Seda ma küll ei tahtnud, mille jaoks see nüüd vajalik on jne???

Saan „Secreti“ filmist sootuks teisiti aru kui varem ja kuigi tean sellest vähe, ajab ka NLP värk hirmu nahka – see ei ole normaalne, aga elu vist polegi normaalne. Hmm, las ta praegu olla.

Igal juhul kasvab veendumus, et inimene on tõepoolest võimeline saavutama mida iganes, kui ta vaid täpselt teab ja kirja paneb, mida ta soovib?!

Sest sellest hetkest, kui teadmatus asendub mingi veendumusega, hakkavad asjad juhtuma ning seda on keeruline selgitada, aga kui see asi on ÕIGE, siis ei peagi nagu ise väga palju tegema, sest nagu ma ütlesin .... ASJAD hakkavad ISE juhtuma !!!