2. päev
6. oktoober
Esimene tööpäev on selja taga ... kuigi on laupäev ja tegu on pooliku päevaga, sai pildi ikka päris selgeks, et mida siin siis ikkagi TEGELIKULT teha tuleb :)
Enne aga lühidalt eilsest. Rong jõudis kenasti Birmingham New Street Station´isse. Helistasime ning Lena tuli meile vastu. Keskealine, väga sõbralik, jutukas, pikka kasvu ja Rootsist pärit. Need olid omadused/tunnused, mis peale esmamuljet ja lühikest vestlust minule meelde jäid.
Majja (3-korruseline ridaelamuboks) jõudes kohtusime ülejäänud inimestega, kes istusid just parasjagu õhtusöögilauas.
Eesti tüdrukuid on kokku lausa neli. Enne meid olid kohal Kristina ja Kadi. Eile saabusime siis ka meie: Kristi ja Kadi, nii et ülejäänud inimestel on tunne, et kõigil Eesti tüdrukutel on K-tähega algav nimi :)
Lisaks on rahvast Lätist, Leedust, Tsehhist, Slovakkiast, Portugalist. Kokku on meid 13, kellest vaid 3 on poisid. Aga eks inimeste kohta oskan juba õige pea pikemalt kirjutada, sest praegu olen kõigiga vaid väga põgusalt suhelnud.
Viisime asjad trepist üles teisele korrusele oma tuppa – pisikene tuba koos kahe nariga. Igaühel on oma riidekapp ning koiku, kus magada. Nagi ei ole hirmus, sest olen ju pool oma elust naris maganud, nii et ses suhtes on hea kodune tunne.
Esmamulje toast ja elamisest – täiesti elatav ja normaalne, ei mingit üleliigset luksust, aga ka ei midagi hullu.
Läksime alla tagasi ning istusime lauda, nagu oleks vanaemale või heale sõbrale külla läinud vms – söögiks oli keedukartul, ahjus tehtud kala aedviljadega ning salat, kuigi peale tervet päeva peaaegu söömata olemist oleks igasugune toit päris hea olnud.
Peale sööki tutvustati minule ja Kadrile programmi, räägiti, näidati natuke ning öeldi, et hommikul läheme koos teistega välja ning saame ise näha, mis see endast kujutab.
Kui ma kuulasin Jani rääkimas, siis see jutt tundus nii loogiline ja nii õige, et ma tundsin esimesel õhtul: "MA OLEN ÕIGESSE KOHTA SATTUNUD!"
Ta on mega sümpaatne 57 aastane meesterahvas, kes on reisinud oma elu jooksul 51 riigis ning see, kuidas ta räägib, kuidas ta käitub, mismoodi reageerib - meenutab väga paljuski Toivo hoiakut, nii et sellelt mehelt on mul igas mõttes väga palju õppida ja selle üle on mul siiralt hea meel :):)
Siin ei ole alluvaid ega ülemusi – me oleme siin, sest vajame Taani koolis õppimise jaoks raha, nemad on siin selleks, et aidata meil seda teenida. Väga lihtne!
Lisaks töötamisele hõlmab Gaia programm ka igaõhtuseid koolitusi, nagu portugali keele tund, erinevad presentatsioonid, vestlusringid jms.
Me elame kõik koos, ühiselt koristame, teeme süüa, hoolitseme terve majapidamise eest, teeme tööd ja kõik tulu, mis kuludest üle jääb, tuleb ka meile endale. Mida rohkem teeme, seda kiiremini saab eesmärk – Aafrika programmi raha – täidetud.
Majapidamine toimub küll meie enda tehtud graafikute alusel, aga väga rõhutati, et siin ei ole kedagi, kes meie eest midagi ära teeks, nii et kui midagi silma hakkab, siis tuleb ise otsast pihta hakata või teha suu lahti ja rääkida.
Töö kohta ütles ta kenasti, et see ei ole alati lihtne, aga mida rohkem me lendlehti laiali jagada jõuame, seda rohkem ka kotte (riided,jalanõud) saame, nii et tuleb jõuda võimalikult paljude majapidamisteni.
Teisalt oli jällegi väga lahe slaid, kus oli foto mäenõlval võileiba söövast poisist, kelle kõrval oli suurelt kiri: „Take your time to enjoy the views!“ ehk siis „Võta aega, et vaateid nautida!“
Ühesõnaga, me oleme ise oma aja peremehed, aga kuna me teame, et me oleme siin ikkagi eemärgiga teenida programmi jaoks vajalik raha kokku, siis on meil mõistlik kasutada seda siinoldud aega maksimaalse efektiivusega kasutada.
