Jah, see on praeguse hetke emotsioon. Jah, ma tean, et hommik on õhtust targem ning 12 tunni pärast mõtlen sootuks teisi mõtteid, aga praegu on asjalood sedasi.
See on piiiiiiiiiiiiiikkkkkkk jutt, aga kuna mul ei ole praegu eriti kirjutamise tuju, siis teen väga lühidalt .... noh, minu lühidalt on muidugi teada :)
Saime võimaluse lattu tööle minna, sest esiteks on meil liialt palju lendlehe jagajaid ning teiseks on tulemused nii alla keskmise, et samas tempos jätkates ei saa elu sees jaanuari lõpuks seda kuramuse raha hunnikut kokku.
Kokku oleks kooli jaoks vaja 2650 poundi, et ehk natuke üle 60 000 krooni. Selleks peaks meie tulemused olema vähemalt 30 kotti päevas, aga on pigem 15-20 ning me ei saa sinna midagi parata, sest kui ma panen kõik 1000 lehte ära, siis rohkem ju minust ei sõltu.
Ja nii saimegi teada, et lattu on kahte inimest vaja - riiete sortimise ja suurtesse valgetesse kottidesse pakkimise koht :)
Kuna mina ja Liva (Läti tüdruk) oleme kõige pikemad ja ka suuremad (Leedu Judita on meil hästi pisikene, nii et kaalub alla 50 kg, nii et teda ei saa kuidagi sinna saata), siis mõtlesime proovi teha. Louis, kes ka praegu laos töötab küll hoiatas, et see on sitaks raske jne, aga arvasin, et ju ta natukene liialdab ka ikka.....
Kuna seal on palk 40 kotti päevas - meil ei ole raha, meil on kotid, kas pole põnev :) Arvestuseks nii palju, et ühe koti brutoväärtus on tavaliselt 2.5 poundi, millest lähevad maha maksud ning meie elamise-ja söömiskulud. Meie stipendiumiks jääb seega vaid natuke üle poundi ehk siis saan peaaegu 50 poundi päevas kooliraha, mis on väääga suur raha, nagu tõsiselt. N-ö puhtalt jääb alles pea 1200 krooni päevas ning seega 6000 krooni nädalas.
Brutopalk koos maksude ja elamiskuludega on seega 48 000 krooni kuus, mis on väääga palju, aga see sealne töö ......
Täna oli vaieldamatult minu siinoldud aja kõige hullem päev üldse, tegelikult oli see vist viimase poole aasta kõige hullem päev, tähendab on, sest päev ei ole veel läbi...
Igal juhul sattusime sinna "õigel" päeval, sest isegi laomeeste sõnul neil tavaliselt kunagi nii rasket tööpäeva ei ole.
Igal juhul on see töö, mida ei oska kirjeldada - esmapilgul vaadates ei ole nagu hullu. On kõik need kotid, mis lattu kokku veetakse, need on kas bussides või siis konteineritesse visatud. Meie ülesanne on võtta suured, nagu tõesti hiigelsuured valged kotid - kui hästi pakkida, siis üks mahutab vist peaaegu pool tonni riideid.
Ärkasime kell 6:00, 6:30 lahkusime majast, sest peame lattu jõudmiseks kahe linnaliini bussiga sõitma ning see võtab kokku umbes poolteist tundi, nii et 8-ks olime laos....ja siis hakkasimegi pakkima....suur kott, topid täiega tihedalt neid pisikesi, see on mega mahutamine ning organiseerimine, et need suured valged jurakad lõpuks ka ilusa kujuga jääksid.
Mis mul olemise täiesti ära kammis, oli see pea alaspidi olemine, sest enamik aega kulub mahutamisele ehk siis peadpidi seal kotis olemisele, sest koti põhi ilusaks ja tihedaks saada, see on kõige olulisem asi üldse, see omakorda tähendab aga palju aega päris peaaegu vastu maad olemist.
