Tuesday, November 27, 2012

Saturday, November 10, 2012

6 kuud



Minul ja Õhtu-Kallas 15 majal on põhjust pidu pidada, kuna täna täitub meil 6 kuud kooselu :) Just nii, täpselt pool aastat on möödas 10. maist, mil esimest korda üle selle maja lävepaku astusin.

On hea ja eriline tunne.
Selg on toetatud vastu sooja ahju, pilk suunatud üle mere, silmapiiri taha.
Meri, meri, meri - kas mul Sinust kunagi ka küllalt saab?
Kas on võimalik Sind liiga kaua ja pikalt vaadata?
Ei usu, et on.
Olla seal, kus olen valinud olla ja teha seda, mida olen valinud teha.
See vist ongi õnn!

Osalesin eile Euroopa Noorte koolitusel ning mida kauem see kestis, seda suuremaks muutus mu enda soov kuhugi taas minna ja midagi teha. Ühesõnaga, olles läinud vastuvõtvate organisatsioonide infopäevale, muutusin ühtäkki ise selleks nooreks, kes tahaks sinna, sinna, sinna ... ?!
Aga ei, sama kiirelt kui see uitmõte tuli, ta ka läks, kuna tegelikult ju tean ja tunnen, et mul on vaja mõneks ajaks paika jääda ning vaadata, kas ja mis siinmail korda saata suudan?
Mida õppida?
Keda tundma saada?
Rääkimata sellest, et mu enda algne missioon ja visioon, miks siia majja üldse tulin, on veel täiesti pooleli.
Lisaks on siin sünnilinnas liiga palju puzzletükke justkui imekombel endale koha leidnud ning üks "kokkusattumus" viib teiseni,  nii et ma ei tea, kas ainult mulle tundub või on see tõesti millegi uue ja olulise algus?
Teisalt, ega siin olemine ja elamine pea ju ärakäimist välistama. Üks konkreetne plaan mul juba peas küpseb. Kuna ma praegu noorte huvikeskuses tööl, tuleb leida lihtsalt võimalused, kuidas seda kõike, mida tahaksin, koos noortega teha  :)

Sattusin vaatama allolevat Eestit tutvustavat videot. Õnneks see ainult kinnitas mu veendumust, et praegusel ajahetkel on mul vaja kodumaal olla ning toimetada.
Kuidas see laul oligi, et ...
"Ilus, ilus, ilus on maa.
Ilus on maa, mida armastan"




Wednesday, November 7, 2012

Kõrvaltvaataja

Veidrad sünkroonsused ja "kokkusattumised" on viimased ajal saanud nii igapäevasteks nähtusteks, et tunduvad kohati lausa päeva loomuliku osana. Aitäh, aitäh, aitäh!
Elu on toonud hulganisti sündmusi ning uusi inimesi, ootamatuid lahendusi ja teistsuguseid vaatenurki, huvitavaid ja vähem huvitavaid arutelusid. Lisaks on tulnud silmitsi seista ka nii mõnegi "luukere kapist välja" olukorraga, mille jooksul on tulnud endale ausalt silma vaadata ning küsida: "Kristi, mis toimub?"
Siinkohal aitab üldjuhul seesama kurikuulus küsimus, mille James minult kunagi küsis: "Is that the way you want it to be?" Väga lihtne, peaaegu labane lause, kuid ometi nii tol hetkel kui ka edaspidi mind palju aidanud. Ennekõike aidanud julgeda otsustada.

Tajusin hiljuti väga selget erinevust sisemise ja välise rikkuse vahel. Ei hakka üksikasjadesse laskuma, kuid konstanteerisin veelkord fakti, et materiaalne, s.t väline, rikkus võib olla, sisemine peab olema. Ja seda mitte üksnes minu enda, vaid ka inimeste puhul, kellega igapäevaselt suhtlen.
*

Võib olla tundus selline vestlus "mänguasjade" teemal minu jaoks kõike muud kui tähenduslik ka seepärast, et hetk varem olin kuulanud ning teinud märkmeid kohtumisel, kus külaliseks oli Vahur Kersna.
"Homme tuleb niikuinii ja homme ütleb mulle homme, mis ta minust tahab!" on peamine mõte, mis mul peale seda pähe keerlema jäi ning lisaks: "Mulle on palju tähtsam olla see, kes ma olen, kui see, et ma edukas olen. On hästi oluline, et sa oled see, kes sa oled ja saad pidevalt paremaks. Milleks muuks me siia siis tulnud oleme? 
Kui sa tahad küpseda, inimesena areneda, siis pead sa astuma vasakule ja paremale, pead katsetama."

Paar kuud tagasi lugesin Aino Kallas´e kirja pandud mõtteid, et mingi peiood, pea pool aastat, ei jäänud tal kirjutamiseks üldse aega, sest ta enda elu muutus nii intensiivseks ning tõeliseks. Kuna ta hakkas elama, mitte polnud enam kõrvaltvaataja, kel oli mahti oma mõtteid üles täheldada.

