Thursday, February 25, 2010

M6nikord ma komistan ...

... ja m6nikord ma kukun :D
T2na olen pool p2eva muudkui kukkunud, j2lle pysti t6usnud ja uuesti proovinud. Surfamine on oluliselt raskem kui pealtn2ha paistab!!!
L6puks, peale mitut tundi harjutamist, sain l6puks nii kaugele, et suudan laua peale p6lvili pysti t6usta ja k2ed vabaks lasta, aga hetke p2rast kadusin taas kogu kupatusega soolastesse lainetesse ... eks homne p2ev too uued tuuled ja v6ib-olla suudan pysti t6usta ? Algajatel pidi selleks keskmiselt 2-3 p2eva kuluma, nii et ehk 6nnestub ka mul. Kuigi mul on tunne, et homme on mul isegi voodist pysti t6usmisega raskusi, sest kasutada tuli lihaseid, mille olemasolust mul aimugi polnud.
*
Et kas ma annan endale aru, et juba ylehomme on aeg oma kodinad kokku pakkida ning minema lennata - mnjahhh, eks ikka jah, kuigi teeme nii, et ma tegelen sellega siis, kui aeg k2es ... lund tahaks kyll n2ha, kohe v2ga

Tuesday, February 23, 2010

Pisarad ... r66mupisarad


Raske on uskuda, et sellised asjad yleyldse v6imalikud on ja veel raskem on uskuda, et see k6ik minuga juhtub :D mul ei ole v6imalust praegu pikemalt kirjutada, aga ytleme nii, et mul on t6siselt ka tunne, et keegi/miski on minu selle r2nnaku enda sydameasjaks v6tnud ning kannab mu eest heldelt hoolt.
Pole vahet, kus kohas ma taksost v6i bussist maha astun, kas on hommik v6i 6htu, alati on mul tunne, nagu oleksin v2ga oodatud ning kohtuksin heade s6pradega.
Nii kaitstud ja turvaline ning oma inimese tunne ... sellest k6igest soovin veel palju ja palju kirjutada; aga praegu l2hen tagasi "koju" ... koju; kuhu eile j6udsin.
Kohta, mida nimetatakse surfarite paradiisiks ning kus ookean asub meie akendest 10-15 meetri kaugusel.
Eile, kui bussis istusin ning mooda ylikurvilisi m2giteid Essaouirast Taghazouti poole loksusin, hingematvat vaadet imetlesin ning moodunud ajale tagasi m6tlesin, oli sees nii suur 6nne- ja t2nutunne, et tundsin, kuidas pisarad mooda mu p6ski alla veerevad ... r66mupisarad.

Friday, February 19, 2010

EluVOOL ...

Neljapäev
18. Veebruar
WIDAD place :D

Agadiri ylikoolilinnak Takhla

Pühapäeva õhtul, kui ootamatult vihma sadama hakkas (üldjuhul ei pidavat siin üldse veebruaris sadama??), tegin ma niisama kohalike käitumise üle nalja, kuna elu jäi peaaegu seisma, kui mõned piisad taevast alla tulid. Huvitav oli inimesi jälgida: kohtumisi tühistati, majast välja ei mindud, ilma vihmavarjuta tänaval ei kõnnitud jne... nüüd, kui 4 päeva järjest on vahelduva eduga kogu aeg iga natukese aja tagant sadanud, ma enam väga ei naera.
Väidetavalt pole Agadiris ning selle ümbruses juba 6 aastat sedasi sadanud nagu praegu sajab. Kui algul oli selline täiesti tavaline keskmine Eestimaa udu-sudune ilm, siis viimased kaks päeva kallab ikka mõnuga, nii et kohati on lausa tänavatel raske kõndida. Lisaks kuuldused, et maapiirkondades on päris suured üleujutused ning teed suletud.
On mingid pausid, kus päike välja tuleb ning kõik valgeks/helgeks muudab, aga see on maksimaalselt paariks-kolmeks tunniks. Hea on see, et temperatuur on ka vihma 16-18 kraadi juures, nii et ses osas kõik ok ja kui üleni märjaks saada, siis väga hull ei olegi, aga ikkagi .... :D

Minu jaoks oli kõige shokeerivam eileõhtune vaatepilt rannas. Ookean oli tumepruuni ja –punast värvi ning kuigi eile õhtul oli suht tuulevaikne, jättis kogu see asi väga sünge mulje. Eriti seepärast, et suurepärasest supelrannast ja laiast liivaribast on praeguseks täielik prügimägi saanud.
Alguses oli mul täielik hämming, sest mul ei jõudnud kohale, kust kõik see kupatus pärit on, et ok, vihm vihmaks,aga ega siis taevast selliseid asju ei saja!!!??? Hunnikute viisi lihtsalt loodusest pärit sodi: lehti, oksi, terveid puid. Lisaks absoluutne valik muud prygi, alates kondoomidest ja l6petades sabastega. Asi nimelt selles, et kunstlikult loodud j6es2ngid, mis kaugelt alguse saavad ning Agadiri l2bides ookeani suubuvad, on enamik ajast tyhjad. See t2hendab, et k6ik need kuud, mil siin v2ga ei saja, s.t suurem osa aastast, koguvad need j6es2ngid endasse k6ike, mida loodus ning inimene v2heg tekitada suudavae ja nyyd ilutseb kogu see kaubavalik rannaribal.

