Esimene päev 5.oktoober 14:35
Copy-paste päeval trükitud kirjast
RONG: London Stansted to Birmingham
Lend läks nagu naksti ... tõsiselt ka, istusime lennukisse, magasime 3 tundi ja voilaa, olimegi Inglismaal. Helen tuli mind saatma ning teine Helen tuli just lennust ning nägi oma stjuuardessi kostüümis mega hea välja – kohe hea vaadata.
Praegu on meil käsil rongisõit Birminghami, mis peaks kõigi eelduste kohaselt võtma aega 3 tundi ja 20 minutit. Meie vormis kirjutan seepärast, et oleme kahekesi: mina ja Kadri, kolmas Eesti tüdruk Kristina peaks kolma
Läpakas on ikka hea asi, sest rong loksutab liialt palju, et käsitsi kaustikusse kirjutada, aga trükkimise jaoks on olukord väga ok.
Mis ma siis kirjutan ... viimane blobi sissekanne oli vist hommikul kella 5 paiku, kui ma õigesti mäletan.
Hommikul ärkasin vaatamata vaid pooleteise tunnisele „ööunele“ üllatavalt erksana, süda oli kergelt paha – ju siis mingi ärevus ja magamatus andis siiski tunda. Olid osad tööasjad, mida polnud öösel valmis saanud.
Olin küll kõik info korralikult ära struktureerinud ja kaustadesse tõstnud, aga kui ma neid plaatide peale hakkasin kõrvetama, et hommikul töö juurde ära viia, tuli välja, et CD plaatide peale ei mahtunud. Hommikul ajasin Meigo üles, et kas meil DVD plaate on, aga neid kõrvetama hakates oli mingi error ning tundsin, kuidas närv vaikselt sisse tuli, sest kogu see mega info hunnik pidi mu arvutist enne minekut välja kopeeritud saama.
Lisaks tuli vannitoas hambaid pestes (sööma ma ei hakanud, sest kõhus keeras) meelde, et ma ei ole oma autodokumente pikka aega näinud, kuigi pean umbes 30 minuti pärast auto töö juurde ära viima ning võtmed/dokumendid üle andma. Uuh, sain taas aru erinevusest, et on vahe, kas sina kontrollid olukorda või olukord kontrollib sind J
Täna hommikul kontrollis olukord mind, sest ma olin üle töötanud, magamata ja tegemata/kadunud asjade pärast närvis ning enda peale pahane, et kuidas ma sain need nii viimasele minutile jätta.
Meigo aitas mu mõlemast lollist olukorrast välja – esiteks tõstis ta kogu info enda I-Pod´i ja lubas need plaadid ära teha ning mulle töö juurde viia ning teiseks, olin just Lukoli juurde jõudnud, et I&C-ga kokku saada, kui Meigo helistas ja ütles, et leidis ka autopaberid üles ..juhhhuuuu ... ja olidki mured murtud ning siis naersin omaette, et kõva liider küll, kui sellised väikesed asjad rivist välja löövad – eks seepärast ongi vaja veel väga-väga palju õppida.
Tead, miks ma olen parimas seisus üldse? Sest kui kõik need head mõtted ja soovid, mis mulle viimaste päevade jooksul kaasa on antud, kasvõi 10% ulatuses tõeks saavad, olen ma rohkem kui üliõnnelik. See tiimitunne – selle kõige üldisemas ja laiemas tähenduses – see annab meeletu kindluse. Hästi tugev tagala inimestest, kellele läheb korda, mida ma teen ning noh, olgem ausad – terve nimekiri inimesi, kelle tegemistega ma ka ise kursis sooviksin olla ning kes otseses mõttes sügavale hinge on pugenud :)
Kusjuures eile töö juures oli ka nii ilus ja armas. Ülemus tuli suure päevalillega, mille varre külge oli kinnitatud karvane part, sest part saab nii kuival maal kui vees hakkama. Lisaks tuli mulle täieliku üllatusena selline mega hea uudis, et kuna ma olen selle 3 aasta jooksul endast nii palju andnud, firmat arendanud, kõike teinud, et ta ei lõpeta töölepingut, vaid jätab mu tööle ning maksab mulle Eesti miiniumpalka edasi. Võtku ma seda kui stipendiumit, et kui ma vähegi nõus olen, siis et ma oleksin edaspidigi kasvõi ainult ideede osas nõu ja jõuga abiks.
Korra küll ütlesin, et ei, pole vaja, sest ma ei saa ju mingeid lubadusi anda, et kes ma pooleteise aasta pärast üldse olen või mida oma eluga tööalaselt ette võtan.
