Saturday, May 31, 2008

We live in a beautiful world ...

See on lihtsalt laul, mis just mängis "We live in a beautifyl world..." ja taas tuli tunne, et nii ju ongi ja sealt ka pealtkiri. Palju on juhtunud, aga ma ei oska seda vist sõnades väljendada - kuidagi ehk saab ka, nii et ma proovin natukene mingist elukillust ülevaate anda.
Kõrvalolev lõke on meie lõke - viimase nädala jooksul olen kaks korda oma tooliga sellise kõrval istunud. Alates südaööst, kuni varaste hommikutundideni. Ööl vastu kolmapäeva kuni kella 4-ni välja.

Lihtsalt nii ilus oli seal lõkke kõrval soojas istuda, vaadata, kuidas öö tuli ja siis kohe sama kiirelt ka läks, sest sisuliselt väga kottpimedaks enam ju ei lähegi. Päike kaob ning siis juba õige pea taas tõuseb ning terve öö jooksul ei olnud vist ainsatki hetke, kus oleks vaikus olnud - mõni lind laulis kogu aeg !

Aga hea oli mõelda, et on töönädala keskpaik, aga mina laman siin tähistaeva all ning kellaajal ei ole absoluutselt mingit tähtsust ... seda vist nimetataksegi vabaduseks :) Lugesin enda unistuste raamatut - vahest hakkab isegi natukene hirmus, sest kuigi kontekst on oluliselt muutunud, on ikka uskumatult palju asju nii läinud, kuidas ma kunagi kirjutanud olen ning teine sama palju on peagi juhtumas.

Ja nii minu elukene siin maanurgas veerebki ... eks see ongi põhjus, miks ma arvutist veidi ära võõrdunud olen, sest kui mõned tööasjad välja arvata, siis ma suht väldin niisama siin taga istumist ning kirjutamise asemel olen avastanud joonistusploki, kus ma saan oma mõtted koos kõikvõimalike kritseldustega üles täheldada ning idee saab hoopis paremini edasi antud.
Mis suve puudutab, siis mul on endiselt käsil meie Lopa "muutumismäng" - ma ise kutsun neid koristustöid ja muid ehituslikke tegemisi sedasi, siis vähe lõbusam siin toimetada.
Täna, kuna ema oli ka taas kodumail, tegimegi pere ümarlaua, et mida ja kuidas kõige mõttekam edasi toimetada oleks.

Ma vist eriti kuhugi ei lähe, vahest ja natukeseks ikka, aga üldiselt kavatsen suht paikne olla, eks näis, kuidas see välja kukub, aga tunnen, kuidas mööda maailma tuuritamistest, lendamistest, reisimistest, ringi tõmblemistest on mingiks perioodiks kopp ees ning naudin vaikset maainimese elu (noh, nagu mütsistki näha ehk, kas pole mitte kaunis:)
Igas mõttes kojujõudmise tunne on, et ma enam ei saa üldse aru, kuidas ma varem ... ah, see on lõputu jutt, et kuidas ja mis ja miks ja mis siis, kui ... ?? kui ma vaid oleks osanud, kui ma vaid oleksin teadnud, kui teisiti kõik asjad praegu oleksid jne jne.
Eks kogu see virr-varr keerleb ikka aeg-ajalt peas ning siis vihastan enda peale, et miks ma seepärast siis ka selle praeguse hetke ära pean rikkuma ning siis läheb see jälle üle ja ongi olemas - mõneks ajaks, he-he !

Lihtsalt imelik on ju see tunne, et see ongi vist see, mida ma siiani kogu elu olen kõikjalt otsinud. Kuidas on võimalik, et see hingerahu ei asugi mägede taga? Kuidas on võimalik, et keegi teine inimene ei saagi seda tekitada, kui, siis ainult ajutiselt ... ja sedasi on oht lõputult targutada :)

PS! see sissekanne on spetsiaalse pühendusega Laurale, kes muidu iga päev tühja vaatab, kas olen kirjutanud või ei - nüüd siis üle paari nädala midagi uut lugeda... ja kusjuures mulle hakkab see mõte järjest rohkem meeldima, et ehk saadki millalgi oma kaksikutega siia tulla :)

4 comments:

loora said...

tänud, ikkagi leidsid aega :-)
oli kohe meeldiv üllatus jälle midagi lugeda. ja lõpp ka- see kergitas kõrvu. muideks see müts see on lihtsalt uunikum - kõva laks.

loora said...

ahjaa selle unustasin et mulle meeldiks su lopa kaas-designer olla kui pilte saadad siis võin igati abiks olla. ja kusjuures teen seda täiesti besplatna ;)

KatuUK said...

Ootan põnevusega Sinu järgmist sissekannet, mitte et ma tahaksin pressi peale panna, vaid lihtsalt, eestimaised meenutused ja igasugused mõttearetused Sinult on vägagi meeldivad :)

Anonymous said...

hhh