Reede õhtu
WIDADi kodus
Linn nimega AIT MELLOUL

Istume kolmekesi voodi peal reas, seljad vastu seina toetamas ja pehme tekk yle jalgade laotatud. Minust paremal on Widad´i noorem õde Najwa, vasakul Widad – vaatamata sellele, et käes on reede õhtu ja kell juba 22:45, oleme kõik oma koolitöödega ametis. Jap, mina ka, sest viimased kaks päeva olen Widad´iga koos loengutes käinud. Tulevaste inglise keele õpetajate kolmas kursus ehk BA viimane aasta. Täna hommikuseks teemaks oli Classroom Managment.
Seda k6ike tänu nendele koledatele ilmadele, mis siin mitu päeva valitsesid... praegu juba suht ok ... aga jah, mu plaanid jõudsid iga päev kümme korda muutuda ning kokkuvõttes olen lihtsalt vooluga kaasa läinud. Peale seminari Tamrisse ja Taroudanti minek jäi ära, aga see tegi ainult ruumi uuetele inimestele ning sündmustele.


Praegu on minu jaoks seitsmes koht, kus ööbida ja... magamisega pole probleemi, ma magan nagu väike laps, olenemata kohast, aga ärkamisega on vahest keeruline, kuna esimesed sekundid on segadus, et kus ma olen ? Esimene öö, kui Widadi juures ööbisin,oli tal külas sõbranna Fatiha, kes - vastupidiselt minule – ei saa võõrastes kohtades magada ning seega veetis magama öö, väites mulle hommikul,et ma olin kõva häälega läbi une rääkinud!!!
Nautsin neid kolme päeva tüdrukutest üliõpilaste seltsis, eriti seepärast, kuna nad kõik valdasid päris head inglise keelt.
Kui äkki mõtlete, et kes on see Widad, kellest ma räägin ja pilte teen :D, siis ütleme nii, et ta on lihtsalt üks Maroko tüdruk, kelle kõrvale ma inglise keele õpetajate seminaril istuma juhtusin ja kellega me esimesest minutist peale ideaalselt sobisime!?

Tänu tema ja ta sõbrannade avatusele on minu jaoks avanenud uus maailm ... Maroko läbi kohalike naiste silmade.
Mida nemad sellest kõigest arvavad? Millest täpselt? Näiteks sellest, et siinne moslemite ühiskond eeldab neilt majast v2ljas salli kandmist ja 5 korda päevas palvetamist või siis asjaolust, et siiani on abielueelsed suhted tabu ning kuigi meestele on vabameelsus igati lubatud, oodatakse/eeldatakse naistelt süütust?
Üks tüdruk on just praegu oma perekonnaga tülis, kuna ta keeldub igapäevaselt salli kandmast – kõike muud ta teeb ja järgib, aga seda mitte ning see on väga suur probleem, kuna ta tundub nii erinev. Jap, siinne naistevägi tõstab jõuliselt pead ... paljud neist soovivad kogu aeg kehtinud tavadele ning normidele vastu astuda. Teine osa jällegi peab seda igati õiglaseks ning nad on õnnelikud, et asjad on nagu on.
Homme sõidan kõigi eelduste kohaselt siit Agadiri ümbrusest minema ning nii, nagu mu üle-eelmisse kohta - Badr´i juurde - jäid mu äralennuni hoiule üks kilekotitäis asju, et koorem, mida kaasas kannan, kergem oleks, jääb järgmine osa siia Widadi juurde. Netbook kaasa arvatud, sest ma soovin võimalikult minimaalselt asju kaasa võtta.

Millal ma tagasi tulen? Hiljemalt järgmiseks laupäevaks, kui on aeg Dublini poole lendama hakata, aga võib-olla juba paari päeva pärast või äkki ei lähe ma üldse ... eks see kõik näha ole ! Siin on ajal, kokkulepetel ning elul teine dimensioon:D

Wednesday, February 17, 2010

Hetki ...



































































TULI !!!

Tegin seda mingit testi, et kes ma looduses oleksin ... ja kui tulemusi uskuda, siis mina olen TULI

Sa oled kui põletav tuli.
Sa oled kirglik inimene, kellele meeldib püüda lõbusaid asju elust, neid nautida ja visata ära, uute jaoks ruumi tehes.
Võibolla peaks mõned asjad siiski alles jätma?
Pidudel oled Sa tõenäoliselt alati kohal ja pole ka võimatu, et peo hing. Inimesed naudivad Sinu seltskonda, kuna nad saavad häid meeleolusid ning ka tuttavaid seetõttu võib Sul üpriski palju olla.
Kuid kirglikult ei võta Sa mitte ainult pidusid, vaid ka muid asju, mis sulle tähtsad on ja mida Sa hindad.
Tuleinimene soojendab teisi, kuid samas võib ka kirglikult oma tugevate emotsioonide levikut suurendada ning sellega kaasa tuua õnnetusi.


