Raha,raha,raha - konkurents on kõikjal :):)

On neljapäeva õhtu, kell on 18:26, õhtusöök just lõppes ja nüüd on Status Meeting´uni tunnikene aega.
Mina ja Kristina olime täna õhtusöögi tegijad, aga kuna eestlased ja köök ei saa omavahel eriti hästi läbi (noh, ütleme, et me pole VEEL kuigi osavad:), siis Saksa mees Melf tuli meile appi ning tegi kahte sorti kastet: valget kastet apelsinikoorega ning punast vürtsikat kastet tomati ning pähklitega - vot seepärast ma räägingi, et meie, Eesti tüdrukud, pole VEEL üldse osavad, sest siin rahvas teeb ikka tõeliselt häid toite, aga kolme peale saime ka mega hea ja ilusa :) õhtusöögi valmis.
Kuna meid on üle 20, maja on rohkem kui puupüsti rahvast täis, siis on toidukogused, mis ära süüakse, päris esinduslikud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult kirjutada. Mul on selja taga pikk ja vastuoluline lendlehetamise päev. Inimene on ikka tõesti emotsionaalne olevus, kes laseb end igasugu välistest teguritest niiiiiiiii ..... palju mõjutada. Saan sellele ennast vaadates iga päev üha rohkem ja rohkem kinnitust.

Teine asi, mis kõikjal kehtib, on meie äriplaan ja see mõtteloogika.

Asi ei ole äriplaanis kui sellises ja meie äris kui sellises, vaid üldises arusaamises, kuidas see RAHA, RAHA, RAHA siis ikkagi maailmas ringi liigub ning mis loogika alusel inimeste vahel jaguneb.

Raha ei ole nr 1 maailmas, ma olen sellega nõus, aga kõik teemad taanduvad varem või hiljem rahale. Ka siin Gaia programmis, olles Humana kasumit mitte teenivas organisatsioonis, taandub lõpuks kõik siiski rahale.
Jah, hetkel olen siin nagu veidi naturaalmajanduse vormis, et töötan ning selle eest saan peavarju ning süüa....sest raha kui sellist ma ju näe, see läheb otse Taani kooli stipendiumiks, aga kogu see tegevus, mis siin teeme, on siiski eesmärgiga teenida RAHA. Mida rohkem teeme, seda kiiremini saame vajaliku summa kätte.

Kuna täna hommikul oli Inglismaa kohta tõeliselt külm hommik, mingi 3 kraadi oli vaid sooja, siis Jan ütles, et peaksime kõik hakkama multivitamiine sööma, muidu jääme haigeks ning kui ainult üks inimene ei saa töötada, siis on meie bilanss juba tasakaalust väljas.

Tjah, sedasi on ju kõikal, see on normaalne, et kui inimene enam mistahes põhjusel töövõimeline pole, siis on suht tuuuuuuuuuuuu......ga kõigi asjadega. Sest kes reaalselt tööd teha ei saa/ei taha, see raha ka ei saa ja ongi jutul lõpp.

Aga õnneks tegin ma eile õhtul tänavatel ajakirju müües hiigelinvesteeringu oma tervisesse - ostsin 3 paari soojasid sokke, sest mul olid vaid õhukesed. 3 poundi ja 50 pence´i :)
Kui ma seda vitamiini juttu kuulsin, siis mõtlesin, et väga lahe oleks, kui kõik 20 inimest Nutrilite´i sööma hakkaks, kindlasti on need paremad kui need, mis siin on. Mul on praegu Nutrilite´i küüslauk kaasas, mida iga päev söön, nii et endiselt 100% kasutaja !!!

