Halb ei ole halb ning hea ei ole hea ....

Ma ei võta oma eile öeldud sõnu tagasi, sest hetkel ma tõesti tundsin seda kõike. Tundsin end nii füüsiliselt kui emotsionaalselt nii kehvasti, et .... aga eilne soe duss ning varajane voodisse minemine ja hea uni teevad imesid.

Ärkasin kell 4:00 üles, kuna minu viimane söömine enne seda oli eile 12 paiku, siis tundsin, et kõht on jube tühi. Siis mõtlesingi, et lähen proovin järele, et kui toit sees seisab, siis proovin ikka tööle minna - mina ja niisama tühja passimine ei sobi omavahel eriti kokku, ma lihtsalt ei suuda ühe koha peal püsida, kuigi ma proovin siin olles seda õppida.

Kõik oli ok, ma kõndisin üksinda oma hommikumantlis mööda maja - kuna kõik teised magasid, siis oli nii hea rahulik. Ma arvan, et rahu ning vaikus on asjad, millest sageli kõige rohkem puudust tunnen, sest siin elab suhteliselt väikese pinna peal koos üle 20 inimese ... tjaahh. Aga igal juhul tegin teed ning sõin jogurtit ja olemine oli vaatamata peavalule täiesti talutav.

Täna laos oli ka lahe - ma tean, et alles eile kirjutasin, kuidas see on elu hullemaid töid, mida üldse teha saab, aga see oli eilne olukord ja eilsed emotsioonid. Neil laomeestel oli õigus, kui nad ütlesid, et tavaliselt neil nii hullult palju tööd ei ole kui eile - täna oli vast pool sellest.

Raadio mängis, me rahulikult pakkisime, enesetunne oli üllatavalt hea, rokla liikus täpselt soovitud suunda ning hommikul kell 4 lõunasöögiks tehtud tomati-lillkapsa-mozarella salat maitses hästi.

Täna vaatasin neid kuramuse lollakaid suuri kotte sootuks teise pilguga - naersin omaette, kuidas suhtumine ja olemine võib sedasi muutuda.

Mulle tuli taas meelde, miks ma seda kõike teen. Kogu see rahvusvaheline teema, keelte õppimine, iseenda arendamine ja tiimina arenemine.
Ses suhtes on Liva´ga koos hea laos töötada, et temaga kahekesi olles räägime vene keeles, sest ta räägib tõeliselt hästi ning minu üks iseendale seatud eesmärk on vene keelt enam-vähem normaalselt rääkima õppida, sest praegu on mul ikka paras puu vene keel.

Lisaks juhtus kaks väga huvitavat asja, mis päeva kohe palju põnevamaks tegid. Esiteks oli see, et pikk-pikk Ukraina veok tuli kottidele järele. Aga see autojuht ei osanud inglise keelt, nii et laomeestel oli minust ja Livast täna päris palju kasu, kuna see Ukraina onu oskas vene keelt.
Nii me siis selgitasimegi talle, et täna laetakse talle vaid pool koormat peale, sest rohkem ajaliselt ei jõua ning ülejäänu jaoks peab ta homme tagasi tulema, et kui ta soovib, võib ta auto hoovi peale jätta ning sealsamas magada.
Uuuuh, seda autojuhi ametit, lõbus ju sedasi suvalistes kohtades magada ilma tualeti ning vannitoata.

Ukraina inimesed saavad seega peagi oma poodides meie pakitud riideid näha :)

Teine huvitav asi oli see, et kuigi ma nägin juba eilse selle kompleksi hoovi peale ühte veokit, mille külje peale oli Powder Coating kirjutatud, ei pööranud ma sellele üldse rohkem tähelepanu, sest mul oli eile iseendaga piisavalt palju jamamist.

Täna, kui üks mees hoovi peale sööma tuli ning tal oli seljas valge pulbervärvimise kombekas, mis oli sinise pulbriga koos, siis sain aru, et meie kõrval majas on pulbervärvimine.

Minus on vist mingi energia, mis tõmbab pulbervärvimise poole. Kas pole naljakas?

Minu jaoks küll oli, sest ainuüksi selle kombekas mehe nägemise peale tuli kuidagi soe ja kodune tunne südamesse - täna ma sinna sisse ei läinud, nägin nii palju, et neil on mingi liini moodi asjandus ning kogused ei tundu kuigi suured olevat.
Aga kui mul võimalus tekib, siis kindlasti räägin sealt kellegagi ning lähen sisse uurima, et mis ja kuidas - värvifirma, mille värve nad kasutavad, on küll tundmatu, sest ma nägin õues aluse peal neid kaste. Tjah, seda nimetatakse vist professionaalseks kiiksuks ning pulbervärvimine seda kahjuks/õnneks minu jaoks on. Igal juhul nii palju võin öelda, et Türi tänava tootmine on meil võrreldes täna nähtuga super luks, Taeblast ei tasu rääkida, nii et me oleme õigel teel :)