Esimene reaktsioon oli, et mis mõttes!!? See küll mina ei ole.
Ma ju ei ole pidudel alati kohal ja omast arust ma teisi ka väga ei kõrveta, aga siis hakkasin ülejäänud sisusse süvenema ning see pani tegelt mõtlema.
x
Mis seal salata - ma tüdinen kiiresti, nii asjadest kui inimestest, otsides alati seda MISKIT MUUD , mõeldes egoistlikult vaid iseendale ja kohati t6esti nii asju kui inimesi oma elust "välja visates"
... jap, ma tean ning annan endale aru, et on aeg hakata miskit alles jätma ning enda "nina ees" olemasolevat hindama 6ppida.

Tuesday, February 16, 2010

Move away to get closer

You might call it spiritual logistics, but sometimes you have to move away, to get closer.

Or you might just call it weird.

Either way, it helps to remember it from time to time.
x

Tallyho,
The Universe



Sunday, February 14, 2010

Thank you Rachid ...

Peale ühte nädalat Agadiris, millest 5 ööd veetsin Rachidi ja ta venna juures ... oli täna aeg nendega hüvasti jätta :))) ...mis muidugi ei tähenda, et me enam ei kohtu vms - eks ma vahest hüppan ikka läbi, kas tema töö juurest või nende kodust, sest nende kodu on ka minu jaoks siin Agadiris kõige rohkem kodu.
Koht, kus tunnen end tõeliselt hästi ja kuhu olen iga kell tagasi oodatud.








Nende elamine - ülimalt lihtne ja väga tavaline, et mitte öelda askeetlik.
Ei midagi erilist, aga ometi oli kõik seal eriline, sest kuidagi mega hästi sobisime omavahel ja seal sain ma vabalt toimetada.
Hommikuti, kui nad mõlemad tööle läksin, jäin kassiga kahekesi koju - ema, talle väga meeldivad sinu kaasa pandud Philadelphia toorjuustud muideks:D
Ostsin nõudepesuvahendi ning svammi (kas pole mitte turistilik ost:), sest minu mõistus ei võtnud, kuidas nad saavad pesupulbriga nõusid pesta :)))
Seal sain selgeks, kuidas Tajinit valmistada ning õppisin hulga araabiakeelseid ja sõin hommikusöögiks õli sisse laiali kallatud jogurtit, mida siis saiaga sealt taldriku pealt kokku kraapisime:D muidugi ei tasu unustada Maroko teed, mida olen vist liitreid ära joonud.
Kogesin ning tundsin taas ka seda, et stereotüübid on asjad, millel on hulganisti erandeid. Kuigi tänaval kõndides jääb mulje, et Maroko mehed on suht võimatud ja tyytud tegelased, kinnitavad erandid reegleid ning mul on ainult hea meel, et siiani mu tee mind vaid ülimalt kenade ja heasoovlike inimestega kokku viinud !
x
Ometi olen üksinda tänavatel kõndides ikka igast nalja kogenud ning praeguseks olen lisaks muudele "ellujäämisoskutele" omandanud hulga nõkse ja viise, kuidas soovimatutest tegelastest kiirelt lahti saada. Üks kõige paremini toimiv on teeselda, et ma ei räägi ühtegi keelt peale eesti keele - nalja nabani ning see, et mind rahule jäetakse, on garanteeritud.
Teine viis liigset tähelepanu vältida, on end tumedasse riietada ning kuna viimastel päevadel on natsa jahedamaks läinud, saan oma mustade teksade ja dressipluusiga - kapuuts peas - ringi käia. See foto on küll hommikul vara tehtud, kus mul oli mega padjakas, aga so what ! :DDD
Praeguse kohta ... jap, mul on võimalus netti kasutada. Ei, ma ei saa pikemalt kirjutada, sest kell on üks öösel ja hommikul algab konverents.
Täiesti juhuslikult sattusin läbi CouchSurfingu täpselt ülikooli kõrvaltänavasse, nii et täna õhtul, kui ElHabibi ja teiste konverentsi korraldajatega lähedal asuvas kohvikus kokku saime, oli ta tõsiselt üllatunud, kui kuulis, et mul polnud ülikooli asukohast õrna aimugi, kuna arvas, et ma olin meelega sedasi plaaninud ... hmmm, naljakas, kuidas elu ise mu eest asju korraldab ??!!! ning jah, mul on juba tükk aega kohalik SIM kaart, sest muidu oleks võimatu kõigi nende inimestega ühendust hoida.

Head s6brap2eva / Happy Valentines !!!

*
*
If one day you feel like crying ...

Call me.
I don't promise I will make you laugh
But I can cry with you

If one day you want to run away -
Don't be afraid to call me.
I don't promise to ask you to stop
But I can run with you.

If one day you don't want to listen to anybody,
Call me and ...
I promise to be very quiet.

But ...
If one day you call and there is no answer...

Come fast to see me ...
Perhaps I need you ...

Eesti keeles siis ka, kuigi see on yks paljudest asjadest, mis inglise keeles paremini k6lab ...

Kui sa ühel päevam tunned, et tahaksid nutta
... helista mulle.
Ma ei luba, et ma panen su naerma,
aga ma võin nutta koos sinuga.

