Homme annan majavõtmed ära ning lükkan oma ruudulise kohvri taas liikuma ... üks etapp on läbi saamas !
Minu jaoks tähendab see VABADUST, sest mis seal salata - vaatamata sellele, et ma väga rahul ja tänulik olen ning rohkelt ka oma käimisi käia olen saanud, olen siiski väga konkreetsete reeglite järgi ja kellegi teise elu elanud.
Tean, et hetkel, kui homme oma siinse mobiili neile üle annan, olen vaba - minema ja olema ... ilma et peaksin mõtlema, mis kell mind majja tagasi oodatakse või keda kuhu vaja viia vms.
Enam ei pea iga natukese aja tagant ärevalt mobiili kontrollima, ega nad mulle mingit ootamatute muudatustega teadet jätnud pole vms.
Vahest teeb minu suhteliselt suur vabadusevajadus (ära küsi, kui suur on suhteliselt suur, ma ei tea seda enam ammu:) mulle muret, et mida ja kuidas ma siin oma elus teha soovin .... mul pole üldjuhul midagi töötamise vastu, usun, et tol hetkel, kui midagi teen, pühendan end täielikult (kohati isegi liiga palju)
... aga kohe, kui tunnen, kuidas keegi/miski liialt mu vabadust piirama hakkab ja päev päevalt järjest enam kuhugi kiiresse keerisesse imeda tahab ja eluvoolu pidi teadmata suunas kaasa tirib, hakkab punane tuluke kuklas vilkuma - ei, ei, ei - vabana ja enda südame järgi on vaja elada, ilma et mul oleks õrna aimugi, mida see endast kujutab :D
Kell on 00:33 öösel, 6 tunni ja 17 minuti pärast vaja ärgata. Teoreetiliselt peaksin juba ammu magama, sest väsimus on meeletu, aga mis seal ikka. Vaatan enda voodi ees ilutsevat kottide hunnikut ...hmmm, huvitav, kuidas mul õnnestub need kõik ühte kohvrisse ja seljakotti ära mahutada ?
Olin täna pikalt üksinda kolme poisiga kodus, kuna Michael tuli töölt alles peale kaheksat (nagu tavaliselt) ning Jamie oli oma sõbrannadega Broadway showl ... ütleme nii, et kui meil lõpuks kõik asjad tehtud olid - õhtusöök, kodused ülesanded, vannis käimine, pidzaamade selga panemine, köögi koristamine, pesu ja nõude masinast väljavõtmine - ja me diivani peal istusime ning filmi vaatasime ja Tyler mulle nii armsalt sülle ronis, leidsin mina end mõtlemast sellele, kui meeletult raske on olla täiskohaga koduperenaine: iga päev kodu korras hoida ja kolme last kantseldada!!!
Minu meelest on selle kõige juures kõige hullem see, et suur osa on täiesti nähtamatu töö. Kui õhtuks on kõik asjad sedasi, nagu poleks midagi juhtunud, on perenaine oma tööga edukalt hakkama saanud :)))
Ometi ei tasu unustada, et vahepeal on ju kõik nõud mitu korda kapist välja võetud, laud mitu korda kaetud, mitu korda laste järelt koristatud jne jne ... ühesõnaga, kui õhtuks samas punktis tagasi olla, võiks justkui rahul olla, et nagu null edasiminekut. Kuidagi natsa tänamatu on see perenaise elu või mis?
Viilmal oli vist õigus, kui ta meeste ja naiste ühe peamise erinevusena välja tõi: "Mees tunneb, et ta peab õhtuks looma hunniku. Naine tunneb, et ta peab likvideerima hunniku." :D
Jamie siin just üks päev naeris ja ütles: "It is said that being an au-pair is an effective birth control":))) et peale seda, kui mõnda aega keset lastega pere halli ärgipäeva elada, kaob endal igasugune isu lapsi saada, kuna see ei ole kuigi ahvatlev perspektiiv, pigem hirmutav!? ...well, let´s say it´s not sooooo bad in my case :D
Vaatasin just filmi, mil nimeks "ONCE" ... jäi kuidagi silma, kui raamatukogust ära tulema hakkasin - what the hell, it still is my last evening, I better do something fun in addition to packing :D ja nii haarasingi sisuliselt esimese ettejuhtuva filmi.
Kui film algas, kuulsin mingit väga veidrat inglise keelt, jap, Ameerika inglise keel on ikka järelikult sootuks teine, kuna tegevus leidis aset Iirimaal, peategelaseks üks kitarriga tüüp, kes oma südamevalus hulga ilusaid laule kokku kirjutas.