Aga jah, ma ise olen Inglismaal rongis, aga minu ravikindlustus kehtib ja palk jookseb edasi – summa ei olegi oluline, oluline on see, et mul on passiivne rahavoog, mis ei sõltu minu aktiivsusest ning mis katab kenasti minu poolt Eestisse maha jäänud püsikulud: õppelaen jms ning jääb ülegi. Mis saab veel parem olla ??
Aga sel hetkel see vaid mõtteks jäigi.
Filmi „The Secret“ põhimõtted töötavad täiega – sina küsi, Universum ise korraldab end sedasi ümber, et sinu soov täita.
Praegu on see olukord käes ning ma saan aru Peterburi WESil öeldud lausest:
„N21 creates best employes ever!!!“
Kui tagasi eilsele päevale ja õhtule mõtlen, siis tuleb mega nostalgia peale, aga ma tean, et sellist olukorda poleks tekkinud, kui ma sellist otsust vastu võtnud poleks.
Ühelt poolt on raske ja harjumatu olukord, et MIS MÕTTES ma nüüd tulingi lihtsalt ära... kusjuures see väljend „MIS MÕTTES“ on viimasel ajal minu parasiitsõna, milles on süüdi minu viimase aja elukaaslased Meigo ja Uku.
Mu peas on nii palju mõtteid ja asju, mida soovin kuidagi jäädvustada, mingisse järjekorda panna, et mul on tunne, et mingi rekordkirjutamine tuleb – vaatame, kaua mul läpaka aku vastu peab siin rongis.
Minevik ja olevik hüplevad segamini, vahest sooviksin kirjutada stiilis, et kui nüüd eilse peale tagasi mõelda, siis kõik hakkas siit või sealt ning juhtus see ja see. Teisalt aga kirjutan seda mineviku juttu, sest olgem ausad, ka eilne õhtu on juba minevik – see on läinud ning tunnen, kuidas jääb siin ja praegu olemine olemata.
Kui ma praegu siin ja praegu olen, siis oleme Londonist välja jõudnud ja sõidame otseses mõttes mingite põldude vahel. Kadri kuulab oma CD-pleierist muusikat ja just mõni hetk tagasi hõiskas, et vaata, jänesed – seal oli tõesti palju jäneseid, nii et meile jäigi arusaamatuks, kas nad olid juhuslikult seal või oli see mingi kasvatus vms
Meil on mega head lauaga istekohad ning kui siiani laiutasime kahekesi, siis eelmises peatuses tulid meie lauda 2 noormeest, nii et pidime end koomale tõmbama.
Aknast välja vaadates on selline hall ilm, kuigi taas see efekt, et ma ju tean, et seal üleval on päikene.
Siinjuures ongi minu soov nii iseendale kui kõigile teistele:
„Kõrget lendu meile kõigile, sest pealpool pilvi paistab alati päike!“
Ja nii see ju ongi ... tean, et see nii selge visuaalne ja ka mõistuslik seos tuli mul esimest korda peale Moskva WESi, kui seal üleval oli kõik nii ilus, nii särav, nii valge ning all võttis meid vastu tavapärane sombune ja ligane veeburarikuu Tallinn.
Täna siin see kontrast nii selge ei olnud, aga üleval oli endiselt sama ilus. Vaatamata sellele, et ma tõesti olin kogu lennusõidust ärkvel ja otsesest mõttes täie mõistuse juures vast vaid 20 minutit, sest ülejäänud aja magasin ülisügavalt, jõudsin ma vaadata seda ilu ja rahu, mis pealpool pilvi valitseb.
Ümbritseva suhtes lennuk ju peaaegu seisab, õigemini küll liigub, aga väga aeglaselt. Ja siin ongi tunne, nagu kõik oleks kui staatika – maailm jääks justkui staatiliselt seisma. Aega ei taju, kohta ei taju ning mingil kummalisel moel on see võimas tunne. Vaatasin neid valgeid säravaid pilvi ja mõtlesin: „Mõni ime, et mul selline naljakas tunne on, olen ju taevas!“
.....istusin akna all, nii et päikesesoojus oli läbi lennukiakna tunda ... nii hea ja soe ja mõnus oli sedasi magada. Vahepeal korraks õhuaukudest „läbi lennates“ tegin korraks silmad lahti, aga ümbrus oli kõik endine – samasugune, sest nagu ma ütlesin, pealpool pilvi paistab alati päike.