Kui sa ühel päeval tahad ära joosta
... Ära pelga mulle helistada.
Ma ei luba, et palun sul peatuda,
aga ma võin joosta koos sinuga.

Kui sa ühel päeval ei taha kedagi kuulata
....Helista mulle
... ja ma luban, et ma olen hästi vaikselt.

Aga...
Kui sa ühel päeval helistad ja ma ei vasta...
Siis tule mind kiirelt vaatama
... võibolla vajan
nüüd mina sind.


Saturday, February 13, 2010

rikkus !!!

veetsin kolm p2eva l2hedalasuvas linnas Inezganes:::
j2rjekordne Mohamed :D, aga super oli asja juures see, et tal on 6 6de ning kohalike naiste seltskond on see, mida Marokos v2ga ei koge!
vaatamata sellele, et vaid yks nendest r22kis natsa inglise keelt, sain palju teada. Kehakeel on nendel puhkudel uskumatu abimees, minu liigutuste hulk on vist mitmekordistunud.
*
Sel korral oli tegu ylimalt uhke elamisega, mis ulatus l2bi kolme korruse - suures kuldses raamis tykk koraani seina peal, eurovannituba, hiigel kylalistetuba jne jne.
Eile 6htul tegi yks ta 6dedest :::Rachida ::: 27a, mulle manikyyri, ta abiellus eelmisel aastal, kolib peagi Prantsusmaale oma abikaasa juurde. :::: j6ukate berberite pulmapiltide peale vajub suu lahti, otseses m6ttes - elu kui filmis !!! :::
*
Mugav ja m6nus aeg oli seal majas keset 9 liikmelise perekonna toimetusi; aga ometi tunnen, kuidas on hea, et ma end sinna j6ukusesse liialt kauaks ei unustanud, sest nad soovad 4-5 korda paevas ja vaevalt sain silmad lahti teha ja vannitoas 2ra k2ia, kui juba ta ema h6ikas JALLE ! JALLE KRISTI ! et hakkame aga taas sooma kristi ::: just ahjust tulnud sai oli imehea ::: kala marineerimises ja kypsetamises oli ta ka ema ka yliosav ::: datleid osteti 10 kg kasti kaupa jne. Mega laiskus tuli peale seal majas :D
*
Ema on elu aeg housewife olnud ning tundub sellega ylimalt rahul olevat. Mohamed ytles ka, et kui ema on housewife, siis perekond on tugev !!! vot nii naised :D meil oleks nendelt palju 6ppida tegelt, sest see rahulolu ja s2ra, millega nad mitu korda p2evas syya teevad v6i tueb koristavad, on imetlusv22rne.

lyhike, lyhike sissekanne tuleb, sest see prantsuse keyboard ajab hulluks ::: yks klahv sisaldab endas nii mitut asja ja nii A, M koma kui punkt ::tegelt koik kirjavahemargid::: on minu jaoks vale koha peal, nii et tunne on, nagu trykiks esimest korda elus... pealegi tundub siin olles tavalisele paberile asjade yles t2heldamine kuidagi oluliselt loomulikum ja sobivam tegevus olevat, nii et eks elame-naeme, mis ja kuidas edasi ... ootan ise ka huviga ...CouchSurfingu loojatele igal juhul miljon t2nu - uskumatu, mida seel2bi v6imalik kogeda on:D


PS! tüdrukud ja ema on ka päris mitme pildi peal, aga nende palve oli,
et no internet, nii et pean oma lubadust :)))

Wednesday, February 10, 2010

Teine Kristi :)))

...ma ei oska seda kõike sõnadesse panna, mis siin kõik toimub, aga ütleme nii, et olen rahul, olen ülimalt rahul.
Iga päev on uued seiklused ja inimesed toonud. Oskan juba traditsioonilist Maroko Tajinit valmistada ning araabia keeles elulise ABC kokku rääkida:)))
Mis edasi saab? Mul ei ole õrna aimugi tegelt :D Tean ainult seda, et mingit väga imelikud asjad toimuvad siin igal juhul. Alates veidratest pisiasjadest ning lõpetades mõtetega, mis ülikiiresti realiseeruvad.
Eile hommikul leidsin end lambist juurdlemas selle üle, et peaks CouchSurfingu saiti ka selleks kasutama, et siinkandis ringi rändajatega ühendust võtta - kindlasti oleks põnev!
Olin jõudnud seda mõtet paar tundi oma peas mõlgutada, kui turismiinfo punkti ees ühe neiu "otsa jooksin".

Riik: USA
Nimi: Kristi
Sünnipäev: 30.jaanuar
Noorem õde, noorem vend, suur koer.
Washingtoni lähedalt maapiirkonnast pärit, kolis kodust ära suurde linna, peale kolledzit väikesesse kodulinna tagasi - on selle otsusega ülimalt rahul.
Treenib võistlushobuseid ning töötab oma vanematele kuuluvas Holiday Inn`is. Lennupileti siia sai oma sünnipäevaks! Reisib üksinda.
...hmmm, hirmutav või mis !? Alustades sellest, et minu nimi on ka Kristi ja et ma sain ka lennupileti siia oma ema käest sünnipäevaks ning kõik see muu info, k.a sünnikuupäev. Vauuu. Igal juhul lõppes päev meie kõigi ühise õhtusöögiga ning praegu sätingi end minema, sest saame kõik taas kokku.