Meil oli 2 kohvipausi ja lõuna kell 12:30, aga ülejäänud aja kuni 16:30-ni töötasime kui hullud. Nagu tõsiselt ka. Kui ma mingitel hetkedel olen tundnud, et appi, mis tööülesanded mul kõik töö juures on, siis nüüd olen "Ossmeti eelkoolile" tõeliselt tänulik, sest sedasi tagasi vaadates on kõik senine käkitegu - ausalt ka!
Aga kasu ka ikka varasematest töökogemustest, näiteks oskan ma roklat käsitseda ning suudan iseseisvalt neid konteinereid liigutada, kui vaja peaks olema jne.
Kuni lõunani tegin veel nalja ning olin igas mõttes elus, aga peale lõunat, hakkas pea jubedalt ringi käima ning kõhus keerama, ju see imelikus asendis olemine ning mega veidrate liigutuste tegemine hakkas mõjuma ..... sest asi polnud raskuste tõstmises, kuna väikesed kotid, mida tõstame, on tavaliselt vaid umbes 5 kg.
Kui lendlehetamise ja ajakirja müümise juures on hea see, et ise oled oma peremees - kui ikka ei viitsi/jõua/taha, siis panen 1000 asemel 600 ning ülejäänud aja passin kusagil, siis seal töötame koos laomeestega, kelle jaoks on see PÄRIS TÖÖKOHT ehk siis teisisõnu, nad on küll lahedad ja sõbralikud, aga omadega igas mõttes väga fucked up. Mida ma tahan öelda on see, et seal on meil n-ö ülemus, kes vaatab, kas ja kuidas me töötame, kui kaua me töötame jne.
Ja teiseks on see, et nende nägudes on mega tülpimus. Rääkisin töötamise ajal vahepeal ühe mehega, kes on umbes 40 aastat vana, nimi on Nick. Ta on 7 aastat seal töötanud ning täiega vihkab seda tööd. Ütles ise ka, et käib vaid seepärast tööl, et see kuramuse palk kätte saada, arved ära maksta ning uuesti tööle tulla. Kui ma küsisin, et kas ta uue töökoha peale ei ole mõelnud, siis ta ütles: "Aga ma ju saan siit palka!"
Tjaaaaaa, mis teha - kahju, aga elu ongi selline. Mõned töötavad kui orjad, sest nad lihtsalt ei oska/taha/viitsi või julge teisiti.
Lõuna ei olnud ka nagu lõuna, vaid tegelikult kaasa võetud võileivad, ainult et saime neid õues päikese käes TOOLI PEAL süüa ..... sest ilm oli tõesti ilus ja soe.
Selleks hetkeks otsisin selle töö positiivseid külgi ning võrreldes lendlehetamisega oli neid päris mitu:
1. Katus on pea kohal ehk siis ei pea vihma käes töötama
2. Kuuma tee tegemine
3. Vannitoa kasutamine
4. Lõuna söömine normaalsetes tingimustes, ilma et peaks suvalise tänavanurga peal mõtlema, et kas süüa siin või kusagil mujal.
Aga nagu ma enne mainisin, siis peale lõunat töötasin sedasi, et pea kumises kui kurat ning süda oli nii paha, et oli tunne, nagu hakkaksin kohe oksele.
Ometi pidasin kuidagi lõpuni vastu .... Louis ja Liva aitasid nii palju, just oma hoiakuga. Louis tegi nalja, et vähemalt on sul nüüd jutud, mida lastelastele rääkida ning lisaks arutasime muidugi seda, et meie oleme omal vabal valikul seal ning võime iga sekund lahkuda. Nii sealt laost kui ka kogu programmist, aga nemad töötavad seal, sest nad peavad kuidagi iseennast ning oma peret üleval pidama. Nende jaoks ei ole see vaba valik.
Igal juhul oli lugu selles, et kuna meil oli pea tunni ajane bussisõit kesklinna, et sealt edasi tulla ning kuna bussis oli mega diislihais vms sees, siis mul hakkas veel halvem ning kuigi ma andsin endast parima, suutsin enne väljumist bussi oksendada. Õnneks istusime teisel korrusel täiesti taga ning peale meie oli seal vaid 4 inimest, nii et oleks võinud palju hullemini minna see lugu ....