Hmmm, kusjuures - see eelmise reede pubi/klubi, kus käisime, oli ka Iiri oma, nii et ju siis on Iirimaa aeg kätte jõudnud ning minu homne Dublini lend igati teemasse :)))
Minu jaoks tähendab see VABADUST, sest mis seal salata - vaatamata sellele, et ma väga rahul ja tänulik olen ning rohkelt ka oma käimisi käia olen saanud, olen siiski väga konkreetsete reeglite järgi ja kellegi teise elu elanud.
Tean, et hetkel, kui homme oma siinse mobiili neile üle annan, olen vaba - minema ja olema ... ilma et peaksin mõtlema, mis kell mind majja tagasi oodatakse või keda kuhu vaja viia vms.
Enam ei pea iga natukese aja tagant ärevalt mobiili kontrollima, ega nad mulle mingit ootamatute muudatustega teadet jätnud pole vms.
Vahest teeb minu suhteliselt suur vabadusevajadus (ära küsi, kui suur on suhteliselt suur, ma ei tea seda enam ammu:) mulle muret, et mida ja kuidas ma siin oma elus teha soovin .... mul pole üldjuhul midagi töötamise vastu, usun, et tol hetkel, kui midagi teen, pühendan end täielikult (kohati isegi liiga palju)
... aga kohe, kui tunnen, kuidas keegi/miski liialt mu vabadust piirama hakkab ja päev päevalt järjest enam kuhugi kiiresse keerisesse imeda tahab ja eluvoolu pidi teadmata suunas kaasa tirib, hakkab punane tuluke kuklas vilkuma - ei, ei, ei - vabana ja enda südame järgi on vaja elada, ilma et mul oleks õrna aimugi, mida see endast kujutab :D
Kell on 00:33 öösel, 6 tunni ja 17 minuti pärast vaja ärgata. Teoreetiliselt peaksin juba ammu magama, sest väsimus on meeletu, aga mis seal ikka. Vaatan enda voodi ees ilutsevat kottide hunnikut ...hmmm, huvitav, kuidas mul õnnestub need kõik ühte kohvrisse ja seljakotti ära mahutada ?
Olin täna pikalt üksinda kolme poisiga kodus, kuna Michael tuli töölt alles peale kaheksat (nagu tavaliselt) ning Jamie oli oma sõbrannadega Broadway showl ... ütleme nii, et kui meil lõpuks kõik asjad tehtud olid - õhtusöök, kodused ülesanded, vannis käimine, pidzaamade selga panemine, köögi koristamine, pesu ja nõude masinast väljavõtmine - ja me diivani peal istusime ning filmi vaatasime ja Tyler mulle nii armsalt sülle ronis, leidsin mina end mõtlemast sellele, kui meeletult raske on olla täiskohaga koduperenaine: iga päev kodu korras hoida ja kolme last kantseldada!!!
Minu meelest on selle kõige juures kõige hullem see, et suur osa on täiesti nähtamatu töö. Kui õhtuks on kõik asjad sedasi, nagu poleks midagi juhtunud, on perenaine oma tööga edukalt hakkama saanud :)))
Ometi ei tasu unustada, et vahepeal on ju kõik nõud mitu korda kapist välja võetud, laud mitu korda kaetud, mitu korda laste järelt koristatud jne jne ... ühesõnaga, kui õhtuks samas punktis tagasi olla, võiks justkui rahul olla, et nagu null edasiminekut. Kuidagi natsa tänamatu on see perenaise elu või mis?
Viilmal oli vist õigus, kui ta meeste ja naiste ühe peamise erinevusena välja tõi: "Mees tunneb, et ta peab õhtuks looma hunniku. Naine tunneb, et ta peab likvideerima hunniku." :D
Jamie siin just üks päev naeris ja ütles: "It is said that being an au-pair is an effective birth control":))) et peale seda, kui mõnda aega keset lastega pere halli ärgipäeva elada, kaob endal igasugune isu lapsi saada, kuna see ei ole kuigi ahvatlev perspektiiv, pigem hirmutav!? ...well, let´s say it´s not sooooo bad in my case :D
Vaatasin just filmi, mil nimeks "ONCE" ... jäi kuidagi silma, kui raamatukogust ära tulema hakkasin - what the hell, it still is my last evening, I better do something fun in addition to packing :D ja nii haarasingi sisuliselt esimese ettejuhtuva filmi.
Kui film algas, kuulsin mingit väga veidrat inglise keelt, jap, Ameerika inglise keel on ikka järelikult sootuks teine, kuna tegevus leidis aset Iirimaal, peategelaseks üks kitarriga tüüp, kes oma südamevalus hulga ilusaid laule kokku kirjutas.
Hmmm, kusjuures - see eelmise reede pubi/klubi, kus käisime, oli ka Iiri oma, nii et ju siis on Iirimaa aeg kätte jõudnud ning minu homne Dublini lend igati teemasse :)))
No comments:
Post a Comment