PS! Tegelt oli pikk-pikk jutt kahe päeva seikluste ja fotodega juba avaldamise valmis, kui see keskkond mingi viguri tegi ning kõik fotod ära kustutas ??!! ... seepeale muutsin ka jutuvada draftiks... ju siis pole praegu vaja.
Aga kogu see netti saamise lugu on siin keerulisem kui esialgu paistis, kuna koduarvuti nett on nii lünklik ja habras, lisaks on arvuti prantsuse klaviatuuriga, mis pikema jutu trükkimise väga aeganõudvaks teeb ja minu enda netbook netiga ei ühildu.
Praegu olen English Pubi WIFI piirkonnas, aga pidevalt siia tulla on väga tülikas, nii et kui minust vahest mõnda aega midagi kuulda ei ole, siis teadke, et kõik on ok

Sunday, February 7, 2010

Kontinendid vahetunud

NB! fotod allpool

6 veebruar. Laupäeva õhtul hilja

Uuuuhhh !!!

Uneaega viimase 72 tunni jooksul ... minu jaoks ilmselgelt liiga vähe ... kokku mingi 12-13 tundi vist !? Ei tea, ei maganud ei eile lennukis, kui Dublini poole liuglesime ning ajavöödi vahetuse ja muude asjaolude tõttu jäi vahele ka öö vastu laupäeva.
Saime New Yorgist vahetult enne lubatud lumetormi tulema. Meil oli hästi lahe piloot, kes oli kõike muud kui suu peale kukkunud, nii et nalja sai palju.

"As you´re all set, we will take off 20 minutes earlier, because I sure want to get out from here before this storm begins."

...ja kui me juba mõnda aega seal lendutõusmise järjekorras olime seisnud, kostus kõlaritest "Believe me, I`m also more than anxcious to go, but let ´s be patient, ok?"

ning sarnaseid kommetaare kostus lennu ajal veel, ala´ "I hope you don´t mind that we will me arriving to Dublin almost half an hour earlier than planned – I sure miss my bed :))) "

Dublini kiirvisiidi kohta võin lühidalt öelda, et nägin oma ema ära – naersime palju - käisin vannis:D, viskasin kohvrist mõned asjad välja, vahetasin riided ning juba oligi aeg edasi lennata.

Selleks ajaks oli uni nii miljon, et lennuvärava juures pardale minekut oodates vajus mul pea mitu korda kolksti küll vasakule ning paremale ja kuna enne lendu seal pingi peal magama jäämine ei tundunud kuigi hea mõttena, seisin viimased 25 minutit lihtsalt seepärast püsti, et end ärkvel hoida.

Lennukis istet võttes oli mul peas vaid üks mõte - magada ! Ja seda ma ka tegin. Tean ja mäletan, et paar korda pidin püsti tõusma, kuna mul oli aisle seat ning kõrvalolevad inimesed tahtsid WC-sse ning nendel hetkedel valitses minus täielik kaos, sest ärgates ei saanud ma aru, kus ma olen !? Tead küll, see on see tunne, mis silmi lahti tehes vahest valdab, eriti, kui viimane unenägu on just mingi hoopis teise teema kohta olnud.

Olin just unes näinud, kuidas ma New Yorgi metroorongis magama jäin, kui kõrval istuv proua mu üles äratas, et mööda minna. Kergendus oli suur, kui aknast välja vaadates vaid sinist taevalaotust nägin.
Eip, ma ei ole vales kohas ega kuhugi hiljaks jäänud, kõik on korras ning mõne hetke pärast, kui ta tagasi oli, magasin taas.

Küll on kahju, et see lend vaid 4 tundi kestis, sest viimane ärkamine toimus selle peale, kui mul kõrvadesse valu lõi ning silmi lahti tehes kuulsin, kuidas piloot teada andis, et 10 minuti pärast maandume Agadiris.

xxx

Pühapäeva õhtu.
Agadiris

Et kuidas siin on? Ütleme nii, et kõike seda, millest ma unistanud ja mõelnud olen ning palju rohkemgi veel.
Tänu CouchSurfingule on mul võimalik elada koos tavaliste, lihtsate inimestega: elades samades tingimustes, nagu nad igapäevaselt elavad; süües toitu, mida nad söövad; tutvudes inimestega, kellega nad läbi käivad jne jne... selle kohta, et olen vaid 24 tundi siin olnud, millest ma 12 tundi nagu beebi järjest magasin :D ... selle kohta olen nii palju näinud ja kogenud, et ma jõua kõike ja kõiki piisavalt tänada.

....peale seda USA peent ja yliplaneeritud elu, kus isegi akna avamise peale security system kõva häälega piip-piip tegi, tundsin, et vajan midagi totaalset muud.
Ei taha mina akende avamise asemel kasutatavaid antibacterial õhupuhasteid või siis seda desifitseerivat geeli, et oma käed ikka
100% pisikutest puhtaks teha või olukorda, kus vennad ei tohi ühest pudelist lonksu võtta ning majast välja astumine on pikalt ette planeeritud ...sry, inimesed ...see on vist teie jaoks see elu, mida soovite elada, aga mina tundsin, et see suur maja pigem ahistas ja ängistas mind, nii et siin ma nüüd olen ... enamik aega õues ning aknad-uks pärani lahti.

