Kontinendid vahetunud

NB! fotod allpool

6 veebruar. Laupäeva õhtul hilja

Uuuuhhh !!!

Uneaega viimase 72 tunni jooksul ... minu jaoks ilmselgelt liiga vähe ... kokku mingi 12-13 tundi vist !? Ei tea, ei maganud ei eile lennukis, kui Dublini poole liuglesime ning ajavöödi vahetuse ja muude asjaolude tõttu jäi vahele ka öö vastu laupäeva.
Saime New Yorgist vahetult enne lubatud lumetormi tulema. Meil oli hästi lahe piloot, kes oli kõike muud kui suu peale kukkunud, nii et nalja sai palju.

"As you´re all set, we will take off 20 minutes earlier, because I sure want to get out from here before this storm begins."

...ja kui me juba mõnda aega seal lendutõusmise järjekorras olime seisnud, kostus kõlaritest "Believe me, I`m also more than anxcious to go, but let ´s be patient, ok?"

ning sarnaseid kommetaare kostus lennu ajal veel, ala´ "I hope you don´t mind that we will me arriving to Dublin almost half an hour earlier than planned – I sure miss my bed :))) "

Dublini kiirvisiidi kohta võin lühidalt öelda, et nägin oma ema ära – naersime palju - käisin vannis:D, viskasin kohvrist mõned asjad välja, vahetasin riided ning juba oligi aeg edasi lennata.

Selleks ajaks oli uni nii miljon, et lennuvärava juures pardale minekut oodates vajus mul pea mitu korda kolksti küll vasakule ning paremale ja kuna enne lendu seal pingi peal magama jäämine ei tundunud kuigi hea mõttena, seisin viimased 25 minutit lihtsalt seepärast püsti, et end ärkvel hoida.

Lennukis istet võttes oli mul peas vaid üks mõte - magada ! Ja seda ma ka tegin. Tean ja mäletan, et paar korda pidin püsti tõusma, kuna mul oli aisle seat ning kõrvalolevad inimesed tahtsid WC-sse ning nendel hetkedel valitses minus täielik kaos, sest ärgates ei saanud ma aru, kus ma olen !? Tead küll, see on see tunne, mis silmi lahti tehes vahest valdab, eriti, kui viimane unenägu on just mingi hoopis teise teema kohta olnud.

Olin just unes näinud, kuidas ma New Yorgi metroorongis magama jäin, kui kõrval istuv proua mu üles äratas, et mööda minna. Kergendus oli suur, kui aknast välja vaadates vaid sinist taevalaotust nägin.
Eip, ma ei ole vales kohas ega kuhugi hiljaks jäänud, kõik on korras ning mõne hetke pärast, kui ta tagasi oli, magasin taas.

Küll on kahju, et see lend vaid 4 tundi kestis, sest viimane ärkamine toimus selle peale, kui mul kõrvadesse valu lõi ning silmi lahti tehes kuulsin, kuidas piloot teada andis, et 10 minuti pärast maandume Agadiris.

xxx

Pühapäeva õhtu.
Agadiris

Et kuidas siin on? Ütleme nii, et kõike seda, millest ma unistanud ja mõelnud olen ning palju rohkemgi veel.
Tänu CouchSurfingule on mul võimalik elada koos tavaliste, lihtsate inimestega: elades samades tingimustes, nagu nad igapäevaselt elavad; süües toitu, mida nad söövad; tutvudes inimestega, kellega nad läbi käivad jne jne... selle kohta, et olen vaid 24 tundi siin olnud, millest ma 12 tundi nagu beebi järjest magasin :D ... selle kohta olen nii palju näinud ja kogenud, et ma jõua kõike ja kõiki piisavalt tänada.

....peale seda USA peent ja yliplaneeritud elu, kus isegi akna avamise peale security system kõva häälega piip-piip tegi, tundsin, et vajan midagi totaalset muud.
Ei taha mina akende avamise asemel kasutatavaid antibacterial õhupuhasteid või siis seda desifitseerivat geeli, et oma käed ikka 100% pisikutest puhtaks teha või olukorda, kus vennad ei tohi ühest pudelist lonksu võtta ning majast välja astumine on pikalt ette planeeritud ...sry, inimesed ...see on vist teie jaoks see elu, mida soovite elada, aga mina tundsin, et see suur maja pigem ahistas ja ängistas mind, nii et siin ma nüüd olen ... enamik aega õues ning aknad-uks pärani lahti.

Enam ei ole 2-3 tuba ühe inimese kohta, vaid on 1 tuba, kuhu mahuvad sööma-magama-elama 2-3 inimest :D

See kõik tundub lausa uskumatu, et tõsi olla!?