Aga tagasi selle tänase päeva juurde, hommik algas mega lahedalt, ilm oli küll külm, aga selge ja väga ilus. Päike paistis, tuju oli hea. M-Robe oli taas täis laetud, nii et sain muusikat ning N-21 plaate kuulata. Muide, veetsin tänase päeva koos Tony Hendersoniga, see juhtus peale seda, kui mul mega hull kopp ette sai ning siis tundsin, et vajan midagi/kedagi motiveerivat...
Aga tagasi ilusa alguse juurde, vaatasin neid ilusaid maju, jess, täna läheb kiirelt ja kergelt, kõik on lahe. Endal on hea olla, ilm on ilus ja piirkond on ka väga super - selline kombinatsioon on harv juhus.

Aga unustasin ühe asja, selle, et ka lendlehetajatel ning riiete-jalanõude kogujatel on olemas konkurendid. Kokku pidi vist umbes 50-60 firmat olema, kes Birminghami peal sama tööd teevad, aga seni pole nagu seda otseselt näha olnud.
Aga täna sain aru, et ilus-rikas piirkond on paljude sihtgrupp ning kui ma neid meie õnnetuid A-5 kollaseid lehekesi sinna postkastidesse toppisin, siis kõikalt vaatas juba kaks samasisulist teadet vastu.
Kusjuures need olid tunduvalt ilusamad kui meie omad, sellised pakikesed, kus oli ka kilekott kaasas. Üks oli mingi laste tervise heategevus HOPE ning teine kohalik kogudus vms.
Igal juhul tundsin, et oeh jeerum, mida ma siin topin neid lehti - mõttetu ju.

Konkurents on kõikjal ja seepärast ongi väike ettevõtlus lõputu vintsklemine.
Mul võib-olla kõik ideaalne, suurepärane äriidee, kliendibaas ja meeletu potentsiaal, aga seal, kus on potentsiaal, on ka teisi ka soovijaid - tuleb konkurent, tema äri on ilusam ja kasulikum ning hopsti, ma olen jälle perseli maas.
Sorry sellise sõna pärast, ma polegi seda vist varem kirjutanud, sest kui ma seda praegu loen, siis nii naljaks on seda sõna "perseli" kirjutada, selle kirjapilt on nagu petersell või midagi:D

Olin just leiutanud hea viisi, kuidas ilma seljakotita jalutada - hommikul, kui see on lehti täis, on see väga raske, sest meil on ju ka söök-jook kaasas. Aga kui on sellised head pikad tänavad, millel pean nagunii kaks otsa eraldi tegema, et nt paremat tänava serva pidi lähen sinna ja teist pidi tagasi, siis avastasin, et saan vabalt ju koti maha jätta, kui vaid leian koha, kuhu see seni panna.
Kuna paljudel majadel on aiad ja hekid ees, siis saan selle täpselt sinna aiavaia külge riputada, kott jääb sissepoole põõsaste sisse ja juhhuuuu, vabadus, sest uskumatult hea tunne on lihtsalt jalutada :):)
Aga nagu ma ütlesin, kuna arvasin, et see töö, mida teen on mõttetu, siis oli seda väääääga raske teha. Kuna ma sain aru, et midagi teha ei ole, jätkan samas vaimus, siis sain vaid enda suhtumist valida ning siinkohal tuligi Tony Henderson oma jutuga appi.

"If you don´t believe in what you are doing, why should anyone else believe it?"

...ja see kehtib kõikjal, isegi nii tühise ja väikese asja juurde nagu seda on lendlehetamine. Kui ma arvan, et nagunii keegi ei anna midagi, sest neil on juba nii palju pakkumisi, siis .... on raske 8 tundi entusiastlikult seda tööd teha. Hakkasingi siis mõtlema vastupidi, et äkki keegi just soovib meid toetada, miks mitte.... noh, igasugu sellised mõtted.

Ning kui ma veel kell 14, kui oli vaid 2 tundi jäänud, vaatasin seda lehe hunnikut, mis mul veel alles oli, ja mõtlesin, et kurat küll, ma vist ei jõua ikka, sest jalad olid väsinud.... aga ei, mida lähemale lõpp tuleb, seda kiiremaks tempo läheb, sest soov õhtule saada on nii suur.

