Friday, March 21, 2008

Paradiis ja põrgu

Olen kogu aeg arvanud, et kui mul on samaaegselt nii aega kui raha, siis on elu ilus, sest siis on mul olemas kõik võimalused elada täpselt nii nagu ma soovin ja teha seda, mida ma soovin ja kahtlemata olen seejuures õnnelik.
Oskus suurelt mõelda ja targemalt õppida annab palju, selles pole kahtlustki. Vastasel juhul ei julgeks ega oskaks ma sellised mõtteid mõeldagi, mis tänaseks nii normaalseks on saanud.

Aga, siin on vaid üks suur AGA ?!
Kui hingerahu ja oskust Siin ja Praegu elada ei ole, siis ei aita ei aeg ega raha ega midagi muud - see on mul iseenda jaoks nüüdseks väga kindlalt tõestatud fakt.

Selja taha jäänud reis oli väliselt nagu paradiis, aga samal ajal mõjub mulle suht-koht põrguna arusaam, et unistuste täitumine ei tähendagi alati õnne.
Nii kerge on seostada, et kui mul oleks vaid piisavalt raha või siis see või teine olukord/asi/inimene vms, küll ma siis oleksin õnnelik.

Aga mis saab siis, kui ma vaatan oma unistuste raamatus kirjeldatud olukordadele otsa, need on reaalsuseks saanud, aga minus on tühi tunne ?

Mis edasi peaks saama? Püüdma rohkem ja parematest asjadest unistada? Eip, seda ma väga ei usu. Pigem olen jõudnud arusaamisele, et isegi imepisikesed asjad ja väliselt nii tühised olukorrad suudavad meid kõiki kerge vaevaga õnnelikuks teha, kui hinges on rahu, vaikus ja tasakaal.

Reisile viitavad fotod on pigem illustratsiooniks, mida palun mitte üks-üheselt jutu sisuga ühildama hakata. Et ohoo, tahtis palmi näha, nüüd nägi ära, ja sai aru, et see palmi nägemine ei teegi õnnelikuks :)

Hetkel, kui peas keerlevad mõtted korraks puhkust annavad, on praegusel hetkel hoopis teine värv ja tähendus.

Siinse blogi read on väga hõredadaks jäänud, kuna mul on peaaegu poole peal minu esimene raamat pealkirjaga.

"Pole otseteed sinna, kuhu jõudmine on vaeva väärt."

Mõtlesin tükk aega, et äkki on see raamatu kohta liiga pikk pealkiri, aga las ta siis olla :):) Muide, et mitte autoriõigusi rikkuda, siis see on Tuuli ja Ermo poolt minu lahkumiskaustikusse (enne Inglismaale minekut) kirjutatud lause, nii et ju siis on tõsi, et midagi ei juhtu põhjuseta ning miski ei jää tagajärjeta:)

Loodan, et see pika pealkirjaga raamatukene näeb trükivalgust kas selle aasta sügisel või siis äkki isegi juba suvel.
Ei hakka igaks juhuks muid lubadusi loopima ega iseendale mingeid ootusi püstitama, sest praegu on vaid algus tehtud, eks näis, kuidas see edasi minema hakkab.

Miks ma seda teen?
Sest olen aru saanud, et kirjutamine on üks väheseid tegevusi, mida suudan nautida kogu aeg ja peaaegu lõputult. Ajataju kaob ning ma unustan end kirjutama, see on hea tunne ja kuna ma täiesti siiralt usun, et iga inimene peaks tegelema asjadega, milles ta arvab end hea olevat, siis on ka tulemused garanteeritud, siis ma olengi praegu endale selle suuna valinud.

Ma kirjutan iseendale, mõtlemata sellele, kas ja kes seda raamatut kunagi lugeda tahaks *** kuigi muidugi ma loodan, et lisaks minule leidub veel mõni inimene, kes selle läbi loeb ning kelle arusaamasid see raamat natukenegi mõjutab või lihtsalt mingit vaheldust toob.

Moosese mäge külastavad igal aastal tuhanded inimesed. Legendi kohaselt sai Mooses just siin 10 käsku, mis olid kirjutatud kiviplaatidele.
Arvatakse, et sellel mäel annab Jumal andeks kõik patud momendil, kui päike tõuseb.

Selleks hetkeks jõuavad ka ekskursioonil osalejad mäe tippu.


NB! Matk on kurnav. Ehkki elamus on vaeva väärt, tuleks kaaluda, kas jaksate sellele retkele minna. Mäel on lõikavalt külm. Soovitame selga panna jope, kätte kindad, kaela salli ja jalga roomiktaldadeta matkasaapad!


....mida iganes ma otsustan uskuda, minu jaoks on see tõde ning kui ma võtan nüüd edale pähe, et mul peale seal mäe otsas ära käimist justkui uus elu algab, siis on mul õigus seda uskuda ning iseenda tõeks pidada.

Tagasiteel lennukis
Paulo Coelho "Palverännak: Maagi päevik´ut"
lugedes tundsin, et see on minu jaoks raamat täpselt õigel ajal ja õigel kohas, sest nii mõnigi asi oli natukene kripeldama jäänud.

"Sa ei pannud tähele, et mõnest kohast läksime 4-5 korda mööda, kord ühelt, kord teiselt poolt. /---/ Ma ei teinud muud, kui kasutasin eri teid. Kuid sinu ülesanne oli seda märgata. See sai võimalikuks tänu sellele, et liikumist kui niisugust polnud sinu jaoks olemas. Ainus, millest sa mõtlesid, oli oma eesmärgi saavutamine."

Kui palju erinevaid autoreid räägib lõppkokkuvõttes ühest ja samast asjast, siis ju selles idees peab mingi iva olema vist :)
Samas ajab närvi, kuidas võin kümneid kordi seda mõtet erinevatest kohtadest lugeda ning seda täielikult aktsepteerida, oskamata siiski selle järgi elada.

"Õige otsuse saad teha vaid siis, kui tead, milline on vale. Sa pead alati teist teed uurima, tegema seda hirmu ja põdemiseta ning alles siis otsustama."

Muide, HABIBI - see on araabia keeles KALLIS :)

Päike, palmid ja sinine meri on vaieldamatult ilusad, aga minu jaoks seisneb selle reisi peamine väärtus selles, et ma sain iseenda kohta palju uut teada, milline ma olla ei soovi ning kuidas edaspidi käituda ei taha.

Kurat seda teab, miks kõik sellised olulised arusaamad nii suure ringiga peavad tulema, aga ju siis taandub kogu elu samale lausele, mis minu esimese raamatu kaanel ilutsema saab.

Pole otseteed sinna, kuhu jõudmine on vaeva väärt

***

1 comment:

KatuUK said...

Bravo, loeksin justkui omaenese mõtteid ja mitte ainult sellel korral, vaid ka varemalt... Aga mina pole osanud neid nii hästi veel sõnadesse panna.
Tervitused Sulle!