Olin end igaks juhuks igasugusteks variantideks ette valmistanud, et mis iganes juhtub, ju siis on nii vaja ... igaks juhuks olin vaid valmis m6elnud, et kui see inimene, kes mulle lennujaama vastu lubas tulla, välja ei ilmu, et kellega ma siis järgmisena ühendust võtan jne, aga seda kõike ei läinud vaja, sest enne, kui arugi sain, olin kõigist nendest taksojuhtidest ja hotellibussidest mööda kõndinud ning istusin valgesse sõiduvahendisse, mis autot meenutas :D
Täna Adam kuidagi vabandas, et sorry, mul nii vana auto. Samal ajal läks just üks oma eesliga üle tee. „Mul ei oleks midagi ka selle vastu olnud, kui sa eesliga tulnud oleksid!“ naersin selle peale.

Ta tuli eile koos oma sõbraga mulle vastu. Lennujaamast sõitsime lähedal asuvasse külla tema vanematele külla. Nagu ma ka USA Couchsurfingu kogemuste kohta kirjutasin, tekitab selline reisimine tunde, nagu oleksin kõikjal oma ja oodatud !

Tema vanemate maja oli tõsiselt suur, läbi kolme korruse. Sain eraldi toa ja VOODI – see ei ole siin sugugi väga levinud, kuna peamiselt magatakse põrandal pehme vaiba või madratsi peal. Meil oli mitmekäigiline traditsiooniline Maroko õhtusöök, mis oli selline, et ainult vaata ja imesta.
Rääkisime ja naersime palju. Adam ei räägi väga head inglise keelt, aga ta teeb endast parima ning suudab end kenasti arusaadavaks teha ning isegi oma vanemate juttu tõlkida. Mina teen omalt poolt kõik, et elementaarised araabiakeelsed väljendid kiiresti selgeks õppida (kusjuures mul läheb juba päris kenastiJ

Nende inimeste südamesoojus ja külalislahkus on kirjeldamatu. Hästi tundsin end ka siis, kui poole õhtusöögi pealt kastruliga kätepesuks soe vesi toodi, kuna ülejäänud osa eeldas kätega söömist. Hakkasin seda juba Indias armastama. Oehhh...ma ei tea, ma ei oska sedasi kirjutada, et seda tunnet edasi anda, aga ma tundsin end nii rahuliku ja õnnelikuna. Jap, ma olen vist pigem arengumaade inimene !? Igal juhul tunnen end siin h2sti.

Hommikusöögiks olid taas minu jaoks tundmatud asjad, aga need maitsesid ülihästi. Supp, mis meenutas väga vedelat putru. Saiakesed, mis enne söömist mingi õli sisse kastetakse PLUSS ikka ja alati traditsiooniline Maroko tee - maitseb ülihästi ning väidetavalt muudab söödava toidu kergemini seeditavaks !
Ma ei tea ega kujuta ette, mida rohkemat veel tahta.

Täna jõudsime kohta, kus Adam Agadiris elab. See on ainult üks tuba koos pisikese“ köögiga“. Kogu koht näeb välja nagu tõsine agul, eriti väljastpoolt, aga samas – kõik eluks vajalik on siin sees olemas !
Nagu tõesti. Täna pesi ta minu jaoks isegi külmkapi puhtaks ning lülitas sisse, et saaksime joogivee külmas hoida jms. Väike telekas, isegi wifi, mis telefonilevi kaudu tuleb ja SUUR läpakas ning muidugi – madratsid, mille peal magada.

WC poti asemel on auk põrandas, aga so what ... kõik on kena ja puhas. Dussi pole,aga kraanist tuleb vesi, nii et saab hakkama. Laeks on katusel olevad eterniidid, mis on altpoolt lihtsalt kenasti valgeks värvitud – soojal maal elamise eelis, et kütta pole vaja ja saab sedasi sisuliselt peaaegu mitte millestki maju kokku panna.

Lõunaks tegi ta vend meile juurviljasalatit, õhtuks tulid ta teine vend ja isa meile külla ning sõime koos õhtuks. Jap, seda kõike tolles samas pisikeses toas. Inimene vajab nii vähe ikka.

Täna Agadiris ringi käies ei tundnud ma ka end üldse turistina.
Kahe kohaliku tuttava vahel kõndides olin igas mõttes täielikult „kaitstud“ :))) Palju pilke minu suunas, aga ei ühtegi kõvahäälset kommentaari ega kutset midagi ostma või kuhugi minema. Kõik, kes lõunamaades käinud, saavad aru, millisest privileegist ma räägin !???
Lisaks, muidugi kõik see, et mis on mis, kus on mis, miks miski sedasi on. Esimene suurepärane näide oli lennujaamas enne autosse istumist, kui kusagilt mingit kena laulu ja õrna muusikat kuulsin. Kui selle kohta küsisin, et kust see muusika tuleb, vastas Mohamed naerdes: „See ei ole muusika, nad loevad koraani!“