Nüüd, kui seda enda kirjutatud teksti vaatan, siis jube ilukirjanduslikuks kisub ära ning nüüd püüangi endas selgusele saada, et kas ma soovingi sedasi kirjutada või mõtlen juba eos selle peale, et keegi teine hakkab seda lugema ning seepärast olen natuke teisiti kirjutama hakanud.
Ma ei ole selle stiili osas üldse kindel ning praeguse seisuga kirjutan täpselt seda ja sel viisil, kuidas mulle endale esimesena pähe tuleb, sest ega ma ju ei mõtle ette: „Nii, nüüd ma istun rongis ja hakkan sellest kirjutama!“
Ma hakkan kirjutama ning siis need mõtted, mida kirja panna, jooksvalt tulevadki – minu asi on need vaid arusaadavas kirjas jäädvustada.
Proovisin meenutada, et millal ma sain viimati pikalt ja südamest kirjutada .... Millal mul oli viimati selleks aega?
Eluratas keerles nii, et asi, mida mulle tõeliselt teha meeldib, jäi suht tahaplaanile. Mulle ju meeldib kirjutada, see ei ole minu jaoks mingi kohustus või tegevus, mis võtab energiat. Pigem on see vajadus, et iseendast ja teistest aru saada.
Asju läbi kirjutades, enda mõtteid kirjalikult läbi mõeldes jõuavad need mulle endale ka sageli lõpuks kohale ning see tegevus annab mingi rahulolutunde.
Aga ei, ma ikka sundisin end igasugu muid asju tegema – asju, mis ei andnud mulle seda, mida kirjutamine annab.
Praegu siin rongis tunnen, et olen omas elemendis. See on vist see, mida ma tegelikult soovin – ma olen eikusagil, ma olen viimane tund aega järjest kirjutanud, sest mulle meeldib see .... vahest tõstan korra pea, sirutan selga ja vaatan aknast välja – praegu näiteks oli suur roheline põld, mis on paksult valgeid lambaid täis ning paar põldu edasi on heinamaa, kus heina- või põhurullid on teineteise kõrvale ja otsa mega kõrgeks ning laiaks torniks laotud.
Nüüd jõudsime mingisse asulasse, peatus on „March“. Siin on palju kivikatustega tellistest laotud madalaid maju. Meie kõrvale lauda istus üks paar – valge naine ning must suure sulejupe ning rohelise mütsiga mees ning naise süles istub nende umbes 5-6 aastane tütar, kes on tunduvalt tumedam kui ema, ent tunduvalt heledam kui isa.
Tjah, ma ei hakka kogu seda inimkonna lugu siit vist harutama, sest siis läheb teema nii ära – kuhugi kaugele, kaugele.....
Rong sõidab taas kusagil põldude vahel, kell on nii kaugel, et kuigi meil on alles 15:41, on Eesti aeg juba 17:41 ning see tähendab, et meie Soome WESile minev tiim on juba tund aega laevaga sõitnud.
See on viimase kahe aasta jooksul esimene seminar, mille ma vahele jätan – eks ta natuke võõras on, et MIS MÕTTES meie tiim sõidab ilma minuta, aga ma olen nende kõigi üle mega uhke ning ma tean, et nad teavad seda.
Pardipojad õpivad ise lendama, sest enamik neist on juba praegu lennuvõimelised, aga siiani pole olnud lihtsalt vajadust lennata !!!
Aeg ja koht – viimasel ajal mõtlen järjest rohkem selle peale, sama aeg, sama maailm, ometi erinev koht ja teistsugune tegevus ning täielik 100% -line erinevus.
Nagu T.R selle peale ütleks:
„Me ei saa ise ennast muuta, keskkond meie ümber muudab meid, aga keskkond meie ümber on meie enda valik!“
Eile õhtul, kui ma enda juures kõiki neid inimesi vaatasin, siis see oligi minu eilne keskkond. Kiyosaki küsimus: „Kes on need 10 inimest, kellega sa kõige rohkem suhtled, nemad määravad, kes sinust saab?“ See küsimus on minu jaoks elementaarne: kes nad on, mida mõtlevad, mida teevad, mis suunas liiguvad?
Kunagi tükk aega tagasi tuba koristades leidsin mingi paberi, mille peal oli Meigo konspekt. Ma ei suutnud seda ära visata ja nii ongi see tükike paberit koos selle sõnumiga mul alati kaasas.
Ta oli alles väga vähe aega äris olnud, kui kirjutas sellised read:
„Ära hängi jobudega. Kellega sa koos oled, selleks sa saad!“
Ja see üks rida ütleb tegelikult rohkem kui ma oskaksin mitme lause abil endasi anda.