Enam ei ole 2-3 tuba ühe inimese kohta, vaid on 1 tuba, kuhu mahuvad sööma-magama-elama 2-3 inimest :D

See kõik tundub lausa uskumatu, et tõsi olla!?

Olin end igaks juhuks igasugusteks variantideks ette valmistanud, et mis iganes juhtub, ju siis on nii vaja ... igaks juhuks olin vaid valmis m6elnud, et kui see inimene, kes mulle lennujaama vastu lubas tulla, välja ei ilmu, et kellega ma siis järgmisena ühendust võtan jne, aga seda kõike ei läinud vaja, sest enne, kui arugi sain, olin kõigist nendest taksojuhtidest ja hotellibussidest mööda kõndinud ning istusin valgesse sõiduvahendisse, mis autot meenutas :D
Täna Adam kuidagi vabandas, et sorry, mul nii vana auto. Samal ajal läks just üks oma eesliga üle tee. „Mul ei oleks midagi ka selle vastu olnud, kui sa eesliga tulnud oleksid!“ naersin selle peale.

Ta tuli eile koos oma sõbraga mulle vastu. Lennujaamast sõitsime lähedal asuvasse külla tema vanematele külla. Nagu ma ka USA Couchsurfingu kogemuste kohta kirjutasin, tekitab selline reisimine tunde, nagu oleksin kõikjal oma ja oodatud !

Tema vanemate maja oli tõsiselt suur, läbi kolme korruse. Sain eraldi toa ja VOODI – see ei ole siin sugugi väga levinud, kuna peamiselt magatakse põrandal pehme vaiba või madratsi peal. Meil oli mitmekäigiline traditsiooniline Maroko õhtusöök, mis oli selline, et ainult vaata ja imesta.
Rääkisime ja naersime palju. Adam ei räägi väga head inglise keelt, aga ta teeb endast parima ning suudab end kenasti arusaadavaks teha ning isegi oma vanemate juttu tõlkida. Mina teen omalt poolt kõik, et elementaarised araabiakeelsed väljendid kiiresti selgeks õppida (kusjuures mul läheb juba päris kenastiJ

Nende inimeste südamesoojus ja külalislahkus on kirjeldamatu. Hästi tundsin end ka siis, kui poole õhtusöögi pealt kastruliga kätepesuks soe vesi toodi, kuna ülejäänud osa eeldas kätega söömist. Hakkasin seda juba Indias armastama. Oehhh...ma ei tea, ma ei oska sedasi kirjutada, et seda tunnet edasi anda, aga ma tundsin end nii rahuliku ja õnnelikuna. Jap, ma olen vist pigem arengumaade inimene !? Igal juhul tunnen end siin h2sti.

Hommikusöögiks olid taas minu jaoks tundmatud asjad, aga need maitsesid ülihästi. Supp, mis meenutas väga vedelat putru. Saiakesed, mis enne söömist mingi õli sisse kastetakse PLUSS ikka ja alati traditsiooniline Maroko tee - maitseb ülihästi ning väidetavalt muudab söödava toidu kergemini seeditavaks !
Ma ei tea ega kujuta ette, mida rohkemat veel tahta.

Täna jõudsime kohta, kus Adam Agadiris elab. See on ainult üks tuba koos pisikese“ köögiga“. Kogu koht näeb välja nagu tõsine agul, eriti väljastpoolt, aga samas – kõik eluks vajalik on siin sees olemas !
Nagu tõesti. Täna pesi ta minu jaoks isegi külmkapi puhtaks ning lülitas sisse, et saaksime joogivee külmas hoida jms. Väike telekas, isegi wifi, mis telefonilevi kaudu tuleb ja SUUR läpakas ning muidugi – madratsid, mille peal magada.

WC poti asemel on auk põrandas, aga so what ... kõik on kena ja puhas. Dussi pole,aga kraanist tuleb vesi, nii et saab hakkama. Laeks on katusel olevad eterniidid, mis on altpoolt lihtsalt kenasti valgeks värvitud – soojal maal elamise eelis, et kütta pole vaja ja saab sedasi sisuliselt peaaegu mitte millestki maju kokku panna.

Lõunaks tegi ta vend meile juurviljasalatit, õhtuks tulid ta teine vend ja isa meile külla ning sõime koos õhtuks. Jap, seda kõike tolles samas pisikeses toas. Inimene vajab nii vähe ikka.

