Märkamatult ongi kätte jõudnud neljapäev .... noh, see oleks vist n-ö traditsiooniline algus, aga see neljapäev ei ole sugugi märkamatult tulnud tegelikult, õhtuti ei mäleta enam hommikutki, mis siis veel eelmisest päevast või nädalast rääkida :)
Hommik algas sellega, et tegime inimestest pipeline´i ja tühendasime bussi kottidest ära. Tjah, pipeline´is on neid kotte palju kergem ja kiirem ühest kohast teise liigutada. Sealsamas kõrval seisis valge mikrobuss, millel olid peal suured reklaamkirjas: "PIPELINE offer" ja me naersime, et me võime GAIA programmi uue teenuse välja pakkuda, pipeline teenused, kuna meil on hulk inimesi, kes suudavad ühtse tiimina tegutseda.
Minu jaoks oli see kõik mitmekordse tähendusega, aga seda on vaid hea ikka ja jälle tõdeda, et kõik taandub lõpuks ühtedele ja samadele alustele.
Täna saime varakult koju, sest meie piirkonnad olid suht lähedal äärelinnas, tavaliselt saame Meeting Point´is kell 16:00 kokku ja siis loksume tund-poolteist läbi Birminghami ummikute kodu poole, aga täna olime juba kell 16:30 kodus .... lasime kella, kedagi polnud majas - tavaliselt on alati vähemalt üks inimene kodus, kes teeb õhtusöögi valmis jne, aga täna oli mingi eriolukord ja kõik olid ära - helistasime ja nad ütlesid, et ei jõua varem kui kahe tunni pärast.
Mõtlesime juba, et väga lahe ... jõuame ühel õhtul varem koju, kõik 9 minibussis olevat inimest on väsinud, näljased ja annaks mida iganes, et kiiresti dussi alla saada, aga me ei pääse isegi majja sisse.... proovin siia varsti ka mingid fotod üles saada, sest muidu on mõndasid olukordasid ja kohti väga raske kirjeldada, aga me elame sellises tüüpilises Inglise pikas tellistes ridaelamus, kus naabrid on otseses mõttes teineteisega kiviseintega ühendatud.
Kui eest on uks lukus, siis tagumisse hoovi pääseb ainult alumise tunneli kaudu (mis on ka lukus) või siis läbi naabrite elamise.
Aga siin pole sellised inimesed, kes käega lööksid ja mõtleksid, et ah, mis seal ikka, ju siis passime kaks tundi.
Esmalt proovisime igaks juhuks kõik võtmed läbi, ei midagi .. seejärel katsusime maja ees olevaid aknaid - ei midagi. Tunnel oli hommikul kenasti lukku pandud, aga see oleks meid taha hoovi aidanud ja ehk on keegi tagumise ukse riivist lahti unustanud vms.
Ivo (Läti poiss) tõi minibussist kruvikeeraja ja veel midagi ning hakkas tunneli ust lahti muukima - natukese pusimise pärast see õnnestus. Üle kola ronisime taha hoovi, kuhu jõudes nägime siis, kui korralikud me hommikul olnud olime - kõik oli lukus.
Ainus lahtine aken oli meie toa teise korruse aken, mille ma hommikul täiesti lahti lükkasin, sest pesin eile õhtul masinaga pesu ning panin tuppa kuivama.
Aga see teine korrus oli ikka väga kõrgel, tassisime laua, tooli, mõtlesime, et Ivo saab Judita (pisikene Leedu tüdruk) sinna üles tõsta ja ehk ta ulatab aknani vms. Aga ei õnnestunud.
Käisime veel ümber maja nagu totakad, kuna meie lahtine aken oli ainus lootus, siis proovisime teise nurga alt uuesti .... sama laud, tool laua peale ... Ivo laua peale, Judita meie abiga talle kukile, seejärel astus Ivo, Judita kukil, laua peale oleva tooli peale ning kõik koos aitasime Judita ikkagi teise selle teise korruse serva peale, kust ta pääses aknani ja voilaaaa - saimegi koju.
Kadi pildistas kogu aja, nii et väga lahedad fotod tulid sellest loost. Naersime veel, et huvitav, kas kriminaale ka Aafrikasse vabatahtlikeks lubatakse. Judita on meie tänase õhtu HERO, kelle missiooni õnnestudes me kõik mega happy´d olime.
Nüüd teevad kaks inimest juba süüa, ülejäänud käivad ükshaaval (sorry, kakshaaval, sest meil on 2 dussi:) pesemas ja tegelevad oma asjadega.
Päev oli lahe, ses osas, et iga päev saan iseenda kohta uusi asju teada, et kuidas ma siis mingites olukordades reageerin.
Iga päev on omamoodi täiesti erinev - ilm oli taas mega ilus ja päev algas ka väga hea piirkonnaga, nii et esimese kolme tunniga olid mul pooled lehed juba pandud ning lubasin endale päris pika lõuna. Istusin kenasti maha, kirjutasin oma asju, sõin võileiba, nautisin ilusat ilma, sest olin nii kindel, et mis see siis ära pole, veel 3 tundi ja 1000 lehte pandud ja tund aega jääb veel üle ka.
Aga üle tee minnes ja nurga taga keerates algas lambist täielik tööstusrajoon: suured büroohooned, poed ja ei ühtegi poodi - kaardilt paistsid mingid nurgatagused tänavad. "Seal ikka mõni maja on!" mõtlesin, aga ei miskit, nii et poolt minu kaardist on ristikesi täis, mis tähistavad seda, et sinna pole leaflet´e pandud - ei olnud nagu mitte kuhugi panna. Vaatasin kella, see hakkas juba 14:00 saama, vaid 2 tundi oli aega ning mul oli mega patakas alles.
Korraks lõin juba käega, et ah, las ta siis jääb. Kui nii, siis nii. Aga siis võtsin kaardi uuesti ette ja minu piirkonnas oli jäänud üks nurgakene, kuhu tuli küll tükk maad kõmpida, aga kohale jõudes leidsin hulga maju, nagu tõesti hulga. See tundus kaardi peal väike tänavate puntrakene, aga kohale jõudes oli hoopis teine seis ja siis tekkis sportlik huvi, et kui nüüd poolteist tundi ennast väga kiiresti liigutada, et mis siis saab ... M-Robe´is panin mingid kiiremad lood peale, sest nii on lihtsam ka oma jalgu kiiremini järel vedada - see oli vajalik, sest selleks ajaks olin juba peaaegu 6 tundi järjest kõndinud.
Tegin ja tegin ja tegin, kell oli 15:40, kui ma viimase lehe ära panin, ise väga rahul .... :):)
Meil tuleb Study Weekend, mis tähendab, et erandkorras on meil kolm vaba päeva: reede, laupäev, pühapäev. Tiim on otsustanud selle Shotimaal veeta, nii et eks näis. Meil kõigil on iga nädal ette nähtud mingi kultuuriprogrammi raha, nüüd kulutame n-ö ette mõne nädala raha rohkem ära.
Kuna meid on 12+2 inimest teisest programmist kusagilt mujalt, siis läheme kahe minubussiga. Keegi ei tea, mis saab, sest meil pole nii palju raha, et kusagil hotellis/motellis ööbida, nii et tõenäoliselt magamegi bussides ... tjah, see programm lubaski ju vaid ühte:
"OOTAMATUSED ON GARANTEERITUD!"
Eks siis paistab, kuidas meie kolm päeva välja nägema hakkavad.
No comments:
Post a Comment