REEEEDE .... VABADUS - mõneks tunniks :) !

Minu kolmas päev laotöölisena on läbi saanud ning ma olen väga väsinud, aga omadega rahul. Kuna meile anti võimalus soovi korral kuu aega seal töötada, siis eile õhtuks otsustasime mõlemad Livaga, et võtame selle pakkumise vastu.

See on küll kohati raske töö, aga siin GAIAs ei olegi väga kerget ega meeldivat tööd olemas ning antud hetkel on ladu igas mõttes parim variant, nii et algab minu laotöötaja karjäär. Eks see näha ole, mis sest kõigest välja tuleb, aga kui võtan seda kui projekti, millel on algus ja lõpp, siis usun, et kuu aega suudan sellele kõigele kontsentreeruda ning olla igati eeskujulik tööline :):)

Mina hommikul kell 6:40 nr 57A bussis teel kesklinnas poole.
See, et mul kõrvaklapid peas on, see on täiesti normaalne nähtus - kõik on sellega juba nii harjunud, et kui ma parasjagu kellegagi maailma asju ei aruta, siis ma kas kirjutan kusagil nurgas või kuulan oma M-ROBEi.

Igal hommikul kuulan kindlasti kahte lugu, mis igas mõttes hea ja õige tunde tekitavad.

Esimene on Kelli Clarksoni "Breakaway". Ma lihtsalt jumaldan neid sõnu ning lisaks tulleb selle lauluga seoses esimese asjana silme ette Meigo tehtud video.

"Grew up in a small down ..... I wanted to belong here, but something felt so wrong here. So I pray, I could break away. I´ll spring my wings and I learn how to fly. I´ll do what it takes till I touch the SKY. Make a wish, take a risk, make a change and break away.
Out of the darkness and into the sun, I won´t forget all the ones that I love. Out of the darkness and info the sun, but I won´t forget the place I come from"

Hakkasin naerma, kui minu teisel siinoleku päeval oma lõunat sööma hakates avastasin, et automaatselt kapist kaasa haaratud pisikese shokolaadi nimi oli "Breakaway" !!???

Miks see laul oma sõnumiga mulle nii ülioluline on. Tõlge ja minu jaoks peamine mõte kahest viimasest lausest:

"Ma ei unusta neid, keda armastan, ning ma ei unusta kohta, kust ma pärit olen."

Ma tõesti ei kavatse seda teha, tervitused siinkohal meie kallile LOPA´le. Pigem on siin natuke kaugemalt oma elu ja asjade peale vaadates tekkinud olukord, kus kõik kunagi unistuste raamatusse kirja pandud mõtted, hakkavad palju rohkem elama.
Jah, ma tean, et hetkel ei tee ma otseselt midagi selleks, et seda kõike saavutada, aga minu viga siiangi oligi see, et ma soovisin liiga otse minna, aga tuleb meeles pidada, et shortcut ei ole alati parim viis. Päris sageli kehtib pigem tõepoolest Tuuli ja Ermo poolt mulle kirjutatud lause: "Pole otseteed sinna, kuhu jõudmine on vaeva väärt!"

Teine laul on Paul McCartney "Freedom". See on minu jaoks WESi peamine tunnusmuusika, sest Jim Dornan tuleb alati selle saatel lavale ning ma lihtsalt armastan seda laulu, sest see rütm ja viis paneb sul südame see värisema.

"...... This is my right, right given by God, to live a FREE LIFE, to live in freedom. I will fight to my right to live in freedom .... "

http://www.youtube.com/watch?v=IAD4C_e3gcs

Hommikul bussist maha tulles kõndis meie kõrval üks lonkav mees, aga ma tundsin ta ära, sest ta töötab seal meie kõrval pulbervärvimise töökojas - me sõime eile "koos" lõunat. See tähendab meie istusime meie lao ees õues ning tema sõi nende ukse kõrval kasti peal.
Igal juhul naeratasin ja ütlesin "Tere hommikust!" Ta teretas vastu ning seejärel hakkas Louis temaga rääkima. Kuna ta lonkas, siis võtsime meie ka natukene tempot maha, sest olime nagunii oma graafikust natukene ees.
Kahjuks ei mäleta ma tema nime, kuigi päris kindlasti tean seda, eks esmaspäeval pean üle küsima. Aga igal juhul imestasin, kui tarka ning asjalikku juttu ta ajas. Teadis riikidest ja maailma asjadest nii palju. Intelligentsust ei saa väliste tegurite abil mõõta, tean seda ammu, aga hea on sellele ikka ja jälle kinnitust saada.