...eile õhtul vaatasin omaenda elutoas ringi ja mul oli hea meel. Mul ei olnud raskusi 10 inimese kokku lugemisega, kellel ma hea meelega laseksin oma olemust ja elu mõjutada. Ka kaks korda suurema numbri kokku saamine poleks olnud probleem ning ma olen selle ees tänulikum kui ma välja näidata oskan.
Vahest mõtlen, et äkki ei olegi vaja alati välja näidata või sõnades öelda. Vahest inimesed lihtsalt tunnevad ära, et nad on olulised ning ma loodan, et eile oli see õhtu, kus lisaks minule ka kõik teised end eriliste ning olulistena tundsid.
Ma võtsin mõlemad kaustikud kaasa, mida seal eile täideti – ühte hakkan oma märkmeid edasi tegema, kui mul arvutit parasjagu käepärast ei ole ning teise, nende kingitud lillega märkmiku, selle panin ka kotti, sest teisiti ei olnud mõeldav.
Just praegu tegin umbes 10 minutit kirjutamise pausi ning lugesin selle läbi. Kõik võiks otse kullafondi tõsta ehk seal on nii palju ideid ja mõtteid, aga need ei ole siia kirjutamiseks – kõik on oluline, aga mingitel asjadel ongi tõeline väärtus vaid siis, kui nad on käsitsi kirjutatud.
Eks seepärast olengi vist ka oma märkmeid seni kaustiku ja pliiatsi abil jäädvustanud, aga praegu tunnen, et on aeg seda tava natuke muuta.
„Be aware what you want, but be flexible!“
Seda enam, et soovin sisuliselt oma olemuses endiselt meeskonda kuuluda ning kasvõi natukene panustada – ehk minu mõtisklused ja eneseotsimise teekond aitab veel kellelgi iseenda kohta midagi avastada või pakub lihtsalt äriraamatutele mõnusat vahepala.
Olen nüüd natuke rohkem kui 2 tundi järjest trükkinud ja oma elu ning asjade üle päris korralikult järele mõelnud. Mõistan, et olen iseennast kogu selle elu virr-varris ära unustanud. Olen olnud nii ametis kõigile teistele hea tegemisega, et nüüd on aeg natuke iseenda arengusse ja olemusse panustada.
Tunnen, et sedasi võidavad lõpuks kõik, sest leides endas sisemise hingerahu ning tasakaalu ....olles inimene, kes valitseb ennast...suudan endast ka palju rohkem teistele anda, ilma et ise seejuures millestki ilma jääksin.
Ühe tsitaadi siiski sellest ilusast liblikaga kaustikust trükin siia ümber, sest see iseloomustab praegust olukorda väga täpselt.
„Parem olla kristall ja puruneda, kui et kogu elu tellisikivina müüriseinas lamada.“
Kell on 16:32, natuke rohkem kui tunni pärast peaksime Birminghami jõudma ning eks siis paistab, kas ja mis ja kuidas edasi saama hakkab. Loodetavasti tullakse meile vastu, saatsime igal juhul SMSi, et jõuame kell 17:45.
Pea ees tundmatusse vette, aga eks see on vist ainus viis ujuma õppida !!!
1 comment:
Ma lugesin ja tundsin, et Sa oled ju siinsamas. See on SEE tunne, mida ei saa kirjeldada. Vast see, et inimene on sulle lähedane ja sa saad silmad sulgeda ja tunda, et ta on ju siinsamas ja on hooliv. Sellest piisab. Tee ka nii kui tunned,et vajad toetavat sõpra :)
Kogu see maailm olekski nagu tunde maailm, väga-väga isiklik. Mu õel oli täna esimene rahvusvahelisel areenil võistlus Saku Suurhallis. Kui tema areenile tuli: mu süda tahtis välja hüpata, isegi silmad läksid märjaks-sest ma tundin,et pean seal olema ja teda emotsionaalselt toetama, kuigi see tähesära oli ainult paar minutit saad sa vahel aja mõttes seima panna ja tunnetada seda ÕEARMASTUST ja edasi anda :)
The rule of attraction works, tahame seda või mitte.
Mulle meeldis sinu lause:
"Ja äri, see ei ole äri - see on lihtsalt grupp inimesi, kes jagavad enam vähem samasid väärtusid, kellega on alati hea ja tore koos olla ning kellest aja möödudes saavad best friends ever."
Head ööd..
Post a Comment