Praegu, ajal kui olen andnud oma sõrme kümnesse erinevasse suunda, mis sest, et kõikjal on teemad, mis mulle suuremal või vähemalt määral huvi pakuvad, tudub see kõrvaltvaataja roll järjest ahvatlevam :)  Omamoodi lahe on see ülimalt intensiivne elu. Hmm, kas ikka on? Kas see oled sina?
Samas, ega vist ilmaasjata öelda, et rauda tuleb taguda, kuni ta kuum on. Teiselt poolt tekitab see omakorda järgmise küsimuse, et kas on õige muudkui taguda, taguda, taguda ... seni, kuni jõudu jätkub ning seda jõudu ja sitkust jätkub meil eestlastel ju päris kauaks, võib olla isegi liiga kauaks?!

Vahest on hea, kui pole ülearu palju aega, et mõelda. Palju on teha, lausa nii palju, et küsimuse jaoks - mida ja miks ma teen? - ei ole aega. Ühelt poolt väga jabur, teisalt igati mõistlik :)

Course in Miracles on meil peaaegu lõpusirgel, täna oli lesson 324 "I merely follow, for I would not lead".
Jaan Tätte ütles viimases intervjuus:
"Pead julgema ära minna ja pead julgema tagasi tulla."
/---/ "Ma tunnen, et ma ei ole see, kes siit läks. Midagi minu sees muutus. Mul on väga raske suhelda inimestega, kellega ma suhelda ei taha " /---/  Ma pole ka kordagi telekat ega raadiot mängima pannud" /---/ 
"Olen mina ja see, mis mu ümber, on ka mina" :D

Kui kevadel, peale ligi 2 aastast äraolekut, Eestisse tagasi kolisin ning lennujaama lähedal suurt sloganit "Vabadus reisida" nägin, oli tol momendil minu jaoks oluliselt suurem vabadus "Vabadus Koju tagasi tulla".
 Ju need kaks vabadust, tulla ja minna, ongi mõlemad olulised ja vajalikud,  mis tarvis mingi valemiga (ja soovitatavalt elutervelt) tasakaalus hoida. 
 
Homme lähen kohtumisele, kus esineb kolm kirjanikku, üks neist Asko Künnap, kes muuhulgas on öelnud sedasi:
"Ma ei vaata telekat, ei loe saastalehti ega kommentaariume. Ja ma väldin jõudumööda tühiseid inimesi. See on harjutatav kunst. Tühised inimesed sellest tühjemaks ei jää, samas kui mina võin oma päevi täita millegi sisukamaga kui müügimeeste, maaklerite ja putukametnikega jagelemine. Mõtlemisega, näiteks.”

Kas ka minust on nende aastatega saanud mingis mõttes egoist, kes teadlikult väldib väga paljusid ja paljut?
Kas see, kui olen praegu pea ees, võib olla isegi pisut mõtlematult, elumerelainetesse hüpanud, on olukord, mis mu õige pea tühja kestana kaldale viskab või hoopis midagi, mis õpetab, kuidas end seal lainemöllus hüpleval surfilaual püsti ajada ning liuglemist nautida:)? Heh, eks see õige pea näha ole, kas pole.

Tean ja annan endale aru, et on vaja rohkem olevikus olla ja toimetada. Seda igas mõttes, sest homme ütleb mulle nagunii ju alles homme, mida ta minust tahab :)
"Parim osa tuleviku juures on see, et see jõuab meieni üks päev korraga" -Abraham Lincoln-

PS! peale seda, kui olin oma jutud kirja saanud, tekkis tunne, et piilun väikevend Meigo blogisse ka, ehk on temagi vahepeal mõned huvitavad mõtted kinni püüdnud. Ennäe, oligi, ja seda kusjuures alles täna, nii et igati ahjusoe materjal :)  Siin sellest kaks lühikest lõiku, mis täiendavad kõike eelnevalt nagu valatult.

"Leian ja kogen ikka looduses lootust.
Olgu see siis jõe voolamine tähed öösel vaikus võnked lehed puhas õhk või muu
- ikka muutub hingamine alati kergemaks - vabamaks.
Tihti tänapäeva ühiskonnas võib näha liigset ahnust, liigset kiirustamist, liigset muretsemist.
Liigset väsinust, liigselt tühja mõttetust, niisama liigset laiskust + palju muud liigset.
Looduses puhtas ei tundu selliseid liigseid tasakaalutusi olevat.

Minujaoks on midagi niivõrd ülierilist selles looduse lihtsuses.

Ei tekita ka sügis enam nurkust. Aastaajad nagunii ju vahelduvad,
tundub vajalik ja hea see paratamatus.
Iga päev on aastaringis erinev,
on ju ka sõnad loodus ja lootus peaaegu samad."