Täna Agadiris ringi käies ei tundnud ma ka end üldse turistina.
Kahe kohaliku tuttava vahel kõndides olin igas mõttes täielikult „kaitstud“ :))) Palju pilke minu suunas, aga ei ühtegi kõvahäälset kommentaari ega kutset midagi ostma või kuhugi minema. Kõik, kes lõunamaades käinud, saavad aru, millisest privileegist ma räägin !???
Lisaks, muidugi kõik see, et mis on mis, kus on mis, miks miski sedasi on. Esimene suurepärane näide oli lennujaamas enne autosse istumist, kui kusagilt mingit kena laulu ja õrna muusikat kuulsin. Kui selle kohta küsisin, et kust see muusika tuleb, vastas Mohamed naerdes: „See ei ole muusika, nad loevad koraani!“

Adami sõber Mohamed elab samas külas ja samal tänaval kui Adami vanemad, töötab Agadiri ühes uuemas megauhkes 5 tärni hotellis, aga ta on õppinud arvutiprogrammeerija. Tema inglise keel on oluliselt parem, lisaks räägib ta ka natsa vene keelt. Üheskoos on nad asutanud ühe Agadiri heategevusorganisatsiooni AGADIR MONDE (monde on prantsuse keeles sõna), mille kodulehe Mohamed ise tegi.
Adam
on ülikoolis keeli õppinud ja valdab vabalt prantsuse keelt ning võin öelda, et ka tema inglise keel läheb iga tunniga aina paremaks. Ta oma loodud assotsiatsiooni tegevustest nii vaimustatud ning kogu see kultuurivahetuse ning inimeste aitamise jutt. Tema nägemus on ka see, et Marokol ning Agadiril on inimestele palju rohkem pakkuda kui vaid see rannajoon ning rohked hotellid. Siin on meeletult põnevat kohalikku kultuuri, tavasid, toitu, uskumusi ... kõik see, millest ka mina juba ammu mõelnud ja kirjutanud olen, tõsi, otseselt Marokole viitamata.

Tema vanemad kutsusid mind nende juurde tagasi, ema lubas mõnel õhtul cous-cousi valmistada, jap, siin teevad nad paljud asjad algusest lõpuni ise. Tal on väga lahedad vanemad, kusjuures ta ema nimi on Fatima – tead küll, see ilus tüdruk Rentslimiljonräri filmist, sama nimi :D

Mis siis veel? Ma ei tea, ma ei tea, ma ei suuda seda kõike isegi uskuda mitte, sest eks mul ikka olid omad lootused-ootused, aga ma ei osanud uneski näha, et see kõik niisugune olla v6ib

Täna oli Agadiris ka ElHabib – üks neljast inimesest, kellega ma kõige rohkem ja pikemalt enne siiatulekut kirjutasin.
Ta on lähedal asuvas külas inglise keele õpetaja, lisaks teeb oma magistrikraadi filosoofias. Meie suhtlemise alguses tuli välja, et kõigele lisaks on ta järgmise Agadiri rahvusvahelise inglise keele õpetajate seminari üks peakorraldajatest.

"Constructive and Communicative Approaches to
English Language Teaching".

Sponsored by:

Amal Organization for Sustainable Development and Ibn Zohr University

Ma ei suutnud elu „kokkusattumisi“ uskuda, kui ta mulle sellest kõigest kirjutas, et tal oleks suur au, kui ma ka osaleda sooviksin – lisaks kysis, kas oleksin nõus ettekandega esinema. Peaesinejad tulevad USA ülikoolist ..jap, ei saa me läbi USAta :D lisaks olen palutud peale seminari nendega siinsele kahepäevasele tuurile!!??

x
Mul omakorda oli suur au sellist kutset saada ning vastutasuks õnnestus mul ElHabibi palvel New Yorgi Second Hand raamatupoest mõned filosoofia raamatud tuua. Mingid kindlad autorid, kellede raamatuid siit võimatu saada. Nende otsimine ja leidmine on omaette lahe lugu, sest selle protsessi käigus tutvusin ühe hästi laheda noormehega, kes mulle väga suureks abiks oli – nii raamatute leidmisel, ka nende sisu tutvustamisel ja valiku tegemisel, kuna mul olid vaid filosoofide nimed, kelle kohta oleks hea, kui midagi leiaksin.

Kuigi ta ei töötanud poes, tundus ta sellest kõigest, mida ma tol hetkel otsisin, lausa kahtlust tekitavalt palju teavat. Ala` võta selle filosoofi kohta see raamat, kuna teda on nii palju valesti mõistetud ning see koomiksi kujul kokku pandud raamat aitab temast palju paremini aru saada jms. Kes iganes sa ka polnud, aitääähhh sulle !

x
Täna siis sain need lõpuks üle anda ning lisaks, selle 10 minuti jooksul, mis me kohtusime, tundus Adamil, Mohamedil ning ElHabibil nii paljust rääkida olevat ning nad klappisid omavahel väga hästi, nii et ElHabib kutsus meid kõiki külla. Tema koduküla on u tunni kaugusel Agadirist. Ta üürib koos kahe teise õpetajaga ühte maja.
Et siis jahhhh – eks elu näitab, mis siin edasi saama hakkab, aga igal juhul olen rahul, et sedasi suht lambist siiatulemise otsuse vastu võtsin.

x

Ning rahul olen ka sellega, et oma viimased USA säästud uue sõbra, pisikese netbooki, alla magama panin – see võimaldab mul asukohast olenemata palju kirjutada, kuna aku peab 10,5 tundi ...nii on kirjas v2hemalt:D

PS! Ema, tänud fotoka eest. Tänu sellele olen võimeline m6ned hetked kinni püüdma ning neid teie k6igiga jagama ...aga ma alles õpin seda aparaati tundma ning mul pole õrna ainugi, miks see üks pilt nii sinine tuli :))))






Thursday, February 4, 2010

Vabadus

Homme annan majavõtmed ära ning lükkan oma ruudulise kohvri taas liikuma ... üks etapp on läbi saamas !