Oksendamise vahepeatuste jõudsime siiski koju ning praegu istun oma voodis. Ma pole eriti liikunud, sest pea lõhub nii meeletult, aga püüan siiski kuidagi dussi all ära käia ning seejärel ÖÖUNELE minna.
Enesetunne on vähe parem, kuigi eks hommikul näha ole, mis seisus ma olen. Võiksin ju siinkohal karjuda, et see programm on nii mõttetu ja nõme, aga see oli minu enda vaba valik, et ma soovin proovida, kuidas laos töötamine ning riiete pakkimine tundub.
Lisaks sain metsiku kogemuse osaliseks, kuidas maailm ning inimesed on omadega ikka väga perses, igas mõttes. Kui ma nüüd jäängi näiteks päris hullusti haigeks, siis istun siin täiesti tühja, sest kui ma füüsiliselt ei ole võimeline end hommikul välja vedama, siis minu sissetulek (isegi, kui on seda makstakse riidekottides:) peatub. Nii lihtne see ongi. Siinkohal tuleb mulle meelde näide plaadi pealt, mida just kuulasin, kuigi tean seda näidet juba ammu, sest Uku kunagi OPENil rääkis sellest.
"Kui paljudel on autos tagavararatas, juhuks, kui autoga peaks midagi juhtuma?"
Tõenäoliselt enamikel, sest kunagi ei või teada.
"Kui paljudel on tagavara sissetulek, juhuks, kui sinu töö või sinu endaga peaks midagi juhtuma?"
Täenäoliselt enamikel ei ole .....
Tõenäoliselt enamikel, sest kunagi ei või teada.
"Kui paljudel on tagavara sissetulek, juhuks, kui sinu töö või sinu endaga peaks midagi juhtuma?"
Täenäoliselt enamikel ei ole .....
Saan vist natukene pihta, mida Riina mõtles selle all, kui ütles, et tehke oma elus midagi väga hullu ning ekstreemset ning seejärel saate aru, kui lihtne meie äri tegelikult on.
Mul ei ole midagi töötamise vastu, mulle meeldib igasugu asju organiseerida ning majandada, inimestega suhelda, aga siin ongi põhimõtteline vahe aktiivse ja passiivse raha vahel. Ning siin on vahe n-ö tavamaailma ning finantsiliselt intelligentse inimeste vahel.
Esimesed töötavad kõvasti ja saavad ka kõva töö eest kõva raha, aga see raha on ühekordne. Teised töötavad SÜSTEEMi järgi ning nende töö on investeerimispõhine. Nad ehitavad midagi valmis, mis hakkab tootma tulu nende aktiivusest sõltumata.
Oeh jeerum, ma küll ei kujuta ette, kui peaksin sedasi terve elu töötama, nagu ma täna tegin - jah, inimene harjub kõigega, ma tean seda ja ma isegi usun, aga ühte ma tean - ma ei suuda sedasi oma elu ära elada.
Eks näis, kuidas asjad edasi kulgevad. Alles eile arutasime Eesti tüdrukutega, et kui peaksime mistahes põhjusel praegu koju minema, siis kõigi arvates me ju nagu alles lahkusime Eestist, aga meie ei suuda enam äratuleku päevagi meenutada.... tõesti, need pea 20 päeva tunduvad kui mitu kuud. Nii intensiivne on kogu see asi.
Aga jah, ilusa tilu-lilu vahele siis ka selline jutukene minu olemisest, sest mis siin ikka valetada, et ELU on LILL, kui praegused emotsioonid on natukene mustemates toonides.
Endiselt olen aga seda meelt, et igast asjast on midagi õppida ning täna sai mulle puust ja punaseks selgeks, et rohkem teenimiseks peab üldjuhul ka tunduvalt rohkem vaeva nägema, aga vahest tundub, et kõik muu on olulisem kui RAHA !!!
Lähen sooja dussi alla ning poen oma sooja teki sisse ning loodan, et minu enesetunne läheb natukenegi paremaks.
No comments:
Post a Comment