Mingil moel kummaline, kuidas suvaline lonkav mustanahaline tööline, väliselt mitte keegi - ja mul on tänu sellele, et ma olen hetkel samasugune suvaline tööline, võimalik temaga kergesti suhelda.

Naerame hommikul kogu aeg, et kell 7:00 on Birminghami kesklinnas liikumas vaid vaene töölisklass, sest "normaalsed" inimesed magavad veel sel ajal.
Aga täna lõuna ajal jutustasime ka selle pulbervärvijaga (fotol vasakult Louis, see onu ja Liva). Mina küsisin pulbervärvimise kohta. Neil on ainult üks väikene kamber ja käsipüstol, nii et ta ei ole eriti rahul, sest eelmises kohas, kus ta töötas, oli eeltöötlus ja automaatne liin ning neil oli palju puhtam töö. Tjah, tuttav jutt kuidagi, aga igal juhul vaatas ta algul nii kummaliselt, et miks ma sellist juttu räägin.
Ta lubas mulle kunagi, kui meil mõlemal kunagi aega on, nende tootmist näidata.


Minu vene keele praktika jätkus täna päris olulisel määral, sest esiteks oli sealsamas alles eilne Ukraina rekka, sest Inglismaal on tööpäeva pikkus püha.
Tõsiselt ka, kui kell saab 17:00, siis on kõik, igas mõttes - nii pidigi see vaene rekkajuht öö otsa meie lao juures passima, et talle hommikul vaid poolteist tundi neid kotte peale laetaks, siis oli koorem täis.
Sama asi on kohvipausidega, kui on ikka kohvipaus, siis kõik seisab. Inimeste puhkus on ÜLIOLULINE ning kuigi esialgu tundus see kummaline, hakkan sellega harjuma. Mul oli siiani kuidagi ikka tunne, et kui midagi on pooleli, siis tuleb see ära lõpetada, aga ju siis ei tule - vähemalt siin maal mitte :)

Kõik need riided, mis selle auto peale said, kokku mingi 15-18 tonni lähevad Ukrainasse. Nüüd saan sellest second-hand kaubandusest hoopis paremini aru ning kogu SÜSTEEMist, kuidas asjad käivad. Mis riiete kvaliteeti puudutab, siis saan ka aru, kuidas kõik saab alguse rohujuure tasandist ehk siis asukohast, kuhu suur riiete kogumise konteiner paigutatud või kus piirkonnas lendlehetamine parasjagu toimub. Oleme juba selle natukese aja jooksul käinud ühes rikkamas elurajoonis üldse ning samas ka täielikus pooleldi agulis. Kõik oleneb sellest, kuhu linnaosasse parasjagu luba saadakse ning igast sajast muust pisiasjast.
Mõni inimene annab umbes terve kohvritäie uusi või peaaegu uusi ülikalleid firmariideid ning teine kasutab seda kui võimalust oma kõige hullemast sodi-pudist lahti saada - kõik on suhteline.
Kui see Ukraina auto täis sai, sõitis Poola veok ette ning ma sain taas tõlkida ... igal juhul oleme igas mõttes oma koha leidnud, nii töö kui seltskonna suhtes.

Laomehed (ma usun, et vanuses umbes 30-55) on igati toredad, lahked ja abivalmis.

Täna on REEDE, mis tähendab, et kõik mehed on saabuva nädalavahetuse üle õnnelikud ning see sõna ÕNNELIK tähendab sisuliselt seda, et nad laulavad kõva häälega, tantsivad ja on niisama lõbusad.

Louis ütles, et see on igal reedel sedasi.
Reede puhul käivad nad isegi sooja süüa toomas - sai peekoni ja munaga:) Mehed maksavad ka meie eest, sest nad teavad, et meie ei saa terve programmi jooksul sentigi raha (ma mõtlen raha kui sellist :) ning nende jaoks pidavat see nii väike raha olema, nii et nad palusid luba meile reedeti süüa osta. Mis meil selle vastu saab olla???