Aga jah, need emotsioonid, mis 8 tunni jooksul "külla tulevad" on küll seinast-seina.
Praegu istun siin laua taga ja tunnen, kuidas nägu õhetab - pole ka ime, sest värske õhu puuduse üle me kurta ei saa.

Ja veel meie äriplaani loogikat. Kui siin keegi soovitab seda programmi sõbrale ja keegi hakkab minu levitatud info põhjal selle vastu huvi tundma, siis saame lisakotte (ehk siis teisisõnu raha:). Kui keegi minult saadud info peale otsustab ka selle programmiga liituda, siis saan päris palju lisakotte, Eesti rahas vist mingi 3000 krooni eest lausa :)

Aga see ongi ju kõikal sedasi, info levib inimestelt inimestele, kui ma olen sellega rahul ning kui inimene otsustab: "Lahe, mulle meeldib see, mida te teete ja kuidas te teete, ma soovin ka sellist elu!" siis ongi olemas ju.
Kas ma olen seepärast halb inimene, et oma kogemusi ja muljeid jagan. Ei ole ju. See on ka põhjus, miks ma ei karda väljendada seda, mida meie äri mulle äri andnud on.

Eile õhtul oli Andrea(Tsehhi tüdruku) presentatsioon teemal "Meditatsioon". Presentatsioonist oli asi muidugi kaugel, sest ta on seda päris palju teinud ning lisaks lühikesele teoreetilisele osale tegi ta meile ka praktilise "tunni".
Vaatasin meie elutoas ringi, 20 inimest, vanuses 19 kuni 31 (Jan ja Lena on muidugi veel vanemad:) lihtsalt istuvad koos, kõigil on tore, hiljem oli üldine arutelu maailma, mõistuse, tunnete jms teemal. Oli kolmapäeva õhtu ja kell hakkas 22 saama, kui me lõpetasime.


Aga sellega päev veel ei lõppenud, sest meie Slovakkia mees Roman ei oska eriti inglise keelt ning nüüd tiimiga otsustasime, et aitame tal iga päev natukene õppida. Eile olin siis mina õpetaja ning õppisime Romaniga, kuidas mingid lihtsad laused minevikus, olevikus ja tulevikus välja näevad.

Samal ajal istusid meie söögitoas kaks Jaapani DI-d, kes lähevad kahe nädala pärast Namiibiasse ja elavad selle aja meie majas.
Läksin kööki teetassi ära viima ning tagasiteel jäin nendega rääkima. Hästi põnev, nagu tõesti, millised inimesed siia koondunud on. Õhtul kell 23 lihtsalt istud oma "kodus köögilaua" taga ning arutad teemal ajakirjade müümine ja kogu see programm, et kuidas see neid ennast selle 10 kuu jooksul muutnud on, millega nad rahul on jne. See Jaapani kutt ütles lahedalt, et peale seda programmi on tal tunne, et ta läheb Jaapanisse tagasi ja võib seal saada absoluutselt iga töö :)


ok...kell on palju, kohe algab Status Meeting - ehk iganädalane koosolek, kus saame paberid kogu rahaliste seisudega, kui palju on raha kogutud, palju mille jaoks kulub jne jne. Ühesõnaga, nii, nagu ma natuke aega tagasi alustasin, et RAHA-RAHA-RAHA, samamoodi ka lõpetan.

Homme on reede, mis tähendab, et meid ootab eest Study Weekeng Hallis ehk umbes 3 tundi autosõitu mingisse suurde kohta, kuhu tuleb kokku pea 100 Gaia õpilast (20 siis meie majast) ja meil on õppimise laupäev ja pühapäev. Mida iganes see siis tähendab, aga kuna lahkume homme kohe peale tööd, kui oleme kiirelt söönud, siis võib juhtuda, et ma niipea siia midagi ei jäädvusta.... aga küll ma selle kunagi tasa teen :):)