Adami sõber Mohamed elab samas külas ja samal tänaval kui Adami vanemad, töötab Agadiri ühes uuemas megauhkes 5 tärni hotellis, aga ta on õppinud arvutiprogrammeerija. Tema inglise keel on oluliselt parem, lisaks räägib ta ka natsa vene keelt. Üheskoos on nad asutanud ühe Agadiri heategevusorganisatsiooni AGADIR MONDE (monde on prantsuse keeles sõna), mille kodulehe Mohamed ise tegi.
Adam on ülikoolis keeli õppinud ja valdab vabalt prantsuse keelt ning võin öelda, et ka tema inglise keel läheb iga tunniga aina paremaks. Ta oma loodud assotsiatsiooni tegevustest nii vaimustatud ning kogu see kultuurivahetuse ning inimeste aitamise jutt. Tema nägemus on ka see, et Marokol ning Agadiril on inimestele palju rohkem pakkuda kui vaid see rannajoon ning rohked hotellid. Siin on meeletult põnevat kohalikku kultuuri, tavasid, toitu, uskumusi ... kõik see, millest ka mina juba ammu mõelnud ja kirjutanud olen, tõsi, otseselt Marokole viitamata.

Tema vanemad kutsusid mind nende juurde tagasi, ema lubas mõnel õhtul cous-cousi valmistada, jap, siin teevad nad paljud asjad algusest lõpuni ise. Tal on väga lahedad vanemad, kusjuures ta ema nimi on Fatima – tead küll, see ilus tüdruk Rentslimiljonräri filmist, sama nimi :D

Mis siis veel? Ma ei tea, ma ei tea, ma ei suuda seda kõike isegi uskuda mitte, sest eks mul ikka olid omad lootused-ootused, aga ma ei osanud uneski näha, et see kõik niisugune olla v6ib

Täna oli Agadiris ka ElHabib – üks neljast inimesest, kellega ma kõige rohkem ja pikemalt enne siiatulekut kirjutasin.
Ta on lähedal asuvas külas inglise keele õpetaja, lisaks teeb oma magistrikraadi filosoofias. Meie suhtlemise alguses tuli välja, et kõigele lisaks on ta järgmise Agadiri rahvusvahelise inglise keele õpetajate seminari üks peakorraldajatest.

"Constructive and Communicative Approaches to
English Language Teaching".

Sponsored by:

Amal Organization for Sustainable Development and Ibn Zohr University

Ma ei suutnud elu „kokkusattumisi“ uskuda, kui ta mulle sellest kõigest kirjutas, et tal oleks suur au, kui ma ka osaleda sooviksin – lisaks kysis, kas oleksin nõus ettekandega esinema. Peaesinejad tulevad USA ülikoolist ..jap, ei saa me läbi USAta :D lisaks olen palutud peale seminari nendega siinsele kahepäevasele tuurile!!??

x
Mul omakorda oli suur au sellist kutset saada ning vastutasuks õnnestus mul ElHabibi palvel New Yorgi Second Hand raamatupoest mõned filosoofia raamatud tuua. Mingid kindlad autorid, kellede raamatuid siit võimatu saada. Nende otsimine ja leidmine on omaette lahe lugu, sest selle protsessi käigus tutvusin ühe hästi laheda noormehega, kes mulle väga suureks abiks oli – nii raamatute leidmisel, ka nende sisu tutvustamisel ja valiku tegemisel, kuna mul olid vaid filosoofide nimed, kelle kohta oleks hea, kui midagi leiaksin.

Kuigi ta ei töötanud poes, tundus ta sellest kõigest, mida ma tol hetkel otsisin, lausa kahtlust tekitavalt palju teavat. Ala` võta selle filosoofi kohta see raamat, kuna teda on nii palju valesti mõistetud ning see koomiksi kujul kokku pandud raamat aitab temast palju paremini aru saada jms. Kes iganes sa ka polnud, aitääähhh sulle !

x
Täna siis sain need lõpuks üle anda ning lisaks, selle 10 minuti jooksul, mis me kohtusime, tundus Adamil, Mohamedil ning ElHabibil nii paljust rääkida olevat ning nad klappisid omavahel väga hästi, nii et ElHabib kutsus meid kõiki külla. Tema koduküla on u tunni kaugusel Agadirist. Ta üürib koos kahe teise õpetajaga ühte maja.
Et siis jahhhh – eks elu näitab, mis siin edasi saama hakkab, aga igal juhul olen rahul, et sedasi suht lambist siiatulemise otsuse vastu võtsin.

x

Ning rahul olen ka sellega, et oma viimased USA säästud uue sõbra, pisikese netbooki, alla magama panin – see võimaldab mul asukohast olenemata palju kirjutada, kuna aku peab 10,5 tundi ...nii on kirjas v2hemalt:D

PS! Ema, tänud fotoka eest. Tänu sellele olen võimeline m6ned hetked kinni püüdma ning neid teie k6igiga jagama ...aga ma alles õpin seda aparaati tundma ning mul pole õrna ainugi, miks see üks pilt nii sinine tuli :))))