Kuna nad ei suuda õigesti Kristi öelda, siis olen nende jaoks Chris, täpselt sedasi nad minu nime kirjutavad ka:)

Täna sain päris mitu uut tööd selgeks. Mõlemad on fotode pealt näha. On kahte sorti pakkimist. Kas võtame neid kotte suurtest konteineritest või siis on bussid maast laeni kotte täis ning võtame sealt.
Kui bussid sõidust tulevad, siis peab keegi kohe hakkama seda tühjaks laadima - üldjuhul on see nii maast laeni täis, et küljeust lahti tõmmates kukub suur hulk kohe välja.
Täna sain mina seda teha, kusjuures see oli päris lõbus .... mingi vaheldus vähemalt.



Siin on näha väikene osa meie tänasest tööst. Sellised näevad meie suured kotid välja enne nõelumist. Mis on nõelumine. Võtame suure rulli kõva nööriga, mõõdame käte laiuse järgi umbes 5-6m nööri, võtame suure silmaga suure nõela ning hakkame pihta. Eks see on omamoodi tehnika, mida meile õpetati.
Isegi pealtnäha nii tühise jaoks on vaja MENTOR´it, kes on seda asja enne teinud, tal on juba mingi kogemus, mida ta siis edasi annab. Nii lihtne ja loogiline :)

Kogu see programm on nagu nn "päris maailma" pisikene mudel. Kõik mehhanismid toimivad samamoodi, aga natukene lihtsustatumalt ja on seega otseses mõttes must-valgemad.

------------------------

Istun oma voodis ehk siis üleval naris - saime teada, et meil on majas WIFI, mis levib ka meie tuppa, nii et ... tjahhhh, elasime lihtsalt infopuuduses, aga see selleks ....

Õhtusöök just lõppes ning kuna jõudsime täna normaalsel ajal koju (tavalise kella 18:30 asemel 17:00), siis on täiesti imelik tunne - esimest korda siinoldud aja jooksul esitasin endale küsimuse: "Mida ma nüüd teha võiksin?" Nagu selle kirjutise pikkuse järgi arvata võib, investeerisin oma praeguse vaba tunni-poolteist blogisse, sest minu jaoks on kirjutamine midagi, mida võin vist lõputult teha, kui vaid rohkem aega oleks...

Samas, ega ma ei kurda. Omamoodi on huvitav ka sellise intensiivse programmi järgi elada, kus pole vaja mingeid asju/tegevusi ise välja mõelda, sest selleks pole lihtsalt aega.
Jõuame 18:30 tagasi, istume peaaegu kohe õhtusöögi lauda, seejärel on tavaliselt maksimaalselt 30 minutit vaba aega n-ö oma asju teha ning kell 19:30 või 20:00 algab õhtune programm. On selleks siis Status Meeting, kus arutatakse kulusid-tulusid või siis kellegi presentatsioon või inglise/portugali keele tund.

Orienteeruv päeva lõpp on 21:30-22:00 ning selleks ajaks on uni silmas nii suur, et loen voodis mõned leheküljed Luule Viilma´d, sirvin hetkeks oma kallite sõprade kingitud "Kristi heade mõtete raamatut" ning jään sekundiga magama.

Kuna täna on reede, siis on meil filmiõhtu, mis on täiesti vabatahtlik ... kes soovib, see läheb alla puhketuppa ja vaatab teistega koos filmi, kes ei soovi, see ei lähe.

Homme on laupäev, mil teoreetiliselt ei peaks töötama, aga kuna meie ühe minibussi mootor läks katki - see on väga vana lugu, Roman unustas õli kontrollida ning mootor jooksis kokku ning kulud on vist 500 poundi millegagi ehk üle 10 000 krooni, aga otsustasime tiimiga, et see ei ole ainult Romani süü ja seega teeme kõik ühe lisa tööpäeva ning maksame kamba peale selle asja kinni. Homme läheme seega kogu tiimiga lattu konteinereid värvima vms.