Minu jaoks tähendab see VABADUST, sest mis seal salata - vaatamata sellele, et ma väga rahul ja tänulik olen ning rohkelt ka oma käimisi käia olen saanud, olen siiski väga konkreetsete reeglite järgi ja kellegi teise elu elanud.
Tean, et hetkel, kui homme oma siinse mobiili neile üle annan, olen vaba - minema ja olema ... ilma et peaksin mõtlema, mis kell mind majja tagasi oodatakse või keda kuhu vaja viia vms.
Enam ei pea iga natukese aja tagant ärevalt mobiili kontrollima, ega nad mulle mingit ootamatute muudatustega teadet jätnud pole vms.
Vahest teeb minu suhteliselt suur vabadusevajadus (ära küsi, kui suur on suhteliselt suur, ma ei tea seda enam ammu:) mulle muret, et mida ja kuidas ma siin oma elus teha soovin .... mul pole üldjuhul midagi töötamise vastu, usun, et tol hetkel, kui midagi teen, pühendan end täielikult (kohati isegi liiga palju)
... aga kohe, kui tunnen, kuidas keegi/miski liialt mu vabadust piirama hakkab ja päev päevalt järjest enam kuhugi kiiresse keerisesse imeda tahab ja eluvoolu pidi teadmata suunas kaasa tirib, hakkab punane tuluke kuklas vilkuma - ei, ei, ei - vabana ja enda südame järgi on vaja elada, ilma et mul oleks õrna aimugi, mida see endast kujutab :D


Kell on 00:33 öösel, 6 tunni ja 17 minuti pärast vaja ärgata. Teoreetiliselt peaksin juba ammu magama, sest väsimus on meeletu, aga mis seal ikka. Vaatan enda voodi ees ilutsevat kottide hunnikut ...hmmm, huvitav, kuidas mul õnnestub need kõik ühte kohvrisse ja seljakotti ära mahutada ?


Olin täna pikalt üksinda kolme poisiga kodus, kuna Michael tuli töölt alles peale kaheksat (nagu tavaliselt) ning Jamie oli oma sõbrannadega Broadway showl ... ütleme nii, et kui meil lõpuks kõik asjad tehtud olid - õhtusöök, kodused ülesanded, vannis käimine, pidzaamade selga panemine, köögi koristamine, pesu ja nõude masinast väljavõtmine - ja me diivani peal istusime ning filmi vaatasime ja Tyler mulle nii armsalt sülle ronis, leidsin mina end mõtlemast sellele, kui meeletult raske on olla täiskohaga koduperenaine: iga päev kodu korras hoida ja kolme last kantseldada!!!


Minu meelest on selle kõige juures kõige hullem see, et suur osa on täiesti nähtamatu töö. Kui õhtuks on kõik asjad sedasi, nagu poleks midagi juhtunud, on perenaine oma tööga edukalt hakkama saanud :)))
Ometi ei tasu unustada, et vahepeal on ju kõik nõud mitu korda kapist välja võetud, laud mitu korda kaetud, mitu korda laste järelt koristatud jne jne ... ühesõnaga, kui õhtuks samas punktis tagasi olla, võiks justkui rahul olla, et nagu null edasiminekut. Kuidagi natsa tänamatu on see perenaise elu või mis?
Viilmal oli vist õigus, kui ta meeste ja naiste ühe peamise erinevusena välja tõi: "Mees tunneb, et ta peab õhtuks looma hunniku. Naine tunneb, et ta peab likvideerima hunniku." :D
Jamie siin just üks päev naeris ja ütles: "It is said that being an au-pair is an effective birth control":))) et peale seda, kui mõnda aega keset lastega pere halli ärgipäeva elada, kaob endal igasugune isu lapsi saada, kuna see ei ole kuigi ahvatlev perspektiiv, pigem hirmutav!? ...well, let´s say it´s not sooooo bad in my case :D 
 

Vaatasin just filmi, mil nimeks "ONCE" ... jäi kuidagi silma, kui raamatukogust ära tulema hakkasin - what the hell, it still is my last evening, I better do something fun in addition to packing :D ja nii haarasingi sisuliselt esimese ettejuhtuva filmi.
Kui film algas, kuulsin mingit väga veidrat inglise keelt, jap, Ameerika inglise keel on ikka järelikult sootuks teine, kuna tegevus leidis aset Iirimaal, peategelaseks üks kitarriga tüüp, kes oma südamevalus hulga ilusaid laule kokku kirjutas.
Hmmm, kusjuures - see eelmise reede pubi/klubi, kus käisime, oli ka Iiri oma, nii et ju siis on Iirimaa aeg kätte jõudnud ning minu homne Dublini lend igati teemasse :)))