Teooria teooriaks – hommikul ärkasime koos teistega, meile anti 1000 lendlehte kaasa, istusime meie minibussi, sõitsime kuhugi Birminghami äärelinna, mulle anti minu tänase päeva piirkonna kaart kätte ja hopsti, olingi äkki üksi keset tänavat. Bussis jõudsin tegelikult mõned päevad kauem olnud Kadi käest uurida, et mis ja kus ja kuidas, aga sisuliselt on siin see loogika, et küll sa hakkama saad, mine, katseta ja tee omad järeldused.
Nii palju meid siiski nii eile kui täna hoiatati, et „Keep your fingers!“ ehk siis hoidke oma sõrmi, sest päris mitmel inimesel on koerad viimasel ajal näppudesse kinni hakanud.
See oligi põhjus, miks ma otsustasin kõiki neid lendlehti pigem pastakaga sealt uksepilust sisse toppida.
Kuna täna on laupäev, siis oli meil vaid kella 13ni aega ning minu esimese päeva tulemus on 450 lendlehte ehk siis 450 maja, mille postkasti sai kollane lehekene teatega, et kogume esmaspäeval nendele mitte vajalikud riided ja jalanõud peale. Noh, eks seal on veel ühtteist kirjas muidugi, aga see oli nagu peamine.
Alguses seisin seal keset tänavat, ma teadsin teoorias, kuidas leht vajadusel kokku murda, kui uksepilul on need mustad harjased ees (enamikel on kusjuures) – postkaste on siin ülivähe, enamikel on ustepilud, ja see teeb meie töö tegelikult päris keeruliseks, sest esmalt on enamikel majadel ees aeg koos väravaga ja teiseks on sadat sorti erinevaid uksepilusid olemas– praeguseks olen tänase jooksul rohkem väravaid avanud ja kinni pannud kui siiani oma elatud 23. aastaga.
Vaatan väravat kui sellist ja ust kui sellist ning uksepilu kui sellist sootuks teise pilguga.
Kuna ilm oli ilus, siis oli tegelikult päris mõnus kõndida. Kaart oli kogu aeg näpu vahel, sest pean oma piirkonnas märgistama selle ala, kus ma täpselt käisin, et auto teaks kahe päeva pärast sama maa läbi sõita ja tekkinud kotid kokku korjata.
Eks vahepeal tekkis küll tunne, et mida kuradit ma teen – käin ukse tagant ukse taha ja kannan lendlehti laiali, aga seda ma ju ise soovisin – midagi totaalselt teistsugust ja tundub, et selle olen ma ka saanud.
Üldine statistika ütleb, et kui 1000 lendlehte ära panna, siis on hea tulemus, kui tuleb umbes 30 kotti, aga sageli jääb see 10-20 vahele ehk siis 970 lendlehte visatakse prügikasti ja vaid 3% inimestest arvab, et miks mitte endale mittevajalikud riided ja jalanõud ära anda.
Enamik tööd paneme seega täiega tühja, aga kuna me ei tea, kes selle ideega haakub ja soovib oma asjad jalust eest ära anda, siis peame kõigile lendlehe postkasti panema.
Osade kastide peal on muidugi kiri „No leaflets!“ ja sinna me muidugi ka ei pane.
Osades kohtades lõugavad koridoris koerad ja osad teevad ukse lahti ning annavad selle lehe tagasi, et pole vaja. Ühes kohas hoidis väike laps mul teisel pool ust seda pilu kinni, nii et sinnapaika see maja jäigi. Teises kohas tegi keegi nalja ning ootas, kui hakkasin seda lehte sealt pilust sisse panema ning haukus ise nagu koer – kahju, ju tal pole siis koera, et peab ise ukse peale haukuma:) Ok, nali naljaks, aga tunnen, et selle suhtumise olengi ärist kaasa saanud – see on tema probleem ja mul on temast vaid kahju, et ta peab koera kombel seal ukse taga haukuma, et omast arust mulle midagi öelda. Samas on paljudel kindlasti minust kahju, et sedasi ukselt uksele käin ja õigus on meil mõlemal.
Naljakas oli see, et samal ajal, kui ma seal kõndisin ja kõndisin ma tõesti palju. Samal ajal kuulasin, kuidas Hans Nusshold oma plaadi peal räägib
„Deadline is not important, you can change it, the GOAL IS IMPORTANT!“
Aga enamik inimesi on väga sõbralikud, nii mõnelgi korral oli keegi värava peal või toimetas aias ning eks ka siis kõnetasin kenasti: „Good morning Sir/Madam. Good opportunity. If you have any clothes or shoes – don´t through them away, we´ll pick up on Monday and you can help someone!“
Noh, see jutt varieerus natuke, aga mõte oli sama. Ise samal ajal naeratasin – noh, nagu müügimees ikka ning mõtlesin lausele: „Kogu elu on müük!“ kui geniaalne ja õige lause see on ja kui palju on võimalik sellisest pealtnäha täiesti nõmedast ja mõttetust tegevusest õppida.
No comments:
Post a Comment