Kui tavaliselt on meie töö lendlehtede laialijagamine ning seejärel tuleb ajakirjade müümine - tavaliselt peale GAIA programmi, aga omal soovil saab seda ka varem teha (nagu meie seda praegu teeme), siis sel sel laupäeval katsetati Study Weekendi raames esimest korda Door to Door fundraising´ut ehk siis me olime nendes samades tiimides.
Jagasime end tiimi siseselt paarideks. Igal tiimil oli minubuss, piirkonna kaart. Ning igal paaril oli omakorda korjandustops, punane nokamüts, info lendlehed "Academy for working with Children in India" ning HULL linna kirjalik luba, et tohime sedasi ukselt uksele käia.
Enne seda oli meil loeng selle sama akadeemia töö ja olemuse kohta ning ühtlasi õpetati, kas ja mida ja kuidas teha, kui inimene ukse avab, sest ega see nii kerge polegi, et lihtsalt lähed ning voilaaaa, asjad hakkavad ise juhtuma.
Meie õpetajad mängisid loengusaalis päris mitu näidet läbi, et kuidas siis inimestega rääkida, kuidas rahvas reageerida võiks jne, kuigi mulle jäi kõige rohkem meelde see, kuidas õpetati enda sees seda hoiakut säilitama:
"Me ei ole kerjused, sest me ei kogu seda raha iseendale. Me kogume seda India laste jaoks ning seal saab üks laps ühe naela eest terve nädala hakkama. Kui seda pilti enda silme ees ning südames hoida, siis polegi uste taga käimine väga raske!"
Aga kõigele sellele vaatamata tekib endal silme ette kerjamise pilt, et kas ma siis selleks siia tulingi, et ukse tagant ukse taha käia ning inimeste käest raha paluda.
Üks asi on see, mida meie arvame, teine asi on see, mida keegi inimene arvab. Laupäeval sain oma õppetunni ses osas, et ei tasu muretseda asjade pärast, mis ei pruugi kunagi juhtuda.
Kuna meie tiimis oli 4 poissi ja 4 tüdrukut, siis jagusime täpselt pooleks. Lisaks tuli arvestada sellega, et kes kui palju inglise keelt räägib - nii saingi enda paariliseks ühe Itaalia poisi (noh, 24.a mees tegelt vist, aga meil ikka kõik boys and girls:), sest ta räägib küll inglise keelt, aga kohalikest arusaamisega on tal natukene probleeme.
Aga meie teamwork kukkus päris kenasti välja, tema ülesanne oli ustele koputamine ning seejärel tervitamine ja naeratamine :):)
Minu eelarvamused aga kukkusid täiesti läbi, sest meil läks igas mõttes väga-väga kenasti. Inimesed olid väga lahedad, kõiki polnud muidugi kodus ning teised teesklesid, et neid polnud kodus, aga need majas, kus uks avati - seal olid viisakad ja toredad inimesed.
Käisime kahe ja poole tunni jooksul vaid 2 tänavat läbi ning pea pooltest kohtadest anti midagi. Selgitasime (õigemini mina selgitasin) kenasti, et oleme vabatahtlikud ja kogume India laste kooliprojekti jaoks raha ...blaaa-blaaaa.... enamik annavad ühe naela või siis 2, mõned annavad vähem, aga üks naine andis lausa 10 naela!!!
Paralleelid äriga on kõikjal. Ma võin muretseda, et oih, mida ta küll ütleb, äkki viskab meid välja või äkki on seal ukse taga kuri koer, kes kohe hüppab, kui omanik ukse avab vms, aga üldjuhul reageerib inimene meie ootustele vastupidiselt. Ainus viis teada saada, kas ta soovib selle projekti toetuseks natuke raha anda, on tema käest küsida. Enamik ütleb ei, aga mõned ütlevad ja - me otsime lihtsalt õigeid inimesi ja nii lihtne see ongi. Selleks, et võimalikult paljude käest midagi saada, tuleb lihtsalt natuke rohkem EI-sid üle elada, muud ei midagi.
See, kui inimeste reaktsioon enam enda olemist ega hoiakut väga ei kõiguta, ongi staadium, kuhu ma jõuda soovin.
Kui alguses Danieliga koos minibussist välja astusime, siis mõtlesime vaid seda, et päris tühja topsiga tagasi tulema ei peaks ning esimeste majade ees ikka põdesime mõlemad. Aga mida maja edasi, seda lõbusamalt ja lõbusamaks läks, sest saime aru, et mõned annavad ja teised mitte ning lihtne loogika on ju see, et mida rohkem maju jõuame läbi käia, seda enam leiame neid inimesi, kes on lahked ja toredad ning on nõus loobuma ühest naelast, kui selle raha eest saab keegi Indias terve nädala hakkama.
Eks peame vaid lootma, et see raha ikka kunagi ka sinna jõuab ning selleks otstarbeks kasutatakse, mille jaoks me seda kogusime.
Kuigi üldiselt on inimestel suht ükskõik, mille jaoks seda raha kogutakse. Eip, mitte seda, see lause kukkus vist valesti välja .... tahtsin öelda, et lõpuks taandub kõik muudele asjadele, kui näiteks see India projekt. Tuleb keegi inimene, kohe tekkib mingi side või suhtlus ning kui see klapib, siis on suht suur tõenäosus sealt raha saada, kogume me seda siis mille jaoks iganes.
Mõni üksik inimene andis vaid seepärast, et India mängus oli. Näiteks oli üks hästi kift vanamees, kes täiesti põlema läks, kui sõna "India" kuulis, sest ta minia on Indiast pärit.
Ütlesin seepeale midagi umbes: "Teil on siis vedanud!" ja tema vastas nii vahvasti:
"Muidugi on mul vedanud, kas soovite sisse tulla ja vaadata, kui ilusad lapselapsed mul on!"
Ühesõnaga, mina ei tea, mida keegi mõtleb või kuidas keegi suhtub - ma ei oska seda elu sees ära aravata, aga see inimene ise teab - tuleb talle vaid anda võimalus seda arvamust väljendada, olgu see siis milline tahes.
Kahekesi sedasi käia pole üldse hull, vahepeal saab omavahel laterdada ning väravate, koerte, uksekellade nalju teha-ärge pange tähele, meil on omad door to door naljad, sest kui on valida, kas olukorra üle nutta või naerda, siis me eelistame igal juhul viimast:)
Ilm oli ka ilus päikeseline, nii et eks see mõjutas ka inimeste tujusid - tõsiselt ka. Kui ise läheme ning oleme rõõmsad, siis inimesed on ka - igal juhul saime kokku umbes 30 naela - täpset summat ei tea, sest kogusime ju kinnistesse topsidesse, mida me ise avada ei saanud. Aga kahe ja poole tunniga pea 800 krooni saada ei ole üldse paha tulemus - esimese door to door kogemuse kohta !!!
Kõik tiimid kogusid natukene ning kogu rahva peale kokku saime pea 500 naela ehk siis 12 000 krooni, nii et jällegi - tiimitöö ja koostöö, igaühe natuke ei muuda midagi, aga kõigi natukest summeerides on kokku PALJU!
Eesmärk on poole aasta jooksul 10 000 naela kokku saada, sest sellest piisab vist kahe kooli aastaseks ülalpidamiseks vms.
No comments:
Post a Comment